Obsah (8)

§ 652§ 654§ 392§ 435§ 238§ 171§ 218§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Ele Liiv ja Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 03. juuli 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-129715

) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 21. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et kostja parkis oma sõidukit hageja opereeritavas parklas selle eest tasu maksmata (vt ka käesoleva otsuse p 12). Apellatsioonimenetluses ei ole neid asjaolusid vaidlustatud. Kooskõlas

§ 652

lg 1 p 1 sätestatuga lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel maakohtu tuvastatud asjaoludest. Maakohus järeldas õigesti, et kostja rikkus hagejaga sõlmitud parkimislepingut ja tal on sellest tulenevalt kohustus leppetrahvi maksta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nende järeldustega ja

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ette nähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi maksmise kohustus tuleneb seega lepingu rikkumise faktist. Lepingu rikkumise fakti ei muuda tagantjärgi olematuks see, et kolm kuud hiljem tasuti sõiduki parkimiskaardi eest väljastatud arve. Seega ei muuda hageja leppetrahvi nõuet alusetuks kostja esile toodud pärast lepingu rikkumist toimunud asjaolud. 22. Ringkonnakohus nõustub kostja etteheitega aga selle kohta, et maakohus ei ole asja lahendamisel tema vastuväidetele piisavalt tähelepanu pööranud ja leidis ekslikult, et hageja on tõendanud, et ta on kostja poolt enamtasutud 70,62 eurot arvestanud 05.06.2019 arve nr 9368151 katteks. Nimelt tugines kostja hagiavaldusele vastuväidete esitamisel sellele, et hageja on tema arvelt alusetult rikastunud, kuna ta võttis samal ajavahemikul parkimise eest tasu nii sõidukile väljastatud kuukaardi kui ka mobiilse parkimise alusel. Ringkonnakohus 4 2-22-129715 mõistab kostja vastuväiteid selliselt, et kostja on esitanud menetlusliku tasaarvestuse avalduse, s.t et isegi juhul, kui kostja peab tasuma hagejale leppetrahvi, peab hageja tagastama kostjale temalt alusetult saadu. Maakohus ei ole nendele väidetele ja nendega seotud asjaoludele ja tõenditele tähelepanu pööranud. Maakohus rikkus sellega eelmenetluse ülesandeid (

§ 392

lg 1 p 3 ja 4), samuti kohustust arutada asja pooltega ammendavalt (

§ 435). Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse.

1. Ringkonnakohus arutas 23.05.2024 kohtuistungil esitatud tõendeid ja väiteid ning selgitas hagejale, et mõistab kostja vastuväiteid selliselt, et kostja on esitanud menetlusliku tasaarvestuse avalduse. Kohus pööras hageja tähelepanu tema väidetes ja tõendites esinevatele vastuoludele, sh palus selgitada parkimislepinguga seotud asjaolusid. Kohus andis pooltele võimaluse esitada sellega seoses täiendavaid tõendeid ja selgitusi. Hageja esitas 05.06.2024 täiendavad selgitused ja tõendid vaidlusaluse sõiduki suhtes sõlmitud parkimislepingute, esitatud arvete ja nende eest tasutud raha arvestamise kohta. Kostja kinnitas, et jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde, kuid hageja esitatud asjaolude ja tõendite kohta seisukohta ei avaldanud.
2. Ringkonnakohus märgib esmalt, et võtab hageja poolt 05.06.2024 esitatud tõendid (parkimisluba, arve 9368151 ja kliendiväljavõte, dtl 145–149) kooskõlas

§ 652

lg 3 p 2 ja

§ 238lg 1 alusel asja materjali juurde.

Arvestades hageja esitatud täiendavaid selgitusi ja tõendeid, ei anna kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Küll aga tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

