KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Tanel Pürn Otsuse tegemise aeg ja koht 16. august 2024, Valga kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-10926 Tsiviilasi OÜ Aktiva

§ 407

lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt 2

§ 444lg 3 alusel võib kohus otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata.

Kohus esitab siiski põhjendused hagi osalise rahuldamata jätmise kohta ning nõude määratlemiseks vajalikud asjaolud.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja esialgse võlausaldaja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud. Nende nõuete järgimise tõendamine võlausaldaja enda kinnitusega on üldjuhul välistatud nii üldistest tõendamise põhimõtetest lähtudes (hageja ei saa ise kinnitada enda nõude tõendatust) kui ka tarbijakrediidi eripärast lähtudes. Nimelt peab kohus kontrollima ja võlausaldaja nõuete järgimist tõendama (VÕS § 4034 lg 13) ilma kostja vastava taotluseta, mille eesmärgiks on tagada, et tarbija ei võtaks endale üle jõu käivaid kohustusi. Seega ei piisa kinnitusest, et nõudeid on järgitud, vaid selle kohta tuleb esitada konkreetsed tõendid. Samuti tuleb märkida, et ka laenuandja kinnitust ei ole tõendina esitatud. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Laenuandja on selgitanud, et kostja Swedbanki pangakontot analüüsiti ning sellest nähtusid tema sissetulekud ja igakuised kohustused ja väljaspool panka kohustused puudusid, kuid kohus ei saa seda kontrollida, sest kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud. Teadmata on, milliseid andmeid tarbijalt küsiti. Esitatud laenutaotlus on kostja poolt allkirjastamata ning kohustuste kohta on seal märgitud „väljaspool SB gruppi“, mis ei pruukinud olla üheselt arusaadav.
3. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. See ei välista põhinõude rahuldamist – 7890,27 eurot (13200 (laenusumma) – 2296,63 (kostja tagasimaksed põhiosa katteks) – 2813,39 (kostja maksed intressi katteks) – 198 (lepingutasu) – 1,71 (viivise maksed) tuleb kostjalt välja mõista. Intress oli sel perioodil 0%. Seega jääb välja mõistetud põhinõuet ja seadusjärgset viivist ületavas osas, sh intress ja sissenõudetasu, hagi rahuldamata. 3

§ 163lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi rahuldatakse 58% (7890,27+ viivis hagi esitamise seisuga 2013,26) ulatuses, seega jäävad hageja kulud 58% ulatuses kostja kanda. Kostjal kulud puuduvad.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 11. Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. Hageja on taotlenud esindajakuludeks kokku 507 eurot 3h töö eest. Kohus leiab, et tegemist on nn tüüphagiga, mida koostatakse hageja poolt igapäevaselt. Taolistes asjades on peetud põhjendatud esindajatasuks 50 eurot (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 2-22139092). Taotlus riigilõivu 1050 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Hageja on hagiavalduselt vastavas ulatuses riigilõivu tasunud.
2. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud 1100 eurot (riigilõiv 1050 + õigusabikulu 50). Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulud 1100*58%=638 euro ulatuses.
3. Tuginedes

§ 177

lg 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda seadusjärgset viivist. 15. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Pürn kohtunik 4