1-24-4780/6

(24231751644)Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuli 2024 määrus Kaebuse esitaja X lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
2. juuli 2024 määrus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesolev määrus on KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. X lepinguline esindaja esitas 14.05.
4. a PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonnale kuriteokaebuse, milles paluti alustada kriminaalmenetlust Y suhtes KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 266 lg 2 p 1 tunnustel. Kuriteokaebuse kohaselt on endine abikaasa Y ahistanud X juba pikemat aega. Y on tulnud X tahte vastaselt viimase koju, valvanud-oodanud seal, jälitanud ja ähvardanud X, saatnud talle vihakirju ning kasutanud muid võimalusi X häirimiseks ja hirmutamiseks. Alates abikaasade kooselu ja omavahelise suhte lõppemisest (abielu lahutati
5. a suvel) on Y järjepidevalt sekkunud endise naise eraellu, tehes seda X tahte vastaselt ning viimast oluliselt häirides. X häirimiseks ning temaga kontakti otsimiseks kasutab Y ära ka osapoolte ühiseid lapsi, kelle suhtes laste emal ja isal on ühine hooldusõigus. Y kasutab kaebuse esitaja hinnangul lapsi ja nende suhtes kehtivat ühist hooldusõigust ettekäändena X ahistamiseks, kirjadega “pommitamiseks“, samuti X koju tulemiseks ja tema jälitamiseks.
6. 20.05.
7. a koostas PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskond kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta teate nr
8. Kriminaalmenetlus jäeti alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega.
9. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate vaidlustas X lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik 29.05.
10. a Põhja Ringkonnaprokuratuuris, kuna ei nõustunud kriminaalmenetluse alustamata jätmisega.
11. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 13.06.
12. a määrusega jäeti teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta muutmata ning kaebus rahuldamata, kuivõrd ringkonnaprokuröri hinnangul oli kriminaalmenetluse mittealustamine põhjendatud ja seaduslik. 1

