) alusel 48 tunniks kinni. Tartu Halduskohus andis 23.12.2023 määrusega loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse 3-23-2957 paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.02.
Isiku jätkuv kinnipidamine on vältimatult vajalik, sest välja tuleb selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ja on põhjust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (
Vabaduses viibides võib puudutatud isik lahkuda talle sobivasse liikmesriiki või asuda end Eesti siseselt varjama. Rahvusvahelise kaitse menetluse käigus on isikuga 18.01.2024 ja 07.06.2024 läbi viidud intervjuud, kus isiku ütlused olid üldised ja vastuolulised ning rahvusvahelise kaitse vajadust sealt välja ei tulnud. Isik on koostööd teinud valikuliselt. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (ebaseaduslik piiriületus, Eesti ei ole sihtriik, valikuline koostöö PPA-ga), on isikust tulenev põgenemise oht on jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole võimalik teistsuguseid järelevalvemeetmeid kohaldada.
Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga lükata lahkumiskohustus edasi või vältida väljasaatmist. Sellele viitab asjaolu, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast VSS-i alusel kinnipidamist siis, kui ilmnes, et ta võidakse kohe Venemaa piirivalvele tagasi suunata, nagu juhtus teiste samas grupis olnud indialastega, kes ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust. Kohtule nähtuvalt ei ole puudutatud isiku ütlused taotluse esitamise aluseks olevate asjaolude kohta järjekindlad ega usutavad. Seega on põhjendatud isiku kinnipidamise pikendamine ka
Kuigi inimese kinnipidamine kokku kuni kümneks kuuks kujutab endast tema põhiõiguste olulist piiramist, on
§-s 361 sätestatud aluste esinemise korral lubatud varjupaigataotlejat kinni pidada kuni 18 kuud.
§-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada põgenemisohu tõttu. Isikul puudub hoiule võetav reisidokument. Dokumendi puudumine ei takistanud ka isiku saabumist Eestisse ning Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, tal ei ole Eestis elu- ega töökohta, perekonnaliikmeid ning tal puudub raha Eestis toime tulekuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. X palub 21.06.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 13.06.2024 määrus ja jätta uue määrusega PPA taotlus rahuldamata.
Pikemaajalist kinnipidamist peavad õigustama kaalukad asjaolud. PPA põhjendas 13.06.2024 istungil, et puudutatud isikul ei ole rahvusvahelise kaitse vajadust. See viitab, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus jääb rahuldamata. Seetõttu on PPA-l piisavalt teavet isiku taotluse osas otsuse tegemiseks. Faktiliselt ei ole varjupaiga menetluses veel kirjalikku otsust tehtud. Otsuse tegemisel on isikul võimalik see kolmes kohtuastmes vaidlustada. Proportsionaalne ei saa olla eeldus, et isik peaks orienteeruvalt veel paar aastat viibima kinnipidamiskeskuses. Isiku kinnipidamise pikendamise raames ei ole esitatud ühtegi uut asjaolu. Isegi kui PPA-l on vaja läbi viia täiendavaid menetlustoiminguid, on loataotluse põhjendused ebapiisavad isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Loataotluses puudub igasugune info, kas või millise aja jooksul on PPA-l plaanis täiendav vestlus läbi viia ja millest väidetav vajadus sõltub. Isiku kinnipidamine kokku ligi kuus kuud ja täiendavalt neli kuud on isiku põhiõiguste oluline piiramine. PPA on ületanud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks ette nähtud kuuekuulise tähtaja. Põgenemisohtu ei saa järeldada ebaseadusliku piiriületuse faktist ega sellest, et isik proovis enda sõnul enne Eestisse tulekut ka Lätti minna ja kaalus Soome suundumist. Isiku eesmärk oli põgeneda tagakiusu eest, tal ei ole soovi Eestist põgeneda või asuda end siseriiklikult varjama. Isik peab Eestit turvaliseks riigiks ja piiri ületades oli ta teadlik, et viibib Eestis. Ta ei üritanud 3
lg 2 p-des 4 ja 5 toodud tingimused on täidetud ja põgenemisoht on piisavalt põhistatud. Kohus ja PPA on lähtunud isiku varasemast käitumisest, ütlustest ja juhtumiga seotud muudest asjaoludest ning hinnanud neid kogumis. Isiku kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede, tagamaks isiku kättesaadavus. Põgenemisoht ei tähenda üksnes omavolilist riigist lahkumist, vaid hõlmab ka menetlusest siseriiklikku kõrvale hoidumist. Isik on andnud ebamääraseid ütlusi Euroopas viibivate sugulaste ja tuttavate kohta (on Euroopas, kuid ei tea, kus kohas täpsemalt; kui paikseks jääb, siis otsib üles). Isik teeb jätkuvalt valikuliselt PPA-ga koostööd. Esmasel vestlusel ütles isik, et tal ei ole telefonis fotot passist. Ka kinnipidamise pikendamise istungil oli isik selles esmalt veendunud, kuid hiljem muutis ütlusi ning väitis, et ta ei mäleta, mida ta konkreetselt ütles ja kas foto passist on telefonis olemas. PPA hinnangul varjas isik teadlikult fotot. Kaebusele vastamise ajaks on isik teinud koostööd omale ajutise reisidokumendi saamiseks, kuid isikul on kindel soov kinnipidamiskeskusest vabaneda. PPA-l on põhjendatud alus arvata, et vabaduses viibides ei oleks ta väljasaatmismenetluse toiminguteks kättesaadav ja asuks väljasaatmist takistama. PPA koostas 18.06.2024 isikule rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 122312210169-
