KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuli 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-22-141309 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

) §-s 94 sätestatud intressimäär olnud 0 % aastas. Lepingus on intressi arvestamise alusena märgitud 365-päevane aasta ja kuu pikkus vastavalt tegelikule päevade arvule, mis on tühine, tüüptingimusena sõlmitud tarbijat põhjendamatult kahjustav kokkulepe. Hagiavaldusest ei nähtu, kas viivise arvutamisel on arvestatud 360 päeva või 365 päeva. Lepingus on intressimääraks 19,90% aastas, 0,0553% päevas, aga viivisemäär päevas on 0,0545% päeva kohta. Ümardamine ümardamisreeglite vastaselt või tarbija kahjuks ülespoole ei ole lubatud. Intressi võib arvestada ainult õigelt põhivõla jäägilt. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on intress maksegraafikus arvutatud. Laenuandja ei ole kostjale hageja väidetud laenusummat välja maksnud. Ebaselge on, milliseid kohustusi on refinantseeritud

1. oktoobri 2019 ja
2. aprilli 2020 „lepinguga“. Kostja leiab, et kõik tema maksed tuleb, juhul kui hageja on kostja võlausaldaja ja laenusumma välja maksnud, lugeda põhivõla tagastamiseks. 4 Teadmata, mis summa ja millal kostjale välja maksti, pole võimalik arvestada põhi- ega kõrvalkohustusi. 2019 sõlmitud lepingu järgselt oli kostjal kohustus tasuda ka lepingu sõlmimise tasu 19,17 eurot ning lepingu muutmise tasu 30 eurot. Ka need tasud tulnuks arvestada põhiosa katteks. Kostja keeldub hageja nõude täitmisest, kuna hageja pole esitanud kostjale intressimäära ja muude kõrvalkohustuste vähenemist arvestavat uut maksegraafikut. Kostja ei võlgne hagejale viivist. Laenuleping ei võimalda nõuda viivist hageja nõutud määra 0,0545 % alusel, vaid viivise nõude olemasolul võiks viivist nõuda

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära alusel.

