TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-331 Otsuse kuupäev 31. mai 2023 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Eeli Lääne kaebus Luunja valla vastu kahju hüvitam

§ 46

lg 2 sätestas, et planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud planeering jääb kehtima pärast selle seaduse jõustumist. 01.07.2015 jõustunud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 2 ütles, et enne selle seaduse jõustumist kehtinud planeering jääb kehtima pärast seaduse jõustumist.

1. aasta detailplaneering on praeguseni kehtiv. Kaebaja selgitas istungil, et detailplaneeringut ei ole lõplikult ellu viidud - üheksa väikeelamumaa krundi (pos 115-123) teenindamiseks vajalikud detailplaneeringus ette nähtud teed ja tehnorajatised on välja ehitamata.
2. Kohtupraktikas nimetatakse planeeringuid sageli ühiskondlikeks kokkulepeteks. Detailplaneering tähendab, et kaebaja kinnisasjade suhtes on olemas
3. aastal saavutatud kehtiv ühiskondlik kokkulepe, millega määrati Lillevälja tee 20 ja Andrese kinnisasjade sihtotstarbed. Kaebaja tegevust üldplaneeringu menetlustes ei saa vaadata nii, et kaebaja soovib saavutada oma kinnisasjadele mingi juhtotstarbe ja kasutuseesmärgi omistamist. Kinnisasjadel on sihtotstarbed ammu olemas. Poolte vahel on toimunud küll pikk, aga muus osas sisult harilik planeeringuvaidlus, milles kaebaja eesmärk on saavutada tema kinnisasjadele detailplaneeringuga omistatud sihtotstarvete muutmine. Määravat tähtsust ei ole sellel, et sihtostarve omistati kinnisasjadele detailplaneeringuga, kuid selle muutmist taotles kaebaja üldplaneeringu menetluse kaudu. Kinnisasja väärtust mõjutab see, milline sihtotstarve kinnisasjal on, mitte see, millises menetluses see määrati.
4. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja kinnisasjade väärtus vähenenud vastustaja tegevusetuse või viivituse tõttu üldplaneeringu menetlustes või üldplaneeringu kehtestamisel. Riigikohus leidis otsuse punktis 4 viidatud kohtuotsuses asjas 3-3-1-23-16 (haldus- ja ringkonnakohtus 3-14-73), et kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Tema kinnistute sihtotstarve on maatulundusmaa ja üldmaa. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Küll on aga planeeringust huvitatud isikul õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse (punkt 17-18). Tegemist on planeerimisõiguses üldiselt kehtiva põhimõttega, millega kohus nõustub. Kaebaja kinnisasjadel oli algselt maatulundusmaa väärtus, alates detailplaneeringu kehtestamisest
5. aastal üldmaa väärtus ning Andrese kinnisasjal on alates 16.02.2017 väärtus kui maal, mille juhtostarve üldplaneeringus on elamumaa. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust, millele tuginedes omistada oma kinnisasjadele mingi muu siht- või juhtotstarve ja nõuda maa väärtuse hindamist sellest lähtudes. Kaebaja kinnisasjade väärtust ei saa mõjutada üksi üldplaneeringu olemasolu või puudumise fakt kui selline. Kui kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda tema soovitud planeeringulahenduse kehtestamist, siis kinnisasjade väärtuse hindamisel saaks omavahel võrrelda kinnisasja, millel üldplaneering puudub ja kinnisasja, mille suhtes on kehtestatud mistahes juhtotstarbega üldplaneering. Kohus leiab, et selline võrdlus ei anna tulemuseks mistahes juhtotstarbega kinnisasja suuremat väärtust. 6
