← Eesti

4-23-1551/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2023. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-23-1551 Kohtunik Rutt Teeveer Väärteoasi P.Z-i kaebus Poli

) § 50 lg 5 p 3 nõuet ning pani toime

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

P.Z-i karistati liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 40 trahviühikut ehk 160 eurot. 13.05.

  1. a esitas P.Z nimetatud otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule, milles taotleb kohtult loobuda tema suhtes algatatud väärteomenetlusest, piirdudes hoiatusega. P.Z selgitab kaebuses, et tema vastu algatatud menetlus põhineb üheselt ja ainult LaserCam 4LE0272 mõõteseadmel, mida kasutati tema auto väidetava kiiruseületuse mõõtmiseks ning väidetava rikkumise menetluse algatamiseks. P.Z-i hinnangul pole selge, kas eelpoolnimetatud mõõteseade oli mõõtmise momendil paigaldatud korrektselt ja kasutati vastavalt kehtivatele nõuetele, mis tagaks tema auto kiiruse mõõtmise korrektsuse ja usaldusväärsuse. Tootja instruktsioonis on nõutud, et mõõtmistäpsuse tagamiseks peab kaamera asetsema väljas ning asuma statiivil maapinnast piisavalt kõrgel. Mõõtmise hetkel oli aga selgelt näha, et kaamera asetses autos sees ja mõõtmine toimus läbi poolenisti avatud auto taga akna. Kuna mõõtmine toimus läbi auto poolenisti allalastud parempoolse tagumise külgakna, siis on küsitav, kas oli tagatud kaks olulist parameetrit - nimelt kaamera kõrgus ja stabiilsus, tagamaks usaldusväärse mõõtmistulemuse. P.Z väidab kaebuses sedagi, et tema sõiduk asetses väidetava mõõtmisprotseduuri ajal kaamera poolt vaadatuna teises reas teiste samas reas sõitvate sõidukite taga. Seega ei ole kindel, kas seade üldse suutis täpselt ja üheselt eristada tema sõidukit teistest liiklejatest. Lisaks eelpool loetletule puudub mõõtmist läbiviinud U.L. kirjeldatud maantee nr. 2
  2. kilomeetril teostatud ja kirjeldatud andmetel mõõtja allkiri. P.Z-i sõiduk peatati sama maantee
  3. kilomeetril, see on 3 kilomeetri kaugusel mõõtmiskohast. Tootja KUSTOM Signals INC. tooteleht kinnitab, et kaamera kasutab foto ja videomaterjali edastamiseks WiFi’t ja andmeside on krüpteeritud AES 256 standardile vastavalt. See omadus võimaldab juhtmevaba sidet kaamera ja läheduses asuva printeri vahel ideaalsetes tingimustes maksimaalselt paarisaja meetri raadiuses. P.Z ei ole piisavalt teavet ka selle kohta, kuidas toimus andmeside tema väidetava kiiruseületamise ja sellest tuleneva mõned minutid hiljem toimunud peatamise vahel konkreetse politseiametniku poolt 3 kilomeetrit eemal mõõtmiskohast. P.Z soovib saada selgemat teavet selle kohta, kuidas kiirusemõõtmise andmed ja muud sellega seotud teave edastati A. S-le ning töödeldi, mis oli kõnealuse menetluse aluseks. Kaebuse esitanud P.Z ei eita kiiruseületamist mõningal määral, mis võis olla tingitud asjaolust, et möödasõidurada hakkas lõppema ja ta pidi leidma võimaluse pöördumiseks tagasi esimesse sõiduritta. P.Z aga ei nõustu sellega, et see toimus väärteomenetluses toodud määral. Tartu Maakohtu 07.06.
  4. a määrusega võeti P.Z-i kaebus menetlusse ja määrati kohtuistungi aeg. 30.08.
  5. a peetud istungil jäi P.Z kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja avaldas, et kiirmenetluse otsuses on menetleja teinud vea ja kirjutanud, et mõõtjaks on U.L. ehkki videosalvestise järgi ta seda ei ole. Vesteldes kolleegidega selgus, et mõõtjaks oli samas sõidukis olnud teine politseiametnik U.L. paarimees B.V.. Kohtuväline menetleja taotles üle 2

(11)kuulata tunnistajatena nii U.L. kui ka B.V. ning võtta asja materjalide juurde teatis Lõuna prefektuuri personalitalituselt, et B.V. on läbinud pädeva mõõtja koolituse. P.Z oli kohtuvälise menetleja taotlustega nõus kuulata üle tunnistajad ning võtta väärteoasjas materjalide juurde tõend B.V. kohta. Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, võttes arvesse menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohti, olles vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat.

