KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.juuni 2024 Võru kohtumaja Põlvas, Võru tn 12 Kriminaalasja number 1-24-2538 (kohtueelses menetluses nr 23261050461)

§ 208lg 1 tähenduses) kokkulepe saavutatud, mistõttu võib lugeda tehingu toimunuks.

Kuigi V.V väitel oli tal kavas metsamaterjal osta endaga seotud äriühingule ja tasuda äriühingu rahaliste vahendite arvel, loeb kohus tehingu toimunuks siiski E.Kavaku ja V.V vahel. Süüdistatava ega tunnistaja V.V ütlustest ei tulene, et metsamaterjali müügitingimustes kokku leppides oleks nende vahel sellest asjaolust ( et V.V ostab metsamaterjali endaga seotud äriühingule) juttu olnud. Seoses V.V ja L.O rolliga juhtunus märgib kohus järgmist. Kuigi kannatanu nägemuse kohaselt V.V ja L.O tegutsesid grupis süüdistatavaga kannatanu vara omastamisel, ei saa kohtu arvates rääkida V.V ja L.O kaastäideviimisest E.Kavakule etteheiteva kuriteo (varguse) toimepanemisel või osavõtust (kaasaitajana). Kohtu arvates ei olnud V.V ja L.O teadlikud süüdistatava kuritegelikust plaanist. V.Vle võib küll ette heita hoolsuskohustuse rikkumist metsamaterjaliga seonduva tehingu tegemisel ja L.O metsamaterjali veo tegemisel (millel kohus peatub tsiviilhagi käsitledes täpsemalt edaspidi), ent see ei ole piisav kuriteo koosseisu tuvastamiseks nende käitumises, mis eeldab tahtlust. Tunnistamaks hoolsuskohustuse rikkujat süüdi varguses või vargusele kaasaaitamises, peab aga olema täiendavalt tõendatud, et ta oli teadlik sellest, et tegemist on võõra vallasasja ebaseadusliku omastamisega. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et E.Kavak, varem süstemaatilise varguse toimepanemise eest Tartu Maakohtu 22.09.2022 otsusega karistatud isikuna, müüs V.Vle

1. aasta juulis I.S teadmata ja nõusolekuta Xxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxx xxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxx xxxxxkinnistul ladustatud I.Sle kuuluva ümarmetsamaterjali kokku 148,27 tm väärtusega 9679,02 eurot ( sh 146,85 tm okaspuupalki väärtusega 9618,67 eurot ja 1,42 tm okaspuuküttepuitu väärtusega 60,35 eurot). E.Kavak pakkus metsamaterjali E.Vle müügiks 12.07.
2. Peale metsamaterjali selle asukohas ülevaatamist 14.07.2023 ja E.Kavakuga tehingu tingimustes kokkuleppele jõudmist korraldas V.V metsamaterjali veo enda kinnistule xxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxx xxxxxxx . Kokkuleppel V.Vga teostas vedu 16.07.2023 L. O. E.Kavak pani tahtlikult toime temale võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt. E.Kavaku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kohus kvalifitseerib E.Kavaku toimepandu KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Otsuse põhjendused karistuse mõistmise osas Karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus E.Kavaku süüd, mida varastatu kogust ja väärtust arvestades ei saa lugeda väga väikseks. Varastatu väärtusest tulenevalt pole siiski tegemist ka suure kahjuga, vaid KarS § 12-1 lg p 1 mõttes üksnes olulise kahjuga. Seetõttu pole süü ka väga suur. 11

) § 1043 ja 1045 lg 1 p 5 alusel, siis hagiavalduses on kannatanu hagi aluse ja ulatusena viidanud ka mitmetele teistele

-i sätetele:

§ 1045

lg 1 p 7, 8, § 1045 lg 4, § 1050, § 1032 lg 2, 1037, § 1039 I ls, § 127 lg 1, § 132 lg 1 ls 1, § 132 lg 2, § 137 lg 1. Hagiavalduses esitatud faktilised asjaolud on kokkuvõtlikult järgmised. E. Kavak, L. O ja V. V on tegutsenud ühiselt ja kooskõlastatult, pahatahtlikult ja teadlikult ebaseaduslikult, pannes toime kannatanu I. Sa metsamaterjali varguse. E. Kavak lubas V. Vle müüa metsamaterjali. V. V korraldusel teostas Xxxxxxx OÜ autojuht L. O kannatanu kinnistult kannatanule kuuluva metsamaterjali veo V. V kinnistule xxxxx talus, xxxxxxxxx külas, kus metsamaterjal asub käesoleva ajani. Seejuures V. V ega L. O ei veendunud puidu omandiõiguses ja dokumentatsiooni olemasolus, eirates sellega metsaseaduse § 37 ja määruse „Metsamaterjali veoeeskiri, metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktile ja veoselehele esitatavad nõuded ning müüdud või ostetud raieõiguse või metsamaterjali kohta Maksu- ja Tolliametile esitatava teatise vorm“ § 4 sätteid. Kui V. V ja L. O oleksid veendunud puidu omandiõiguse ja dokumentatsiooni olemasolus enne puidu vedu, ei oleks kannatanule kahju tekkinud. V. V keeldub metsamaterjali kannatanule tagastamast. Kannatanu arvates kahju hüvitamise ja varguse eelse olukorra taastamise eest vastutavad solidaarselt kõik ebaseaduslikus ja omavolilises tegevuses osalenud isikud. Kannatanu leiab, et talle tuleb hüvitada varastatud metsamaterjali väärtus selle varastamise ajal. Kannatanul ei ole enam huvi varastatud metsamaterjali tagasi saamiseks, kuna selle väärtus on varguse toime pannud isikute tõttu oluliselt vähenenud ning vara tagastamine 12

