Obsah (9)

§ 118§ 424§ 68§ 263§ 64§ 73§ 121§ 57§ 1191

1-23-5047 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 15. august 2024, Tallinn Kohtuasja number 1-23-5047 Kohtukoosseis Elina Elkind, Markus Kärner,

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ning Kristo Piiritsa süüdistuses

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 ning

§ 424lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18.

detsembri

1. a otsus Apellant Ivo Murovi apellatsioon Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Ivo Murov (isikukood: 38307260323; XXX, viibib vahi all Tallinna Vanglas; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; XXX; XXX; kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole, 2 kehtivat väärteokaristust); kaitsja vandeadvokaat prokuratuur, esindaja Põhja ringkonnaprokurör Lauri Jõgi; Toomas Laanemaa, Ringkonnaprokuratuuri kannatanu X; kannatanu Y Menetluse vorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus muutmata ja Ivo Murovi kaitsja apellatsioon rahuldamata.
5. Rahuldada Ivo Murovi kaitsja riigi õigusabi tasu taotlus ja määrata Advokaadibüroole Tehver & Partnerid seoses vandeadvokaat Toomas Laanemaa poolt Ivo Murovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 527,04 eurot, sealhulgas käibemaks 95,04 eurot.
6. Välja mõista Ivo Murovilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 527,04 eurot, sealhulgas käibemaks. 1-23-5047 EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
7. Ivo Murovile esitati süüdistus

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kokkuvõtvalt selles, et 6.

mail 2023 Tallinnas Suur-Sõjamäe 4 asuva Ülemiste Keskuse taga ja aadressil Suur-Sõjamäe 4/1 asuva Jazz kiirpesula kõrval asuval haljasalal lõi ta W tahtlikult käega pea piirkonda, mille tagajärjel W kukkus maha. Seejärel lõi I. Murov kaks kuni kolm korda W tahtlikult käega pea piirkonda. I. Murov lahkus W juurest alkoholi tarvitava seltskonna juurde, kuid naasis kella 18.27 paiku kannatanu juurde ja lõi W uuesti korduvalt ning tahtlikult mõlema käe rusikaga ning jalgadega tugevalt pea ja keha piirkonda. Selle tegevusega põhjustas I. Murov Wle eluohtlikud tervisekahjustused, mille tüsistusena esines ajuturse ja mille tagajärjel saabus kannatanu surm: vasakpoolne peaaju kõvakelmealune verevalum; peaajupõrutus kolletega vasakus suurajupoolkeras; koldelised ämblikuvõrkkestaalused verevalumid vasaku suurajupoolkera pinnal läbimurega ajuvatsakestesse; põrutushaavad vasakul pool otsmikul ja alahuulel; verevalumid huulte limaskestal; nahamarrastused parema kulmukaare välisnurgas ja parema kõrvalesta ees; nahaalused verevalumid mõlemapoolselt otsmikul, paremal kiiru piirkonnas ja mõlema silma laugudel. Lisaks surma põhjustanud vigastustele tekitas I. Murov Wle veel järgmised tömbi vägivallaga tekitatud vigastused: vasakul V, VI ja XII roide murrud erinevatel anatoomilistel joontel; põrutushaav vasaku käe III sõrme sirutuspinnal; nahaalused verevalumid parema küünarvarre tagapinnal keskmises ja alumises kolmandikus. W ajusurm saabus haiglas hiljemalt 10. mail 2023 kell 11.35 ja kliiniline surm 10. mail 2023 kell 17.12. I. Murov teadis, et teist inimest korduvalt käte ja jalgadega elutähtsatesse piirkondadesse lüües saabuvad mistahes raskusega tervisekahjustused, sh eluohtlikud tervisekahjustused ning ta vähemalt möönis nende saabumist, kuid surma osas tegutses ta kergemeelsusega. 2. Kristo Piiritsale esitati süüdistus

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kokkuvõtvalt selles, et 6.

mail 2023 kella 18.30 paiku Tallinnas Suur-Sõjamäe 4 asuva Ülemiste Keskuse taga ja aadressil Suur-Sõjamäe 4/1 asuva Jazz kiirpesula kõrval asuval haljasalal lõi ta W vähemalt kahel korral tahtlikult rusikaga näo piirkonda. Seejärel tõukas K. Piirits W, mille tagajärjel kukkus ohver vasaku külje peale. Pärast seda K. Piirits lahkus W juurest, kuid naasis uuesti, kummardus ja lõi W ühe korra rusikaga näkku, misjärel kannatanu vajus maha. Selle tegevusega põhjustas K. Piirits Wle eluohtlikud tervisekahjustused, mille tüsistusena esines ajuturse ja mille tagajärjel saabus kannatanu surm: vasakpoolne peaaju kõvakelmealune verevalum; peaajupõrutus kolletega vasakus suurajupoolkeras; koldelised ämblikuvõrkkestaalused verevalumid vasaku suurajupoolkera pinnal läbimurega ajuvatsakestesse; põrutushaavad vasakul pool otsmikul ja alahuulel; verevalumid huulte limaskestal; nahamarrastused parema kulmukaare välisnurgas ja parema kõrvalesta ees; nahaalused verevalumid mõlemapoolselt otsmikul, paremal kiiru piirkonnas ja mõlema silma laugudel. K. Piirits teadis, et I. Murov lõi eelnevalt W korduvalt käte ja jalgadega ja seda, et teist inimest pea piirkonda korduvalt rusikaga elutähtsatesse piirkondadesse lüües saabuvad mistahes raskusega tervisekahjustused, sh eluohtlikud tervisekahjustused. Samuti K. Piirits vähemalt möönis selliste tervisekahjustuste saabumist, kuid surma osas tegutses ta 1-23-5047 kergemeelsusega. W ajusurm saabus haiglas hiljemalt 10. mail 2023 kell 11.35 ja kliiniline surm 10. mail 2023 kell 17.12. Samuti esitati K. Piiritsale süüdistus

§ 424lg 1 järgi.

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega (otsus koos põhjendustega kättesaadav kohtumenetluse pooltele
4. veebruaril 2024) tunnistati I. Murov süüdi

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ja karistati teda vangistusega seitse aastat kuus kuud.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse alguseks I.

Murovi kinnipidamine

1. mail
3. Sama otsusega tunnistati K. Piirits süüdi

§ 263lg 1 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega kaks aastat kolm kuud.