§ 50

lg 5 p 3 tulenevalt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

§ 227

lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlus puudub asjaolus, et P.Z juhtis

  1. mail
  2. a kella 18.17 paiku Jõgeva maakonnas XXX vallas XXX
  3. kilomeetril liikudes XXX suunas mootorsõidukit BMW 530i registreerimismärgiga XXX liiklusmärgi nr 351 mõjupiirkonnas ehk teel, kus suurim lubatud kiirus oli 100 km/h. Vaidlus on selles, kas kiirust ületas P.Z-i juhitud sõiduk või mõni teine sõiduk ning kas kiiruse mõõtmine toimus vastavalt kehtestatud nõuetele. P.Z andis kiirmenetluse otsusest nähtuvalt ütlused väärteo kohta, et ta ületas kiirust kiirendusrajal, et mööda sõita autorongist. P.Z tõi kaebuses välja asjaolu, et kiirmenetluse otsuses on märgitud mõõtmist läbiviinud ametnikuna U.L. , kuid puudub mõõtmist läbiviinud U.L. kirjeldatud maantee nr. 2
  4. kilomeetril teostatud ja kirjeldatud andmetel mõõtja allkiri. U. L. asemel on vastava lahtri allkirjastanud menetleja. Kiirmenetluse otsusesse lahtrisse „Muud tõendid ja andmed“ on ekslikult märgitud kiiruse mõõtjana U.L. Videosalvestiselt on näha, et mõõtmist viis läbi kasutaja nr XXX. Kohtuvälise menetleja kohtus antud selgitustest saab järeldada, et kasutaja number tuleb salvestisele siis, kui politseiametnik logib LaserCami oma isiku parooliga sisse ja seejärel ilmub videosalvestisele kasutaja. Salvestiselt nähtav kasutaja number XXX peab ühtima mõõtja töötõendi numbriga ning see number kuulub B.V.le. Tunnistaja B.V. kinnitas kohtus, et tema töötõendi nr on XXX. Tunnistaja U.L. selgitas kohtus ütlusi andes, et ta oli 05.05.
  5. a tööl koos patrullpolitseinik B.V.ga ja nad teostasid liiklusjärelevalvet. U.L. ja B.V. kasutasid Jõgeva maakonnas XXX
  6. kilomeetril erakorralist politseisõidukit. Nad mõõtsid mööda Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa maanteed pidi liikuvate sõidukite sõidukiirust. U.L. istus politseisõidukis ees ja temaga koos oli patrullpolitseinik B.V., kes istus politseiautos taga ja mõõtis kiirusemõõtjaga LaserCam LE0272 neist mööduvate sõidukite sõidukiirust. U.L. selgitas, et väärteootsusesse võis sattuda mõõtjana tema nimi, kuna tema edastas eemal olevale patrullile info, et patrulli 3

(11)poole liigub kiirust ületanud sõiduk BMW XXX. Seega võis menetleja A.S.arvata, et kiiruse mõõtis U.L. Tunnistaja U.L. arvas, et menetlejal A.S-l oli üks esimestest tööpäevadest ja tegemist oli kadetiga ning viga võis tuleneda sellest. U.L. kinnitusel oli tegelikult mõõtjaks B.V. Ka tunnistaja B.V. kinnitas kohtus ütlusi andes, et tema oli politseiametnik, kes 05.05.
  1. a kiirust mõõtis. Tunnistaja B.V. ütlustest selgub, et
  2. mail
  3. a, kui ta teostas kombineeritud liiklusjärelevalvet Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 139ndal kilomeetril, nägi ta, et tema suunas sõitis silmnähtavalt kiiremini sõiduk BMW. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 100 km/h. B. Veske teostas laserkiirusemõõturiga kiiruse mõõtmise ja kiiruseks näitas 134 km/h. B. Veske sõnul mõõtis ta kuni temani lähenemise lõpuni ja siis oli näha sõiduki registreerimisnumber XXX. Sõiduk ületas kiirust. Tunnistaja B. V. selgitas, et ta mõõtis kiirust laserkiirusemõõtjaga ja ütles oma paarilisele, et teisest reast tuleb sõiduk, mille kiirust ta mõõdab ja et paarimees edastaks info suurima kiiruse kohta koos sõiduki registreerimisnumbriga eemal olevatele kolleegidele, kes sõiduki peataksid ja menetleksid. Kohtu arvates on väärteootsuses märgitud viga mõõtja isiku kohta kõrvaldatav kaebemenetluses. Eeltoodut arvestades saab tuvastada, et kiirust mõõtis politseiametnik B.V. Seoses P.Z-i väitega selle kohta, et kiirmenetluse otsuses puudub kiirust mõõtnud ametniku allkiri, selgitab kohus järgnevat. Kiirust mõõtnud ametnik, kellena kohus tuvastas U. L. asemel B. V. , oli kilomeetreid eemal kohast, kus P.Z-i juhitud sõiduk peatati. Rikkumise toime pannud sõiduki andmed edastati väärteomenetlust läbi viinud politseiametnikule andmeside kaudu. Väärteoasja menetlenud isik kogub ja hindab tõendeid ning kirjeldab neid väärteoprotokollis. Kiirust mõõtnud ametnik osaleb väärteomenetluses tunnistajana. VTMS § 57 lõikest 3 tuleneb, et kiirmenetluse otsusele kirjutab alla kohtuvälise menetleja ametnik. Seega on kiirmenetluse otsuse allkirjastamise kohustus selle koostanud ametnikul mitte kiirust mõõtnud ametnikul. P.Z tõi kaebuses välja asjaolu, et tema sõiduk asetses väidetava mõõtmisprotseduuri ajal kaamera poolt vaadatuna teises reas teiste samas reas sõitvate sõidukite taga. Seega ei ole kindel, kas seade üldse suutis täpselt eristada menetlusaluse isiku sõidukit teistest liiklejatest. Kohtuistungil väitis P.Z, et ta ei ole fikseeritud kiiruse määraga nõus. Väljavõttel nr üks on kiiruseks määratud 134 km/h, aga auto number ei ole nähtav. Kiiruse mõõtmiseks on olemas nõuded „Kiiruse mõõturi ja süsteemi protseduurile ja mõõtmistulemuste töötlemisele“ §-s 9 lg 3 p 2, et lasermõõturiga LaserCam4 ei tohi mõõte signaali alas olla teisi sõidukeid.