1. VÕS § 197 lg 1 ja 2 näevad ette, et kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui õige on kostja väide, et ta on maksnud veebruaris 2020 samal ajavahemikul sama sõiduki samas parklas parkimise eest hagejale tasu kaks korda (arve nr 9406667 alusel 29.05.2020 128 eurot ja mobiilselt 17.02.2020–21.02.2020 60 eurot), võib tal olla hageja vastu alusetu rikastumise võlasuhtest tulenev nõue. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
2. Kostja tasaarvestuse avalduse seisukohast omavad asja lahendamisel tähtsust järgmised asjaolud: - Kostja sõiduki suhtes oli sõlmitud parkimisleping ning selle alusel väljastatud parkimiskaart ja veebruaris 2020 EP25 parklas parkimise eest tasumiseks arve nr 9406667 128 eurole (dtl 66). Nende asjaolude üle pooled ei vaidle (vt ka kostja 08.11.2022 vastus hagile ja 23.05.2024 kohtuistungi protokoll). - Veebruaris 2020 kostja sõiduki suhtes kehtinud parkimisleping oli sõlmitud Y OÜ-ga (dtl 146), hageja ja kostja vahel sõlmitud parkimisleping oli
3. a lõppenud (dtl 147). - Hageja koostas 29.02.2020 arvele nr 9406667 kreeditarve summas 70,62 eurot (dtl 77). - Y OÜ tasus arve nr 9406667 29.05.2020 täies ulatuses (dtl 65). - Kostja tasus ajavahemikus 17.02.2020–21.02.2020 EP25 parklas parkimise eest mobiilselt 60 eurot (dtl 73).
4. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kostjal ei saa hageja vastu veebruarikuu eest makstud parkimistasu tagasinõudeõigust olla. 17.02.2020–21.02.2020, kui kostja sõiduki EP25 parklas parkimise eest mobiilselt tasus, ei olnud sõiduki suhtes sõlmitud parkimislepingu alusel 5 2-22-129715 väljastatud arve nr 9406667 tasutud. Selle üle ei ole poolte vahel ka vaidlust olnud. Arve tasuti alles maikuus (dtl 65). Seega pidigi kostja, kui ta soovis sõidukit 17.02.2020–21.02.2020 nõuetekohaselt parkida, selle eest tasuma. Maakohus on seejuures õigesti selgitanud, et vastavalt hageja tüüptingimustele loeti parkimisalale sissesõitmine kostja ja hageja vahel suulise lepingu sõlmimiseks VÕS § 9 lg 1 tähenduses. Kostja vastuväited tuginevad sellele, et ta tasus maikuus 2020 tagantjärgi ka sama ajavahemiku kohta (s.o veebruarikuu) väljastatud parkimiskaardi eest 128 eurot. Kostja väide ei vasta aga tõele. Kostja esitatud maksekorralduse kohaselt tasus arve Y OÜ (dtl 65), kellel oli hagejaga ka leping (dtl 146) ja kellele oli väljastatud arve (dtl 66). Kostja ei ole tõendanud, et tema oleks hagejale sama ajavahemiku eest topelt maksnud. Hageja esitatud süsteemiväljavõtte kohaselt ei ole kostjale 2020 veebruarikuu eest arveid väljastatud ega makseid tehtud (dtl 149).
5. Asjaolu, et Y OÜ parkimiskaardi eest kolm kuud hiljem tasus, ei muuda aga tagantjärgi hageja ja kostja vahel sõlmitud suulisi parkimislepinguid ja nende lepingute täitmiseks tehtud toiminguid, sh 60 euro ulatuses mobiilselt tasu maksmist ebaõigeks. Kostja vastuväited, mis puudutavad hageja poolt Y OÜ-le väljastatud arve nr 9406667 suhtes koostatud kreeditarvet ja Y OÜ poolt tehtud makseid ja nende arvestamist hageja raamatupidamises kostja ja Y OÜ erinevate võlgade katteks, ei oma seega kostja vastuväidete seisukohast tähtsust. Kostja ei saa hagejalt endale tagasi nõuda Y OÜ poolt tema lepingu täitmiseks tasutud raha. Kostja ei ole selle lepingu pool ja neid nõudeid saab esitada üksnes Y OÜ ise. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust ka kostja väide, et tema ei ole kreeditarvet õigeaegselt saanud ega kreeditarve tulemusel tekkinud enammakset 70,62 eurot tagasi saanud. Maakohtu põhjendused selle kohta, et hageja ei pidanud tulenevalt lepingutingimustest kostjat kreeditarvest teavitama, tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
6. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hageja nõude õigesti. Kostja väide, nagu oleks hageja tema arvelt alusetult rikastunud, ei ole õige. Kostjal ei ole seega ka nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7. Kostja ei esitanud oma apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõudele, maakohtu määratud menetluskulude jaotusele ega nende rahalisele suurusele. Kuna maakohus on hagi õigesti rahuldanud, jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel apellandi, s.o kostja kanda.

32. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle õigusabi 7 tundi 30 minutit tunnihinnaga 110 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejat esindasid menetluses

§ 218lg 1 p 2 nõuetele vastavad esindajad.

Esindajad tegid järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebuse ja maakohtu lahendiga tutvumine ja vastuse koostamine, istungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine, asjaolude väljaselgitamine ja tõendite kogumine, selgituste koostamine, kostja vastusega tutvumine ja menetluskulude nimekirja koostamine. Hageja menetluskulu kokku on 825 eurot. 33.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajate toimingud olid apellatsioonimenetluses hageja õiguste kaitsmise 6 2-22-129715 seisukohast vajalikud ja neile kulunud aeg põhjendatud. Esindajate tunnitasu määr vastab sarnastes asjades tavaliselt makstavale keskmisele hinnale ja on põhjendatud. Seejuures ei ole esindajad tehtud toiminguid dubleerinud. Hagejat esindas menetluses kaks lepingulist esindajat seoses esindaja vahetumise vajadusega (

§ 175lg 3).

34. Kohus mõistab seega kostjalt hageja menetluskulude hüvitamiseks välja 825 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskulude hüvitiselt tasuda ka viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) 7