(7)1-24-4780

1. 25.06.
2. a registreeriti Riigiprokuratuuris X lepingulise esindaja vandeadvokaat Tambet Laasiku kaebus. Kaebuse esitaja ei nõustunud eelneva määrusega, mistõttu taotles selle tühistamist ning kriminaalmenetluse alustamist Y suhtes KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 266 lg 2 p 1 sätestatud kuritegude või alternatiivselt väärteomenetlust KarS § 266 lg 1 tunnustel. Riigiprokuratuuri määrus
3. Riigiprokuratuuri
4. juuli 2024 määrusega jäeti kannatanu esindaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et ringkonnaprokurör on materjale objektiivselt käsitledes jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta, riigiprokurör nõustus eelnevate menetlejate seisukohtadega. 6.
5. Riigiprokuröri hinnangul kaebuste pinnalt ei ole võimalik sedastada kuriteo tunnuseid kellegi käitumises. Ahistava jälitamise puhul on teo toimepanija eesmärgiks teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluline häirimine ja sellest eesmärgist peab olema kantud ka toimepanija tahtlus. Käitumise aktid (kontakti otsimine, jälgimine, muul viisil eraellu sekkumine) peavad seega olema toime pandud sooviga tekitada ohvris hirmu, alandust või teda muul viisil oluliselt häirida. Materjalidest ei nähtu Y soovi oma endist abikaasat ja ühiste laste ema ahistada, vaid eesmärgiks oli see, et tal võimaldataks oma lastega suhelda ning sellest oli kantud ka Y tahtlus. 6.
6. Kusjuures laste hooldusõigus ja tsiviilõiguslik vaidlus selles küsimuses puutuvad oluliselt asjasse, kuigi mõistetav on kaebuse esitajate teistsugune arvamus, s.t et laste isa püüd suhelda oma lastega ja viimastega kontakti otsimine on laste ema jaoks oluline häirimine, mis toimub tema tahte vastaselt. Seega võib ühe poole selline käitumine olla teise poole jaoks häiriv, tema tahtevastaselt eraellu sekkuv ja kohati ehk hirmutavgi, kuid kindlasti ei saa teise osapoole seesugune tegevus olla käsitletav ahistamisena KarS § 1573 mõttes. Ahistava jälitamise puhul on süüdlasel soov tekitada ohvris hirmu, kuid Y sooviks on oma lastega suhelda/kontakteeruda ning kui selline käitumine tekitab laste emas hirmu, on see viimase individuaalne probleem. Materjalidest ei nähtu tõsikindlalt ega vaieldamatult, et Y oleks pannud toime X ahistava jälitamise KarS § 1573 mõttes. Y kogu tegevus on olnud seotud ühiste lastega (kasvatamine, koolitamine, hooldusõigus) ja see ei ole karistusõiguslik probleem. Vastupidine seisukoht on meelevaldne, ei ole tõsiseltvõetav ja on kunstlikult konstrueeritud. 6.
7. Riigiprokuröri hinnangul on kuriteokaebus ajendatud tülis olevate ja tsiviilkohtus hooldusõiguse üle vaidlevate lapsevanemate äärmiselt halvast läbisaamisest ning juba aastaid toimuvast konfliktist, mille käigus vaieldamatult kannatavad lapsed (mis nähtub ka tsiviilasjast nr X-XX-XXXX). Kannatanu on Y suhtes negatiivselt meelestatud ja püüab talle mitmesuguseid (subjektiivseid) etteheiteid teha, kuid need ei sisalda kuriteotunnuseid. 6.
8. Samuti pole alust rääkida KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavast omavolilisest sissetungist X koju Y poolt. Materjalidest nähtuvalt oli Y viibimine X elukohas (enamasti hoovis ja videost nähtuvalt välisukse taga) seotud lastega, s.o eelkõige nende hooldusõiguse jagamisega. 6.
9. Riigiprokuröri hinnangul tuleb kriitiliselt suhtuda ka X naabri (kannatanu hea perekonnatuttav) Q kirjalikult esitatud tähelepanekutesse, millega pole aga võimalik sisustada KarS § 1573 või KarS § 266 lg 2 p 1 kuriteokoosseise kellegi käitumises. 6.
10. Riigiprokurör ei pidanud põhjendatuks ega võimalikuks kriminaalmenetluse alustamist menetluse aluse otsimise eesmärgil. Kokkuvõtvalt leidis riigiprokurör, et Y käitumises ei ole tuvastatavad KarS § 1573 lg 1 ega ka KarS § 266 lg 2 p 1 kuriteo tunnused. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
11. X lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik esitas ringkonnakohtule kaebuse, milles palutakse tühistada eelnevate menetlejate otsustused kriminaalmenetluse alustamata jätmisega seoses ning kohustada Riigiprokuratuuri algatama Y suhtes kriminaalmenetlus KarS § 1573 lg 1 ja 2

(7)1-24-4780 KarS § 266 lg 2 p 1 sätestatud kuritegude või alternatiivselt viimase koosseisu osas väärteomenetlust KarS § 266 lg 1 tunnustel. 7.