§ 127

lg 4 tähenduses, sest nad pole tahtlikult ega raske hooletuse tõttu kannatanule kahju tekitanud. V. V oli heauskne metsamaterjali ostja. Süüdistatav lubas esitada V. Vle dokumendid metsamaterjali seadusliku päritolu kohta. Sellises teadmises V. V korraldas metsamaterjali veo. Kui V. V oleks teadnud, et tegemist on varastatud materjaliga, ei oleks ta materjali osta tahtnudki. L. O oli heauskne transporditeenuse osutaja. Kui L. O oleks teadnud, et tuleb vedada varastatud materjali, ei oleks ta materjali ära vedanud. Kui kohus leiab, et tsiviilkostjad vastutavad kahju tekkimise eest, tuginevad tsiviilkostjad rikkumise vabandatavusele

§ 103järgi.

Rikkumine on vabandatav, sest V. V ei saanud mõjutada seda, et süüdistatav presenteeris end teise isikuna. Selline süüdistatava käitumine viis V. V eksitusse, kes kaasas sündmuste ahelasse L. O. Kui tsiviilkostjad oleksid teadnud, et metsamaterjal ei kuulu süüdistatavale ning ta pole metsamaterjali omanik, ei oleks V. V metsamaterjali osta soovinud ega L. O vedama palganud. Kui kohus leiab, et rikkumine ei ole vabandatav, tuginevad tsiviilkostjad

§ 140lg-le 1 ning paluvad kahjuhüvitist vähendada null euroni.

Kahju väljamõistmine tsiviilkostjatelt täies ulatuses oleks äärmiselt ebaõiglane, sest pole täidetud faktilised ja formaalsed eeldused. Lisaks, kannatanu ei ole kahju minimeerimiseks teinud maksimaalseid pingutusi (

§ 139lg-d 1, 2).

Kannatanu on ise endale kahju põhjustanud. Kannatanul oli võimalus metsamaterjal tagasi saada, kuid talle oli muud tegevused olulisemad – loomade talitamine jne. Kannatanu ei läinud metsamaterjalile järele ja lasi sel mädaneda. Mingeid takistusi metsamaterjalile järele 13

§ 1043

, § 1045 lg 1 p 5 alusel süüdistatava ja tsiviilkostjate vastu 9748,96 euro solidaarses nõudes on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kannatanu saab V. Vlt nõuda kahju hüvitamist ka

§ 115lg 2 alusel.

Kohus ei nõustu tsiviilkostjate ja nende esindaja väitega, et tsiviilhagi tuleks E. Kavaku suhtes rahuldada hagi õigeksvõtu tõttu. Hagi õigeksvõtt peab olema selgesõnaline ning sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta (RKTKo 19.10.2016 nr 3-2-1-100-16, p 12). Käesoleval juhul see nii ei ole. E. Kavaku 10.06.2024 kohtuistungil avaldatust tuleneb, et ta ei vaidle tsiviilhagile vastu selles mõttes, et kannatanule on kahju tekkinud. Samas pole E.Kavak metsamaterjali varguses ennast süüdi tunnistanud ega näe enda süüd ka kannatanul kahju tekkimises. Sellisest E. Kavaku sõnavõtust ei saa kohtu arvates järeldada nagu oleks süüdistatav hagi õigeks võtnud. Erinevalt kannatanu seisukohast ( et varguse on toime pannud süüdistav ja tsiviilkostjad ühiselt) on kohus eespool leidnud, et E. Kavak, V. V ja L. O pole ühiselt ja kooskõlastatult toime pannud kannatanu metsamaterjali vargust, vaid metsamaterjali varguse pani toime E. Kavak. Vaatamata sellele (et varguse on toime pannud üksnes E. Kavak) leiab kohus, et E. Kavak, V. V ja L. O vastutavad solidaarselt kannatanule tekitatud kahju eest. Kahju hüvitamise nõue

§ 115lg 2 alusel Kohus leiab, et kannatanu saab V.

Vlt nõuda kahju hüvitamist

§ 115lg 2 alusel.