Samuti tunnistati K. Piirits süüdi

§ 424

lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega üks aasta.

§ 64lg 1 alusel mõisteti K.

Piiritsale liitkaristuseks kaks aastat kaheksa kuud vangistust.

§ 73lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et I.

Murov peab ära kandma kaks kuud vangistust ja kaks aastat kuus kuud vangistust jäetakse tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 2 aasta 6 kuu jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 68

lg 1 alusel loeti kohe kandmisele kuuluva karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 4 päeva.

1. Kannatanu X tsiviilhagi summas 1454,20 eurot rahuldati osaliselt ja mõisteti vastava summa I. Murovilt. Tsiviilhagi jäeti rahuldamata sama summa väljamõistmises K. Piiritsalt. Lisaks lahendati kohtuotsusega tõkendiga, asitõenditega ja menetluskuludega seonduvat. Apellatsioon
2. Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsuse peale esitas
5. märtsil 2023 apellatsiooni I. Murovi kaitsja vandeadvokaat Toomas Laanemaa, kes palub tühistada maakohtu otsus I. Murovi süüditunnistamises

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ning teha uus otsus, millega tunnistada I.

Murov süüdi

§ 121

lg 1 või, alternatiivselt,

§ 263lg 1 p 1 järgi ning mõista kergem karistus, jättes X tsiviilhagi I.

Murovi vastu rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus ei pea põhjendatuks I. Murovi teo ümberkvalifitseerimist, taotleb kaitsja süüdistatavale

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja palub rahuldata riigi õigusabi tasu taotlus ja jätta menetluskulu riigi kanda. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1. Q ütlustele tuginedes tuvastas kohus, et I. Murov lõi kannatanut käega kahel korral, kokku minimaalselt neli lööki. Löögid olid keskmise tugevusega. Kahel korral lõi I. Murov kannatanut jalaga. Kohus leidis seejuures Q ütluste pinnalt, et K. Piiritsa löögid oli kergemad. Tunnistaja ütlustest nähtub siiski, et nende tulemusena kannatanu kukkus, mis tähendab, et tegemist ei saanud olla väga nõrkade löökidega ja need võinuks põhjustada ekspertiisiaktis kirjeldatud vigastusi. Q ütlusi on kohus toimunu osas pidanud ka kõige usaldusväärsemaks, kuivõrd tunnistaja oli sündmusele kõige lähemal ega polnud nn purjutava seltskonna osaline. Lisaks leidis kohus, et turvatöötaja F ütlused on usaldusväärsed osas, milles tunnistaja kinnitab, et I. Murov lõi kannatanut. Löökide arvu osas kohus tunnistaja F ütlusi ei arvestanud (vt kohtuotsuse p 12, lk 11, teine rida). Seega jõudis kohus järeldusele, et I Murov lõi kannatanut käega vähemalt neli korda ja jalaga kaks korda. Samas ükski tunnistaja, sh Q, ei näinud, kuhu löögid kannatanut tabasid. Samuti ei ole löökide tabamusi võimalik tuvastada turvakaamera salvestistelt. Ainuke tõend, millest tuleneb, kuhu I. Murov kannatanut lõi, on tunnistaja D kohtueelses menetluses alkoholijoobes antud ütlused, mida kohtuistungil avaldati, ja mille kohaselt ta nägi, et I. Murov lõi kannatanut kahel korral rusikaga näkku. Kohus möönis, 1-23-5047 et D ütlused ei ole kooskõlas Q ütlustega ja K. Piiritsa osas ei ole tunnistaja üldse ütlusi andnud, ometi luges kohus D ütlused usaldusväärseks, mis on ilmselgelt põhjendamatu. Kohtuotsusest jääb seejuures arusaamatuks, mis tõenduslik väärtus on D ütlustel. Süüdistatav I. Murov andis ütlusi selle kohta, et ta lõi kannatanut kätega vastu pead ja keha ning tegemist ei olnud tugevate löökidega. Ühestki kohtumenetluses uuritud tõendist, sh I. Murovi ütlustest, ei tulene, et ta oleks löönud kannatanut jalaga vastu pead.
2. Ekspertiisiakti kohaselt luges ekspert eluohtlikeks vigastusteks kõiki peapiirkonna vigastusi. Eriteadmisi kasutamata on ilmne, et ekspertiisiaktis toodud järeldused on vähemalt osaliselt ebaõiged. Nimelt ei ole alust arvata, et eluohtlikeks ja surma põhjustanud vigastusteks saab lugeda põrutushaavu vasakul pool otsmikul ja alahuulel, verevalumeid huule limaskestal, nahamarrastusi parema kulmukaare välisnurgas ja parema kõrvalesta ees ning nahaaluseid verevalumeid mõlemapoolselt otsmikul, parema kiiru piirkonnas ja mõlema silma laugudel. Selle kohta puudub ka igasugune põhjendus. Lõppastmes leidis ekspert siiski, et eluohtlik tervisekahjustus oli peaaju põrutus koos ajukelmealuste verevalumistega, mille tagajärjel tekkis peaajuturse. Samas ei nähtu ekspertiisiaktist, milline konkreetne löök või löögid sellise eluohtliku tervisekahjustuse põhjustasid või kes neid lööke tegi. Peapiirkonna vigastustest saab eksperdi hinnangul siiski raskeimaks hinnata põrutushaava vasakul pool otsmikul, mis on tekitatud löögist kõva tömbi esemega. Eeltoodust võib järeldada, et eluohtliku tervisekahjustuse ja hiljem isiku surma põhjustas eksperdi arvates üks löök.
3. Kuivõrd nii K. Piiritsale kui ka I. Murovile heideti kannatanule samade vigastuste ja surma põhjustamist, kuid mitte tegutsemist kaastäideviijatena, pidi kohus ühe või teise süüdistatava süüdi tunnistamiseks

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi tuvastama, kes tegi sellise löögi või lööke või kelle löögi (löökide) tulemusena tagajärg saabus. Ekspertiisiaktist seda ei nähtu. Samuti ei nähtu ka maakohtu otsusest, et vastavaid vigastusi tekitas just I. Murov. Vastupidise järelduse tegemisel rikkus maakohus kohtuotsuse põhistamiskohustuse KrMS § 3051 lg 1 ja § 339 lg 2 tähenduses ning KrMS § 7 lg-t 2 ja