1. Kaebuse esitaja hinnangul on Y toime pannud kuriteoteates kirjeldatud kuriteod ning menetlus on jäetud alusetult algatamata. Riigiprokuratuuri keskne seiskoht on, et Y ei ole KarS § 1573 lg 1 kuritegu toime pannud, kuna ta teostab üksnes laste hooldusõigust ning kui Y tegevus tekitab kannatanus mingit hirmu, on see kannatanu individuaalne probleem, mitte karistusõiguslik küsimus. Kaebaja riigiprokuröri sellise seisukohaga ei nõustu, leides, et kannatanu ei pea Y käitumist taluma ühise hooldusõiguse tõttu. Vanema hooldusõigus ei kätke endas õigust teist vanemat ahistada. Kannatanu ja Y laste ühine hooldusõigus ei ole KarS § 1573 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivset koosseisu välistav asjaolu. Selline seisukoht tuleneb ka kohtupraktikast (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsus asjas nr 1-21-5794). Y kasutab ühist hooldusõigust ning lapsi ettekäändena kannatanu ahistamiseks, sest vajadust jooksvaks suhtlemiseks ei ole. Poolte õigused ja kohustused laste suhtes ning lastega suhtlemise kord on reguleeritud Harju Maakohtu
4. juuni
5. a esialge õiguskaitse määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, mida täiendati
6. jaanuaril
7. a. Seejuures lisati määrusesse punkt 1.8, mille kohaselt peavad laste üleandmised teisele vanemale toimuma kontaktivabalt. Riigiprokuratuuri määrusest ei nähtu analüüsi selle kohta, kuidas kannatanul järel käimine, tema filmimine, tema jälitamine, tema tülitamine, tema koju tulemine, tema suuline ja kirjalik mõnitamine ning ähvardamine seonduvad vanema hooldusõiguse teostamisega. Kaebaja hinnangul terroriseerib Y ühise hooldusõiguse kaudu kannatanut igal võimalikul moel ja viisil ning ta ei saa nõustuda riigiprokuröriga, justkui kannatanu peaks seda taluma ühise hooldusõiguse tõttu. 7.
8. Prokuratuur on jätnud kriminaalmenetluse alustamise seisukohalt olulised argumendid täiesti tähelepanuta. Pikaajaline ahistav jälitamine seisneb selles, et Y on korduvalt tulnud kannatanu tahtevastaselt tema koju, passinud tema kodu juures, jälitanud ja ähvardanud teda, saadab talle vihakirju ning kasutab iga võimalust kannatanu häirimiseks ja hirmutamiseks. Täpne kronoloogia sisaldub kuriteoteates. Käesolevaks ajaks on sellist tegevust mitukümmend episoodi ca 2 aasta vältel. Need koosnevad mitmetest eraldisesvatest käitumisaktidest, mis on kantud eesmärgist kannatanut igal võimalikul hetkel ning viisil hirmutada ja häirida. Y käitumine on kannatanu jaoks seda hirmutavam, et Y on olnud kannatanu suhtes korduvalt füüsiliselt vägivaldne, mille tõendamiseks on esitatud ka tõendid. Y selline käitumine ei ole muutunud, mida kinnitab kaebuse esitaja hinnangul asjaolu, et Y on korduvalt tulnud kannatanu koduukse taha, et kannatanut hirmutada ja häirida. Lisaks on Y saatnud korduvalt kannatanule rotte, mida ei ole selgitanud, mille kohta on esitatud ka süüteoteade. Samuti jälitas Y
9. augustil
10. a kannatanut autoga viimase koduni, et rääkida nende ühise poja Karliga, kuigi suhtluskorra kohaselt ei olnud tema päev lastega. Kuna selline käitumine oli hirmutav, esitas kannatanu süüteoteate. Y jätkuvat kannatanu terroriseerimist on kannatanu kirjeldanud ka
11. juuli
12. a süüteoteates. Kuna Y on oma käitumisega KarS § 1573 lg 1 objektiivse koosseisu täitnud, puudus kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks alus. 7.
13. Eelnevad menetlejad leidsid, et Y tegevust – kannatanu tahtevastaselt viimase hoovi ning koju tungimist – ei saa pidada õigusvastaseks ega kvalifitseerida KarS § 266 lg 2 p 1 alusel omavoliliseks sissetungiks. Sisuliselt on prokuratuur möönnud, et Y tungis kannatanu koju (sh hoovi), et teostada ühist hooldusõigust laste suhtes, Y tegu ei saa subsumeerida KarS § 266 lg 2 p 1 (või alternatiivselt KarS § 266 lg 1) alla. Poolte ühine hooldusõigus laste suhtes ei tähenda aga seda, et Yl on õigus kannatanu elukohta oma suva järgi sisse sadada. Samuti on prokuratuur kahtluse alla seadnud X naabri Q kirja usaldusväärsuse ainuüksi seetõttu, et K. Q on kannatanu naaber, kellega kannatanul on head suhted. Q kirjeldusest nähtub Y käitumine, tegemist on objektiivse tõendiallikaga, mis annab infot kuriteo toimepanemise kohta. Alati on võimalik K. Q kriminaalmenetluses tunnistajana ka üle kuulata. Q kirjeldusest nähtub, kuidas Y otsib järjepidevalt kannatanuga kontakti, sh sõidab tema kodu eest mööda ja passib seal ning käib omavoliliselt ja kannatanu tahtevastaselt viimase hoovis. 3

(7)1-24-4780 7.