Kohus on eespool tuvastanud, et E. Kavak pakkus 12.07.2023 V. Vle müügiks kannatanu I. S kinnistul (xxxxxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxx xxxxx xxxxxxxxx xxxx Sxxxx kinnistu) asuvat ja kannatanule kuuluvat metsamaterjali, mille V. V soovis ära osta. Peale metsamaterjali selle asukohas ülevaatamist 14.07.2023 ja E.Kavakuga tehingu tingimustes kokkuleppele jõudmist korraldas V.V metsamaterjali veo enda kinnistule xxxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxxx talus. Kokkuleppel V.Vga teostas vedu 16.07.2023 L. O. Metsamaterjal kokku 148,27 tm ( sh 146,85 tm okaspuupalki ja 1,42 tm okaspuuküttepuitu) on V.V valduses käesoleva ajani. Kohus nõustub kaitsjaga, et juhul kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 või

§ 108lg 2 esimese lause alusel.

(Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. 01.2009 otsus asjas nr 3-2-1-127-08, p 12; 31.
2. 2018 otsus nr 2-15-1663/127, p 21 ja 20.03.2019 otsus nr 2-16-6563/81, p-d 25-26 ja 30.) Osutatud kohtupraktikast tuleneb mh järgnev. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes

§ 115lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

See tähendab, et kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale

§ 114

järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole

§ 115lg 3 järgi erandina vajalik.

Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja 14

§ 115lg 3 ja § 116 lg 2 p 3).

(RKKKm 30.11.2020 nr 1-20-1975, p 30-31). Kannatanu I. S ütluste (I kd tl 128-133 pöördel) kohaselt andis V. V talle nende kohtumisest alates mõista, et on metsamaterjali ära ostmisest huvitatud. I. S tegi V. Vle metsamaterjali müümiseks turuhinnast odavama pakkumise, kuid see ei rahuldanud V. Vt. Sealt edasi on toimunud V. V poolt üks venitamine – tagasi metsamaterjali ei anna ja ei too, kuid kannatanu pakutud hinna eest ka osta ei taha. V. Vl on olnud kogu aeg võimalus metsamaterjal I. Suurmetsale tagasi viia. V. V on mõista andnud, et metsamaterjali ta tagasi ei too ning kui kannatanu talle materjali ilma eest ära ei anna, hakkab nõudma renti. Rendiarved hakkasidki tulema. Kannatanu sõnul ütles talle uurija, et metsamaterjali tema kinnistult ära vedaja peab selle ka tagasi tooma. Käesoleval ajal kannatanu metsamaterjali enam tagasi ei soovi, vaid soovib selle asemel kahju hüvitamist. Metsamaterjalil ei ole kannatanu jaoks enam seda väärtust, milleks see metsamaterjal oli algselt tema kinnistule ladustatud – ta plaanis sellest hakata kodu ehitama. Ent käesoleval hetkel ei ole see metsamaterjal enam ehituskõlblik. Tsiviilkostja V. V ütluste (I kd tl 135-140 pöördel) kohaselt on ta kannatanuga korduvalt metsamaterjali teemal suhelnud, kuid kokkuleppele nad jõudnud ei ole. V. V on pakkunud kannatanule metsamaterjali eest 5000 eurot, kuid ei ole oma pakkumisele eitavat ega jaatavat vastust saanud. Ka ei ole kannatanu teinud hinna osas enda poolset konkreetset pakkumist. V. V on kannatanut korduvalt kirjalikult hoiatanud, et palgikoorma saatuse otsustamata jäämise korral hakkab ta küsima renti maa kasutamise eest. V. V on rendiarveid kannatanule ka esitanud, sest viimane ei vastanud enam telefonile ega e-kirjadele. Kannatanule mingeid takistusi palkide äraviimiseks ei ole V.V teinud, kuid ta on hoiatanud, et teed võivad olla pehmed. Kannatanul pole algusest peale oma palgi vastu huvi olnud ja pole kordagi konkreetselt lubanud materjalile järele tulla. Ka ei ole kannatanu esitanud V.Vle nõuet materjal tagasi viia. Kannatanu väitel uurimine käib ja ta ei oska öelda, mida selle palgiga teha võib. V. Vle ütles uurija, et kui kannatanu ei saa V. Vga kokkuleppele, viib kannatanu ise materjali tagasi. 9.05.2024 sai V.V kohtutäiturilt 3.04.2024 nõude palgid tagastada 14 päeva jooksul. V.V palke ei viinud tagasi, kuna tagastamise aeg oli möödas. Lisaks olid nõudel valed palkide kogused. Nõude kättesaamise ajaks oli kannatanu juba esitanud tsiviilhagi. Seega nõudis kannatanu nii raha kui palkide tagastamist. Kannatanu ja V. V e-kirjavahetuse väljatrükkidest ja suhtlusportaalis Messenger saadetud sõnumite väljatrükkidest (I kd tl 149-159, 163; kokkuvõte toimunud suhtlusest I kd tl 147) nähtub, et nad on kannatanult varastatud ja viimasele kuuluva metsamaterjali osas korduvalt suhelnud nii selle metsamaterjali V. Vle müügi osas kui ka kannatanule tagastamise osas. Näiteks, 5.-6.11.2023 Messengeri sõnumite väljatrükist nähtuvalt kannatanu annab V. Vle teada, et lähiajal tuleks palkide osas ära otsustada, kas jäävad sinu juurde või tuleb sul need tagasi transportida. Kannatanu pakub V. Vle metsamaterjali müüa 45 eurot m3 (vihjates, et on sarnase pakkumise juba varem teinud), kuid V. V pakub kannatanule kogu materjali eest kokku 5000 eurot. 14.11.2023 sõnumis kannatanu avaldab V. Vle, et ta ei ole tema poolt pakutud summaga nõus. Kui võtta aluseks isegi 43, ei tule 5000 kuidagi kohe vastuseks. Selle peale vastab V. V, et siis tuleb tagasi viia. Kannatanu küsib V. Vlt, mis ajal viimane seda teha saab, mille peale V. V vastab, et tema neid palke tagasi ei hakka transportima ja et kannatanu peaks ise veo tellima ja selle nõudele juurde lisama. Selle peale vastab kannatanu, et ta on päris kindel, et tema on viimane, kes peaks hakkama transporti korraldama. 7.02.2024 saadab V. V kannatanule e-kirja ja uurib, kas ja mis hinnaga on nõus kannatanu palki müüma ning annab mõista, et tal oleks vaja see hunnik eest ära saada. 11.02.2024 e-kirjas teatab kannatanu 15