2. Maakohus asus seisukohale, et K. Piiritsa ütlused selle kohta, et ta ei ole W löönud, on täielikult ümber lükatud teiste tõenditega. Seejuures leidis kohus, et löögid olid siiski nõrgad, vaatamata sellele, et kannatanu nende tagajärjel kukkus. Seda asjaolu põhjendas kohus tõsiasjaga, et enne seda peksis I. Murov kannatanut tugevalt ja korduvalt, sh jalaga pähe, mistõttu talle tekitati laialdane pea tömp trauma. Kohtuotsuses puudub põhistus selle kohta, mille alusel järeldas kohus, et I. Murov oli kannatanut korduvalt jalaga pähe peksnud ja juba selleks ajaks oli kannatanule tekitatud pea tömp trauma. Vigastuste tekitamise aeg ega järjekord ei tulene ekspertiisiaktist. Kohtu järeldus on selles osas oletuslik. Ei ole võimalik tuvastada, et kõik I. Murovi käega tehtud löögid või mõni jalaga tehtud löök tabas kannatanu pea piirkonda ja mõni neist põhjustanuks peatrauma. Kuigi ekspert järeldas, et pea piirkonnas on eristatavad vähemalt kuus mehhaanilise mõjutamise kohta, ei saa välistada, et mõned neist tekkisid kannatanu kukkumise tagajärjel. Lisaks tekitas I. Murov kannatanule ka mitteeluohtlikke vigastusi keha piirkonda, sh roidemurde. Sellised vigastused viitavad sellele, et tugevaid lööke tegi I. Murov ka kannatanu kehasse, mistõttu on alust arvata, et kaks jalalööki tegi süüdistatav just kannatanu kehasse, mitte pähe. Võttes arvesse kannatanu kehal olnud vigastuste arvu, pidi keha tabama ka mõni käelöök. Seega ei ole välistatud, et eluohtlikke vigastusi põhjustas just K. Piirits. 1-23-5047
3. Maakohus tugines I. Murovi süü tuvastamisel alusetult süüdistatava jalatsitelt, pükstelt ja ehitusjope all olnud dressipluusilt leitud veremäärdumise jälgedele, asudes seisukohale, et need verejäljed pärinevad I. Murovi poolt kannatanut jalgadega vastu pead löömisest. Samuti nentis kohus, et süüdistatav ei ole põhjendanud verejälgede tekkimise põhjuseid. Tegelikult ei ole kindlaks tehtud verejälgede päritolu ega ole tuvastatud sedagi, kas tegemist on inimese verega. Kohtu seisukoht, et süüdistatav peaks tõendama vereplekkide päritolu ja seda, kuidas need sattusid tema riietele, on otseselt vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Võttes arvesse, et vereplekid leiti ka jope all olnud dressipluusilt ja tõsiasja, et I. Murovil oli käevigastus, ei ole välistatud, et vereplekid pärinevad sellelt vigastuselt. Samuti tuleb silmas pidada, et ka kannatanu riietelt leiti vereplekke ja kuivõrd I. Murov ja kannatanu rüselesid, võisid need vereplekid sattuda süüdistatava riietele ja jalatsitele rüseluse käigus või muul ajal ja kohas.
4. Eeltoodust tulenevalt tuleb I. Murovi tegu ümber kvalifitseerida

§ 121

lg 1 või

§ 263

lg 1 p 1 järgi ja mõista isikule kergem karistus, arvestades kergendava asjaoluna ka süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Kannatanu tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. 13. Juhul kui kohus peab põhjendatuks I. Murovi süüditunnistamist

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, tuleb kergendada süüdistatavale mõistetud karistust, kuivõrd see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ning kohus rikkus

§ 57lg 1 p 3 ja § 56 sätteid.

Karistuse mõistmisel pidanuks maakohus arvesse võtma, et konflikti algatas kannatanu W, kes solvas ja mõnitas I. Murovit. Samuti ei olnud süüdistatava kasutatud vägivald intensiivne, mistõttu ei saa tema süüd lugeda suureks. I. Murovil ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ja tunnistajatena üle kuulatud isikud (N ja Z) iseloomustasid süüdistatavat positiivselt. Samuti jättis maakohus karistust kergendava asjaoluna põhjendamatult arvestamata puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohus viitas sellele, et süüdistatav muigas ja naeris istungil, kuid kaitsja hinnangul oli see tingitud hoopis kohtumenetluses avaldatud videosalvestiste halvast kvaliteedist. Menetlus ringkonnakohtus 14. Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2024. a määrusega võeti apellatsioon menetlusse, otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja võimaldati apellatsioonimenetluse pooltel esitada kohtule seisukohti, taandusi ja taotlusi kuni 20. juunini 2024. Täiendavalt tegi ringkonnakohus pooltele ettepaneku avaldada arvamust, kas I. Murovi tegu võib vastata

§ 1191lg 1 tunnustele.

1. Süüdistatava I. Murovi kaitsja esitas
2. mail 2024 kirjaliku seisukoha, milles leidis kokkuvõtvalt järgmist.
3. I. Murovi tegu ei vasta

§ 1191lg 1 tunnustele.

Praeguses asjas on tuvastatud, et I. Murov ja K. Piirits tarvitasid kannatanu W suhtes üksteise järel vägivalda ning pole võimalik kindlaks teha, kes konkreetselt põhjustas W eluohtliku tervisekahjustuse ja surma. Seega saaks väita, et justkui on täidetud

§ 1191lg 1 objektiivne koosseis.

Samas eeldab süüdistatava teo kvalifitseerimine

§ 1191

lg 1 järgi ka subjektiivse koosseisu tuvastamist ehk peab kindlaks tegema, et isik sai vähemalt kaudse tahtluse vormis aru, et tegemist on vähemalt kolme osalejaga kaklusega või mitme isiku toimepandava kallaletungiga ja ta osaleb selles. Seega saaks I. Murov vastutada selle sätte järgi juhul kui I. Murov saanuks W lüües aru, et osaleb teise isikuga (K. Piiritsaga) kallaletungis Wle (või kakluses). Tõendite pinnalt sellist järeldust teha ei saa, kuivõrd on tuvastatud, et esimesena osales rüseluses ja W löömises I. Murov. Sel ajal 1-23-5047 või vahepeal keegi teine (K. Piirits) kakluses ei osalenud. K. Piirits lõi W alles pärast seda, kui I. Murov oli Wst eemaldunud. Seega pole võimalik väita, et I. Murov pidas W lüües võimalikuks, et pärast teda sekkub (ühineb löömisega) veel kolmas isik. Seega ei vasta I. Murovi tegevus

§ 1191lg 1 süüteokoosseisule.