1. Kaebaja märgib, et Riigiprokuratuuri määrus paistab lähtuvat eeldusest, et kui kannatanu ei esita kuriteo kohta kuriteoteates ammendavaid tõendeid, ei pea uurimisasutus neid koguma. Selline seisukoht on väär. Tõendite kogumine ei kuulu kannatanu kohustuste hulka ja tema võimalused on ka ses osas piiratud. KrMS §-dest 211 ja 212 tulenevalt on see uurimisasutuse ülesanne. Kahtlustust kuriteo toimepanemise kohta tuleb kontrollida. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel arvestatud kõiki olulisi asjaolusid, kaalutud nende vastavust võimalikele kuriteokoosseisudele ning analüüsi käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et kriminaalmenetluseks alust KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses ei ole.
3. Märkida tuleb sedagi, et ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvatele väidetele on eelnevad menetlejad väga suures osas juba vastanud. Fakt, et kaebuse esitaja eelnevate menetlejate põhjendustega ei nõustu, ei anna veel alust otsustuste tühistamiseks. Omalt poolt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
4. Mis puudutab väidetavat ahistavat jälitamist, siis siin on põhjust nõustuda riigiprokuröriga, et Y soovib suhelda oma lastega ning ta otsib ja võtab Xga kontakti ainult selleks, et teostada ühist hooldusõigust. Asja materjalidest nähtub, et Y poolsed kontakteerumised taanduvad laste kasvatuse, terviseprobleemide, hariduse või hooldusõiguse küsimust. Ringkonnakohus meenutab, et hooldusõiguse teostamine on PKS § 116 lg 2 järgi lapsevanema õigus ja ka kohustus. Ringkonnakohus on seisukohal, et Y ilmus X ja laste elukoha juurde selleks, et anda üle ja võtta vastu oma lapsed ning aeg-ajalt tagastas Y mahajäänud asju. Asja materjalide juures olevate vestluste sisuks on olnud laste üleandmiste täpsed asjaolud, mure tütre (või ka teiste laste) tervise pärast ning isa juurde maha jäänud esemed. Teatud juhtudel võibki mingite esemete kättetoimetamine olla kiireloomuline (nt kooliasjad, lemmikloomad jms). Olukorras, kus 3 alaealist last toimetati isani riiete/jalanõude, kooliasjade, trenniasjade ja lemmikloomadega, ei saa teha üleliia paikapidavaid järeldusi sellest, et mõned esemed siiski aeg-ajalt isa juurde ka maha jäid, mille viimane hiljem tagastas sõltumata sellest, et selleks ajaks olid lapsed jõudnud ema hoole alla. Asjaolu, et sellistel puhkudel oleks ühenduse võtmise ja asjade tagastamise eesmärgiks laste ema häirimine või hirmutamine, siiski järeldada ei saa. On laste ja tegelikult ka teise vanema huvides, et laste igapäevaeluks vajalikud asjad jõuaksid kiiresti nendeni. Nõustuda tuleb eelnevate menetlejatega, et Y ühestki tegevusest ei saa materjalide pinnalt teha järeldust selle kohta, et tema eesmärgiks või tagajärjeks oleks olnud kannatanu hirmutamine, alandamine või oluline häirimine. Kogu suhtlus puudutas üksnes lapsi ja ei nähtu, et Yl oleks mingitki huvi või soovi X endaga suhtlemiseks või see oleks olnud temaga kontakti võtmiseks eesmärgiks.
5. Ahistamisest või hirmutamisest oleks siiski eelkõige põhjust rääkida siis, kui Y tegevus oleks mingilgi moel suunatud X vastu, mida käesolevalt pole tuvastada võimalik. See, et isa soovib sarnaselt emaga osa saada laste arenguvestlustest või tunneb muret laste terviseseisundi pärast, ei saa olla talle etteheidetav. Lihtsustatult teostab Y hooldusõigust, teeb seda sisuliselt ning kirjeldatud olukorras on tegelikult äärmiselt taunitav, kui teine vanem üritab seda soovi ja initsiatiivi erinevate kaebuste ja etteheidete tegemisega takistada. 4

