3-24-1128/2

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1128 Määruse kuupäev 18. aprill 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi XX (X) taotlus riigi õigusabi saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks seoses haldusasjaga nr 3-24-188 RESOLUTSIOON Jätta XX riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused Määrus toimetatakse taotlejale kätte. ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT 1. Tartu Vanglas kinni peetav isik XX esitas 16. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Taotleja märgib, et kohtuasjas nr 3-24-188 on kõik ammendunud ja nüüd on tal taas õigus minna Euroopa Kohtusse. Taotleja soovib nõuda hüvitist selle eest, et väidetavalt pani Tartu Vangla tema suhtes toime kuriteo, mis mätsiti kinni ning riigi õigusabi ja menetlusabi ka ei antud. Taotlejal on vaja ka tõlki, kes tõlgiks dokumendid inglise või prantsuse keelde, sest Euroopa Kohtu lehe peal on kirjas, et kaebus ja dokumendid peavad olema inglise või prantsuse keeles. 2. Taotleja on küll märkinud, et ta soovib saada riigi õigusabi Euroopa Kohtusse pöördumiseks, kuid kohtu hinnangul on taotleja eeldatavasti pidanud silmas Euroopa Inimõiguste Kohut (EIK). Kohtule ei nähtu, et taotlejal oleks praegusel juhul õigus pöörduda Euroopa Kohtusse. Seda, et taotleja soovib saada riigi õigusabi just EIK-i pöördumiseks, saab kohtu hinnangul järeldada ka asjaolust, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on taotleja ka varem palunud halduskohtult riigi õigusabi EIK-i pöördumiseks haldusasjaga nr 3-24-188 seotud asjaoludel, kuid kuna taotleja ei olnud ammendanud nimetatud haldusasjas kõiki riigisiseseid õiguskaitsevahendeid, jättis Tartu Halduskohus 28. märtsi 2024. a määrusega kohtuasjas nr 3-24-905 riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kohe pärast seda asus taotleja haldusasjas nr 3-24-188 määruskaebusi esitama. 16. aprillil 2024, kui Riigikohus keeldus asjas nr 3-24-188 taotleja määruskaebust menetlusse võtmast, esitas taotleja kohe halduskohtule uue riigi õigusabi taotluse, leides, et nüüd on tal asjas nr 3-24-188 kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendatud. 3. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui isik taotleb riigi õigusabi selleks, et pöörduda haldusasjast võrsunud vaidluse lahendamiseks EIK-i, kuulub taotluse lahendamine halduskohtu pädevusse (Riigikohtu erikogu 28. veebruari 2022. a määrus nr 3-21-3011/9, p 4). 3-24-1128 4. Kohtute infosüsteemist nähtub, et haldusasjas nr 3-24-188 tagastas Tartu Halduskohus 29. jaanuari 2024. a määrusega taotleja kaebuse kahju hüvitamise nõude osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lõike 1 punkti 4 alusel seoses kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisega. Tartu Vangla haldusakti tühistamise nõude osas jättis kohus sama määrusega taotleja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata ning andis riigilõivu tasumiseks tähtaja. Ühtlasi ei pidanud kohus taotlejale riigi õigusabi määramist põhjendatuks. Taotleja esitas Tartu Ringkonnakohtule 29. jaanuaril 2024 määruskaebuse halduskohtu sama kuupäeva määrusele osas, millega jäeti rahuldamata tema menetlusabi taotlused. Tartu Ringkonnakohus ei võtnud 15. veebruari 2024. a määrusega seda määruskaebust menetlusse ja tagastas selle HKMS § 207 lõike 2 ja lõike 3 punkti 1 alusel. Taotleja esitas 15. veebruaril 2024 Riigikohtule teistmisavalduse seoses Tartu Ringkonnakohtu 15. veebruari 2024. a määrusega. Riigikohus keeldus 27. veebruaril 2024 teistmisavaldust menetlusse võtmast. Kuna taotleja ei tasunud kohtu poolt määratud tähtajaks riigilõivu, siis tagastas Tartu Halduskohus taotleja kaebuse 26. veebruari 2024. a määrusega ka tühistamisnõude osas. Tartu Halduskohtu 26. veebruari 2024. a kaebuse tagastamise määruse peale esitas taotleja 28. märtsil 2024 määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule, kes jättis 1. aprilli 2024. a määrusega rahuldamata taotleja taotluse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ning tagastas määruskaebuse läbivaatamatult. Riigikohus omakorda ei võtnud 16. aprilli 2024. a määrusega taotleja määruskaebust ringkonnakohtu 1. aprilli 2024. a määruse peale menetlusse. 5. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lõige 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab sama seaduse § 6 lõike 1 nõuetele, võib samas seaduses ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega EIK-i pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi EIK-ilt, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. RÕS § 37 lõike 3 järgi keeldub kohus riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks EIÕK artikli 35 kohaselt vastuvõetav. 6. EIÕK artikkel 35 sätestab EIK-i esitatud kaebuse vastuvõetavuse kriteeriumid. EIÕK artikli 35 esimese lõike kohaselt võib EIK asja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning nelja kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. EIÕK artikli 35 kolmanda lõike järgi tunnistab kohus vastuvõetamatuks artikli 34 alusel esitatud kaebuse, kui:

1. a)kaebus ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust või
2. b)kaebuse esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju, välja arvatud juhul, kui konventsioonis ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamine nõuab kaebuse sisulist läbivaatamist. 7. Riigi õigusabi taotlusest võib järeldada, et XX heidab kohtule ette seda, et haldusasjas nr 3-24-188 takistatakse tal kohtusse pöördumist kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise ja riigilõivu tasumise nõuete ning riigi õigusabi andmata jätmise tõttu. Taotleja viitab seega kohtusse pöördumise õiguse riivele. 8. Kohtu hinnangul ei saa haldusasjas nr 3-24-188 endiselt lugeda kõiki riigisiseseid õiguskaitsevahendeid ammendunuks, mistõttu ei oleks taotleja kaebus EIK-ile EIÕK artikli 35 lõike 1 kohaselt vastuvõetav. Jättes Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2024. a määruse hüvitamisnõude tagastamist puudutavas osas määruskaebusega vaidlustamata, ei kasutanud taotleja selles osas oma edasikaebeõigust. Taotleja ei ole esile toonud, et talle poleks edasikaebeõiguse teostamine kättesaadav olnud. Samuti ei ole kohus veendunud 2 3-24-1128 tühistamiskaebust puudutavas osas riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendumises. Taotleja küll esitas Tartu Halduskohtu 26. veebruari 2024. a tühistamiskaebuse tagastamise määrusele määruskaebuse, kuid ei järginud seda tehes menetlustähtaega, mistõttu jäi tema määruskaebus kõrgemates kohtuastmetes sisuliselt läbi vaatamata. Taotleja ei ole välja toonud, et tal oleksid esinenud mingid mõjuvad põhjused menetlustähtaja rikkumiseks. EIK praktikast tuleneb, et esmalt peaks riigisisestel kohtutel olema võimalus otsustada riigisisese õiguse konventsiooniga vastavuse üle (A, B ja C vs. Iirimaa). EIK-il peab olema võimalik kasutada riigisiseste kohtute seisukohti, kuna viimased on otseses ja pidevas kontaktis oma riigi oluliste asutustega (Burden vs. Ühendkuningriik). Ka on EIK rõhutanud, et menetlusosaline peab oma õigusi rakendama hoolsalt (Muscat vs. Malta). Kaebajad peavad järgima riigisiseses õiguses ette nähtud norme ja menetlust, sest vastasel korral ei vasta kaebus tõenäoliselt artiklis 35 sätestatud tingimustele (Ben Salah Adraqui ja Dhaime vs. Hispaania vastuvõetavuse otsus; Merger ja Cros vs. Prantsusmaa vastuvõetavuse otsus; MPP Golub vs. Ukraina vastuvõetavuse otsus; Agbovi vs. Saksamaa vastuvõetavuse otsus). Artikli 35 lõiget 1 ei ole järgitud, kui on keeldutud kaebuse vastuvõtmisest põhjendusega, et kaebaja on rikkunud menetlusnorme (Gäfgen vs. Saksamaa). 9. Kohus märgib, et isegi kui lugeda praegusel juhul riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendunuks, siis oleks taotleja kaebus EIK-ile siiski selgelt põhjendamatu vastavalt EIÕK artikli 35 lõike 3 punktile a. Kohus leiab, et siseriiklikult võib seada kohtusse pöördumisele teatud piiranguid (nt riigilõivu tasumine, eelnevalt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine) ning see ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) ega EIÕK-ga. EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevalt ei saa eeldada, et õigus kohtusse pöörduda peaks olema tagatud absoluutsena. PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu 4. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtu hinnangul ei saanud riigilõivu tasumise kohustus (või ka kohtueelse menetluse läbimise kohustus), samuti riigi õigusabi määramata jätmine praegusel juhul taotleja suhtes tingida EIÕK või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide rikkumist. Taotleja kaebus EIK-le oleks seetõttu selgelt põhjendamatu vastavalt EIÕK artikli 35 lõike 3 punktile a. 10. Eelnevast tulenevalt jätab kohus XX riigi õigusabi taotluse RÕS § 37 lõike 3 alusel rahuldamata. 11. Kohus märgib täiendavalt, et EIK-i võib kaebuse esitada ka eesti keeles, sest Eesti on EIÕK ratifitseerinud riik. (allkirjastatud digitaalselt) 3