6. Lähtuda ei saa oletusest, et Andrese kinnisasja juhtotstarbeks oleks tulnud määrata elamumaa juba varem ning Lillevälja tee 20 juhtotstarbeks oleks tulnud osaliselt määrata elamumaa. Planeeringu kehtestamine on vastustaja pädevuses. Vastustaja kehtestab planeeringu siis, kui ta on planeerimismenetluse tulemusena vastavale otsusele jõudunud. Kuni aastani 2009 oli vastustaja seisukohal, et mõlema kinnisasja juhtotstarbeks peab olema üldmaa. Vastustaja küll võttis 24.09.2009 vastu üldplaneeringu, milles Andrese kinnisasja juhtotstarbeks määrati elamumaa ning Lillevälja tee 20 suhtes võrdsetes osades elamu- ja üldmaa, ning kehtestas selle 28.03.2013, kuid tunnistas üldplaneeringu 15.08.2013.a määrusega nr 46 kehtetuks. Riigikohus jättis asjas 3-3-1-23-16 tehtud otsuse resolutsiooni punktis 4 rahuldamata Luunja Vallavolikogu 15.08.2013.a määruse nr 46 tühistamise nõude. Otsuse põhjenduste punktis 13-14 leidis kohus, et üldplaneeringu kehtetuks tunnistamine valla poolt oli kujunenud olukorras õigustatud. Vastustaja on möönnud, et ta kehtestas üldplaneeringu 28.03.2013 läbimõtlematult ning välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu
7. a kevadel teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Iseseisvat tähendust ei ole sellel, et vastustaja menetlustoimingut - kehtestatud ja hiljem kehtetuks tunnistatud lahendusega üldplaneeringu vastuvõtmist ja avalikule arutelule suunamist - ei ole tühistatud. Menetlustoimingut ei olegi võimalik tühistada või kehtetuks tunnistada. Üldplaneeringu vastuvõtmisel ja avalikule arutelule suunamisel ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust. Ka jõustunud kohtulahendiga on kindlaks tehtud, et vastustajal oli õigus teha üldplaneeringu kehtestamisel teistsugune otsus. Kohtuasjas 3-19-1049 oli vaidluse all Luunja Vallavolikogu 28.02.2019.a määrus nr 12, millega vastustaja jättis kehtestamata Lillevälja tee 20 planeeringulahenduse 50 % elamumaa, 50 % üldmaa. Kohus ei rahuldanud kaebaja taotlusi tühistada see otsus ja kohustada vastustajat kehtestama planeeringulahendust 50 /
8. Kohus ei nõustunud sellega, et vastustaja ainsaks õiguspäraseks võimaluseks oli kehtestada üldplaneering 50 / 50 lahendusega. Kohus leidis, et otsus jätta planeeringulahendus kehtestamata oli ratsionaalne ja ei riivanud ebaproportsionaalselt kaebaja huve.
9. Kaebaja saavutas Andrese kinnisasja suhtes
10. aastal selle, et vastustaja lõplikult muutis oma seisukohta üldplaneeringu tasandil ning määras kinnisasja juhtotstarbeks elamumaa. Kohus märgib, et ka see ei tähenda, et kaebaja saab lähtuda eeldusest, et kogu Andrese kinnisasja on võimalik elamumaana kasutada. S.h kehtib üldplaneeringus (vastustaja vastuse lisa 23 koosseisus, siin ja edaspidi on sel viisil viidatud dokumentidele, mis võeti asja juurde elektrooniliselt) nõue, et vastustajal on õigus nõuda 10 ja enama krundi planeerimisel vähemalt 5000 m2 suuruse üldkasutatava ala planeerimist. Lillevälja tee 20 kinnisasja osas ei ole kaebaja praeguseni suutnud vastustajat veenda, et kinnisasjal peaks olema teistsugune juhtotstarve kui kehtiva detailplaneeringuga ühtiv üldmaa. Kinnisasjale kord juba kehtestatud kasutusotstarbe või -viisi muutmine võib olla pikaajaline protsess ning ei pruugi lõppeda omaniku soovitud tulemusega. Meelevaldne on öelda, et mingil ajahetkel oleks vastustaja pidanud tegema kaebajale soodsa otsuse, ning omistada kinnisasjale sellest oletatavast otsusest tulenevat väärtust.