§ 85

lg 2 p-s 2 sätestatust, mille kohaselt asja üleandmise kohustus tuleb täita kohas, kus asi asus võlasuhte tekkimise ajal. Kannatanu on hagiavalduses esile toonud, et kannatanul ei ole enam huvi varastatud metsamaterjali tagasi saamiseks, kuna selle väärtus on varguse toime pannud isikute tõttu oluliselt vähenenud ning vara tagastamine praegusel kujul ei hüvitaks enam kannatanule vargusega tekitatud kahju. Kannatanu on korduvalt andnud V. Vle võimaluse tema valduses asuv metsamaterjal kannatanule tagasi transportida. Kannatanu ütluste kohaselt kaotas ta metsamaterjali vastu huvi ka seetõttu, et metsamaterjali kvaliteet ja omadused olid veel ühe talve jooksul lageda taeva all seistes halvenenud sedavõrd, et see ei olnud enam ehituskõlbulik materjal kodu ehitamiseks. Hagiavalduses toodu ja kannatanu ütluste alusel leiab kohus, et kannatanu soovib käesoleval ajal metsamaterjali tagastamise asemel V. Vlt (koos E. Kavaku ja L. Oga solidaarselt) kahju hüvitamist, sest V. V vaatamata korduvatele nõudmistele metsamaterjali ei tagastanud (sh täiendava tähtaja möödumisel) ning põhjusel, et metsamaterjali väärtus on vähenenud ning see pole enam ehituskõlbulik materjal kodu ehitamiseks. Kuigi kannatanu nõudis veel 13.03.2024 nõudekirjas V. Vlt metsamaterjali tagastamist, millest võiks eeldada kannatanu huvi säilimist metsamaterjali vastu, nähtub paar nädalat hiljem esitatud hagiavaldusest, et sellist huvi kannatanul enam ei olnud. Kohtu arvates on selline kannatanu käitumine seletatav asjaoluga, et peale RMK poolt 26.03.2024 metsamaterjali koguse määramise ja kvaliteedi hindamise akti koostamist sai kannatanu täpse ülevaate sellest, mis seisundis ja kvaliteediga on temalt varastatud metsamaterjal akti koostamise seisuga. Kohus on eespool tuvastanud, et kannatanult varastatud metsamaterjali väärtus on

1. aasta märtsi seisuga 9679,02 eurot ning sedagi, et kohtumenetluse käigus ei vaidlustanud menetlusosalised ka seda, et metsamaterjali võimaliku väärtuse tuvastamisel
2. aasta juulis lähtuda olemasolevatest RMK hindadest. Nimetatust võib jääda mulje nagu polekski kannatanu vara väärtus V. V valduses oleku ajal vähenenud. Ent see ei ole nii. Nagu kohus juba eespool tuvastas, on RMK aktis muu hulgas on esile toodud, et palk on madalakvaliteediline ning materjali kvaliteet võib päikese käes seistes ka edaspidi kiiresti langeda. Ka kohtu arvates on eluliselt usutav, et lageda taeva alla katteta ladustatud metsamaterjali kvaliteet ja seega ka väärtus ajaga langeb. Kuna Sxxxx kinnistult pärit metsamaterjali täpne kogus ja väärtus on kindlaks tehtud alles
3. aasta märtsis, on eluliselt usutav, et selle kvaliteet ja väärtus olid
4. aasta juulis RMK aktis toodust suurem. Kohus peab ka oluliseks ka asjaolu, et kannatanu ütluste kohaselt soovis ta temalt varastatud metsamaterjali kasutada ehitamiseks. Ilmselgelt ei olnud materjalil
5. märtsis ja pole ammugi käesoleval enam ehitamiseks sobiva palgi kvaliteeti ja omadusi. Et metsamaterjalil ei ole enam selle kunagist väärtust, on sisuliselt möönnud ka tsiviilkostjad, leides samuti, et metsakuiva palgi väärtus on kahanenud sisuliselt küttepuu väärtuseks. Tõendite hulgas on ka L. Oi 14.06.2024 e-kiri oma esindajale (I kd tl 164, 165) GI (xxxxxxx xxxxxx ) tehastes alates 1.06.2024 kehtivate hindade kohta, millest nähtub muu hulgas, et okaspuu küttepuidu hind on 35 eurot, millele tuginedes tsiviilkostjad tegid kohtumenetluses kannatanule kompromissettepaneku. 19

