lg 2 järgi on seadusega vastuolus tehing tühine, välja arvatud kui seadust ei ole oluliselt rikutud ning lg 5 järgi peavad tühise tehingu järgi pooled tagastama, selle võimatuse korral hüvitama saadu rahas. TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et kohus võib huvitatud isiku nõudel tunnistada teovõimetuks isik, kes vaimuhaiguse või nõrgamõistlikkuse tõttu ei suuda kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Tema üle seatakse eestkoste. TsÜS § 77 lg 1 sätestab, et teovõimetuks tunnistatud isiku tehtud tehing on tühine, välja arvatud tehing, mida kohus on lubanud teovõimetuks tunnistatud teha. Seega, et hinnata seda, kas 22.04.2002 tehtud kinkeleping on tühine TsÜS § 77 lg 1 järgi, pidi X olema tunnistatud tehingu tegemiseks ajaks ehk 22.04.2002 kohtuotsusega teovõimetuks ja talle oli seatud eeskoste ja et tal ei olnud õigust sellist tehingut teha. Seega tulebki lähtuda sellest, kas X oli 22.04.2002 tunnistatud TsÜS § 13 lg 1 järgi kohtuotsusega teovõimetuks isikuks põhjusel, et ta ei suutnud vaimuhaiguse või nõrgamõistlikkuse tõttu kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Hageja ei ole tõendanud sellist asjaolu, et X oli 22.04.2022 tehingu tegemiseks ajaks TsÜS § 13 lg 1 järgi tunnistatud kohtuotsusega teovõimetuks isikuks põhjusel, et ta ei suutnud vaimuhaiguse või nõrgamõistlikkuse tõttu kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Kohus märgib, et hageja ei ole seda ka väitnud, et kohtuotsusega oleks isik tunnistatud teovõimetuks. Seega jääb hagi tehingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Tegemist on kehtiva tehinguga ja seetõttu ei saa nõuda ka 22.04.
lg 1 tunnistab kohus sellise tehingu selle isiku või tehingu teise poole nõudele kehtetuks, kui nõue on esitatud 3 aasta jooksul tehingu tegemisest. Vaidlusalune leping tehti 22.04.
lg 1 sätestab, et tehingu, mille üks pool kasutas ära, et füüsiline isik oli sunnitud tegema tehingu raskete asjaolude kokkusattumise mõjul talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, tunnistab kohus kannatanud poole nõudel kehtetuks ja siis kohaldatakse § 67 lg 2 sätestatut. Viimane sätestab, et kui kohus on tunnistanud vaieldava tehingu kehtetuks, loetakse see kehtetuks algusest peale ja kehtetuks tunnistatud tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. VÕS RakS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. 22.04.
lg 1 järgi oli hagi üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses ettenähtud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kuna TsÜS § 74 lg 1 tuleneva tehingu vaidlustamiseks eri korda või aegumistähtaega ei ole sätestatud, siis oli selle nõude aegumistähtaeg vastavalt § 113 lg 1 kümme aastat. 7
lg 2 p 1 järgi peatub aegumine, mil teovõimetul isikul ei ole seaduslikku esindajat, kuid märgitu eeldab, et tehingu tegemise ajal pidi X olema tunnistatud kohtuotsusega teovõimetuks ja talle oli määratud eestkoste, kuid mingil põhjusel ei olnud eestkostjat määratud. Asjas ei ole tõendatud, et X oleks kohtuotsusega tunnistatud teovõimetuks. Seega oli tegemist teovõimelise isikuga ja nii on asjakohatu hageja väide, et aegumine oli peatunud põhjusel, et Xl ei olnud eestkostjat ja mille pärast oleks nagu TsÜS § 74 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumine peatunud. Lisaks märgib kohus, et ka 01.07.2002 kehtiva TsÜS 8 lg 3, PerekS 13. peatüki sätete ja TsMS § 526 lg 1, lg 2 p 3 ,4, 5 järgi seatakse täisealisele isikule kohtulahendiga (määrusega) eestkostja, kelle üleseanded ja eestkoste tähtaeg määratakse kohtulahendiga. Asjas ei ole hageja väitnud, et pärast 01.07.2002 oleks Xle kohtulahendiga määratud eestkostja, kelle volitused oleksid mingil ajal lõppenud ja eestkoste all oleval Xl ei oleks seetõttu olnud eestkostjat. Nii ei saa rääkida ka aegumise peatumisest pärast 01.07.2002 vastavalt kehtiva TsÜS § 165 järgi. Kuna alternatiivne nõue on aegunud, siis ei ole võimalik kinkelepingut TsÜS § 74 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada ja selle tühistamisel ei oleks ka õiguslikku toimet. Seetõttu ei saa 22.04.
S § 34.1 lg 1 järgi kohustada kostjat andma nõusolek ehk tahteavaldus tema omanikuna kinnistusregistrist kustutamiseks, kande muudatuse tegemiseks, mille tulemusena kanda registriossa nr xxxx, korteriomandi surnud X ainupärija Q. Seega jääb ka alternatiivne nõue rahuldamata. Kokkuvõtvalt jääb hagi rahuldamata ja seetõttu ei ole vaja kohtul hinnata asjas esitatud tõendeid, ja samuti ei ole vaja sisuliselt hinnata seda, kas tegelikult oli 22.04.2002 tehtud kinkeleping Xle äärmiselt rasketel asjaoludel ja tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.