KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 9. august 2024, Tartu Tsiviilasja nr 2-22-146086 Tsiviilasi TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hag

) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (

§ 49lg 1 p-d 2 ja 4); c.

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (

§ 49lg 1 p 3); d.

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (

§ 49lg 1 p 5); e.

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (

§ 49lg 1 p 6).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima

§ 50

lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (

§ 49lg 3 p 2).

Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (

§ 49lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandjal tuleb

§ 50

lg 4 järgi küsida üldjuhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
2. Hageja on selgitanud
3. märtsil 2023 esitatud hagiavalduses ja
4. veebruari 2024 esitatud vastuses kohtunõudele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja selgituse kohaselt tuvastati kostja digitaalallkirja alusel ning teostati krediidi analüüs ja tehti päring pensioniregistrisse. Maksehäirete puudumist uuriti taust.ee süsteemist. Lähtudes maksehäireregistri teabest, ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Hageja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel. Hageja leiab, et kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Kostja, märkides taotluses sissetulekuks 16800,00 eurot (14.02.2024, lk 8) ning olemasolevad kohustused (k.a ülalpeetavad) puudusid, on sõlminud lepingu 7 aastaks igakuise osamaksega 106,57 eurot. Krediidianalüüsi tulemusena selgus, et kostja sissetulekuks on 4 1119 eurot. Eeltoodust tulenevalt võis hageja järeldada kostja võimet täita lepingu toodud summas osamaksega.
5. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt on krediidiandja pensioniregistrisse päringut tehes sisuliselt kontrollinud vaid kostja sissetulekuid. Hageja ei ole pidanud vajalikuks kontrollida krediidisaaja väljaminekuid ega kohustusi. Antud juhul on realiseerunud risk, mille ärahoidmiseks ongi vaja kontrollida laenu taotleja esitatud andmeid erinevate andmekogude ja pangakonto väljavõtte alusel. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et krediidiandja on laenu andes tuginenud kostja esitatud andmetele ning jätnud need otsustavas osas kontrollimata, rikkudes seega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
6. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja ja kostja sõlmisid väikelaenulepingu
7. aprillil 2019, Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär sel ajal oli 0%. Seega on hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise tasumist. Hagiavalduse kohaselt sai kostja laenu 5234 eurot 65 senti ning on teinud tagasimakseid kokku 1690 eurot 8 senti. Hageja on
8. veebruari 2024 vastuses kohtunõudele märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kõik kostja laekumised tuleb arvestada põhinõude katteks, ei saa lepingut lugeda kehtivalt ülesöelduks 2xx 2021, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Kohus märgib, et vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule tuleb kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil
9. juunist 2019 kuni
10. maini
11. Seega ei ole kõnealune leping lõppenud ka tähtpäeva saabumisega. Eelnevast tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et poolte sõlmitud leping kehtib, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on tühised kokkulepped intressimäära ja muude kulude kohta. Hageja esitas eeltoodust tulenevalt alternatiivselt VÕS § 108 lg 1 kohase lepingu täitmise nõude. Ümberarvestuse kohaselt on täies ulatuses tasutud maksed
12. juunist 2019 kuni
13. juulini 2022 ning osaliselt
14. augusti 2022 osamakse. Kostjalt on toimunud laekumisi kokku summas 1690 eurot 8 senti.
15. juulil 2024 esitatud täpsustuse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 1577 eurot 33 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse summas 1967 eurot 24 senti. Esitatud andmetest nähtuvalt on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 3267 eurot 41 senti, kuid kuna kostja on tasunud 1690 eurot 8 senti, on kostja sissenõutavaks muutunud võlg 1577 eurot 33 senti (3267,41-1690,08). VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse nõue. Hageja on esile toonud, et kostja on viimase makse teinud
16. aasta oktoobris. Kostja ei ole üle 3,5 aasta ühtegi makset lepingulise kohustuse täitmiseks teinud, samuti ei ole kostja aktiivselt 5 osalenud kohtumenetluses. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, sellega seonduv kõrvalnõuete vähenemine ja lepingu ülesütlemise kehtetus on tuvastatud alles käesolevas menetluses. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kostja kohtueelne ja menetluslik käitumine viitab sellele, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt täita ka tulevikus. Seega esinevad erandlikud asjaolud, mõistmaks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõla 1577 eurot 33 senti ja viivise ning tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed (s.o alates
17. augustist 2024 kuni
18. maini 2025, kokku summas 1967 eurot 24 senti) alates maksetähtajale järgnevast päevast. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata.
19. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jätab kohus menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses hageja kanda. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 665 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 507 euro (ajakulu 3 tundi, tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta) väljamõistmiseks. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud kuluga. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu 3 tundi vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 169 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses esindanud õigusbüroo töötaja ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu summas 360 eurot (3 x 120 eurot). Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud seega 1045 eurot (665+20+360), millest kostja kanda jääb 50% ehk 522 eurot 50 senti. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
20. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 6