KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 8. august 2024, Tartu Tsiviilasja nr 2-23-113033 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi V. S. vä

) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (

§ 49lg 1 p-d 2 ja 4); c.

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (

§ 49lg 1 p 3); d.

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (

§ 49lg 1 p 5); e.

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (

§ 49lg 1 p 6).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima

§ 50

lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (

§ 49lg 3 p 2).

Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (

§ 49lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandjal tuleb

§ 50

lg 4 järgi küsida üldjuhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
2. Hageja on selgitanud
3. mail 2023 esitatud hagiavalduses ja
4. novembril 2023 esitatud vastuses kohtunõudele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja selgituse kohaselt teostas esialgne võlausaldaja isikutuvastuse, leping on digitaalselt allkirjastatud. Esialgne võlausaldaja omandas teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidilepingu kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Esialgse võlausaldaja edastatud info kohaselt tehti krediidivõimelisuse hindamise protsessis päringuid maksehäireregistritesse ja Maksu- ja Tolliameti registrisse. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Esialgne võlausaldaja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel. Hageja leiab, et kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Kostja on taotluses märkinud igakuiseks sissetulekuks 900 eurot ja igakuisteks kohustusteks 150 eurot 4 ning sõlminud lepingu 6 aastaks, igakuise osamaksega 36 eurot 18 senti. Eeltoodust tulenevalt võis esialgne võlausaldaja järeldada kostja võimet täita lepingut nimetatud summas osamaksega.
5. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt on esialgse võlausaldaja kontroll piirdunud sissetulekute kontrollimisega (päring Maksu- ja Tolliametisse). Esialgne võlausaldaja ei ole pidanud vajalikuks kontrollida krediidisaaja väljaminekuid ega kohustusi. Esialgset võlausaldajat ei ole teinud tähelepanelikuks näiteks asjaolu, et kostja on taotlusesse märkinud enda igakuiseks sissetulekuks 900 eurot, aga Maksuja Tolliameti päringust nähtub, et viimase 12 kuu keskmine sissetulek oli 501,44 eurot. Kohus leiab, et antud juhul on realiseerunud risk, mille ärahoidmiseks ongi vaja kontrollida laenu taotleja esitatud andmeid erinevate andmekogude ja pangakonto väljavõtte alusel. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et krediidiandja on laenu andes tuginenud peamiselt kostja esitatud andmetele ning jätnud need olulises osas kontrollimata, rikkudes seega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
6. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Võlausaldaja ja kostja sõlmisid laenulepingu
7. jaanuaril 2021, Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär sel ajal oli 0%. Seega on hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Hagiavalduse kohaselt sai kostja laenu 1500 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 811 eurot 82 senti. Hageja on
8. veebruari 2024 vastuses kohtunõudele märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kõik kostja laekumised tuleb arvestada põhinõude katteks, ei saa lepingut lugeda kehtivalt ülesöelduks
9. novembril 2021, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Kohus märgib, et vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule tuleb kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil
10. veebruarist 2021 kuni
11. jaanuarini
12. Seega ei ole kõnealune leping lõppenud ka tähtpäeva saabumisega. Eelnevast tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et poolte sõlmitud leping kehtib, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on tühised kokkulepped intressimäära ja muude kulude kohta. Hageja esitas eeltoodust tulenevalt alternatiivselt VÕS § 108 lg 1 kohase lepingu täitmise nõude. Ümberarvestuse kohaselt on täies ulatuses tasutud maksed kuni
13. jaanuarini 2025 ning osaliselt
14. veebruari 2025 osamakse. Hageja palub välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse summas 688 eurot 72 senti. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse nõue. Kostja ei ole üle 1,5 aasta ühtegi makset lepingulise kohustuse täitmiseks teinud, samuti ei ole kostja aktiivselt osalenud kohtumenetluses. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, sellega seonduv kõrvalnõuete vähenemine ja lepingu ülesütlemise kehtetus on tuvastatud alles käesolevas menetluses. Kostja ei ole esile toonud, et oleks varem hageja nõuetele vastuväiteid esitanud. Seega ei esine aluseid, mille tõttu saaks leida, et pooled ei pidanud kohtueelselt lepingut 5 sõlmitud kujul kehtivaks. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kuigi kostja ei ole nõude suuruse muutumise tõttu hagi esitamise ajaks lepingu täitmisega võlgnevuses, viitab kostja kohtueelne ja menetluslik käitumine sellele, et kostja ei pruugi siiski lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita. Seega esinevad erandlikud asjaolud, mõistmaks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed (s.o alates
15. veebruarist 2025 kuni
16. jaanuarini 2027, kokku summas 688 eurot 72 senti) alates maksetähtajale järgnevast päevast. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude põhivõla 507 euro 87 sendi, intressi 32 eurot 6 sendi, lepingu haldustasu 5 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 74 euro 25 sendi, sissenõudekulu 50 euro ja edasiulatuva viivise osas.
17. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jätab kohus menetluskulud 45% ulatuses kostja kanda ja 55% ulatuses hageja kanda. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 338 euro (ajakulu 2 tundi, tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta) väljamõistmiseks. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud kuluga. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu 2 tundi vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 169 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses esindanud õigusbüroo töötaja ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu summas 240 eurot (2 x 120 eurot). Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud seega 575 eurot (315+20+240), millest kostja kanda jääb 45% ehk 258 eurot 75 senti. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
18. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 6