See säte võis PPA taotluse esitamise ja halduskohtu määruse tegemise ajal isiku kinnipidamise pikendamise alusena olla kohaldatav, sest puudutatud isik oli esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ning tema kinnipidamine oli õigustatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, kuna oli olemas põgenemise oht. Selle sätte alusel kinnipidamist on senises kohtupraktikas peetud siiski võimalikuks kuni PPA rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsuse tegemiseni (Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2023 määrus nr 3-23-246, p 9; 20.03.2023 määrus nr 3-22-1647, p 10; 04.08.2022 määrus nr 3-22-903, p 16; 04.03.2022 määrus nr 3-21-2746, p-d 11-12). Kuna puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on PPA 18.06.2024 otsusega tagasi lükatud, ei saa puudutatud isikut enam pidada kinni
9. Halduskohus rahuldas PPA taotluse ka
See säte võimaldab taotlejat kinni pidada, kui ta peetakse kinni tagasisaatmise ettevalmistamiseks või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata tagasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. Tagasisaatmisotsuse menetlus algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise. Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist
lg 2 p-s 5 kirjeldatud olukorraga (vt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p-d 21–22). Puudutatud isik peeti kinni XX.XX.XXXX kell 08.59 Setomaa vallas Masluva külas (dtl 9‒10). Tegemist on hõredalt asustatud piirkonnaga Eesti ja Venemaa vahelise piiri lähedal. Isikul puudus isikut tõendav dokument ja tema isikusamasus tuvastati tema enda ütluste alusel. Puudutatud isik ei väitnud ega tõendanud, et tal on mõni välismaalaste seaduse §-s 43 nimetatud seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks. Juba esmase, VSS § 15 lg 1 alusel kinni pidamise protokollis on kajastatud see, et ta ületas piiri ebaseaduslikult. Nii saab asuda seisukohale, et PPA ametnikud said juba vähemalt vahetult pärast puudutatud isiku esmaste ütluste andmist järeldada, et ta viibib riigis ebaseaduslikult. Sellest hetkest kasvas isiku riigis viibimise aluse kontrollimine üle lahkumisettekirjutuse tegemise menetluseks. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse XX.XX.XXXX kell 13.09 alles pärast VSS-i alusel kinnipidamist, kui oli ilmnenud, et ta võidakse kohe Venemaa piirivalvele üle anda, nagu juhtus teiste samas grupis olnud Indiast pärit isikutega, kes ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust. Neil asjaoludel ei saa põhjendatuks pidada määruskaebuses esitatud väidet, et puudutatud isik esitas taotluse esimesel võimalusel. Seega tuleb asuda seisukohale, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ajal, mil ta oli kinni peetud Eestist lahkuma kohustamise menetluses
10. Halduskohus on õigesti leidnud, et on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Sellise järelduse saab teha järgmistest asjaoludest koosmõjus: 1) puudutatud isik ületas ebaseaduslikult riigipiiri; 2) ta oli tõenäoliselt vabanenud oma dokumentidest enda isiku tuvastamise raskendamiseks; 3) ta soovis algselt liikuda edasi mujale Euroopasse; 4) ta oli pärast kodumaalt lahkumist viibinud seaduslikult mitmes riigis, ent ei olnud seal rahvusvahelist kaitset taotlenud; 5) ta avaldas soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks pärast seda, kui ta pidi mõistma, et valmistatakse ette tema Eestist väljasaatmist. Järelikult on täidetud
11. Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei ole alust hinnata ebaproportsionaalseks. Kuigi isiku kinnipidamine kokku ligi 10 kuuks kujutab kahtlemata tema põhiõiguste olulist piiramist, ei saa kinnipidamist ainuüksi selle kestusest tulenevalt lugeda veel ülemääraseks, arvestades et 5
§-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10–11).
lg-s 1 nimetatud meetmete kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA seatavaid kohustusi, kuid isiku suhtes tuvastatud põgenemisoht ei anna selliseks hinnanguks alust. Määruskaebusele ei ole lisatud tõendeid, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist. Kinnises asutuses kinnipidamisega võivad kahtlemata kaasneda vaimse rusutusega seotud probleemid, kuid need kaasnevad üldjuhul vabaduse võtmisega paratamatult. Olukorras, kus nii Euroopa Liidu kui ka Eesti seadusandja on pidanud rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse võtmist rangelt piiritletud juhtumitel võimalikuks ning siinses asjas on selle eeldused tuvastatud, ei välista kinnipidamist üksnes väide, et kinnipidamine ei mõju hästi isiku vaimsele tervisele. Vaimse tervise tõsiseid häireid, mis saaksid takistada edasist kinnipidamist, on kompetentne hindama ja diagnoosima arst, kuid asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isik oleks kinnipidamiskeskuses vaimse tervise probleemidaga seoses pöördunud abi saamiseks arsti poole. 12. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.06.2024 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.