1. Juhul kui ringkonnakohus kvalifitseerib I. Murovi teo ümber ja karistab teda kergema karistusega, kui seda on vangistus, mille süüdistatav on ära kandnud ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks, on I. Murovil alus nõuda mõistetud karistust ületavas osas temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju päevamäär on praegusel juhul 64,14 eurot (arvutuskäik: 1894 eurot ehk
2. a I kvartali keskmine brutokuupalk jagatud 30, s.o 63,14 eurot). Kaitsja taotleb süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaja ennistamist ja kahju hüvitamist.
3. Prokurör esitas
4. juunil 2024 kirjaliku seisukoha, milles palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
5. Seoses I. Murovi süüditunnistamisega

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi on apellatsiooni pinnalt vaidlus selles, kas I.

Murov lõi W jalaga pea piirkonda. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt põhjustasid peatraumat just tugevad löögid pea piirkonda, mitte kukkumine või muu alternatiivne põhjus. Arvestades mitmeid peapiirkonna väliseid vigastusi, ei saanud need pärineda üksnes kahest mitte eriti tugevast löögist käega. Samuti pidid I. Murovi löögid olema jõulised, kuivõrd kannatanul esinevad ka enesekaitsevigastused selliste löökide tõrjumisest. Ülemiste Keskuse turvakaamera salvestiselt ei nähtu, et W osutanuks vastupanu K. Piiritsa löökidele. Maas lamava kannatanu puhul on ka välistatud tagant ettepoole sooritatud jõuliste löökidega roidemurdude tekitamine. Nii ei asu V ja VI roide murrud kohakuti ning XII roie ei asu üleüldse samal joonel. Selline üksikute roiete murdumine ei ole aga tavapärane, arvestades tugeva jalalöögi puhul haaratud pinda. Küll aga eeldab ulatuslik peaajutrauma tugevaid lööke pea piirkonda, mis on ühtlasi tugevate tagant ettepoole sooritatud löökide tavapäraseks tagajärjeks.

1. Samuti ei saa nõustuda apellatsioonis toodud väitega, et K. Piiritsa löögid pidid olema tugevad, kuna nende tagajärjel W kukkus. Esiteks oli I. Murov W selleks hetkeks juba korduvalt peksnud, sh pea piirkonda. Samuti on ka videosalvestiselt näha, et Wl on selleks hetkeks juba märkimisväärseid raskuseid püsti tõusmisega. Tunnistaja Q selgitas, et pärast seda, kui I. Murov peksis kannatanut esimest korda, suutis viimane osutada vaid passiivset vastupanu maas. Pärast seda, kui I. Murov peksis kannatanut teist korda, suutis kannatanu end liigutada mõned meetrid mööda maad Narva suunas. Pärast seda, kui I. Murov lõi kannatanut kolmandat korda (tunnistaja sõnul jalaga), suutis W tõusta püsti ja liikuda umbes 6 meetrit, mille järel ta kukkus maha. Seega oli kannatanul raskusi püsti saamisega juba enne seda, kui K. Piirits lõi teda.
2. Apellatsiooni kohaselt on surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti järeldused vastuolulised, eriti osas, mille kohaselt W surma põhjuseks olid nahamarrastused ja põrutushaavad. Vastuolust oleks põhjust rääkida, kui verevalumeid, marrastusi ja põrutushaavu oleks tuvastatud muus kehapiirkonnas kui pea. Kahtlemata jäid peavälispinnale jäljed löökidest, mis tekitasid ulatusliku koljusisese trauma.
3. Kaitsja vaidlustab kohtu järelduse, et I. Murovi riietelt ja jalatsitelt leiti W veri, leides, et kohus pani selles küsimuses põhjendamatult vastupidise väite tõendamise koormuse I. Murovile. Tetrabase test ei tõenda tõepoolest vere päritolu. Kohus aga tugines vereplekkide 1-23-5047 päritolu küsimust lahendades tõendikogumile tervikuna. Lisaks ei väitnud maakohus otsuse tegemisel, et I. Murov pidanuks ise tõendama, et veri ei pärinenud Wlt, vaid märkis, et ka I. Murov ei esitanud ühtegi alternatiivset versiooni selle kohta, kust see veri võis pärineda, mida kohus seeläbi saaks hinnata. Ka I. Murovi kätel tuvastatud vanad vigastused selliseks alternatiivseks versiooniks alust ei anna. Nii on vahetult pärast kinnipidamist tehtud ka I. Murovi isiku läbivaatus ning tema kätel pole näha mingeid jälgi, mis viitaks värskele verejooksule. W riietel tuvastatud veremäärdumised ühtivad verepritsmetega, kuid nende puhul ei ole täheldatavad määrdumise jäljed, mis tekivad hõõrdumisest teise pinna vastu nagu apellatsioonis viidatud rüseluse käigus. Rüseluse kontekst eeldaks, et kannatanu pea piirkonna verejooksust pärinevad pritsmed asuks I. Murovi riiete üla-, mitte alaosal.
4. Kaitsja leiab, et I. Murovile mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süü suurusele ja isikule. Sisuliselt vaidlustatakse süü suuruse tuvastamise aluseks olnud asjaoludele ebaõige kaalu andmist, kuivõrd maakohus käsitles kõik apellatsioonis toodud väiteid. Muu hulgas ei pidanud maakohus veenvaks I. Murovi väidet, et konflikti algatas W, jõudes vastupidi järeldusele, et kannatanu ei andnud I. Murovile mingit põhjust enda ründamiseks. Seejärel arvestas maakohus seda asjaolu teosüü suuruse hindamisel. Samuti võttis maakohus arvesse, et I. Murovil puuduvad kehtivad karistused. Ka see, et istungil iseloomustasid tunnistajad N ja Z I. Murovit positiivselt, polnud kohtu hinnangul midagi üllatuslikku, sest tegemist oli isikutega, kes koos I. Muroviga ühiselt alkoholi tarvitavad. Samuti analüüsis kohus ka I. Murovi väidetavalt avaldatud kahetsust. I. Murovi käitumine istungi ajal ei piirdunud üksnes naermisega videosalvestise avaldamise hetkel. Süüdistatav korduvalt muheles, naeris ja žestikuleeris. Kohtupraktika ei nõua tõepoolest puhtsüdamliku kahetsuse raames kõigi süüdistuse väidetega nõustumist. Samas süüdistatava poolt enda distantseerimine teost koosmõjus süüdistatava väidetega, et kogu sündmuste käik sai alguse hoopis kannatanust, viitab sellele, et I. Murovi kahetsus hõlmab endas eelkõige soovi saada kergem karistus. Seega ei ole kohus andnud ka apellatsiooni väidete valguses ekslikku hinnangut ja seeläbi eksinud karistuse mõistes kaalutlusõiguse teostamisel.
5. Lisaks palus kaitsja SKHS § 13 lg 2 alusel taotluse esitamise tähtaja ennistamist ja SKHS § 5 lg 4, § 11 lg-te 1 ja 4, § 12, § 18 lg 1, § 21 lg-te 1 ja 3 alusel kahju hüvitamist kui I. Murovit karistatakse kergema karistusega kui käesolevaks hetkeks eelvangistuses viibitud aeg. Tegemist on taotlusega, mis on esitatud KrMS § 3211 mõttes pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Tegemist ei saanud olla ka asjaoluga, mis sai kaitsjale teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu KrMS § 3211 lg 2 tähenduses, kuivõrd I. Murovi teo ümberkvalifitseerimist taotles kaitsja juba apellatsioonis. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Esmalt hindab ringkonnakohus kriminaalasjas esitatud süüdistuse sisu (I), lahendab apellatsioonis esitatud väidet, et I. Murovi tegu ei vasta

