) § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisega Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
Maakohus andis X.X. 11. aprilli 2024 määrusega psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses kohtu alla. 2. 11. juuni 2024 määrusega lõpetas kohus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse ja kohaldas X.X. suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Lühidalt nähtub määrusest järgmist. 3. J.K. e ütlused on lühidalt sellised. Ta oli külas oma vennal S.K. il. Peale nende kahe oli seal veel tema endine elukaaslane N.K. ja üks tema venna sõber. Nad istusid õues ja tarvitasid alkoholi. Siis tuli sinna X.X. , kes küsis S.K. ilt, kas too soovib kolki saada, mispeale käskis S.K. X.X. l ära minna. X.X. aga hoopiski lõi teda (J.K.
X.X. tegutses otsese tahtlusega. 2
MS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada. 11. X.X. l kehtivaid karistusi ei ole. Arhiveeritud on üks kriminaal- ja neli väärteokaristust. X.X. le on määratud eestkostja. Eestkostjaks on Tartu Linnavalitsus, kelle arvates vajab X.X. oma tervisliku seisundi tõttu pidevalt abi. X.X. l puudub töövõime. 12. X.X. oli 2015. aasta maist kuni 2020. aasta novembrini statsionaarsel sundravil. Sundravilt suunati X.X. Lõuna-Eesti Erihooldusteenuste Keskusse. Seal keskuses pidas X.X. end ülal ebastabiilselt, tal oli kõrge riskikäitumine ja ta oli agressiivne, vägivaldne ja vaenulik. Sageli peitis ta tablette suuõõnde ning jagas oma ravimeid teistele inimestele. X.X. rikkus kodukorda, eiras päevaplaani, ründas kaaskliente verbaalselt ja füüsiliselt ning suitsetas toas. X.X. jooksis erihoolduskeskusest kaks korda ära. 2021. aasta kevadtalvel oli X.X. u kuu aega Lõuna-Eesti Haigla psühhiaatriaosakonnas. Erihoolduskeskusse naastes oli ta üleolev, lubas kõik õhku lasta, vee keema panna ja aknad ning vanemtegevusjuhendaja auto ära lõhkuda. Alates 2021. aasta aprillist viibis X.X. jälle Viljandi Haiglas statsionaarsel sundravil – 2022. aasta veebruaris suunati ta erihooldusteenusele Merimetsa Kodusse (AS Hoolekandeteenused). 2022. aasta aprilli keskel oli X.X. kolm päeva statsionaarsel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus, sest ta oli Merimetsa Kodus rünnanud (kägistanud) kaashaiget. SA PERH Psühhiaatriakliinikus oli X.X. rahulik, võttis ravimeid ja tunnistas oma viga. Seejärel naasis X.X. Merimetsa Koju. Uuesti viibis ta SA PERH Psühhiaatriakliinikus 2022. aasta juuni keskel (jällegi kolm päeva), kuivõrd ta oli jälle agressiivne olnud. Haiglas rahunes ta kiiresti ja tunnistas, et ei suuda end pidurdada. 13. Praeguse menetluse esemeks olev tegu kinnitab, et X.X. võib olla ohtlik ennekõike teistele. X.X. käsitleb talle etteheidetavat õigusvastast tegu heroiliselt – õigustab selle toimepanemist asjaoluga, et kaitses naisterahvast. 14. Ekspert on leidnud, et tagamaks ühiskonna ja X.X. turvalisust, ordineerimaks mõjusat rahustavat raviskeemi, panemaks piirid X.X. käitumisele ja teda mingiks ajaks isoleerimaks – 3 ilmselt kuni erihooldusteenuse vormistamiseni –, ei ole muud võimalust kui statsionaarne psühhiaatriline sundravi. X.X. agressiivset, impulsiivset ja ettearvamatut käitumist ning tühistel välistel põhjustel vallanduvaid afekte saab vaigistada või leevendada eeskätt lihasesse süstitavate rahustavate depooravimitega, st pikaajalise toimega süstitavate ravimitega. Psühhoteraapia ega sotsiaalne korrektsioon ei annaks ilmselt tulemusi. Kui X.X. ravi saab korrigeeritud ja tema seisund selle baasil vähegi stabiliseerub, tuleks X.X. võimalusel suunata tugevdatud ööpäevaringse järelevalvega erihooldusele. 