§ 199

lg 7 sätestab, et nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a vastu võetud määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi Vabariigi Valitsuse määrus) § 10 lg 2 sätestab, et mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad. VTMS § 31 lg 11 sätestab, kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: salvestise seos väärteoasjaga; millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; väärteoasja 4

(11)lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtuvälise menetleja esitatud videosalvestis toime pandud rikkumisest vastab neile nõuetele. Kohus, vaadanud kohtuvälise menetleja esitatud salvestist kiiruse mõõtmise kohta, tuvastas järgneva. Salvestiselt on näha, et rikkumine leiab aset 05.05.
  1. a kella 18.17 ajal maanteel nr 2 ja
  2. kilomeetril, samuti on näha mõõteseadme number LE
  3. Majandus- ja taristuministri 25.06.
  4. a määruse nr 72 „Riigiteede liigid ja riigiteede nimekiri“ lisas 1 on välja toodud, et põhimaantee nr 2 (E263) nimi on Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa. Kohus ei nõustu menetlusaluse isiku väitega selles, et kiiruse mõõtmisel ei ole politseiametnik järginud Vabariigi Valitsuse määrusest tulenevat nõuet, mille kohaselt laserkiirusmõõturi kasutamisel ei tohi mõõtesignaali sihtmärgi alas olla teisi sõidukeid. Märgitud salvestiselt on näha, et seadme sihik on suunatud heledat tooni BMW-le, mis läheneb vasakpoolsel sõidurajal kiirust mõõtnud kaamerale ehk auto sõidab politsei sõiduki suunas. Salvestise esimesel sekundil on näha, et BMW sõidukiiruseks mõõdeti 134 km/h. Sõiduki BMW ümberreastudes paremasse sõiduratta ning lähenedes kiiruse mõõtmise seadmele ehk seisvale politseiautole BMW kiirus väheneb. Kiiruse mõõtmine on katkenud (0 km/h) vaid nendel hetkedel, kui BMW ette sõitis teine sõiduk Subaru ning kui seadme laserkiire ja BMW vahele on jäänud nt liiklusmärk. Märkimisväärne on see, kuidas salvestiselt nähtub üheselt, et laserkiir ehk sihik on ajal, mil kiiruseks mõõdeti 134 km/h, suunatud sõidukile BMW ehk sihik oli suunatud vaid ühele autole ega saanud mõõta juhuslikult eemal olevate sõidukite kiirust. Ka tunnistaja B.V. kinnitas kohtus ütlusi andes, et sihik oli BMW peal, kui ta teatas kiiruse oma paarimehele ning korraga mitut autot mõõta ei ole võimalik. Töö põhimõte ongi selline, et ta suunab autole laserkiire ja mõõdab seda. Ei kuva mitut sõidukit. Seega asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmisel tema sõiduki lähedal sõitvad teised sõidukid ei mõjutanud kuidagi mõõtmistulemust. Tuleb rõhutada sedagi, et mõõtmise alguse faasis on sõiduki BMW kujutis ähmane ning numbrimärk ei ole loetav, kuid salvestise kaheteistkümnendal sekundil on auto registreerimisnumber XXX selgelt näha ja tuvastatav. Seetõttu on kohus veendunud, et kiirust 134 km/h ületas BMW registreerimisnumbriga XXX. Samuti seadis P.Z kaebuses kahtluse alla asjaolu, kas statiivil mõõtmine toimus nõuetekohaselt. Kaebuses on märgitud, et mõõtmise hetkel oli selgelt näha, et kaamera asetses autos sees ja mõõtmine toimus läbi poolenisti avatud auto tagumise akna. P.Z tekkis küsimus, kas ja kuidas kolmjalg-statiiv LE0272 mahub eravärvides Škoda Superbi tagaistmele ning kas kaamera kõrgus ja stabiilsus oli tagatud. Kiirmenetluse otsusesse lahtrisse „Muud tõendid ja andmed“ on ekslikult märgitud asjaolu, et kiirus mõõdeti seadmega LaserCam statiivilt, kuigi tunnistaja B. V. ütlustest tulenevalt toimus mõõtmine politseisõidukist ilma statiivita. Tunnistaja B.V. sõnul oli politseisõiduk kiiruse mõõtmise ajal pargitud kaherealise maha keeratava sõidutee kõrvalteel ning sõiduki esiots oli