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 tunnustele (II), käsitleb karistusega ja süüteomenetluses tekitatud kahjuga seonduvat (III) ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused (IV). I

1. Esmalt peab kolleegium vajalikuks analüüsida kriminaalasjas esitatud süüdistuse õiguslikku loogikat. Kaitsja apellatsioonis nenditakse õigustatult, et nii K. Piiritsat kui ka I. Murovit süüdistati kannatanule samade vigastuste ja surma põhjustamises, kuid mitte 1-23-5047 tegutsemises grupis. Tõepoolest, prokuratuuri esitatud süüdistusest nähtub, et nii I. Murovile kui ka K. Piiritsale heidetakse süüdistuses ette Wle eluohtlike tervisekahjustuste põhjustamist, mille tüsistusena esines ajuturse ja mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Seda seisukohta kinnitas prokurör nii avakõnes kui ka kohtuvaidluses. Samas ei heideta süüdistatavatele ühist ja kooskõlastatut tegevust ehk kaastäideviimist. Seejuures kirjeldatakse süüdistuses eraldi nii I. Murovi kui ka K. Piiritsa tegevust (kannatanu löömist) ja mõlema tegevuse puhul leitakse, et sellega põhjustati Wle eluohtlikud tervisekahjustused, millest tingitult saabus viimase surm. Viimaks K. Piiritsa teo subjektiivse külje (tahtluse) käsitlemisel märgitakse, et K. Piirits teadis sellest, et I. Murov lõi eelnevalt W korduvalt käte ja jalgadega.
2. Ringkonnakohus selgitab, et süüdistusest peab üldjuhul selgelt nähtuma, kellele ja mis faktilisel ja õiguslikul alusel omistatakse süüteokoosseisule vastavat tagajärge, milleks

§ 118

lg 1 p 1 tähenduses on eluohtlik tervisekahjustus ja

§ 118lg 1 p 7 mõttes (raskest tervisekahjustusest tingitud) inimese surm.

Samuti peab süüdistus käsitlema teo subjektiivset külge. Praegusel juhul võib süüdistusest järeldada, et K. Piiritsale omistati tagajärje põhjustamist koostoimes I. Murovi ajaliselt varasema tegudega. I. Murovi süüdistusest samal ajal ei nähtu, et tema tegevusest ei piisanud Wle eluohtliku tervisekahjustuse (ja sellest tuleneva surma saabumise) põhjustamiseks. Olukorras, kus I. Murovi süüdistusest saab järeldada, et juba tema tegevus põhjustas Wle eluohtliku tervisekahjustuse, mis päädis isiku surmaga, ega mainitagi iseenesest K. Piiritsa käitumist ega rolli, on ebaselge, millist tähendust tagajärje saabumise seisukohalt omistatakse I. Murovi käitumisele järgnenud K. Piiritsa tegevusele. Kui aga I. Murovi tegevusest ei piisanud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseks, siis ei saanud süüdistus talle ette heita lõpuleviidud teo toimepanemist olukorras, kus tema tahtlus teo toimepanemise ajal ei hõlmanud K. Piiritsa järgnevat tegevust, millele süüdistus ühelgi viisil ei viita. Olukord olnuks teistsugune näiteks siis, kui süüdistus heitnuks I. Murovile ja K. Piiritsale tegutsemist grupis ehk kaastäideviijatena, mil iga täideviija panust omistatakse nii objektiivselt kui ka subjektiivselt teistele grupiliikmetele, kuid seda süüdistuses ei tehta. Ringkonnakohus nendib, et maakohtul oli kirjeldatud olukorras õigus kohustada prokuratuuri süüdistust täpsustada, vajadusel tagastades süüdistusakti. 28. Vaatamata eeltoodule lähtub ringkonnakohus praeguses asjas järgmisest. Maakohus kvalifitseeris praegusel juhul K. Piiritsa tegu süüdistuses esitatud asjaolude pinnalt

§ 263

lg 1 p 1 järgi ehk avaliku korra raske rikkumisena (avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga), jõudes järeldusele, et K. Piiritsa tegevus ei põhjustanud Wle eluohtlikku tervisekahjustust ega surma. Selles osas ei ole otsust vaidlustatud. Seega hindab kolleegium apellatsioonimenetluses I. Murovile etteheidetud teo tuvastatust. Eraldivõetuna ei sisalda I. Murovile esitatud süüdistus sisemisi vastuolusid, muu hulgas ei viidata selles K. Piiritsa võimalikule panusele eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamisel. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus I. Murovile süüdistuse sisu välistanuks igal juhul temale

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi tehtava etteheite ehk lõpuleviidud süüteo omistamist.