15. X.X. on agressiivne ja impulsiivne. Tema vägivaldsus vallandub tühistel põhjustel. X.X. ohtlikkust võimendab alkohol. Vajadusel tuleb X.X. le sunniviisiliselt ravimeid manustada. Lisaks sellele, et X.X. on ohtlik, esineb ka sundravi vajadus – X.X. allub ravile üksnes kinnises raviasutuses viibides, ambulatoorsel ravil olles ei ole ta võtnud ravimeid regulaarselt, ta on neid pidevalt peitnud suuõõnde ja jaganud kaaspatsientidele, samuti on ta korduvalt raviasutustest põgenenud. Määruskaebus 16. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse X.X. kaitsja vandeadvokaat Madis Piirla, kes palub kohaldada X.X. le ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Kokkuvõtvalt märgib kaitsja seda. Eksperdi arvamus X.X. ohtlikkusest ei ole piisvalt konkreetne ega tugine konkreetsetele faktilistele asjaoludele. Ohtlikkus tuleb tuvastada istungi aja seisuga. Mida kaugemale õigusvastane tegu jääb, seda väiksem on selle mõju inimese ohtlikkuse hinnangule. Isiku ohtlikkust ei saa (valdavas osas) sisustada tegudega, mis ei olnud tingitud tema raskest psüühikahäirest. X.X. ei ole sedavõrd ohtlik, et vältimatult on vajalik statsionaarne ravi. Varem pole peetud vajalikuks X.X. a ravi lõppedes ühiskonnast isoleerida. Praeguse teo tingis X.X. oskamatus tekkinud olukorras käituda – sellises olukorras pole X.X. aga igapäevaselt või pidevalt. Ekspertiisaktist ei selgu, kas varasem ravile allumatus oli tingitud X.X. psüühikahäirest – on võimalik, et oli küll. X.X. a võib vajadusel abistada eestkostja. Kohtus oli X.X. rahumeelne ja selgitas oma igapäevaseid tegevusi. X.X. lubas, et ta hakkab ravimeid manustama. X.X. elukeskkond on toetav – sotsiaalmajas on kindel päevakava ja alkoholi seal tarvitada ei tohi. Sotsiaalmajas X.X. agressiivne olnud ei ole. X.X. le saaks manustada depooravimeid, mille mõju on pikaajaline. Ringkonnakohtu seisukoht 17. Erinevalt kohtueelsest menetlusest (tl 63–65) ei väida X.X. kaitsja oma määruskaebuses, et X.X. tegu oli hädakaitsega õigustatud. See siiski ei tähenda, et maakohus võis hädakaitseversiooni kontrollimata jätta: X.X. enda (tl 50–52), N.K. (tl 10–12) ja S.K. i (tl 13–15) ütlused sellist passiivsust ei võimalda. Liiati märkis kaitsja ka maakohtu menetluses, et X.X. meelest tegutses ta hädakaitses (tl 103). Kriminaalkolleegium analüüsibki kaebuse piirest väljuvalt seda, kas X.X. tegu üldse oli õigusvastane – sest niisugune kohustus ringkonnakohtul tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 ja § 331 lg-st 3 (tarvidus väljuda teo toimepanija kasuks kaebuse piirest) on. 18. J.K. e ütlused (tl 1–3) on olulises osas vastuolus mitte üksnes X.X. , aga ka N.K. ja S.K. i öelduga. 19. Esiteks ei rääkinud J.K. e midagi sellest, et tal oli samal päeval olnud konflikt X.X. ga juba Porkunis. See ilmneb aga nii X.X. , N.K. ja S.K. i ütlustest. Kõik need inimesed väidavad suisa seda, et see konflikt oli füüsilist laadi. Tõsi, üksikasjade osas ütlused mõnevõrra lahknevad: X.X. väitel lõi J.K. e S.K. i ja tema (X.X. ) läks vahele – J.K. e üritas ka teda lüüa, ent ei saanud pihta; N.K. ütles, et X.X. rääkis temaga (N.K. ga), J.K. ele see ei meeldinud ning ta (J.K.