Laenulepingutes ei sisaldu kokkulepet viivise määra suhtes. Lepingutes ei ole viivise aasta- ja päevamäära avaldatud, vähemalt ei ole seda tehtud nõuetekohaselt selgelt ja kokkuvõtlikult. Juhul kui kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt viivist nõuda, palub kostja kohtul viivist maksimaalses võimalikus ulatuses vähendada ja seada väljamõistetud viivisele piirang selliselt, et kõrvalnõuete summa kokku ei ületaks põhivõla suurust. Kostjal on mitmeid võlgnevusi, kostjal ei ole võimalik isegi seadusjärgses määras viivist tasuda. Hageja sissenõudmiskulude nõue on põhjendamatu. Hageja ei ole kostjaga sissenõudmiskulude hüvitamise osas lepingut sõlminud, seega puudub tal alus sissenõudmiskulude nõudmiseks. Juhul kui nõude loovutamine on kehtiv, ei muutunud hageja lepingupooleks. Hageja ja kostja ei ole tarbijasuhtes. Kostja ei ole meeldetuletuskirju kätte saanud. Tasuliste meeldetuletuskirjade saatmiseks ei olnud hagejal alust, eeldused tasu nõudmiseks on täitmata. Kostjal ei olnud sissenõutavat võlga hageja ees, mille tõttu tasulisi kirju saata. Meeldetuletuskirjad on saadetud Julianus Inkasso OÜ poolt, kes ei ole menetlusega seotud. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus lahendab esmalt hageja taotluse hagi muutmiseks. Hageja esitas
2. märtsi 2023 menetlusdokumendis (dtl 277-278) alternatiivse lepingu täitmise nõude, juhuks, kui kohus tuvastab, et laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Hageja leidis, et
3. märtsi 2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 4475,82 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 4427,68 eurot ning võlgnevuses on 48,14 eurot. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuv võlgnevus maksegraafiku alusel (igakuised osamaksed summas 150 eurot alates
4. aprillist 2024 kuni
5. detsembrini 2024 ning viimane osamakse summas 42,23 eurot
6. jaanuaril 2025). Kohus selgitas
7. juuni 2024 määruses (dtl 280-281) hagejale, et hageja alternatiivne nõue lepingu täitmiseks ja lepingu tähtaja pikendamine kuni
8. jaanuarini 2025 on kohtule arusaamatu, sest tarbijakrediidilepingu nr SL19-01-1613590 lisast nr 2 (dtl 69-76) nähtub, et lepingu lõpptähtpäevaks on
9. aprill
10. Viidatud tähtpäev on möödunud ning kõik tasumata osamaksed on muutunud sissenõutavaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 376 lg 1 järgi võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kohus ei andnud
11. juuni 2024 määruses hagi muutmiseks nõusolekut, kuna vaidluse lahendamine on lõppstaadiumis ning uue alternatiivse ja ilmselt perspektiivitu nõude lisandumine ei võimalda asja kiiremini ja säästlikumalt lahendada. Kostja teatas
12. juunil 2024, et kostja ei anna samuti hagejale nõusolekut hagi muutmiseks (dtl 282). Seega tuleb hageja taotlus hagi muutmiseks jätta rahuldamata, kohus ei võta hageja alternatiivset nõuet menetlusse ning menetleb hagiavaldust ainult nendes nõuetes, mis on varasemalt esitatud. 5
13. Hageja esitas kostja vastu nõude põhivõla 4207,40 euro, intressi 428,10 euro, haldustasu 9 euro, sissenõudmiskulude 50 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1252,47 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks.
14. Pooled ei vaidle selle üle, et Bigbank AS (edaspidi laenuandja) ja kostja sõlmisid
15. juunil 2018 tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 (dtl 143-152). Leping on digitaalselt allkirjastatud. Sellest lepingust nähtub, et laenuandja andis kostjale krediiti summas 5820 eurot ning krediidisumma üleandmisel tehakse krediidisaaja palvel järgmised ülekanded: 193,84 eurot Omaraha OÜ kontole, 2136,36 eurot IPF Digital Estonia OÜ kontole ja 1841,23 eurot Ferratum Bank kontole. Lisaks lepiti kokku, et 87,30 eurot tasaarvestatakse krediidisaaja lepingu sõlmimise tasu maksmise kohustusega krediidiandja ees ning ülejäänud summa kantakse kostja arvelduskontole. Eritingimusena lepiti kokku, et krediidisaaja on kohustatud täitma kahe tööpäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest krediidisaaja laenulepingust nr 17-068021-VL tulenevad kohustused Swedbank AS-i ees täies ulatuses, s.o summas 1425,87 eurot. Lepingu tingimustest nähtub, et intressimääraks oli 29,90% tagastamata krediidisummalt aastas (s.o 0,0831% päevas) arvestatuna lähtuvalt 30 päevasest kuust ja 360 päevasest aastast ning krediidi kulukuse aastamääraks oli 35,93%. Lepingupooled leppisid kokku, et laen tagastatakse osamaksetena ning lepingu lõpptähtpäevaks on
16. juuli
18. augustil 2018 sõlmisid laenuandja ja kostja lepingu muudatuse, mille vormistasid uue tarbijakrediidilepinguna nr SL18-01-1556939 (dtl 154-159). Leping on digitaalselt allkirjastatud. Sellest lepingust nähtub, et laenuandja andis kostjale krediiti summas 5789,78 eurot ning kokku lepiti, et krediidisumma 5789,78 eurot tasaarvestatakse krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidilepingust nr SL18-
19. Lepingu allkirjastamisega loevad lepingupooled lõppenuks krediidilepingu nr SL18-01-
20. Lepingu tingimustest nähtub, et intressimääraks oli 19,90% tagastamata krediidisummalt aastas (s.o 0,0553% päevas) arvestatuna lähtuvalt 30 päevasest kuust ja 360 päevasest aastast ning krediidi kulukuse aastamääraks oli 22,37%.
21. oktoobril 2019 sõlmisid laenuandja ja kostja lepingu muudatuse, mille vormistasid uue tarbijakrediidilepinguna nr SL19-01-1613590 (dtl 161-16669). Leping on digitaalselt allkirjastatud. Sellest lepingust nähtub, et laenuandja andis kostjale krediiti summas 4938,95 eurot ning kokku lepiti, et krediidisumma 4938,95 eurot tasaarvestatakse krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidilepingust nr SL18-
22. Lepingu allkirjastamisega loevad lepingupooled lõppenuks krediidilepingu nr SL18-01-
23. Lepingu tingimustest nähtub, et intressimääraks oli 19,90% tagastamata krediidisummalt aastas (s.o 0,0553% päevas) arvestatuna lähtuvalt 30 päevasest kuust ja 360 päevasest aastast ning krediidi kulukuse aastamääraks oli 22,74%. Tarbijakrediidilepingu nr SL19-01-1613590 lisa nr 1 (dtl 61-68) kohaselt võimaldati kostjale
24. aprillil 2020 maksepuhkust kaks kuud. Tarbijakrediidilepingu nr SL19-011613590 lisa nr 2 (dtl 69-76) kohaselt võimaldati
25. septembril 2020 kostjale maksepuhkust kolm kuud – krediidisumma jäägiga 4629,91 eurot, krediidikulukuse määraga 24,27% aastas, intressimääraga 19,90% aastas (s.o 0,0553% päevas), maksta jäänud kuumaksete arv 44 ning lepingu lõpptähtpäev
26. aprill
28. Laenuandja ja kostja sõlmisid
29. juunil 2018 seega tarbijakrediidilepingu