II

1. Järgnevalt hindab ringkonnakohus apellatsioonis sisalduvaid väiteid, mille kohaselt maakohus rikkus I. Murovile etteheidetava teo tuvastamisel kriminaalmenetlusõiguse nõudeid. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et maakohus ei täitnud I. Murovi tegevuses süüteokoosseisu tunnuste tuvastamisel nõuetekohaselt põhistamiskohustust ja rikkus süütuse presumptsiooni 1-23-5047 põhimõtet (KrMS § 7).
2. Kaitsja apellatsiooni keskseima väite kohaselt puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis kinnitaksid, et just I. Murov (mitte K. Piirits) tekitas Wle eluohtliku tervisekahjustuse, mis tõi kaasa viimase surma, pannes seejuures kohatult tõendamiskoormise osaliselt I. Murovile. Muu hulgas ei ole kaitsja hinnangul tõendatud, et I. Murov lõi kannatanut jalaga pähe. Ringkonnakohus leiab apellatsiooni väidetele vastamisel järgmist.
3. W surma põhjuse tuvastamisel tugines maakohus surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile. Kaitsja apellatsiooni kohaselt on ekspertiisiakt osaliselt vastuoluline, kuna juba tavateadmiste pinnalt ei ole alust arvata, et eluohtlikeks ja surma põhjustanud vigastusteks saab lugeda põrutushaavu vasakul pool otsmikul ja alahuulel, verevalumeid huule limaskestal, nahamarrastusi parema kulmukaare välisnurgas ja parema kõrvalesta ees ning nahaaluseid verevalumeid mõlemapoolselt otsmikul, parema kiiru piirkonnas ja mõlema silma laugudel. Ringkonnakohus nendib, et maakohus juba vastas sellele kaitsja väitele, selgitades, et tegemist on vigastustega, mis iseloomustavad pea tömptraumat tervikuna. Ka kaitsja ise möönab apellatsioonis, et ekspertiisiaktis on nimetatud eluohtliku tervisekahjustusena peaaju põrutus koos ajukelmetealuste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis ajuturse. Veelgi lihtsamalt: ekspert kirjeldas vigastusi pea piirkonnas, iseloomustades pea tömptraumat (põhihaigus), mis põhjustas omakorda eluohtliku tervisekahjustuse (ajupõrutus), mille tüsistusena tekkis ajuturse ja selle tagajärjel saabus ka kannatanu surm. Raskeima vigastusena on käsitatav põrutushaav vasakul pool otsmikul koos samapoolse peaaju kõvakelmealuse verevalumi ja põrutuskolletega vasakus suurajupoolkeras. Lisaks tuleneb ekspertiisist, et W pea piirkonna vigastuses on iseloomulikud tömbile vägivallale ja on suure tõenäosusega tekitatud hulgalistest löökidest kõva tömbi esemega, sh rusika või kängitsetud jalaga, mitte näiteks kukkumisest, millisele võimalusele viitab kaitsja. Märkimisväärselt ongi kannatanu raskemad (eluohtlikud) vigastused pea vasakul poolel, mis viitab sellele, et tervisekahjustuse põhjustasid löögid sellesse piirkonda. Ka objektiivselt on W vigastused näos, mitte näiteks kukla osas ja muudest tõenditest, sh tunnistajate ütlustest, ei nähtu, et kannatanu oleks (ise) kukkunud näoli, mis on kooskõlas eksperdi arvamusega.
4. Kaitsja apellatsiooniga saab seejuures nõustuda selles, et ekspertiisiaktist ei nähtu, milline konkreetne löök või löögid põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse või kes neid lööke tegi. Seda ei ole väitnud ka maakohus. Tegemist ei olegi selliste küsimustega, millele vähemalt üldjuhul saaks vastata ekspert, kui lähteülesandes ei ole kirjeldatud konkreetseid lööke – tegemist on asjaoludega, mida tuvastab kohus, hinnates tõendeid kogumis, nagu seda praegusel juhul ongi tehtud. Kaitsja apellatsioonis leitaksegi, et ei ole tuvastatud, kes süüdistatavatest eluohtliku tervisekahjustuse põhjustanud löögi tegi ja maakohtu otsus rajaneb selles osas oletustele. Maakohus viitas selle kindlaks tegemisel eeskätt tunnistajate Q ja F, aga ka D ütlustele.
5. Q viibis seejuures tanklas ehk sündmuskohale mõnevõrra lähemal ja oskas kirjeldada I. Murovi tegevust detailsemalt kui F, mistõttu pidas maakohus just tema ütlusi usaldusväärsemaks löökide arvu osas. Nii Q kui ka F ütlustest nähtub, et I. Murov kasutas W peksmisel nii käsi kui jalgu. Q sõnul peksis I. Murov W kolmel korral, esimesel kahel korral kätega ja viimasel korral käte ja jalgadega, lüües seejuures kannatanut kaks korda hooga jalaga tagant ette, „nagu lööks jalgpalli“. F kirjeldas 30 sekundi jooksul toimunud peksmist käte ja jalgadega, kinnitades, et jalalöögid olid tugevad. 1-23-5047 Samuti väitis Q, et nägi, kuidas pärast I. Murovi lööke lõi W kahel korral rusikaga näkku K. Piirits – ühel korral 1-2 korda ja teisel korral ühe korra. Need olid kergemad löögid. Sellekohast teavet kinnitab osaliselt turvakaamera videosalvestis – konkreetselt nähtub turvakaamera salvestiselt, et kell 18:27 teeb I. Murov korduvalt parema käega liigutusi maapinna suunas, samuti see, et kell 18:30 liigub end käpuli ajada püüdva W juurde K. Piirits, kes teeb käega liigutusi pea juures. Kell 18:31 on näha, kuidas K. Piirits on W kohale kummardunud ja tõukab kannatanut, kes kukub. Veidi hiljem K. Piirits haarab Wst. Nagu märkis ka maakohus, varjavad kaamera vaatevälja osaliselt hoone nurk, metallpost ja põõsad.
6. Lisaks pidas maakohus usaldusväärseks ka kohtumenetluses avaldatud tunnistaja D kohtueelses menetluses antud ütlusi, kelle sõnul lõi I. Murov kannatanut kaks korda tugevalt rusikaga näkku. Siinkohal ei nõustu kolleegium kaitsja väitega, et maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, mis tõenduslik väärtus on tunnistaja D ütlustel. Nagu tuleneb ka kaitsja enda apellatsioonist, kinnitavad just selle tunnistaja ütlused, et I. Murov lõi W tugevalt näkku, mis iseloomustab I. Murovi tegevust kannatanu suhtes. See on iseenesest vähemalt osaliselt kooskõlas nii teiste tunnistajate kui ka süüdistatava enda ütlustega, kes samuti möönab, et lõi kannatanut käega näkku, eitades siiski, et tegemist võinuks olla tugevate löökidega. Maakohus tugines D ütlustele nii nende löökide tugevuse osas kui ka näiteks selles osas, et W saabus seltskonda ilma traumadeta. Puutuvalt D ütluste usaldusväärsusesse, ei nähtu apellatsioonist selliseid argumente, mis võimaldaksid järeldada, et maakohus rikkus sellise järeldusele jõudmisel kriminaalmenetlusõigust. Muu hulgas selgitas maakohus, miks ei välista D ütluste usaldusväärsust tõsiasi, et need ei lange täiel määral kokku tunnistaja Q ütlustega, viidates tunnistaja selgitustele, et ta oli vahepeal meeste seltskonnast eemal ega pruukinud näha kõike toimuvat. Ka tõsiasi, et tegemist on K. Piiritsa elukaaslasega, ei välista iseenesest D ütluste usaldusväärsust I. Murovisse puutuvalt. Tunnistaja võimalikku joovet kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal tuvastatud ei ole ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et ütluste sisu ja kirjapaneku viis ei viita sellele, et D oli võimetu andma usaldusväärseid ütlusi alkoholijoobe tõttu.