J.K. ele tervisekahjustused (haavad huulel) ja ka valu. Jalalöögi osas on olukord mõneti keerulisem. Prokuratuur pole asja kohtusse saatmise määruses toonud välja muid vigastusi kui huulehaavad (tl 78). Siiski pole kriminaalkolleegiumi meelest alust öelda, et see jalahoop oli sedavõrd nõrk, et see ei tekitanud J.K. ele valu: nii J.K. e ise kui ka N.K. ütlesid, et ka jalaga lõi X.X. (väga) tugevasti. Selliseid käitumisakte toimepanev inimene teab, et ta tekitab löödavale valu, ja tahab seda (
lg 3) ning vähemasti peab võimalikuks ja möönab, et rusikalöögid näkku tekitavad mingid haavad näos, nt huultel (
pani J.K. e kehalise väärkohtlemise toime tahtlikult. 27. X.X. alustas J.K. e kehalist väärkohtlemist hädakaitseolukorras
J.K. e solvas parajasti N.K. t. Solvamine kujutab endast õigusvastast rünnet (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-21-3307/43, p 24 või otsus nr 1-20-9563/54, p 10). J.K. e ründe intensiivsust tõstab see, et ta juba oli paar tundi varem N.K. vastu taunitaval viisil käitunud, ta oli purjus (st tema võime end kontrollida oli vähene), ta oli tulnud võõrale territooriumile ja ta ei lahkunud sealt hoolimata õigustatud isiku (S.K. i) nõudmisest. Nõustuda ei saa prokuratuuri arusaamaga, et sõnalise ründe korral on kaitsetegevuseks õigustatud üksnes isik, kelle vastu rünne on suunatud (tl 68). Seesugust kitsendust
lg 1 ette ei näe: seadus ei erista kuidagi seda, kas õigusvastane rünne leiab aset kaitsja enda või teise isiku õigushüvede vastu. Seesugust vahetegu ei tulene ka õigusteooriast ega kohtupraktikast. Tõsi, kellelegi ei tohi n-ö kaitset peale suruda – kui solvatu on oma solvamisega päri, ei tohi kolmas isik solvajale kallale minna. Praegu aga pole mingeid viiteid sellele, et N.K. oma solvamisega leppis, mistõttu oli X.X. l õigus see solvamine n-ö hädaabi vormis lõpetada. 6 28. Rusikalöögid näkku kujutasid endast sobivat kaitsevahendit: kui solvajat näkku lüüa, ei saa ta solvangutega jätkata. Kriminaalkolleegiumi meelest oli täidetud ka säästlikkuse nõue – seda hoolimata sellest, et rusikalööke oli mitu ja need olid tugevad. Esiteks ei saa neid pidada ülearu jõulisteks: J.K. el ei tekkinud tõsiseid vigastusi ja ta suutis kohe püsti tõusta ning ära minna. Teiseks ei pea kaitsja piirduma tingimata vaid ühe löögiga – vähemasti juhul, kui ta ei ole oskuslik poksija vms. Ühe löögiga piirdumine kätkeb endas ohtu, et löödu (solvaja) ründab lööjat (kaitsjat) füüsiliselt või jätkab solvanguid. Praegu tuleb ses osas arvesse võtta ka tõsiasja, et J.K. e ja X.X. alles olid Porkunis kakelnud – seetõttu oli kõigiti mõeldav, et J.K. e tuleb X.X. le tolle sekkumise tõttu füüsiliselt kallale. Niisiis ei pruukinud üks löök olla sobiv kaitsevahend – rünne võinuks jätkuda või võinuks aset leida hoopiski uus (eelmisest ohtlikum) rünne. Kaitsja aga ei pea valima ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 14 või otsus nr 1-16-9964/36, p 20). Kohtueelses menetluses on prokuratuur viidanud sellelegi, et X.X. tegevus ei vastanud ilmselgelt J.K. e ründe ohtlikkusele (tl 68). Sellega seoses teeb prokuratuur küll viite