metsa poole, tagumine osa oli tee poole. B.V. istus enda sõnul sõidukis tagaistmel ja mõõtis läbi tagumise avatud akna. Statiivi ta ei kasutanud. Tunnistaja kinnitas, et mõõtmise ajal mingisuguseid häirivaid tegureid ei olnud, tunnistaja nägi läbi sihiku sõidukit, mille kiirust ta mõõtis ja mõõtis seda lõpuni. Vahepeal mingeid segajaid ei olnud. LaserCam4 kiirusmõõturi kasutusjuhendist nähtuvalt on kaugemal asuvate objektide mõõtmisel soovitatav kasutada statiivi, mis lihtsustab kasutaja tööd ning tagab salvestistele parima ja ühtlase kvaliteedi. Seega on statiivi kasutamine soovituslik, mitte kohustuslik. 5
(11)Vabariigi Valitsuse määruse §-st 10 tulenevalt on kiirusmõõturit lubatud kasutada mh ka seisvas sõidukis. Eelnevast saab järeldada, et kiirusmõõturi kasutamine seisvas sõidukis on igati lubatud ning seisvast sõidukist kiiruse mõõtmine ei muuda mõõtetulemust ebaseaduslikuks. Kasutusjuhendist nähtub seegi, et töötades kiirusmõõturiga ilma statiivita on oluline pöörata tähelepanu sellele, et käsi ei varjaks seadme videokaamerat. Samuti on oluline teada, et igasugune vibratsioon ning liigutused kanduvad ka salvestisele. Seega, kuigi tootja soovitab kasutada statiivi kaugemate objektide puhul, on selline soovitus antud üksnes selleks, et vähendada nt käte liikumise mõju videopildi kvaliteedile. Kiiruse mõõtmise videosalvestusest ei ole näha olulisel määral käte värisemist ning käsi ei varja seadme videokaamerat. Seetõttu leiab kohus, et väärteoasjas on mõõtmistulemus usaldusväärne. Kuigi kiirmenetluse otsuses on menetleja teinud kaks viga, ei mõjuta nimetatud vead väärteokirjelduses kajastuvaid faktilisi asjaolusid, sh kiirusmõõturiga fikseeritud mõõtetulemust ega mõõtmise seaduslikkust, samuti ei mõjuta need P.Z-ile süüksarvatava väärteo kvalifikatsiooni. Kohus saab kõrvaldada need vead kaebemenetluses ning sellest tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et kiirust mõõtis politseiametnik B.V. ning kiirust mõõtis ta seisvas sõidukis ilma statiivita. P.Z-i ütlustest selgub, et talle näitas kolm km hiljem teda kinni pidanud politseiametnik oma Android telefonist fotosid, kuid ta ei tuvastanud seal enda autot. P.Z-i sõnul oli seal juures ilmselt lasermõõturi kuvatõmmis. P.Z-ile jäi selgusetuks, kuidas sai see kuvatõmmis politseiametniku A. S. telefoni, kui kõik seadmed, millega teostatakse järelevalvet, peavad olema taadeldud. Küsimus on ka selles, kas ka politseiametniku telefonid on taadeldud ja kohandatud tööks, et vastavate andmete edastamine oleks seaduspärane ning kuidas sai signaal kaameras sinna kolme km kaugusele visuaalsel kujul. Tunnistaja B. V. kirjeldas kohtus, kuidas tema edastas fotod mõõtetulemusest ja kiirust ületanud sõidukist menetlejani. Tunnistaja B. V. mõõtis kiirust laserkiirusemõõtjaga ja ütles oma kolleegile U. L-le, et teisest reast tuleb sõiduk, mille kiirust tunnistaja mõõdab, paludes U. L-l edastada informatsioon suurima kiirusega koos sõiduki registreerimisnumbriga eemal olevatele kolleegidele, kes sõiduki peataksid ja menetleksid. Edasi tegi B. V. videost pildi ja saatis selle sõiduki peatajatele läbi menetluse kanali. B.V. kirjeldas, et ta võttis videoaparaadist esimese foto telefonikaamerasse, kus oli kõige suurem kiirus ja järgmine foto oli sellest, kui sõiduk oli lähenenud ja sõiduki registreerimisnumber oli näha. B. Veske kasutas tegemiseks oma isiklikku telefoni. B. V. sõnul kasutavad politseinikud kanalit, kus neil on ühine grupp, kuhu kuuluvad politseinikud, kes on selle operatsiooniga seotud. B. V. paarimees U.L. teatas kaugemal asuvale ekipaažile informatsiooni. Tunnistaja U. L. väitis kohtus, et politseiametnikud