§ 115

lg 2 sätestatud eeldused nõuda metsamaterjali väljaandmise asemel kahju hüvitamist. Kannatanu andis V. Vle kui metsamaterjali ebaseaduslikule valdajale

§ 114järgi täiendava tähtaja metsamaterjali väljaandmiseks, kuid V.

V metsamaterjali kannatanule ei tagastanud. Kannatanu on V. V viivituse tõttu kaotanud huvi metsamaterjali tagastamise vastu selle väärtuse vähenemise (eelkõige ehitusliku kvaliteedi puudumise) tõttu. Hüvitamisele kuuluvaks kahju suuruseks on ebaseaduslikus valduses oleva asja taassoetamise väärtus (

§ 132

lg 1) või turuväärtus (

§ 132lg 2).

Ent asja väärtuse hüvitamise nõude esitamine tuleb seevastu kõne alla üksnes siis, kui asi on hävinud või kahjustunud ning ebaseaduslik valdaja vastutab selle eest AÕS § 84 järgi, sellisel juhul on tegemist deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudega. (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt. Juura, 2014, § 80, komm 3.5.3.) AÕS § 84 lg 1 sätestab, et pahauskne valdaja on kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju vastavalt

i kahju õigusvastase tekitamise sätetele. AÕS § 84 lg 2 sätestab, et isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, vastutab asja ja selle päraldiste hävimise ning nende väärtuse vähenemise eest, välja arvatud, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka juhul, kui asi oleks olnud hageja valduses. AÕS § 35 lg 2 sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. AÕS § 40 lg 2 sätestab, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline. Kohtu arvates on V. V saanud kannatanu metsamaterjali valduse omavoliga, sest V. V korraldusel transporditi kannatanule kuuluv metsamaterjal kannatanu kinnistult kannatanu nõusolekuta ja seadusliku aluseta V. V kinnistule. Omavoli on õigusvastane. V. V vastutus ei sõltu tema süüst, vaid ta vabaneb vastutusest vaid juhul, kui suudab tõendada, et kannatanu metsamaterjali väärtuse vähenemine oleks toimunud ja juhul, kui metsamaterjal oleks olnud kannatanu valduses edasi. Kohtu hinnangul ei ole see asjaolu tõendatud. Kannatanu ütluste kohaselt 2023. aastal peale palkide vargust käis saeraam ja ta sai lõigata varastatud palkidega samal aastal lõigatud palgid ehitusmaterjaliks. Sama oleks ta teinud palkidega, mis temalt varastati. Seega vastutab V. V kannatanule kuuluva metsamaterjali väärtuse vähenemise eest AÕS § 84 lg 2 järgi. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et kannatanu saab V. Vlt nõuda

§ 115

lg 2 alusel metsamaterjali väljaandmise asemel kahju hüvitamist selle väärtuse, s.o 9679,02 euro ulatuses. Kuigi kannatanu ei ole V. Vlt nõudnud kahju hüvitamist

§ 115sätete alusel, ei ole kohus Kr

MS § 38-1 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (RKKKo 11.06.2021 nr 1-18-5732, p 72). Kahju hüvitamise nõue

§ 1043, § 1045 lg 1 sätete alusel 20

§ 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel.

Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt. Kohus on eespool juba faktilistest asjaoludest ülevaate teinud, mistõttu puudub vajadus neid siinkohal korrata. Kui omaniku ja valdaja vahel puudub lepinguline suhe, saab omanik valduse rikkumise korral nõuda tekitatud kahju hüvitamist ka deliktiõiguslikul alusel, eelkõige

§ 1043

alusel (valdus kujutab endast deliktiõiguslikult kaitstud õigushüve

§ 1045

lg 1 p 5 tähenduses, mille kahjustamine on eelduslikult õigusvastane (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt. Juura, 2014, § 80, komm 3.5.4.) Kuna kannatanu ja süüdistatava ning kannatanu ja tsiviilkostjate vahel puuduvad lepingulised suhted, on tegemist lepinguvälise kahjunõudega ehk deliktilise kahju hüvitamise nõude olukorraga.