lg-le 2 (hädakaitse piiri ületamine), ent sisuliselt lähtub süüdistaja arusaamast, et väga väikese kahju ära hoidmiseks ei tohi ründajale tekitada väga suurt kahju. Seesugune arusaam hädakaitseõigusse puutuvalt tõesti eksisteerib: üldjuhul hädakaitseõigus proportsionaalsust ei tunne – kehtib põhimõte „õigus ei tagane ebaõiguse ees“ – , ent mõnikord on tarvis siiski õigushüvede kaalukust arvesse võtta. Sellega seoses on õiguskirjanduses välja toodud näide, kuidas liikumisvõimetu inimene tulistab oma vara kaitseks puu otsas kirsse söövat last (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 134). Niisuguse näite puhul saab tõesti jaatada ränka ebaproportsionaalsust – mis ei ole sotsiaaleetiliselt aktsepteeritav ja muudab teo õigusvastaseks. Praegu aga niisuguse juhtumiga tegemist ei olnud: kedagi ei tulistatud, st kellegi elu ei ohustatud – ründajat üksnes löödi ja tekitati talle paar kerget laadi vigastust. Seetõttu kehtib üldpõhimõte: õigus ebaõiguse ees ei tagane ja rängast ebaproportsionaalsusest kõnelda ei saa. 29. Jalalöögiga seoses on olukord mõneti teistsugune. See jalalöök toimus pärast seda, kui X.X. oli J.K. e pikali löönud. Seega tekib küsimus, kas sel hetkel enam hädakaitseolukord esines, st kas leidis endiselt aset J.K. e vahetu õigusvastane rünne. Riigikohus on leidnud, et rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-19-8038/67, p 27). Tihtipeale ei saa ründe jätkuvust (vahetust) jaatada olukorras, kus kaitsja peksab äsja tema poolt pikali löödud ründajat jalaga: tavaliselt tuleb kellegi pikali löömise korral pidada tema rünnet lõppenuks. Teisiti võib siiski olla juhul, kui inimese maha löömine tema agressiivsust ei lõpeta: nt karjub ta tema lööja suunas ähvardusi ja üritab püsti tõusta. Nagu ülal viidatud, olid erinevate inimeste ütlused vastuolulised selle osas, mis rusikalöökidele järgnes. Siiski saab nende ütluste põhjal öelda, et sündmus toimus väga kiiresti. Kõigepealt leidsid aset kiired rusikalöögid näkku, J.K. e kukkus pikali ja sellelegi järgnenu toimus väga kiiresti: X.X. lõi pikali kukkunud J.K. ed kohe jalaga või lõi ta jalaga J.K. ed, kes oli end kohe pärast pikali tõusmist püsti ajanud. Sellest lähtuvalt ei saa ringkonnakohtu meelest öelda, et J.K. e rünne oli üheselt mõistetavalt lõppenud – või ei saa öelda seda, et J.K. e ei plaaninud üheselt mõistetavalt rünnata teda pikali löönud X.X. a. Tähele tuleb panna ka seda, et X.X. tegi vaid ühe jalalöögi, mitte ei peksnud J.K. ed jalaga pikalt. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu meelest öelda, et ka jalalöögi tegi X.X.
30. Kui siiski leida, et objektiivses mõttes jalalöögi hetkel ühtegi J.K. e poolset rünnet ei toimunud, pole võimalik väita seda, et X.X. endale seesugust rünnet ette ei kujutanud. Nimelt oli ta teadlik neist asjaoludest, millele on käesolevas otsuses eelnevalt viidatud: J.K. e oli juba paar tundi varem X.X. ga kakelnud, J.K. e oli joobes, J.K. e oli tulnud võõrasse aeda ja ta ei läinud sealt hoolimata vastavast palvest ära. Sellisel juhul saaks viidata
kujutas endale ette asjaolusid, mis objektiivses (juriidilises) mõttes kujutaksid endast
Sellega seoses on oluline ka X.X. väide, et kui ta poleks sekkunud, oleks J.K. e ilmselt N.K. t löönud. 7
MS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise pärast süüküsimusega seotud osas tühistada ja X.X. on vaja KrMS § 309 lg 2 alt-st 2 (aset ei leidnud õigusvastast tegu, st ka kuritegu mitte) lähtuvalt õigeks mõista. Jõusse jääb maakohtu menetluskulusid ja asitõendit puudutav otsustus – ehkki menetluskulud jäävad riigi kanda mitte maakohtu viidatud alusel (KrMS § 183 lg-st 1 ja § 199 lg 1 p-st 1 tulenev menetluse lõpetamine), vaid tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 (õigeksmõistmine). Määruskaebus rahuldatakse: kaitsja ei saavuta mitte üksnes seda vähest, mida ta taotles – sundravi vormi n-ö leevendamine –, vaid märksa enamat, s.o igasuguste X.X. a millekski kohustavate järelmite äralangemise.