kasutavad politsei raadiosidet. Nad on töökanali peal ja vahetavad infot. Kui keegi on ületanud kiirust, siis nad annavad info kanali kaudu edasi. Tunnistaja U. L. kirjeldas ka seda, kuidas toimub info vahetamine mõõtja autost menetleja autosse ehk kuidas edastatakse kiirust ületanud sõiduki fotod koos mõõtetulemusega menetlejale. Nimelt väitis U. L. , et selleks kasutatakse politsei suhtluskanalit ja telefoni teel politsei suhtlusgruppi, kuhu nad kuuluvad. See on XXX rakendus. See rakendus on neil isiklikes telefonides. U. L. sõnul ei mõjuta politseiametnike isiklikes telefonides rakenduse XXX kaudu mõõtmise tulemusest foto edastamine mitte kuidagi mõõtmistegevust. Kohtuväline menetleja avaldas kohtus, et politsei sisekontroll lubab politseiametnikel rakendust XXX kasutada tavalise informatsiooni vahetamiseks ja see ei ole mitte kuidagi seotud mõõteprotsessiga, sest kasutatud on tavalist kaamerat ja pildistatud on kiiruse ekraani. 6
(11)Foto esitamine ei ole mõõteprotsessi osa ja foto edastamiseks kasutatud seade ei pea olema taadeldud. Tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlejale kiiruse ületanud sõidukist ja mõõtetulemusest foto edastamine ei ole kuidagi seotud kiiruse mõõtmisprotsessiga ning see ei mõjuta ka kuidagi kiiruse mõõtmise tulemust ega selle usaldusväärsust. Kohus ei nõustu P.Z-i väitega selle kohta, et politseiametnike telefonid peaksid olema taadeldud, et fotod vastu võtta ja sellest tulenevalt väärteoasja menetleda ning menetlusalusele isikule mõõtetulemust tutvustada. P.Z tõi kohtus välja ka asjaolu, et tema hinnangul oli tegemist mõõtmisega, mis toimus varjatult. Vabariigi Valitsuse määruse § 9 lg 6 ütleb, et varjatud liiklusjärelevalve käigus tuvastatud sõidukiiruse ületamise korral ei kohaldata sama paragrahvi lg 4 nõuet, vaid kiirusemõõturi lugem teatatakse koos andmega sõiduki margi, värvuse ja registreerimise numbri kohta eemal asuvale politseiametnikule, kes peatab kiiruse ületanud sõiduki ja alustab väärteomenetlust. P.Z-i hinnangul lõige 4 nõue, mida ei kohaldata, on mõõtmise tulemuse kiirusemõõturi ekraanile ilmuv lugem, mis säilitatakse kiirusmõõturi mälus, kui see on tehniliselt võimalik, aga kuna tegemist oli varjatud mõõtmisega, siis seda punkti ei kohaldata. Seega P.Z-i hinnangul ei oleks mõõtmist teostanud ametnik tohtinud mõõtetulemust salvestada ega seda teisele politseiametnikule edastada. Vabariigi Valitsuse määruse § 9 lg 4 sätestatu kohaselt säilitatakse mõõtmise tulemusel kiirusmõõturi ekraanile ilmuv lugem kiirusmõõturi mälus, kui see on tehniliselt võimalik. Samas sätte lõikest 6 tuleneb, et varjatud liiklusjärelevalve käigus tuvastatud sõidukiiruse ületamise korral ei kohaldata lõike 4 nõuet, vaid kiirusmõõturi lugem teatatakse koos andmetega sõiduki margi, värvuse ja sõiduki registreerimisnumbri kohta eemal asuvale politseiametnikule, kes peatab kiirust ületanud sõiduki ning alustab väärteomenetlust. Kuivõrd tegemist oli kombineeritud liiklusjärelvalvega, oli kiiruse mõõtmise koht ja sõiduki peatamise koht erinevad. Samuti teostati mõõtmine ja sõiduki peatamine erinevate ametnike poolt. Nagu kohus juba eelnevalt tuvastas, siis tunnistajate ütlustest selgub, et tunnistaja U. L. edastas tunnistaja B. V. palvel kiirust ületanud sõiduki info ehk kiiruse mõõtetulemuse ja registreerimisnumbri eemal olevatele kolleegidele, et nad sõiduki peataksid. Tunnistaja B. V. mõõtis kiirust, tegi mõõtmise videost pildid ja saatis need läbi rakenduse XXX patrullpolitseinikele, kes kiirust ületanud sõiduki peatasid. Seejärel P.Z-i sõiduki peatanud politseiametnik tutvustas menetlusalusele isikule mõõtetulemust. Kohus