11. Otsuse punktides 14-19 toodu kehtib ka saamata jäänud tulu osas - kaebaja ei saa nõuda oma kinnisasjadele kindla juhtotstarbe omistamist kindlal ajal ning järelikult ei saa ka lähtuda kahju hüvitamise nõudes sellest, et vastava otsuse tegemise korral oleks ta saanud kinnisasja arvel teataval viisil (näiteks kruntide moodustamise ja müügi teel, kinnisaja tervikuna müümise teel) suuremat tulu teenida. 7 Lisaks ei ole kaebaja tulu teenimise kavatsust ja selleks ettevalmistuste tegemist usutavaks muutnud. Kaebaja nimetab erinevaid võimalusi - müüa kinnisasi / kinnisasjad tervikuna, arendada kinnisasju, müüa krunte. Kuid kohtu arusaamisel tuleb kaebajal tõendada, milliseks tegevuseks tegi ta konkreetselt ettevalmistusi, ning muuta usutavaks, et ta oleks vastavad tegevused ka realiseerinud. Kaebaja selgitas istungil, et kavatsust teenida tulu Andrese kinnisasja arendamise teel näitab see, et kaebaja on jätnud välja ehitamata selle kinnisasjaga piirnevate kruntide kommunikatsioonid (
12. aasta detailplaneeringu põhijoonisel krundid 115-123). Kinnistusraamatu andmetel (II kd tl 21) kuuluvad need kinnisasjad endiselt kaebajale. Kohtu hinnangul näitab eeltoodu vastupidi, et kaebaja on jätnud oma arendusprojekti seisma ning ei ole teinud reaalseid ettevalmistusi isegi selleks, et juba moodustatud krunte müüa. Eeltoodut toetab asjaolu, et kaebaja ei ole aktiivselt tegutsenud
13. aasta detailplaneeringu muutmise või uue detailplaneeringu koostamise eesmärgil (vt otsuse punkte 21-22). Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis muudaks usutavaks tema soovi müüa kinnisasjad tervikuna.
14. Õige ei ole kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik kinnisasju arendada (taotleda detailplaneeringu muutmist või koostamist, jagada ja müüa kinnisasju vastavalt kehtestatud detailplaneeringule jms) just üldplaneeringu puudumise tõttu. Õigusnormid ei keela detailplaneeringu algatamist, menetlemist või kehtestamist olukorras, kus kehtivat üldplaneeringut ei ole. Vastupidi, kehtiva planeerimisseaduse § 130 lg 2 p 1 ning kuni 30.06.

§ 7

lg 4 ja § 10 lg 61 p 1 on lausa ette nähtud detailplaneeringu koostamine olukorras, kus planeeringuala kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut. Eeltoodu pidi olema kaebajale teada alates aastast

1. Üldplaneeringu menetluses viidi läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ning selle kohta koostatud aruandes (vastustaja vastuse lisa 7) on mitmes kohas käsitletud, mis saab siis, kui üldplaneeringut ei kehtestata (nullalternatiiv). Aruandes on muuhulgas öeldud, et sel juhul toimub ruumilise arengu suunamine muuhulgas detailplaneeringute kaudu ning sellega kaasnevad ohud, kuna elamuehitus võib muutuda kaootiliseks ning kommunikatsioonide ja sotsiaalobjektide kavandamine sobilikesse ja vajalikesse kohtadesse on raskendatud (aruande lk 41, 83-84). Dokumendist ei saa kuidagi tekkida arusaama, et üldplaneeringu puudumisel jääb elu seisma ning igasugune arendustegevus on võimatu.
2. Kaebaja väitel keeldus vastustaja
3. aastal Andrese kinnisasja detailplaneeringu algatamisest enne, kui üldplaneering on kehtestatud. See ei ole õige. 28.02.2007.a kirjas (I kd tl 75) tõstatas vastustaja kaks küsimust - esiteks oleks parem edasi liikuda samal ajal mõlema kinnisasja (ka Lillevälja tee 20) detailplaneeringuga ning teiseks tõesti viitas sellele, et ära tuleb oodata üldplaneeringu kehtestamine. Kuid arvestada tuleb, et tegemist on menetlustoiminguga ehk kaebajale saadetud kirjaga ning kiri saadeti enne 01.07.2007 ehk enne üldplaneeringu kehtestamise tähtaja saabumist. Vastustaja lahendas detailplaneeringu algatamise taotluse volikogu 23.08.2007.a otsusega nr 10-7 (I kd tl 76) ning loobus selles detailplaneeringu algatamisest. Otsuse põhjenduseks on, et detailplaneeringu realiseerimise korral suureneb piirkonnas inimeste ja transpordi hulk, see on piirkonnale koormav, väljakujunenud keskkond ei soosi üldmaa nii suurt vähendamist. Volikogu saab kaaluda detailplaneeringu algatamist pärast seda, kui on leitud vallavalitsusele aktsepteeritav liikluskorralduse lahendus ja kaebaja tagab Lillevälja tee 20 kasutamise üldmaana. Otsuses ei ole isegi nimetatud üldplaneeringu olemasolu või puudumist. Kaebaja 8 kinnitas istungil, et seda otsust ta ei vaidlustanud ning esitas järgmise detailplaneeringu algatamise taotluse (I kd tl 77-78)
4. aastal.
5. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajal ei ole tekkinud varalist kahju Andrese või Lillevälja tee 20 kinnisasja väärtuse vähenemise või nende kinnisasjade arvel saamata jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebuse aluseks olevate etteheidetega vastustaja tegevusetusele või viivitusele. Varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust kohus kindlaks ei tee.
6. Sealhulgas kohus ei käsitle põhjalikult ja ei lahenda lõplikult küsimust, kas on täidetud eeldus, et vastustaja on olnud õigusvastaselt tegevusetu või õigusvastaselt viivitanud (ulatuses, mille osas selle üle veel vaielda saab). Kohus märgib lühidalt, et: - kohus põhimõtteliselt nõustub sellega, et üldplaneeringu puudumine pikema perioodi jooksul on õigusvastane. Perioodi pikkus omab tähtsust, kuna üldplaneering on oma olemuselt ajas muutuv ja selle kehtetuks tunnistamine on tavaline. On üldiselt teada, et paljudel kohalikel omavalitsustel on pärast 01.07.2007 olnud mitu üldplaneeringut, millest varasemad on kehtetuks tunnistatud; - Andrese kinnisasja puhul on kaebuse aluseks üldplaneeringu puudumine 01.07.2007 kuni 16.02.
7. Kogu selle perioodi ulatuses ei saa tegevusetuse etteheite aluseks (rikutud õigusnormiks) olla kuni 30.06.

§ 45p 2 ehk kohustus tagada üldplaneeringu kehtestamine hiljemalt 01.07.2007.

Pooled nõustusid kohtuistungil, et vastustaja tunnistas 26.06.2008 kehtestatud üldplaneeringu 19.02.2009 kehtetuks edasiulatuvalt. Sellel arusaamisel oli kohus ka lahendi 3-3-1-23-16 punktis 24-25: tegemist ei ole alates 01.07.2007 pidevalt kestva viivitusega, kuna 26.08.2008 ÜP kehtestamisega planeerimismenetlus lõppes. Kui 26.06.2008 - 19.02.2009 oli üldplaneering kehtiv, siis täitis vastustaja rakendussättena kehtestatud kohustuse kehtestada nii-öelda esmane üldplaneering; - tegevusetusega rikutud õigusnormiks pärast 19.02.2009 võib kuni 30.06.2015 olla tol ajal kehtinud planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 1, mille järgi kohalik omavalitsus tagab maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu, ning alates 01.07.2015 praegu kehtiva planeerimisseaduse § 4 lg 1 ja lg 2 p 1, mille järgi kohaliku omavalitsuse üksuse kui planeerimisalase tegevuse korraldaja ülesandeks on vastavalt oma pädevusele tagada maaalale vastavate planeeringute olemasolu; - pooltel ei ole võimalik vaielda selle üle, et vastustaja viivitas Andrese kinnisasja puhul õigusvastaselt 28.03.2013.a määruse andmisel ja 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses. See on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis asjas 3-3-1-23-

1. Sama otsuse põhjendustes on täpsustatud, et viivitus algas (planeeringu oleks saanud kehtestada) ligikaudu
2. aasta lõpus ning välja tuleb jätta periood 09.03.2012 19.02.2013, mille eest vastutab maavanem (punktid 32, 33); - jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud viivitus ei kata aga kõiki vaidluse all olevaid perioode. See ei hõlma üldse perioodi 29.11.2016 kuni 07.03.2019, mis on kaebuse aluseks seoses Lillevälja tee 20 kinnisasjaga, kuna otsus tehti 30.11.2016 ning ei saanud käsitleda menetlustoiminguid, mida vastustaja tegi või oleks pidanud tegema pärast seda. Istungil leidis kaebaja, et (Andrese kinnisasja osas) tuleks käsitleda ka menetlust, mis algatati 18.03.2004 (vastustaja vastuse lisa 4) ja lõppes esimese üldplaneeringu kehtestamisega 26.06.2008; - eeltoodu tähendab, et on arvukalt küsimusi, mis analüüsimist ja lahendamist vajaksid, kuid mis ei mõjuta lõpplahendust olukorras, kus vähemalt üks muudest kahju hüvitamise eeldustest on täitmata. 9 Mittevaraline kahju
3. Mittevaralise kahju hüvitamine rahas on võimalik üksnes RVastS § 9 lg 1 sätestatud alustel. Kaebaja väitel on vastustaja rikkunud kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Nende õiguste rikkumise puhul seadus mittevaralise kahju hüvitamist ette ei näe. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et mittevaralise kahju rahalise hüvitamise näeb Eesti õigus ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Eesti õiguskord on teadlikult kujundatud nii, et avalik-õiguslikus suhtes on mittevaralise kahju puhul rahalise hüvitise nõudmise võimalused piiratud. Kohus peab eeltoodut õigeks ja nõustub sellega.