pärast arusaamisvõimetust – ja niisuguses olukorras süüdimatust jaatada ei saaks. 35. Kui lugeda õigusvastaseks vaid X.X. rusikalöökidele järgnenud jalahoopi ja pidada X.X. tegu süüdimatult toime panduks, oleks äärmiselt küsitav, kas X.X. psühhiaatrilisele sundravile saatmine oleks tema teo vähest intensiivsust (vaid valu tekitamine ühe käitumisaktiga) silmas pidades õigustatud. Psühhiaatriline sundravi piirab isiku tegutsemisvabadust, kehalist puutumatust jms väga tugevasti – seda isegi ambulatoorses ravivormis. Seetõttu võib sundravi kohaldamine olla bagatellründe puhul põhiseaduslikult lubamatu. Olgu märgitud, et nt Saksa karistusseadustiku vastavast sättest (§ 63) nähtub otsesõnu, et kui isik ei ole sooritanud olulist õigusrikkumist, saab talle kohaldada sealse õiguse sundravi analoogi vaid erandlike asjaolude korral (kättesaadav: https://www.gesetze-im-internet.de/stgb/). On mõeldav, et sama loogikat tuleb põhiõiguste kaitse aspekti silmas pidades rakendada ka
36. Ka eeldab
86 ravivajaduse esinemist. Vaimset alaarengut kui kaasasündinud psüühikahäiret pole võimalik ravida. Seetõttu ei pruugi sundravi selle häire puhul üldse võimalik ollagi. Tõsi, ekspertiisiaktis öeldakse, et on võimalik alandada X.X. agressiivsust – lihasesse süstitavate ravimitega (tl 42). On äärmiselt kaheldav, kas seesugust käitumist saaks nimetada raviks
Pigem peetakse selles sättes silmas konkreetse psüühikahäire leevendamist. Ka õiguskirjanduses viidatakse häirest tuleneva ohtlikkuse vähendamisele (Sootak –
. Kommentaar. 5. trükk, § 86, komm 3.1). Kui öelda, et ravina kvalifitseerub igasugune inimesele ravimite kaudu mõju avaldamine, muutub ravivajaduse mõiste sisutühjaks: kui kellelegi süstida tugevatoimelist antipsühhootikumi, muutub see inimene igal juhul passivseks ja loiuks (vähem-agressiivseks) – sõltumata sellest, kas tal mingi psüühikahäire on või mitte. Iseküsimus on see, kas ravivajaduse nõudmine seaduses üldse on põhjendatud. Tunduks loogiline, et kahju 8 vältimiseks võetakse vabadus ka selliselt ohtlikult psüühikahäirega inimeselt, keda ravida ei saa. See aga on küsimus, mida peab otsustama seadusandja (kas
37. X.X. kaitsja vandeadvokaat M. Piirla esitas riigi õigusabi taotluse. Selle taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumisele, oma kliendiga suhtlemisele ja kaebuse koostamisele kokku kolm tundi. Nende toimingute eest soovib advokaat 263,52 eurot (sh 47,52eurone käibemaks). Ringkonnakohus peab KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatud menetluskuluks vaid poolt kaitsja taotletavast summast, st 131,76 eurot (sh 23,76 eurone käibemaks): kaitsja ei kõnelnud (hoolimata oma kaitsealuse seisukohtadest) midagi hädakaitsest ega peatunud ka käesoleva määruse p-des 34–36 välja toodud teemadel. See menetluskulu jääb KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.