ei näe eelkirjeldatud olukorras Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud nõuete rikkumist ning nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et menetlusalause isiku viidatud kahest sättest koosvõetuna ei saa kuidagi välja lugeda seda, et varjatud liiklusjärelevalve käigus saadud videosalvestist ei tohi väärteoasjas tõendina kasutada. Kui kiirust mõõtnud politseiametnik jätab mõõtetulemuse salvestamata ning üksnes teatab sõidukit peatavale patrullile mõõdetud kiiruse, tekiks olukord, kus Vabariigi Valitsuse määruse § 9 lg-s 4 toodud nõude järgimata jätmisel ei ole väärteomenetluses mõõtetulemus ning selle usaldusväärsus tõendatav, samuti ei saaks menetlusalusele isikule mõõtetulemust tutvustada, mis omakorda raskendaks menetlusaluse isiku kaitseõigust. Kokkuvõtvalt on kohus tuvastanud, et vaidlusaluse sündmusega tegelesid politseiametnikud koosseisus B.V., U.L. ja A. S. Tunnistajate B.V. ja U.L. ütlused langevad omavahel kokku ja riimuvad selles, et nad teostasid 5. mail 2023. a liiklusjärelevalvet XXX 139ndal kilomeetril. U.L. istus politseisõidukis ees ja temaga koos olnud patrullpolitseinik B.V. istus politseiautos 7
(11)taga ja mõõtis kiirusemõõtjaga neist mööduvate sõidukite sõidukiirust. Tunnistaja B. V. teostas seisvast politseisõidukist laserkiirusemõõturiga BMW kiiruse mõõtmise ja BMW kiiruseks osutus 134 km/h teelõigul, kus suurim lubatud kiirus oli 100 km/h. Tunnistaja U. L. edastas informatsiooni politsei raadioside kaudu eemal olevale patrullile, et nende suunas liigub kiirust ületanud BMW registreerimismärgiga XXX. Tunnistaja B. V. edastas rakenduse XXX kaudu patrullile fotod kiirust ületanud sõiduki BMW suurimast kiirusest ja sõiduki registreerimisnumbrist. Salvestustelt nähtub, et BMW registreerimisnumbriga XXX kiiruseks mõõdeti 134 km/h. Mõõteseaduse § 5 lõikest 1 tulenevalt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. 20.10.
  1. a teatise kohaselt on Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse liikluspolitseinik B.V. läbinud 05.05.
  2. a Mõõtealase koolituse – kiirus (laser, radar) ja 10.05.
  3. a Mõõtealase koolituse. Metrosert taatlustunnistusest nähtub, et mõõtevahend LaserCam 4 LE0272 läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele. Mõõtevahend taadeldi 26.07.
  4. a. Seega mõõdeti sõidukiirus vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt ning mõõtevahend oli taadeldud. Eeltoodust tulenevalt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Kohus ei tuvastanud, et politseiametnik oleks mõõtnud mõne teise, kas P.Z-i sõiduki ees, kõrval või järel sõitnud mootorsõiduki kiirust. Nagu kohus juba tõendatuks luges, on salvestuselt selgelt nähtav, et lasersihik oli kiiruse 134 km/h mõõtmise ajal suunatud P.Z-i sõidukile BMW (v.a nt liiklusmärgi ja teise sõiduki tõttu tekkinud katkestuse ajal, kui seade üldse kiirust ei mõõtnud). Arvestades ka tunnistaja B. V. ütlusi selle kohta, et sihik oli suunatud BMW-le ja mitut autot korraga mõõta ei ole võimalik, on kohus veendunud, et seade mõõtis ainult P.Z-i juhitud sõiduki kiirust. Seetõttu leiab kohus, et välistatud on P.Z-i väited selle kohta, et seade ei suutnud eristada tema sõidukit teistest liiklejatest. Lähtudes eeltoodust loeb kohus tõendatuks, et P.Z juhtis 05.05.
  5. a kella 18.17 paiku Jõgeva maakonnas XXX vallas XXX
  6. kilomeetril liikudes XXX suunas mootorsõidukit BMW 530i registreerimismärgiga XXX liiklusmärgi nr 351 (suurim lubatud kiirus 100 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 134 +/- 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 30 km/h. Järelikult on P.Z-i tegevuses tõendamist leidnud