4. Kaebaja väitel on vastustaja alandanud tema väärikust. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on öeldud, et inimväärikus on kompleksne põhiõigus, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele. Põhiseaduse § 18 esimese lause esemeline kaitseala hõlmab inimese kehalist ja vaimset terviklikkust, puutumatust ning heaolu, tema isiksust, loomupärast väärikust ja vaba tahet oma elu üle ise otsustada (pohiseadus.ee, § 18 kommentaar 11). Põhimõtteliselt on võimalik haldusmenetlust läbi viies inimese väärikust alandada, kui menetluse läbiviimisel riivatakse eespool loetletud väärtusi. Kohtupraktikas on üldiselt tunnustatud põhimõte, et väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui kohtlemine ja sellest põhjustatud hingelised üleelamised ületavad teatava lävendi või saavutavad teatava raskusastme.
5. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja tegevusetus ja viivitus, millele kaebaja nõude alusena tugineb, olnud kaebaja väärikust alandav. On tõendatud, et asjas esinesid omavahel vastandlikud huvid. Lisaks kaebaja huvidele tuli vastustajal arvestada ka kohalike elanike huvidega, mida nad läbi aastate järjepidevalt kaitsesid: - 21.05.2009 maavanema järelevalve käigus toimunud arutelul viitasid elanikud sellele, et kruntideks jagamisel küsiti omanikult, kas allapoole (kohtu märkus: konteksti põhjal Andrese kinnisasjale) midagi tuleb ning neile vastati, et ei tule. Arendaja on neid petnud, kuna nad ostsid krundi teadmisega, et keset asumit paikneb haljasala (kohtu märkus: konteksti põhjal mõeldi Lillevälja tee 20 kinnisasja). Elanikud soovivad Lillevälja tee 20 määramist avalikult kasutatavaks üldmaaks ja Andrese üldkasutatavaks parkmetsaks (vastustaja vastuse lisa 12 koosseisus); - 30.11.2009 esitati vastustajale 120 allkirjaga taotlus määrata Lillevälja tee 20 kinnisasja kasutusfunktsiooniks täies ulatuses sotsiaalmaa, Andrese kinnisasja elamumaana määramisel näidata ära transpordimaa asukoht, mille kaudu hakkab toimuma liiklus kavandatavatele elamukruntidele, arvestada üldplaneeringu koostamisel võimalikult paljude ühiskonna liikmete huvi ja mitte lähtuda ainult maaomaniku ärilistest eesmärkidest (vastustaja vastuse lisa 16); - 06.01.2010 toimunud arutelul jäid elanikud oma seisukohtade juurde (vastustaja vastuse lisa 18); - 20.01.2012 esitasid kaks isikut vastustajale kirjaliku ettepaneku jätta Lillevälja tee 20 kinnisasja kasutusfunktsiooniks täies ulatuses sotsiaalmaa, allakirjutanute väitel on nad 10 lähiümbruse piirkonna esindajad (II kd tl 136); - 20.03.2013 saatsid kolm isikut (nende sõnul piirkonna elanike esinduskogu) vastustajale avalduse jätta Lillevälja tee 20 kasutusfunktsiooniks üldmaa (vastustaja vastuse lisa 22); - 13.05.2013 esitasid kolm isikut kohtule kaebuse haldusasjas 3-13-1018 (vt otsuse punkti 3); - 27.06.2017 anti vastustajale üle 242 allkirja Lillevälja tee 20 alale üldmaa juhtotstarbe andmise toetuseks (vastustaja vastuse lisa 47); - 27.06.2017 toimunud arutelul jäid elanikud oma seisukohtade juurde, registreerimislehe põhjal osales arutelul 14 isikut (vastustaja vastuse lisa 48); - 03.01.2018 toimunud arutelul jäid elanikud oma seisukohtade juurde (vastustaja vastuse lisa 71).