7. Maakohus ei asunud tõendite hindamisel seisukohale, et eluohtlikku tervisekahjustust kannatanule põhjustas kindlasti jalalöök, vaid leiab, et seda põhjustas I. Murovi tegevus W löömisel pähe käte ja jalgadega, viidates siiski ka sellele, et I. Murov lõi kannatanut kaks korda jalaga pähe (esmakordselt maakohtu otsuse p 22). Kaitsjaga saab nõustuda selles, et Q ega F ei näinud, et I. Murovi jalalöögid tabasid just W pead, mitte näiteks keha. Ka turvakaamera salvestis ei võimalda seda kahtlusteta järeldada. Selles osas märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus viitas otsuses asjakohaselt sellele, et I. Murovi riietelt, sealhulgas jalanõudelt, leiti verejälgi, seejuures olid verejäljed I. Murovi jope paremal varrukal, tööpükste säärtel ja jalatsitel, sh parema jalatsi ninaosas. Verejälgede esinemine pükstel ja eriti jalatsitel viitab aga sellele, et I. Murov lõi kannatanut pähe ka jalaga ja seejuures piisavalt tugevalt, et verejäljed satuks tema pükste säärtele (ka nende tagumisele osale) ja jalatsitele. Nii tunnistaja Q ütluste kui ka ekspertiisiakti kohaselt oli Wl verine haav just näos, vasakul pool kulmu kohal. Ka kiirabikaardi kohaselt oli sündmuskohal kannatanul verine suu ja pindmine haav vasaku kulmu piirkonnas. Veriseid haavu kannatanu kehal ekspertiis ei tuvastanud. Kuigi kriminaalmenetluse käigus ei ole tõepoolest tuvastatud, et I. Murovi riietel olnuks just W veri, põhjendas maakohus oma seisukohta, mille kohaselt ei ole alust järeldada, et eriti pükste säärtelt ja jalanõudelt leitud veri pärines hoopis näiteks 1-23-5047 I. Murovil enda vanast ja paranenud käevigastusest. Värsket verejooksu ei ole süüdistatava läbivaatusel tuvastatud. Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul maakohtu põhjenduste pinnalt alust arvata, et I. Murov pidi vastuolus KrMS §-ga 7 ise tõendama oma süütust. Maakohus vaid nentis, et süüdistatav ei esitanud vere päritolu kohta mingeid selgitusi, mis võimaldaks ka nende kontrollimist.
8. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida täiendavalt järgmist. Nii tunnistaja Q kui ka Ö ütlustest järeldub, et just I. Murov peksis kannatanut siis, kui too oli pikali maas. Ekspertiisiaktist tuleneb seejuures, et kannatanut löödi pähe vähemalt 6 eraldiseisval juhul, mistõttu Q kirjeldusest tulenevalt pidi mõni neist löökidest kindlasti olema ka I. Murovi oma, sest K. Piirits lõi kannatanut kokku maksimaalselt kolm korda. Kolleegiumi hinnangul on eluliselt usutav, et raskemaid peavigastusi (ajupõrutuse) sai W just siis, kui ta lebas murul ja tema keha oli vastu maad. Seega ei kulunud löögienergia nt kannatanu pea liikumisele õhus, mis oleks juba füüsikareeglitest tulenevalt vähendanud löögiga avaldatava jõu mõju ja seda iseenesest sõltumata sellest, kas lööki sooritati rusika või jalaga – ka ekspertiis peab võimalikuks vigastuse saabumist rusikaga või kängitsetud jalaga löögi mõjul. Kaudselt viitab vigastuse ulatus vasakus ajupoolkeras tõepoolest jalalöögile, kuid välistatud ei ole ka tugevam rusikalöök. Q kirjeldab ka W vastupanu mahasurumist, kelle sõnul kui kannatanu üritas liigutada kaitseks oma jalgu, siis lükkas süüdistatav I. Murov neid eemale, kallutades end kannatanu kohale või seistes ühel põlvel, löögid olid suunatud ülevalt alla – seega oli süüdistatav kannatanu näo lähedal. I. Murovi vägivalla intensiivsust tervikuna iseloomustavad iseenesest ka kannatanu kehatüvel leitud vigastused ehk roidemurrud – nende tekitamine rusikate, jalgadega või näiteks põlve asetamisega kannatanu kehale eeldab märkimisväärse jõu rakendamist. Ei ole tuvastatud, et kannatanul esineks mõni terviseseisund, mis muudaks tema luid keskmisest hapramaks. Tunnistaja F kirjeldas I. Murovi käe- ja jalalööke intensiivsetena. Samuti leiti W kätelt elutähtsate piirkonna kaitsmisele viitavaid jälgi, millest võib järeldada, et ta üritas end kaitsta I. Murovi löökide eest – K. Piiritsa löökidele ta tunnistaja Q sõnul ja turvasalvestise kohaselt vastupanu ei osutanud. Juba pärast I. Murovi lööke suutis kannatanu vaevu liikuda ja vajus maha, mis vastab ekspertiisiakti järeldusele, mille kohaselt pärast saadud vigastust ei oleks kannatanu saanud liikuda pikemat maad. Tunnistaja Q ütluste kohaselt lõi K. Piirits W aga mõlemal korral siis, kui viimane oli käpukil ja vajus maha alles pärast lööki. Seejuures Q selgitas, kuidas ta hindas I. Murovi ja K. Piiritsa löökide tugevust, väites ühel juhul, et I. Murovi käelöögid olid keskmise tugevusega ja K. Piiritsa löögid pigem nõrgad – K. Piirits oli ka ise n-ö kergem ehk kõhnema kehaehitusega ja W keha ei liikunud (nt tahapoole) tema löökide tagajärjel. I. Murovi jalalööke kirjeldab aga tunnistaja tugevatena, hooga tehtud, „nagu jalgpalli löömine“. Kolleegium ei pea sellist hinnangut kõrvaltvaataja positsioonilt võimatuks ega a priori ebausaldusväärseks – muu hulgas tajub tunnistaja löögi hoogu ja ka löögi mõju selle objektile - nt inimese pea või keha liikumist löögi tagajärjel. Seejuures järeldub tunnistaja ütlustest ja turvakaamera salvestisest, et K. Piirits lõi kannatanut, mil viimane üritas end püsti ajada, mis avaldab objektiivselt mõju löögi täpsusele ja seega ka jõule. Seoses kaitsja väitega, et tugevad pidid olema ka K. Piiritsa löögid, kuna W vajus nende mõjul maha, väärib tähelepanu, et lühikest aega enne K. Piiritsa lööke (ja vahetult pärast I. Murovi tegevust) vajus W paremale küljele maha ilma igasuguse kõrvalise mõjutuseta, liikudes vaid ligi kuus meetrit.
9. Obiter dictum märgib kolleegium, et peksmise objektiivne pilt ehk korduv kannatanu löömine käte ja jalgadega, sh elutähtsasse (pea)piirkonda viitab vaieldamatult sellele, et 1-23-5047 I. Murov tegutses W peksmisel vähemalt kaudse tahtlusega viimasele eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise suhtes. Seega ka teoreetiliselt tagajärje omistamise võimalikkuse eitamisel (nt süüdistuse puudujääkide tõttu) vastutaks I. Murov