§ 402

mõistes ning hilisemalt selle muudatused, viimane muudatus tehti seoses maksepuhkuse andmisega

1. septembril
3. Maksekorraldustega on tõendatud, et laenuandja tasus
4. juunil 2018 Omaraha OÜ-le 193,84 eurot, IPF Digital OÜ-le 2136,36 eurot, Ferratum Bankʼile 1841,23 eurot ning kostjale 1561,27 eurot (dtl 167-170). Seega täitis laenuandja oma kohustused, mis tulenesid 6 tarbijakrediidilepingust nr SL18-01-
5. Kostja väide selle kohta, et ta ei ole tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 alusel raha saanud, on väär.
6. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Hageja väitel jäi kostja tasumisega viivitusse alates
7. osamaksest, s.o
8. jaanuarist 2021 kuni ülesütlemisele eelnenud
9. osamakseni, s.o
10. juulini
11. Laenuandja saatis
12. mail 2021 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 77). Selles hoiatuses andis krediidiandja kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks hiljemalt
13. mail
14. Hageja väitel kostja võlgnevust ei tasunud ning laenuandja ütles tarbijakrediidilepingu
15. juuli 2021 ülesütlemise teatega üles (dtl 78). Hageja loeb seega lepingu ülesöelduks alates
16. juulist
17. Kostja ei ole lepingu ülesütlemisega nõustunud, kuna leiab, et lepingu tühisuse või lepingujärgse intressi kokkuleppe tühisuse tõttu tuleb kõik tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõla katteks ning kostjal ei olnud laenuandja ees võlgnevust tekkinud. Kohus annab lepingu ülesütlemisele hinnangu allpool (vt otsuse p 14).
18. Laenuandja teavitas
19. juuli 2022 teatisega kostjat, et ta on
20. juulil 2022 loovutanud lepingust nr SL19-01-1613590 tuleneva nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 79). Laenuandja on kinnitanud nõude loovutamist ka
21. novembril 2023 (dtl 191-194).

§ 164

lg 1 ja 2 ning § 170 alusel on lepingust tulenevad nõuded hagejale loovutatud ning võla esinemise korral on hageja õigustatud seda kostjalt sisse nõudma.

1. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu
2. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‑377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‑679/18). Riigikohus asus tsiviilasjas nr 2-21-13098
3. novembril 2023 tehtud lahendis seisukohale, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. 9.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

1. juunil 2018 tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 35,93%, selle
2. augustil 2018 muudatuse kohaselt 19,90%,
3. oktoobri 2019 muudatuse kohaselt 22,74%,
4. aprillil 2020 muudatuse kohaselt 23,43% ja
5. septembri 2020 muudatuse kohaselt 24,27% aastas. Hageja on selgitanud krediidi kulukuse määra kujunemist. Krediidi kulukuse määra arvutamiseks vajalikud andmed on algses tarbijakrediidilepingus ja selle muudatustes toodud. Kostja on krediidi kulukuse määra arvutuskäigu ja suuruse kahtluse alla seadnud, kuid ei ole esitanud omapoolset arvutuskäiku. Arvestades lepingus ja selle 7 muudatustes toodud andmeid ei ole kohtul kahtlust, et krediidi kulukuse määr jääb lubatud ülempiirist allapoole. Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt oli viimase kuue kuu keskmiseks krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks
6. juuni 2018 tarbijakrediidilepingu ja
7. augusti 2018 muudatuse sõlmimise ajal 20,01% aastas (kolmekordne määr 60,03% aastas),
8. oktoobri 2019 muudatuse ajal 20,61% aastas (kolmekordne määr 61,83% aastas),
9. aprilli 2020 muudatuse ajal 20,52% aastas (kolmekordne määr 61,56% aastas) ja
10. septembri 2020 muudatuse ajal 20,09% aastas (kolmekordne määr 60,27% aastas). Hageja poolt välja toodud krediidi kulukuse määrad ei ületa seega krediidi andmise (algse tarbijakrediidilepingu ja selle hilisemate muudatuste sõlmimise) ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping ja selle hilisemad muudatused ei ole seetõttu

§ 4062lg 1 alusel tühised.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal. Antud juhul on krediidiandja lepingust tulenevad nõuded loovutanud hagejale ning hagimenetluses tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada hagejal.