§ 1043

sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. (RKTKo 20.04.2011 nr 3-2-1-19-11, p 12). Kohus on eespool juba tuvastanud, et süüdistatav E. Kavak varastas kannatanu I. Slt metsamaterjali ning on ta selle teo toimepanemises süüdi. Seega on kohus juba eelnevalt tuvastanud, et E. Kavaku tegu (kannatanult metsamaterjali vargus), sellega kannatanule põhjustatud kahju ning põhjuslik seoses E. Kavaku teo ja kannatanule tekitatud kahju (

§ 127

lg 4) vahel ehk täidetud on delikti üldkoosseisu objektiivne koosseis.

§ 1045

lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Seega tuleb antud juhul eeldada, et kannatanule tekitatud kahju oli õigusvastane.

§ 1045

lg-s 2 nimetatud kahju tekitamise õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, mistõttu on süüdistatav E. Kavak tekitanud kannatanule kahju õigusvastaselt.

§ 1050

lg 1 näeb ette, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohus on eespool tuvastanud, et süüdistatav E. Kavak varastas kannatanult metsamaterjali tahtlikult, ühtlasi on süüdistatav E. Kavak süüvõimeline, siis on kõik delikti üldkoosseisu elemendid täidetud ning süüdistatav E. Kavak vastutab kannatanult I. Slt metsamaterjali varguse eest.

§ 132

lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.

§ 132lg 2 sätestab, et kui uue 21

§ 1045lõike 4 tähenduses.

Kostja väited, mille kohaselt ta ei olnud teadlik ega osanud aimata, et palkide äraveo korraldamisega võidakse rikkuda tegelikult õigustatud isiku (metsamaterjali omaniku, s.o hageja) õigusi, ei ole eluliselt usutavad. /…/ Kostja süü hindamisel tuleb mh tõendamiskoormise osas juhinduda

§-st 1050, mille lõike 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb isiku süü hindamisel arvestada muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Ka Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et sõltumata süüteomenetluses tuvastatust peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul

§ 1050lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on 22

§ 1050

lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele

§ 1050lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31.

mai

1. a otsus tsiviilasjas nr 3- 2-1-54-07, p 12;
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-111-11, p 14). Kuivõrd kostja on enda selgituste kohaselt varem tegutsenud mitmete puiduga tegelevate äriühingute juhatuses, siis ei saanud talle ka teadmata olla selles valdkonnas ning üldisemalt äritegevuses kehtivad hoolsuskohustuse standardid. Metsas ladustatud puidu äravedamisel osalemine, eriti kui tegemist oli tähistatud puiduga, eeldab vähemalt mõistlikul tasemel veendumist, et materjali äravedu on seaduslik, s.o selleks on õigustatud isiku poolne nõusolek. Kostja ei ole ühegi tõendiga põhistanud ei seda, et keegi temalt üldse puidu äravedamise vahendamise tellis, ega ka seda, et kostjal oleks olnud täielik alus väidetavat käsundiandjat sedavõrd usaldada, et kostjal ei pidanuks tekkima mistahes kahtlusi, kas materjali äravedamine on kooskõlas selle omaniku tahtega. /…/ Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja tegu ja hagejal tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja ei oleks korraldanud puidu äravedamist selleks tegelikult õigustatud isiku eest varjatult ja ilma viimase nõusolekuta. Tähtsust ei oma seejuures, kes oli puitmaterjali äravedamise tegelikuks algatajaks ja peamiseks kasusaajaks, kuivõrd

§ 1045

lg 4 tähenduses on kostja näol igal juhul tegemist kahju tekkimisele kaasaitajaga; kostja ei ole mingil viisil põhistanud süü puudumist (

§ 1050

).“ Metsaseaduse (kuni 30.06.2024 kehtinud redaktsioonis; MS) § 37 sätestab raieõiguse ja metsamaterjali üleandmise, metsa raieks andmise ja metsamaterjali vedamise seaduslikkuse tõendamise kohustuse ning metsamaterjali veo tingimused. MS § 37 lg 1 järgi raieõiguse ja metsamaterjali võõrandamisel ning metsamaterjali töötlemiseks, ladustamiseks või vedamiseks üleandmisel peab üleandja tõendama vastuvõtjale raieõiguse olemasolu või metsamaterjali valdamise seaduslikkust ja vastuvõtja seda kontrollima. MS § 37 lg 8 järgi metsamaterjali võõrandamisel ning metsamaterjali töötlemiseks või ladustamiseks andmisel sõlmivad võõrandaja või töötlemiseks või ladustamiseks andja ja metsamaterjali omandaja või töötlemiseks või ladustamiseks võtja kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis metsamaterjali võõrandamise lepingu või vormistavad akti suulise lepingu sõlmimise kohta. Nimetatud lepingus ja aktis märgitakse vähemalt p-des 1-6 nimetatud andmed. MS § 37 lg 9 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud lepingule lisatakse metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt. Üleandmise-vastuvõtmise akti lisamine pole kohustuslik, kui lepingus või üleandmist tõendavas muus dokumendis on ära näidatud metsamaterjali valdamise alus vastavalt üleandmise-vastuvõtmise aktile esitatavatele nõuetele. MS § 37 lg 10 sätestab, et metsamaterjali vedajal peab metsamaterjali veol olema kaasas või vormistatud elektrooniliselt metsamaterjali sortimenti, kogust ja kuuluvust tõendav veoseleht. Veoseleht pole kohustuslik, kui vedu teostab metsamaterjali omanik ise ja tal on kaasas metsamaterjali valdamise seaduslikkust tõendavad dokumendid. Seega MS § 37 lg-st 1 tulenevalt oli E. Kavakul metsamaterjali võõrandamisel kohustus tõendada ning V. Vl metsamaterjali vastuvõtmisel kohustus kontrollida K. Kavaku poolt metsamaterjali valdamise seaduslikkust. Samuti oli neil MS § 37 lõigetest 8, 9 tulenevalt kohustus sõlmida metsamaterjali võõrandamise leping kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või vormistada akt suulise lepingu sõlmimise kohta ning lisada lepingule metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt. Niisamuti, MS § 37 lg 1 järgi oli V. Vl kohustus metsamaterjali L. Ole vedamiseks üleandmisel ning L. Ol metsamaterjali vastuvõtmisel kohustus kontrollida V. V poolt metsamaterjali valdamise seaduslikkust. MS § 37 lg 10 järgi pidi L. Ol metsamaterjali vedamisel olema kaasas või vormistatud elektrooniliselt 23