§ 118

lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi, mitte näiteks kehalise väärkohtlemise või avaliku korra rikkumise eest. 38. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole eksinud kriminaalmenetlusõiguse vastu, tunnistades I. Murovi süüdi

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 alusel.

III

1. Kaitsja vaidlustab ka süüdistatavale mõistetud karistuse, leides, et see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kolleegiumi hinnangul on need väited alusetud. Maakohus käsitles kõiki apellatsioonis esitatud seisukohti karistuse mõistmisel.
2. Esmalt on maakohtu otsuses selgitatud, miks ei võta ta karistust kergendava asjaoluna arvesse puhtsüdamlikku kahetsust

§ 57lg 1 p 3 tähenduses.

Maakohus viitas sellele, et süüdistatav muigas, žestikuleeris ja naeris istungil tõendite uurimise ajal ning see on tõepoolest kajastatud ka kohtuistungi protokollides. Seda ei muuda ka kaitsja oletus, mille kohaselt oli selline käitumine tingitud videosalvestiste halvast kvaliteedist. Võttes arvesse, et uuriti W surmaga lõppenud sündmust, ei viita selline käitumine kriminaalasja arutamise ajal kuidagi kahetsusele. Samuti ei väljenda siirast kahetsust ka süüdistatava sõnakasutus, mille kohaselt „kahju, et selline asi juhtus“, mis ka ringkonnakohtu hinnangul viitab pigem sellele, et I. Murov distantseeris end toimunust.

1. Samuti lükkas maakohus ümber I. Murovi väidet, et peksmist provotseeris kannatanu käitumine, kes solvas ja mõnitas teda. Võttes arvesse seda, et I. Murov peksis W kolmel korral, tulles ise kannatanu juurde tagasi, siis isegi oletades, et kannatanu ütles algse vestluse käigus süüdistatavale midagi solvavat, ei saa sellega põhistada juba ilmselgelt abitu W korduvat peksmist. Ühtlasi ei ole sellise käitumise puhul – kokku kolmel korral kannatanu peksmine kätega ja jalgadega – põhjust rääkida väheintensiivsest vägivallast. Peksmise väline pilt, sh järjepidevus ja kannatanul tekkinud tervisekahjustuse olemus õigustavad maakohtu hinnangut.
2. Eripreventiivsete kaalutluste raames võttis maakohus arvesse, et kuigi I. Murovil puuduvad kehtivad kriminaalkaristused on teda siiski varem karistatud analoogse teo eest – ehk teise inimese tahtliku peksmisega käte ja jalgadega pea piirkonda talle tahtlikult raske tervisekahjustuse põhjustamise eest ja surma põhjustamise eest ettevaatamatusest. Kuigi eelmisest teost on möödunud pikem aeg, nõustub ka ringkonnakohus, et sarnasest käitumismustrist saab järeldada, et I. Murovi suhtumine teiste inimeste tervisesse ja lõppkokkuvõttes ka ellu ei ole kardinaalselt muutunud. Seda ei muuda ka tunnistajate ehk I. Murovi tuttavate positiivsed iseloomustused.
3. Seega ei rikkunud maakohus karistuse mõistmisel karistuse mõistmise põhimõtteid ja süüdistatavale mõistetud karistus tuleb jätta muutmata. Kuna karistust ei muudeta, ei võta ringkonnakohus seisukohta ka kaitsja süüteomenetlusega tekitatud kahju seaduse alusel esitatud taotluse tähtaegsuse osas. IV
4. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 1-23-5047
5. I. Murovi kaitsja vandeadvokaat T. Laanemaa esitas riigi õigusabi tasu taotluse, mille kohaselt osutas ta I. Murovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi kokku 420 minuti jooksul, mistõttu palub ta määrata tasuks 527,04 eurot, sealhulgas käibemaks 95,04 eurot. Kolleegiumi hinnangul on tasutaotlus põhjendatud ja see tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb vastav summa välja mõista I. Murovilt. Allkirjastatud digitaalselt