1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et laenuandja lähtus kostja laenutaotluses deklareeritud andmetest, kontrollis kostja pangakonto väljavõtet ning maksehäireregistrit. Hageja hinnangul võimaldas kostja sissetulek, olemasolevad kohustused ja maksehäirete puudumine anda kostjale laenu. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja esitas tarbijakrediidilepingu nr SL18-011546978 sõlmimisele eelnevalt laenusaajale laenutaotluse (dtl 148-150), milles märkis oma töötasuks 448 eurot, sotsiaaltoetusteks/alimentideks kokku 248 eurot. Kostja deklareeris seitse laenusuhtest tulenevat kohustust, mille igakuiste laenumaksete tagasimakse summa moodustas kokku 712 eurot (dtl 149). Kuigi kostja märkis end vabaabielus olevaks, siis elukaaslase sissetulekut kostja taotlusesse ei märkinud. Järelikult oli kostja pere ainus ülalpidaja. Taotluse kohaselt soovis kostja laenu kaupade ja teenuste soetamiseks (igapäevaseks arveldamiseks) ning laenu tagastamise allikana nägi kostja oma töötasu (dtl 150). Kostja kontoväljavõttest perioodi
2. veebruar 2018 –
3. juuni 2018 kohta (dtl 172-181) ilmneb, et sotsiaaltoetuse/alimentidena on kostja silmas pidanud Sotsiaalkindlustusametilt igakuiselt laekuvat elatisabi summas 100 eurot ning peretoetust summas 148,36 eurot. 8 Kostja töötasu on olnud 457,90-482 eurot. Samuti nähtub, et kostja on võtnud veebruaris 2018 kaks laenu, aprillis kaks uut laenu ja mais kolm uut laenu. Hageja õigustab kostjale laenu andmist sellega, et neli kostja olemasolevat laenu refinantseeriti. Lisaks on hageja välja toonud, et lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 189,44 eurot, muid kohustusi oli 128 eurot, kohustused kokku moodustasid 45,61% kliendi igakuisest sissetulekust. See ei ole õige. Kostja sissetuleku hulka ei saa arvestada elatisabi ega peretoetust, sest need on sihtotstarbeliselt mõeldud laste ülalpidamiseks. Laenu oli kostjal võimalik tagastada ainult oma igakuisest töötasust (nii nagu kostja laenutaotluses ka märkis), milleks oli kontoväljavõtte kohaselt kõige rohkem 482 eurot. Seega moodustas lepingu alusel tasumisele kuuluv osamakse 189,44 eurot kostja töötasust 39,30%. Kui igakuisele laenu osamaksele lisada ka teised kohustused, mis hageja enese väitel olid 128 eurot, kokku 317,44 eurot, kulus kostjal kohustuste täitmisele 65,86% oma töötasust. Enese ülalpidamiseks jäi kostjal seega vaid 164,56 eurot. Üldteadaolevat elukallidust arvestades ei oleks aastal 2018 ega hiljem olnud kostjal võimalik selle summaga ühes kuus end ülal pidada. Hageja pidi seda professionaalse laenuandjana ette nägema ning mõistma, et kostja ei ole krediidivõimeline. Laenuandjale pidi oleme selge, et kostja on juba „laenuorjuses“, kuivõrd juba tema laenutaotlusest nähtuvate igakuiste laenutagasimaksete summa (712 eurot) ületas tema töötasu (482 eurot) 230 euro võrra. Laenutaotluses märkis kostja, et vajab laenu igapäevaseks arveldamiseks. Seega vajas kostja uusi laene olemasolevate laenude tasumiseks. Tähtsust ei oma, et laenu andmise hetkel ei olnud kostjal maksehäireid. Laenuandja pidi kostja pangakonto väljavõttest nägema, et kostja võtab järjepidevalt uusi laene ning tegema sellest ise loogilise järelduse, et maksehäirete tekkimine on järjekordse uue laenu andmisel vaid aja küsimus. Seda näitab ka kostja hilisem maksehäireregistri info (dtl 120-121). Tähelepanu väärib seegi, et laenusaaja kontrollis kostja krediidivõimet ainult ühe korra ning hilisemate lepingumuudatuste puhul ei pidanud hageja kostja krediidivõime kontrollimist vajalikuks. Kostja kontoväljavõttest perioodi
4. märts 2019 –
5. oktoober 2019 kohta (dtl 234-239) nähtub, et kostja töötasu on küll tõusnud 516,45 eurole, kuid peretoetus on vähenenud 120 eurole. Vaatamata sellele, et tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 alusel refinantseeriti mitmed kostja kohustused, ilmneb kostja kontoväljavõttest, et temal on siiski kohustusi mitmetete laenuandjate ees ning ta on järjest võtnud uusi laene, nt Placet Group OÜ-lt
6. mail 2019 2040 eurot,
7. mail 2019 470 eurot ja
8. juunil 2019 360 eurot, Mogo OÜ-lt
9. juulil 2019 2000 eurot, Monefit Estonia OÜ-lt
10. juulil 2019 2400 eurot, Inbank AS-ilt
11. augustil 2019 3405 eurot ja Bondora AS-ilt
12. augustil 2019 1800 eurot. 12.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1– 3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on esialgne võlausaldaja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja andnud laenu krediidivõimetule isikule. 9 13.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Riigikohus on

1. novembril 2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud otsuse punktis 25 leidnud, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevatest tagajärgedest tingituna hindab kohus alljärgnevalt kostjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korrektsust.

§ 416

lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 alusel sai kostja 5820 eurot, kostja pidi maksegraafiku (dtl 146) alusel juulis ja augustis 2018 tagastama laenu põhiosa 42,93 eurot, kuid vastavalt tagasimaksete andmetele (dtl 182-189) tagastas kostja laenuandjale juulis ja augustis 2018 kokku 289 eurot, seega 246,07 eurot enam (289-42,93). 15. augusti 2018 tarbijakrediidilepinguga nr SL18-01-1556939 kostja raha ei saanud, vaid krediidisumma tasaarvestati krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidilepingust nr SL18-01-1546978. Krediidilepingu nr SL18-01-1546978 alusel sai laenuandja kostjalt 15. augusti 2018 seisuga nõuda maksegraafiku alusel 5531 euro

§ 416lg-s 1 sätestatuga ning ülesütlemine oli tagajärjetu.