(7)1-24-4780 Valdavas osas on Y suhtlemine sõnumites olnud väga lühike, konkreetne, puudutanud vaid lastega seotud küsimusi ja probleeme ning välja pakutud lahendusi nendele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ei kirjade sisule ega stiilile mitte midagi ette heita. Kirjad ei ole mõnitavad või ähvardavad (vihakiri) nagu väidetakse kaebuses. Y on esitanud Xle küsimusi ja vastuse saamisel on teema lõpetatud. Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et isa on tütre haiglas oleku ajal üritanud ise leida võimalusi, kuidas nad emaga samaaegselt haiglasse ei satuks, et probleeme vältida (vt 15.

1. ja 16.
2. päevikukanded). Laste arenguvestlustel osalemisega seoses on aga juba jäetud Y suhtes ses osas kriminaalmenetlused alustamata. Siiski ei ole vähetähtis asjaolu, mis puudutab konkreetselt tütre arenguvestlust ja ka haiglas viibimist (eriti selle põhjust), et vaatamata lapse väga tõsistele terviseprobleemidele ja sellele eelnenud käitumisaktidele, mis eeldavad lapsele rahuliku, turvalise ja pingevaba keskkonna loomist, jätkavad vanemad niigi pingelises olukorras oma õiguste nõudmist ja konflikte. See nähtub ka Y poolt menetlejale saadetud videosalvestisest, kust nähtub üheselt, kui halvasti ja meeleheitlikult tunneb ennast tütar, kelle vanemad õpetaja juuresolekul ei suuda normaalselt käituda ning seda isegi mitte lapse heaolu nimel ja vaatamata tema niigi tõsistele terviseprobleemidele. Samasugune olukord leidis aset ka meditsiiniasutuses, kus tütar terviseprobleemide tõttu viibis. Mõtlemata ja hoolimata piisavalt sellest, mida vanemate selline käitumine lastele kaasa toob, jätkatakse vanemate poolt vastavalt kuriteokaebuste esitamist (X) ja kokkulepetest mitte kinni pidamist (Y).
3. Selge on see, et Yl on raskusi laste üleandmisel ja vastuvõtmisel kellaegadest kinnipidamisega ning arusaamisega, et kui midagi on maha ununenud, siis peab ta ootama järgmise korrani või tagastama asjad lastele otse, mitte asuma koheselt taas ise tegutsema ja toimetama asju oma äranägemise järgi laste ja nende ema elukohta, kaasates sellesse paratamatult ka laste ema. Y ei näi mõistvat, mis põhjusel ja eesmärgil on ikkagi seatud kohtu poolt laste kontaktivaba üleandmine – eesmärgil, et vanemate vahel (kes ei suuda teineteisega normaalselt suhelda) konflikte vältida ja seda laste heaolu nimel. Samuti, kontaktivaba üleandmise puhul pani kohus (vt 22.01.2024 kohtulahend tsiviilasjas nr X-XX-XXXX resolutsiooni p 1.8) kohustuse mitte siseneda teise vanema kinnistule. Kui Y sellest kohustusest alati kinni peaks, lõpeksid ehk ka X kuriteokaebused ja olukord rahuneks. Kui Y selline käitumine jätkub, sõltumata sellest, et kohus on astunud samme, et tema kokkupuudet Xga vältida, võib ühel hetkel siiski tõusetuda kahtlus, et tema poolt Xga jätkuvalt kontakti võtmise eesmärgiks on muu põhjus, kui lastega seotu. Käesoleval juhul aga ei ole võimalik jõuda veenvalt järeldusele, et Y käitumise eesmärgiks oleks konkreetselt X hirmutamine või tema oluline häirimine. Y pole teinud midagi (ja seda ei nähtu ka materjalidest), mis peaks tekitama Xs hirmu või teda oluliselt häirima (nagu leidis õigesti ka riigiprokurör). Laste tervise kohta küsimist ei saa küll pidada X oluliseks häirimiseks, sest vanem võib ometi tunda muret lapse tervise või last puudutavate muude probleemide kohta ajal, kui laps viibib teise vanema hoole all.
4. Kaebuse väited selle kohta nagu oleks Xl alust karta füüsilist vägivalda, on paljasõnalised ja otsitud. X ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks varasemalt selliste etteheidetega pöördunud kuriteokaebusega õiguskaitseorganite poole Y poolt väidetava kehalise väärkohtlemise tõttu. Käesolevas situatsioonis pole sellised pelgad väited enam eluliselt usutvad. Meditsiinidokumentidest nähtuvad küll X terviseprobleemid, kuid mitte nende seos Yga. Vastupidi,
5. a märtsis viitab X ise lapsele, kelle löögi tõttu ta tervisekahjustuse väidetavalt sai. See, et isik on nüüd asunud selliseid väiteid endale sobivamaks muutma, kohut selles ei veena. Seda enam, et Põhja Ringkonnaprokuratuur on juba määruses selgitanud, et kaebuses välja toodud väidetavad kehalised väärkohtlemised
6. a ja
7. a alguses on käesolevaks ajaks aegunud ning
8. a episoodi puhul sai meditsiinidokumentide kohaselt X löögi lapselt. 5