§ 227

lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 30 kilomeetrit tunnis. Kohtul tuleb tuvastada ka väärteokoosseisu subjektiivse külje tunnused. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus ning otsene ja kaudne tahtlus. Seejuures KarS § 16 lõikest 2 tulenevalt on kavatsetusega tegu siis, kui isik seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Menetlusaluse isiku ütlustest tuleneb, et ta sooritas möödasõitu ja kuivõrd möödasõitu võimaldav rada hakkas lõppema, pidi ta kiirust suurendama, et tagasi reastuda. Arvestades, et nii tunnistaja B. V. ütlustest kui ka salvestiselt nähtub, et P.Z-i sõiduk liikus teistest sõidukitest ees ja silmnähtavalt kiiremini ning arvestades sõidukiirust vähemalt 130 km/h mõõtmise alguses, oli kiiruse ületamine menetlusalusele isikule igati tajutav. Kiiruse ületamine oli kavatsetud tegevus, kuivõrd menetlusalune isik seadis eesmärgiks kõrval sõidurajal sõitnud autost mööda 8

(11)saada ja tagasi esimesse sõiduratta reastuda ning selleks ületas ta teadlikult kiirust. Kohus leiab seega, et P.Z pani väärteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõistes. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut P.Z-i tuleb toimepandu eest karistada. Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 227

lg 2 sätestatu kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 eurot. Kar

S § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kiirmenetluse otsuses ei ole menetlusalune isik väärtegu kahetsenud. Kohtule esitatud kaebuses on P.Z märkinud, et ta tunnistab kiiruse ületamist, kuid mitte sellises ulatuses, nagu on talle ette heidetud. Menetlusalune isik ei ole kahetsust väljendanud ei kirjalikus kaebuses ega kohtuistungil. Vastupidi, P.Z otsis õigustusi enda käitumisele. Nimelt väitis ta kaebuses, et kiiruse ületamine mõningal määral võis olla tingitud asjaolust, et möödasõidurada hakkas lõppema ja ta pidi leidma võimaluse pöördumiseks tagasi esimesse sõiduritta. Samuti viitas ta kohtus Saksamaal olevatele teistsugustele liiklusoludele. Seetõttu P.Z-i tegevuses KarS §-s 57 kergendavaid asjaolusid ega ka KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt P.Z kehtivaid kriminaal- ega väärteokaristusi ei ole. Kohtu arvates on menetlusaluse isiku süü keskmine ning seda järgnevatel põhjustel. P.Z ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km tunnis, seega

§ 227lg-s 2 sätestatud vahemiku (21-40 km/h) keskmises määras.

Kohus tuvastas, et menetlusalune isik ületas kiirust kavatsetult ehk tahtluse raskeimas vormis. Kiiruse ületamine toimus teel, kus oli ühes suunas kaks sõidurada. P.Z-i ütlustest selgub, et ta kiirendas selleks, et tagasi jõuda esimesse sõiduratta, kuna möödasõiduks ettenähtud teine sõidurada hakkas lõppema. P.Z selgitas kohtus sedagi, et ta tuli pojaga Saksamaalt lennukiga ja nad sõitsid Tartusse koju. Saksamaal on hoopis teistsugused liiklusolud. Asjaolu, et Saksamaal on teised liiklusolud ja lubatud suuremad sõidukiirused ei vähenda kuidagi menetlusaluse isiku süüd. Väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel reedel õhtusel ajal, mil on üldteadaolevalt liiklus tihedam, seega on ka potentsiaalsete ohvrite arv ning võimalik kahju suurem. Juhtides sõidukit lubatud suurimat sõidukiirust ületades, asetab juht ohtu nii enda kui ka samal teelõigul liikuvate teiste inimeste tervise ja elu, samuti vara. Selline käitumine näitab juhi hoolimatust liiklusreeglitesse ja liiklusohutusse. Samas tuleb arvestada ka sellega, et möödasõit ja kiiruse ületamine ei toimunud vastassuunavööndis, vaid teisel sõidurajal. Karistust mõistes tuleb lähtuda põhimõttest, et isik hoiduks edaspidi uute süütegude toimepanemisest. Kuna karistusregistri väljavõttest nähtuvalt ei ole P.Z kehtivaid 9