1. Kostja tegi krediidi tagasimakseid kokku summas 4427,68 eurot (dtl 182-189).
2. juuli 2021 seisuga tuli kostjal laenu põhiosa tasuda veel 1392,32 eurot (5820-4427,68). 16.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale

1. veebruari 2024 määrusega (dtl 273-274) võimaluse oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse esitamiseks, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja ei esitanud kohtule uut arvestust (vt hageja
2. märtsi 2024 menetlusdokument, dtl 277-278). Kuna hageja uut maksegraafikut ei esitanud, milles hageja oleks tasumisele kuulunud põhiosa maksed arvestanud ümber kuni kokkulepitud lepingu tähtpäevani
3. aprill 2024, lähtub kohus viimasest maksegraafikust nähtuvatest põhiosa maksete suurustest, kuna need andmed on kostjale teatavaks tehtud. Kohus leidis otsuse punktis 14, et kostja oli
4. juuli 2021 seisuga krediidi põhiosast enam tasunud 2539,12 eurot. Lähtudes viimasest maksegraafikust (dtl 75) ja selles kokkulepitud põhiosa maksete suurustest oli kostjal seega osamaksed täielikult ette tasutud kuni
5. aasta juunikuuni ning
6. juuli 2023 makse osaliselt summas 14,16 eurot. Kostjal tuli laenu põhiosa 1392,32 eurot tasuda järgmiselt:
7. juuli 2023 120,23 eurot,
8. august 2023 135,03 eurot,
9. september 2023 136,36 eurot,
10. oktoober 2023 140,11 eurot,
11. november 2023 141,86 eurot,
12. detsember 2023 143,80 eurot,
13. jaanuar 2024 146,93 eurot,
14. veebruar 2024 148,53 eurot,
15. märts 2024 151,67 eurot ja
16. aprill 2024 127,53 eurot. Põhiosa maksed summas 1392,32 eurot on seega muutunud sissenõutavaks, kuid on kostja poolt tasumata. Seetõttu tuleb hageja nõue põhivõlgnevuse väljamõistmiseks rahuldada summas 1392,32 eurot. 17.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 sõlmimisest

1. juunist 2018 kuni
2. detsembrini 2022 0%, alates
3. jaanuarist 2023 kuni
4. juunini 2023 2,5%, alates
5. juulist 2023 kuni
6. detsembrini 4%, alates
7. jaanuarist 2024 kuni
8. juunini 2024 4,5% aastas. Seega, alates tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1546978 sõlmimisest
9. juunist 2018 kuni
10. detsembrini 2022 oli seadusjärgne intressimäär 0% ning kostja ei pidanud laenuandjale intressi tasuma. Arvestades maksegraafikujärgseid osamakseid ja

§-s 94 sätestatud intressimäärasid kujuneb kostja poolt tasumisele kuuluv intress alates

1. jaanuarist 2023 kuni
2. aprill 2024 järgmiselt: 11 kuupäev Põhiosa (eurodes) Intress 01.07.-31.12.2023 Intress 01.01.-10.04.2024 4% aastas (eurodes) 4,5% aastas (eurodes) 10.07.2023 120,23 2,31 1,49 10.08.2023 135,03 2,13 1,68 11.09.2023 136,36 1,68 1,70 10.10.2023 140,11 1,27 1,74 10.11.2023 141,86 0,81 1,76 11.12.2023 143,80 0,33 1,79 10.01.2024 146,93 1,66 12.02.2024 148,53 1,08 11.03.2024 151,67 0,58 10.04.2024 127,53 0,02 Kokku: 8,53 eurot Kokku: 13,50 eurot Kokku: 22,03 eurot Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas 22,03 eurot.
3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda, kuna hageja ei ole kostjale ega kohtule uuesti määratud tagasimakseid teatavaks teinud. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata.
5. Kuivõrd hageja nõuab hagis veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel, mõistab kohus välja viivise põhinõudelt 1392,32 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu tuli kostjal krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94

lõikes 1 sätestatud suuruses, mistõttu ei ole põhjendatud viivise nõudmine määras 19,90% aastas ning kohaldada tuleb

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära.

20. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 järgi võib viivise vähendamist nõuda vastavalt

§-s 162 sätestatule. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

§ 162

lg 1 järgi leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

§ 162lg 1 alusel viivise vähendamise otsustamine on kohtu diskretsiooniotsus.

Vastavalt otsuse punktidele 18 ja 19 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja vaid edasiulatuva viivise ning seda seadusjärgses määras. Seega puudub hetkel viivisevõlg, mille summat vähendada. Viivise vähendamine tähendaks seega tulevikus tekkida võiva 12 viivise summa vähendamist juba ette. Kohtu hinnangul tuleb arvestada, et kostja on ka ise laenu võttes vääralt hinnanud oma krediidivõimet ning võtnud laenu vastutustundetult. Seda kinnitab kohtule esitatud maksehäire raport -

1. aprilli 2022 seisuga on kostjal 10 kehtivat maksehäiret (dtl 120). Kostja ei ole esitanud tõendeid oma praeguse (ammugi tulevase) majandusliku olukorra kohta ning on piirdunud üldsõnaliste väidetega. Kostjal on täiskasvanud töövõimelise isikuna võimalik ise teha pingutusi oma majandusliku olukorra parandamiseks, kohtuotsusega väljamõistetud summa täitmiseks ning sellega viivise tasumise kohustuse vältimiseks/minimeerimiseks. Küll aga nõustub kohus, et edasiulatuva viivise kogusumma ei tohi ületada põhivõla summat, s.o 1392,32 eurot. Viivise põhiline eesmärk on hüvitada võlausaldajale võlgniku makseviivituse tõttu tekkida võiv kahju (vt Riigikohtu
2. aprilli 2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14, p 13). Viivise eesmärk ei ole teenida võlausaldajale võlgniku makseraskuste arvel tulu. Kohus rahuldas hageja nõude edasiulatuva viivise väljamõistmiseks. Kui kostja põhivõlga tasuma ei asu, võib viivis ühel hetkel ületada põhivõla summat. Hageja pidi sellega hagiavalduse esitamisel arvestama. Hageja ei ole kohtule esitanud põhivõlast suuremat viivise nõuet õigustavaid põhjendusi ega tõendeid põhivõlast suuremas ulatuses kahju tekkimise kohta. Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks selle suuruse sidumisega põhivõla suurusega on põhjendatud. Kohus rahuldab viivise vähendamise taotluse selliselt, et määrab, et edasiulatuv viivis ei tohi ületada põhivõla summat.
3. Hageja palub kostjalt välja mõista laenuhaldustasu võlgnevuse summas 9 eurot. Hageja leiab, et vastavalt
4. oktoobril 2019 sõlmitud laenulepingule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamise tasu, mis on 1,50 eurot kuus ning kostjal on tasumata
5. veebruari 2021 –
6. juuli 2021 osamaksete laenuhaldustasud kogusummas 9 eurot. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenuandja rikkus kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tuginedes

§ 4034

lg 7 on kostja kohustus muude kulude maksmiseks ära langenud ning kostja ei võlgne hagejale ka laenuhaldustasu. Seetõttu jätab kohus hageja nõude laenuhaldustasu 9 euro väljamõistmiseks rahuldamata. 22. Hageja palub kostjalt

§ 1132

lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 50 eurot.