6. Kohtuasja materjalide hulgas on poolte kirjavahetus ja arutelude protokollid, mis kajastavad kaebaja ja vastustaja otsesuhtlust aastatel 2010 - 2018 (II kd tl 124-126, 131- 135, 137-165). Nendest tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks olnud kaebaja suhtes lugupidamatu, kaebajat halvustanud või naeruvääristanud või tahtlikult kaebaja õigusi eiranud. Pooled on suhelnud viisakalt ning on teineteisele korduvalt kannatlikult oma seisukohti selgitanud. Eksituste korral on vastustaja vabandanud. Poolte arutelud jätkuvad praeguseni, hetkel seoses Andrese kinnisasja detailplaneeringu koostamise ja Lillevälja tee 20 osas lahenduse otsimisega, ning ka nendest dokumentidest nähtub, et pooled suhtlevad viisakalt ja teineteise seisukohti austades (II kd tl 70-72).
7. Eeltoodust lähtudes ei nõustu kohus kaebajaga, et menetlus(ed) on olnud eksitavad, pahatahtlikud, sõnamurdlikud või kaebaja õigusi tahtlikult eriavad. Tõendid näitavad, et vastustaja püüdis pikka aega veenda kohalikke elanikke aktsepteerima lahendust, mis tol ajal sobis kaebajale, ja teistpidi püüdis pikka aega ja püüab ka praegu veenda kaebajat aktsepteerima lahendust, mis sobib kohalikele elanikele. Vastustaja on teinud otsuseid ühe ja teise konkureeriva huvi kasuks ning need jälle kehtetuks tunnistanud. Vastustajal on puudu jäänud tahtekindlusest ja otsustusjulgusest valida välja üks lõplik lahendus, selle juurde jääda ja vajadusel seda ka kohtus kaitsta. Selline olukord ei ole ebatavaline. Kohtutel on tulnud mitmetes kohtuasjades, s.h eespool viidatud lahendis asjas 3-3-1-23-16 selgitada, et omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti ning kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksus tegema otsuse. Vastustaja viivitamine on taunitav ning osaliselt on viivituse õigusvastasus jõustunud kohtuotsusega asjas 3-3-1-23-16 ka tuvastatud. Kuid kaebaja kohtlemine ei ole olnud selline, mida võiks pidada väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole sel juhul võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust kohus kindlaks ei tee.
8. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus.
10. Vastustaja taotles esindaja kulude väljamõistmist kokku 11 396,60 eurot (II kd tl 89-97, 102-104). Vastustaja selgitas istungil, et vandeadvokaadist esindaja kulude väljamõistmine 11 tema kasuks on põhjendatud, kuna vaidlus on keerukas ning sisaldab mittevaralise kahju hüvitamist, mis ei kuulu vastustaja igapäevase põhitegevuse hulka. Kaebaja leidis istungil, et vaidlus seondub üldplaneeringu kehtestamisega, see on valla igapäevane tegevus ja esindaja kulude väljamõistmine vastustaja kasuks ei ole põhjendatud.
11. Kohtu hinnangul on vastustaja menetluskulude taotlus põhjendatud osaliselt. Vaidlus selle üle, kas vastustaja tegevus üldplaneeringu menetluses ja kehtestamisel oli õiguspärane, samuti vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle, on seotud vastustaja igapäevase põhitegevusega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuete käsitlemist ei saa aga vastustaja igapäevase tegevuse hulka arvata. Kohtu hinnangul on vaidlus ligikaudu 1/5 ulatuses seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Poolte menetluskulud on ligikaudu samas suurusjärgus ning kohus ei näe seetõttu põhjust teha etteheiteid vastustajale osutatud õigusabi mahule või summa (tunnihinna) suurusele. Kohus mõistab seega kaebajalt vastustaja kasuks välja 1/5 vastustaja menetluskuludest ehk 2 279,32 eurot. Vastustaja taotles menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Äriregistri andmetel ei ole Luunja Vallavalitsus käibemaksukohustuslane. Seega mõistab kohus menetluskulud välja koos käibemaksuga.
12. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 15.05.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 15.05.2024 otsus Resolutsioon
13. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.
14. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
15. Mõista Eeli Läänelt Luunja valla kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu summas 794 (seitsesada üheksakümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sh käibemaks. 12