§ 127lg 4).

Kohtu arvates on nii V. V kui L. O eelnevalt viidatud metsaseaduse sätete rikkumiste tõttu kannatanule kahju põhjustamises süüdi.

§ 1050lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd.

Nii V. V kui L. O olid oma kohustuste täitmata jätmisel vähemalt hooletud (

§ 104

lg 3) või isegi raskelt hooletud (

§ 104lg 4).

V. V ja L. O ei ole tõendanud vastutust välistavate asjaolude esinemist (

§ 1050lg 2).

Vastupidi, V. V on kinnitanud, et küttepuude tootmisega mitu aastat tegelenud isikuna ta teab, et metsamaterjali tehinguteks peab olema vähemalt ostu-müügileping. Käesoleval juhul soovis V.V osta metsamaterjali oma äriühingule. Seda enam pidi V.V tundma selliste tehingute tegemist reguleerivaid õigusnorme ja neist kinni pidama. L. Oa ütlustest tuleneb, et ta on väga staažikas metsaveoautojuht ja kursis metsamaterjali vedamise nõuetega. Arvestades V. V varasemaid kokkupuuteid metsamaterjalidega tehingute tegemisel ja L. Oa varasemaid kokkupuuteid metsamaterjali vedudega, mõlemad tegutsesid tööalaselt selles valdkonnas, saab neilt põhjendatult oodata kontrollikohustuse täitmist. Eeltoodule tuginedes saab kohtu arvates tsiviilkostjate tegevust kvalifitseerida kahju tekitamisele kaasaaitamisena

§ 1045

lõike 4 tähenduses, mis sätestab, et kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine loetakse võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga.

§ 137

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Kohus on eespool tuvastanud, et kannatanule on tekkinud kahju metsamaterjali väärtuse, s.o 9679,02 euro ulatuses. 24

§ 128lg 3 tähenduses.

Kohtu arvates on tegemist põhjendatud ja vajaliku ning mõistliku kuluga, sest just varastatud metsamaterjali taga otsides kannatanu selle ka juba järgmisel päeval üles leidis. Kulu põhjendatusele ja suurusele ei vaielnud kohtuistungil vastu ka kaitsja ja süüdistatav. Nimetatud otsene varaline kahju tuleb süüdistatavalt ja tsiviilkostjatelt solidaarselt välja mõista. Seega on kannatanul tekkinud kahju kokku summas 9748,96 eurot, sh 9679,02 eurot metsamaterjali eest ja 69,94 eurot metsamaterjali leidmiseks kulunud kütusekulu eest. Kõike eespool öeldut arvesse võttes rahuldab kohus täielikult kannatanu I. Sa tsiviilhagi

§ 1043

, § 1045 lg 1 p 5, § 1045 lg 4, § 1050 lg 1, 2, § 127 lg 1, 4, § 128 lg 3, § 132 lg 2 ja 2, 137 lg 1 alusel E. Kavaku, V. V ja L. Oa vastu (ning lisaks

§ 115lg 2, 84 lg 2 alusel V.

V vastu. Kohus mõistab välja E. Kavakult, V. Vlt ja L. Olt solidaarselt varalise kahju hüvitise 9748,96 eurot I. Sa kasuks. Kannatanu on tsiviilhagis kahju tekitamise õigusvastasuse alusena viidanud ka

§ 1045

lg 1 p-le 7, mille kohaselt on õigusvastane seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega kahju tekitamine ja punktile 8, mille kohaselt on õigusvastane heade kommete vastase tahtliku käitumisega kahju tekitamine. Kuna kohtu hinnangul on käesoleval juhul kahju tekitamine õigusvastane

§ 1045

lg 1 p 5 kohaselt, siis puudub kohtul vajadus analüüsida süüdistatava ja tsiviilkostjate käitumise õigusvastasust

§ 1045lg 1 p 7, 8 alusel.