§ 1132

lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei olnud seaduslik, kuna kostjal puudus sel hetkel võlgnevus krediidiandja ees. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitada olematu nõude sissenõudmiseks tehtud kulusid. Lisaks märgib kohus, et hageja on kostjat

1. ja
2. juulil 2022 e-kirjaga teavitanud nõude loovutamisest ning sellest, et hagejat esindab nõude sissenõudmisel Julianus Inkasso OÜ (dtl 81-84). Rohkem tõendeid meeldetuletuskirjade saatmise kohta hageja kohtule esitanud ei ole. Kohus jätab hageja nõude sissenõudmiskulu 50 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
3. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt. Hageja kasuks väljamõistmisele kuulub põhivõlgnevus summas 1392 eurot 32 senti, intress 22,03 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ülejäänud osas tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Hagi rahuldati ligikaudu 24% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 24% ulatuses kostja ja 76% ulatuses hageja kanda. 13
2. Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 286), kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1617 eurot. Hageja menetluskulud koosnevad järgmisest: tasutud riigilõiv 630 eurot ja õigusabikulu 987 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingulise esindaja kulu koosneb järgmisest: maksekäsu kiirmenetluse kulu tükihinnana 20 eurot, hagiavalduse esitamisega seotud tööd 3,8 tundi tunnitasuga 120 eurot, hageja
3. novembri 2023 ja
4. märtsi 2024 seisukoha esitamisega seotud tööd kokku 3 tundi tunnitasuga 169 eurot. Riigilõiv hagiavalduse esitamisel 630 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Maksekäsu kiirmenetluses kuuluvad TsMS §-st 4842 tulenevalt peale riigilõivu hüvitamisele avaldaja menetluskulud summas 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse kulud on TsMS § 172 lõikest 9 tulenevalt põhjendatud hüvitada 20 euro ulatuses. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades vaidluse eset ja poolte esitatud menetlusdokumentide ja tõendite mahtu, ei olnud vaidlus eriliselt keeruline ega mahukas. Kohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu (kokku 7 tundi) kooskõlas asja keerukuse ja mahuga. Kostja esindaja tunnitasu on olnud algselt 120 eurot ja hiljem 169 eurot käibemaksuta. Kohtu hinnangul ületab see keskmist sarnase õigusteenuse (jurist) eest maksmisele kuuluvat tasu ning on pigem advokaadi/vandeadvokaadi tasuga võrreldav. Mitteadvokaadist esindaja puhul on kohtupraktikas peetud aktsepteeritavaks kuni 110 euro suurust tunnitasu. Kostja esindajakulu on vajalik ja põhjendatud seega 770 (7 * 110) euro ulatuses. Hageja menetluskulud on 1420 eurot (630 + 20 + 770). Kuna menetluskulud jäid 24% ulatuses kostja kanda, tuleb hageja menetluskulust 24%, s.o 284 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
5. Kostja menetluskulude nimekirja (dtl 263-264, 289) kohaselt koosnevad kostja menetluskulud õigusabikulust summas 3048 eurot (25,4 tundi tunnitasuga 120 eurot). Kohtu hinnangul on esindaja ajakulu olnud osaliselt ülemäärane. Kostja kirjalikud seisukohad on olnud suures osas ennastkordavad ning sisaldanud konkretiseerimata tüüpvastuseid. Ülemäära palju on kostja esindajal väidetavalt kulunud ka hageja menetlusdokumentide ja muu materjaliga tutvumiseks. Kohus leiab, et kostja esindaja ajakulu kogu menetluse kestel on olnud vajalik ja põhjendatud kokku 10 tunni ulatuses. Kostja esindaja tunnitasu on 120 eurot käibemaksuta. Kohtu hinnangul ületab see keskmist sarnase õigusteenuse (jurist) eest maksmisele kuuluvat tasu ning on pigem advokaadi tasuga võrreldav. Mitteadvokaadist esindaja puhul on kohtupraktikas peetud aktsepteeritavaks kuni 110 euro suurust tunnitasu. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on seega 1100 eurot (10x110). Kuna menetluskulud jäid 76% ulatuses hageja kanda, tuleb kostja menetluskulust 76%, s.o 836 eurot hagejalt kostja kasuks välja mõista.
6. Kuna hagejal tuleb kostjale hüvitada menetluskulud 836 eurot ja kostjal hagejale 284 eurot, tuleb nimetatud summad tasaarvestada ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 552 eurot.
7. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 14 /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 15