) § 4241 alusel. Taotluses on märgitud, et V. Gulevich on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. V. Gulevichi ema ja õde elavad Venemaal Kemerovos. Varasematest suhetest on tal kolm poega, kellest kaks elab Venemaal ja üks elab Eestis. V. Gulevich on Eestist väljasaadetav ning ta soovib pärast vanglast vabanemist pöörduda Venemaale. Maakohtu määrus 3. Viru Maakohtu 1. augusti 2024 määrusega rahuldati vangla taotlus ning vabastati V. Gulevich karistuse kandmiselt. Kohtu põhjendused olid lühidalt sellised.
lg 1 kohaselt võib kohus vangla taotlusel
lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud aluste esinemisel süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastada. Formaalsed eeldused on selleks täidetud: V. Gulevich kannab alates
lg 2 kohaselt tuleb arvestada ka seda, kas süüdimõistetu on heastanud või asunud heastama tekitatud kahju ning tasunud kriminaalmenetluse kulud või muud avalik-õiguslikud nõuded. Tasumata nõudeid V. Gulevichil pole. Tema vabanemisfondi on kogunenud 2337,99 eurot. Seega on ka vabastamise materiaalsed eeldused täidetud. Muid eeldusi
§-s 4241 sätestatu ette ei näe. Kuna V. Gulevichi suhtes ei ole pooleliolevaid kriminaalasju, pole näha ka muid takistusi tema vabastamata jätmiseks. Määruskaebemenetlus
Eestist väljasaatmise formaalsed eeldused on täidetud.
lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kohtukolleegium soostub V. Gulevichi ja tema kaitsja seisukohaga, mille kohaselt puudub prokuratuuril kaebeõigus. 9. Ringkonnakohus on varemgi leidnud, et
järgse vabastamismenetluse regulatsioon on suuresti puudulik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2021 määrus asjas nr 1-13-11203, p 18 jj.). Kõnesoleva sätte esimese lõike kohaselt võib kohus vangla taotlusel süüdimõistetu
lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel ning § 416 lg-s 2 sätestatut arvesse võttes edasise karistuse kandmisest vabastada.
lg 1 selleks aga mingeid pidepunkte ette ei näe – peale selle, et süüdimõistetu puhul peab olema tegemist väljasaadetava või välisriigile väljaantava isikuga, ning tuleb võtta arvesse, kas kurjategija on asunud heastama tekitatud kahju või tasunud võlad. Seejuures ei anna
paragrahv) kohtule ka selget orientiiri, millisel moel peab kohus vangla vastavasisulise taotluse lahendama ning kelle ärakuulamiseks menetlusse kaasama. Seetõttu jääb ringkonnakohus oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei ole prokuratuur
lg 1 järgse vabastamismenetluse osaline – selleks on vangla (vt Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2021 määrus asjas nr 1-13-11203, p 20). Prokuratuur astub
järgsesse menetlusse alles siis, kui kurjategija tekitab pärast karistuse kandmiselt vabastamist probleeme (vt
Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et maakohus jättis õigesti prokuratuuri menetlusse kaasamata. Pidades silmas seda, kuidas on prokuratuur juba aastaid osalenud süüdimõistetute ennetähtaegse vabastamise menetlustes, peaks seesugune tõlgendus sobima ka prokuratuurile. Nimelt on prokuratuuri seisukohad kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamise menetlustes reeglina trafaretsed ja tihtipeale viidatakse ka sellele, et prokuratuur ei oska öelda midagi vangist lähtuva uute kuritegude ohu kohta. Niisugusest praktikast (passiivsusest) nähtub prokuratuuri soov distanseerida end sellest, mis toimub isikuga tema süüdi tunnistamise järgselt. 10.
lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus
11. peatüki, s.o apellatsioonimenetluse sätteid.
lg 1 ja § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, kui kaebuse on esitanud isik, kellel ei ole kaebeõigust. Selliselt talitamist ei takista see, et ringkonnakohus võttis prokuratuuri kaebuse
Gulevichi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.