Kuna

§ 1045

lg 1 p-des 7 ja 8 loetletud õigusvastasuse alused on alternatiivsed, ei saa neid niikuinii koos kohaldada (RKTKo 2-15-4239, p 17). Lisaks on kannatanu tsiviilhagis esitanud alternatiivse taotluse

§ 1037

lg 1 ja § 1039 kohaldamiseks juhuks kui kohus ei nõustu kannatanu nõude ulatusega. Kuna kohus rahuldab kannatanu tsiviilhagi täies ulatuses, puudub kohtul vajadus kannatanu alternatiivset nõuet rahuldada. Seoses asjaoluga, et kannatanu juba järgmisel päeval temalt varastatud metsamaterjali üles leidis, on kaitsja ja tsiviilkostjad ning nende esindaja arvamusel, et kannatanul on olnud võimalus oma metsamaterjal V. V kinnistult ära viia, mida ta ei ole teinud. Kannatanu on ise endale kahju põhjustanud, mistõttu on kannatanu kahju hüvitamise nõue põhjendamatu. Tsiviilkostjad taotlevad kahju hüvitamise vähendamist null euroni

§ 139lg 1 ja § 140 lg 1 alusel.

Kohus leiab, et kahju hüvitamise vähendamine pole põhjendatud. Nagu kohus eespool tuvastas, leidis kannatanu tõesti juba 17.07.2023 oma kaotsiläinud metsamaterjali valdaja (V.V) üles ja nägi ka oma materjali V.V kinnistul. Nagu kohus eespool leidis, et ei ole kannatanu suhtunud ükskõikselt temalt varastatud metsamaterjali tagasisaamisesse ning ta on teinud selleks endast olenevaid mõistlikke jõupingutusi. Nii kannatanu kui V.V ütlustest kui nendevahelisest suhtlusest tuleneb, et kannatanu ja V.V pidasid mõnda aega läbirääkimisi metsamaterjali müügis V.Vle. Kokkuleppele mittejõudmise tõttu nõudis kannatanu metsamaterjali tagastamist, mida V.V ei teinud. Metsamaterjal asus kannatanu jaoks võõral 25

§ 128lg 3 mõttes.

Sellise kahju hüvitamise nõuet kannatanu esitatud ja kohtu poolt menetlusse võetud tsiviilhagi ei sisaldanud. Seega on kannatanu 17.06.2024 istungil avaldatu näol tegemist uue nõudega, mille kannatanu oleks pidanud TsMS § 363 ja 338 sätete kohaselt esitama kirjalikult. Kuna kannatanu oma täiendavat nõuet ettenähtud vormis esitanud ei ole, jätab kohus selle sisuliselt läbi vaatamata. Otsuse põhjendused menetluskulude osas, muud otsustused KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 182 lg 2 kohaselt tsiviilhagi täieliku rahuldamise korral kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega KrMS 175 lg 1 p 9 kohaselt kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo puhul on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 8.12.2023 määruse nr 113 „Töötasu alamäära kehtestamine“ kohaselt alates 1.01.2024 töötasu alamäär kuus on 820 eurot. Seega sundraha suurus käesolevas asjas on 1,5 x 820, s.o 1230 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks süüdistatavale riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud kokku 2003,24 eurot ( sh kohtueelses menetluses 131,76 eurot – I kd tl 118-120) ja kohtus 1871,48 eurot II kd tl 187-191). KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks kannatanu valitud esindajale makstud tasu, mis kannatanu menetluskulude nimekirja ja lisatud arvete kohaselt ( I kd tl 179-183) on 1680 eurot. Asja mahtu ja keerukust ning esindaja menetluses osalemise aega arvestades loeb kohus kogu kannatanu valitud esindaja tasu mõistlikuks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks tsiviilkostjate valitud esindajale makstud tasu, mis menetluskulude nimekirja ja lisatud arvete kohaselt ( I kd tl 171 pöördel ja 184-186) on V.Vl 1715,16 eurot (ilma käibemaksuta) ja L.Ol 1090,16 eurot (ilma käibemaksuta). Tsiviilkostjate valitud esindaja õigusbüroo on õigusabi tasu arved esitanud OÜ-le xxxxxxx (V.V osas) ja OÜ Xxxxxxx (L.O osas). Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt pole menetluskulude hüvitamisel tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale või esindajale maksis tasu kohtumenetluse pool ise või mõni menetlusväline isik tema huvides ( RKKKm 3-1-1-78-14, p 30.2). Asja mahtu ja keerukust ning esindaja menetluses osalemise aega arvestades loeb kohus kogu tsiviilkostjate valitud esindaja tasu mõistlikuks. KrMS § 175 lg 1 p 10 kohaselt on menetluskuluks metsamaterjali koguse ja hindamise kulu 449 eurot ( I kd tl 81-82). 26