(7)1-24-4780

1. Mis puudutab X naabrinaise Q ütlusi, siis see, et tema on näinud Y X maja juurest mööda sõitmas, X elukoha juures autoga ja ka tema hoovis, ei anna piisavat infot kuritegude toimepanemise kohta. Tänaval autoga liiklemist ei saa ära keelata, eriti olukorras, kus inimese suhtes pole ajutist lähenemiskeeldu kohaldatud (s.o viibida teatud kohas). Elukoha juures viibimisel võivad olla igati loogilised selgitused, sest Yle toimub laste üleandmine laste ja X elukohas. Naabrinaine ei saa teada põhjuseid, mis on ikkagi konkreetsetel juhtudel kontakti võtmise eesmärgiks olnud. Mis puudutab hoovis viibimist, siis selle kohta on eelnevad menetlejad juba leidnud, et sissetungimist ei ole Y käitumises samuti võimalik tuvastada. Seega asjaolu, et naabrinaine on üht-teist kuulnud/näinud ei anna piisavalt infot Y väidetava kuriteo kohta. Märkida tuleb sedagi, et valdavalt heidab X ette Y poolt nende hoovi sisenemist, kuid ühel juhul oli ta materjalide kohaselt (vt 12.
2. päevikukanne) pahane selle peale, et Y palus pojal tulla enda mahajäänud esemetele õue järele, mitte ei viinud neid talle kätte (tuppa). Seega X enda käitumine ei ole selles olukorras olnud järjepidev.
3. Samuti üritab X näidata enda hirmutamise või häirimisena seda, et Y saadab talle rotte. Tegelikult on selline väide kontekstist välja rebitud. X ja Y tütrel on olnud rotid lemmikloomana ning isa on lapsega käinud lemmikloomapoes ja talle neid ostnud ning rotid on koos puuriga ka ise juures kaasas olnud, kui tütar seal viibib. Seega ei ole Y saatnud mitte Xle elusaid rotte hirmutamiseks tema elukohta (nagu üritatakse kohut veenda), vaid ta on ostnud neid oma tütrele lemmikloomana. Isegi, kui Y jättis sellise asja kooskõlastamata Xga (samas viimane ei taha ju, et temaga ühendust ühelgi teemal võetakse, s.h lastega seoses), mis on ehk mitte kõige mõistlikum käitumine, on X ometi ise tütre lemmikloomadena rotte soosinud, millele viitab ka ema ja tütre kirjavahetus (vt 9.
4. päevikukanne), kus ema peab ise rotte tütre teraapialoomadeks ja tunneb huvi, kas rott on talle kodust eemal olles ikka toeks.
5. Kõik eelnevad menetlejad on esitanud põhjused ka selle kohta, miks ei ole käesoleval juhul võimalik jõuda järeldusele Y käitumises KarS § 266 lg 2 p 1 tunnuste esinemise kohta. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejatega põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata, märkides vaid järgmist. Valdavalt viibib Y ikkagi kinnistu aia taga või hoovis. Isegi, kui ta on sattunud X ja nende ühiste laste eluruumi mõnel üksikjuhtumil, ei nähtu ka kaebustes toodust, et Y oleks jätnud valdaja lahkumisnõude täitmata. Seda eriti olukorras, kus eluruumis viibisid ka isikute ühised lapsed ja vaidlust ei ole olnud selles, et kinnistule sisenemise põhjuseks oli soov näha oma lapsi. Ei ole vähetähtis asjaolu, et lastega suhtlemise kord sai esialgselt määratud alles juunis
6. a. Kaebuses välja toodud juhtumid konkreetselt eluruumi sisenemise kohta (26.06.2022, 22.01.2023 ja 20.03.2023) jäävadki aega enne kõnealust tsiviilkohtu lahendit. Materjalidest saab järeldada, et enne tsiviilkohtu otsustust tegi ema takistusi isal lastega suhtlemiseks ja seega Y ilmumine, et nõuda laste nägemist ja nendega koosolemist, oli mõistetav. On alus arvata, et Y pääses ka vabalt uksest sisse, mitte ei murdnud sinna sisse. Kuigi lukustamata uksest sisenemine iseenesest ei välista veel sissetungimist, siis käesoleval juhul ei saanud Y kuidagi teada, et ühiste laste nägemise eesmärgil, sisenedes lukustamata uksest nende koju, tungib ta sisse valdaja tahte vastaselt. Kuriteokaebuses on samuti mööndud, et Y sisenemise eesmärgiks oli eelkõige laste nägemise soov, ehk tal ei olnud mingit muud põhjust või eesmärki selliseks käitumiseks. Kaebaja ei ole viidanud, et Y viibinuks seal ilma arusaadava põhjuseta.
7. Eelnevad menetlejad leidsid seega põhjendatult, et kaebustes välja toodu pinnalt ei ole kõnealusel juhul tuvastatavad KarS § 1573 lg 1 ega KarS § 266 lg 2 p 1 tunnused Y käitumises. Kuigi kaebuse esitajaga tuleb nõustuda selles, et tõendite kogumise kohustus on vältimatult menetlejal ning sellist kohustust ja võimalust pole piisavalt kannatanul, saab menetlust siiski alustada vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud 6