(11)väärteokaristusi, on kohtuväline menetleja õigustatult määranud talle karistuseks rahatrahvi sanktsiooni keskmisest määrast väiksema, s.o 40 trahviühikut. Kohus leiab, et väärteootsuses karistuseks mõistetud rahatrahv alla sanktsiooni keskmist määra on põhjendatud, proportsionaalne ning vastab P.Z-i süü suurusele ja teo toimepanemise asjaoludele. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse rahatrahvi vähendamiseks, mistõttu jätab kohus mõistetud karistuse muutmata. Arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada P.Z-i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, täidab tema karistamisel eesmärke rahatrahvi kohaldamine 40 trahviühiku ulatuses. P.Z taotles kaebuses kohtul loobuda tema suhtes algatatud väärteomenetlusest ning piirduda hoiatusega. Mis puutub üksnes suulise hoiatusega piirdumisse, leiab kohus, et suulist hoiatust kohus kohaldada ei saa. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo karistusraamid ei näe ette karistusena hoiatust. Hoiatus on kohaldatav Kar

S § 87 alusel mõjutusvahendina vähemalt neljateist-, kuid alla kaheksateistaastaselt väärteo toimepannud isikule. Teatud juhtudel on VTMS kohaselt võimalik kirjaliku hoiatusmenetluse kohaldamine, kuid käesoleval juhul seda menetlust kohaldada ei saa, kuivõrd täidetud ei ole järgnevad VTMS § 541 tingimused. Nimelt ei ole väärteomenetluse ajendiks automaatse liiklusjärelevalve süsteemiga edastatud teave liiklusnõuete rikkumise kohta, samuti ei ole tegemist olukorraga, kus teo avastanud järelevalvet teostaval ametnikul ei olnud võimalik kohe tuvastada mootorsõiduki juhti. VTMS § 31 lg 3 punktist 1 tulenevalt võib kohtuväline menetleja vähetähtsa väärteo korral väärteomenetluse alustamata jätta, kui menetleja hinnangul piisab väärteo toimepannud isiku hoiatamisest. Praeguses väärteoasjas on kohtuväline menetleja algatanud väärteomenetluse ning leidnud, et tegemist ei olnud vähetähtsa väärteoga, pidades vajalikuks menetluse läbiviimist ning karistusena rahatrahvi kohaldamist. Kohus ei saa praeguses menetlusstaadiumis suulist hoiatust kohaldada, vaid saab üksnes hinnata, kas väärteomenetlus tuleks lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Nimelt juba alustatud väärteomenetluse võib otstarbekuse kaalutlustel lõpetada nii kohtuväline menetleja kui ka kohus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-9113, p 15). Seega näeb seadus ette õigusliku aluse väärteomenetluse lõpetamiseks juhul, kui kohus leiab, et asetleidnud rikkumine on isiku väärteo korras karistamiseks ebaoluline või vähetähtis (RKKKo nr 3-1-1-5-16, p 8). Kohtu arvates ei ole P.Z-i tegu ebaoluline või vähetähtis. Lubatud piirkiiruse ületamised on Eestis kahetsusväärselt enim aset leidvad liiklusalased rikkumised, samuti ühed enamohtlikud väärteod liikluses. Politsei kohustus on rikkumistele reageerida, vastasel korral ei ole tagatud liiklusohutus ega ka õiguskorra kaitsmise huvid. Seetõttu esineb väärteoasjas ka avalik menetlushuvi. Praegusel juhul ei ole menetlusalune isik oma tegu täiel määral 10

(11)tunnistanud, ta ei ole ka oma käitumist kahetsenud, seega jääb kahtlus, et oportuniteediprintsiibi rakendamine võib tingida väärtegude toimepanemise jätkamise. Kohus leiab, et nii eripreventiivsest kui ka üldpreventiivsest vajadusest lähtuvalt on menetlusaluse isiku karistamine vajalik. Kõike eelnevat arvesse võttes jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvi muutmata ning leiab, et käesoleval juhul on KarS § 56 lg 1 mõtte kohaselt põhjendatud P.Z-i karistada rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.