(7)1-24-4780 kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine konkreetsete kuriteokoosseisude puhul viitega KrMS § 199 lg 1 p-le

1. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kuigi kannatanu kinnitusel on Y aastaid teda ahistavalt jälitanud, on X enda päevikukannetest nähtuvalt esitanud kuriteokaebuse kummalisel kombel peale seda, kui talle sai teatavaks asjaolu, et Y sai oma uue elukaaslasega lapse. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks Y, olles uues suhtes ja taas saanud isaks, peaks otsima kiusu pärast (hirmutamise ja häirimise eesmärgil) kontakti endise abikaasa ja laste emaga lihtsalt selleks, et viimase elukorraldust negatiivselt mõjutada. Tal puudub selliseks käitumiseks igasugune arusaadav põhjus. Omavahelisest kirjavahetusest (vt 03.
2. päevikukanne) nähtub hoopis, et Y on avaldanud Xle soovi asjad selgeks rääkida, et asjad paremini toimiks, sest olukord mõjub lastele halvasti.
3. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et menetlusotsustuse vastuvõtja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise konkreetsete kuriteokoosseisude puhul viitega KrMS § 199 lg 1 p-le
4. Sarnaselt eelnevate menetlejatega leiab ringkonnakohus, et puuduvad sellised konkreetsed viited kuriteo toimepanemise kohta, mis annaks aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et eelnevate menetlejate otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on igati seaduslik ja põhjendatud ning kõik eeltoodud asjaolud ei anna alust kohustada menetlejat menetluse alustamiseks.
5. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
6. juuli
7. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7