Obsah (4)

§ 121§ 45§ 43§ 104

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-2413 Määruse kuupäev 2. september 2024 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Tõnis Rohtma kaebus Alutaguse Vallavalitsuse 11. juuli 2024. a korralduse nr 329

) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Esmalt märgib kohus, et Alutaguse Vallavalitsuse
2. juuli
3. a korralduse nr 329, millega vald otsustas jätta algatamata Peipsi põhjaranniku ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni projekti keskkonnamõju hindamise (KMH), näol on tegemist menetlustoiminguga, mitte haldusaktiga, kuna see ei ole suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt haldusmenetluse seadus § 51 lg 1). Ka kaebuses esitatud kohustamisnõude sisuks on Alutaguse valla poolt teostatavad menetlustoimingud.
4. Menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise (

§ 45lg 3).

Kui isik soovib kaitset menetluse eeldatava lõpptulemuse vastu, tuleb reeglina lõpptulemus ära oodata (nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus nr 3-3-1-73-13, p 15;
3. oktoobri
4. a määrus nr 3-3-1-30-12, p 11). 5.

§ 45

lg 3 ei näe ette erisusi keskkonnaasjades tehtud menetlustoimingute vaidlustamiseks ning ka kohtupraktika kohaselt saab üldjuhul keskkonnamõju hindamisega seotud menetlustoiminguid halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga.

§ 45

lg 3 teise alternatiivi alusel on erandina lubatud vaidlustada KMH algatamata jätmist, kui KMH korraldamine on konkreetses menetluses õigusaktidest tulenevalt kohustuslik (st ei jäta haldusorganile kaalutlusõigust), sest sellisel juhul oleks selge, et kui menetlustoiming jääb tegemata, siis ei saa ka menetluse lõpptulemus olla kuidagi õiguspärane ja haldusmenetlusse sekkumine oleks seetõttu õigustatud (nt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus nr 3-3-1-64-11, p-d 8–11, 13–15).
3. Seega on haldusmenetlusse sekkumine enne lõppotsuse tegemist üksnes erandlik ning seda õigustaks eeskätt olukord, kus menetlusviga on sedavõrd ilmne ja oluline, et toob vältimatult kaasa menetluse tulemusel antava haldusakti või tehtava toimingu materiaalse õigusvastasuse. Praegusel juhtumil ei saa sedavõrd olulise vea esinemist ja ehitusloa vältimatut tühistamist vaidluse asjaoludest tulenevalt eeldada.
4. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-64-11 (p-d 14-16), et Vabariigi Valitsuse
5. augusti
6. a määruse nr 224 loetellu kuuluvate tegevuste puhul on haldusorganil hindamisruum selle osas, kas loetellu kuuluval tegevusel on konkreetsel juhul eeldatavalt oluline keskkonnamõju või mitte. Kolleegium leidis, et juhtudel, kus haldusorganil on detailplaneeringu menetlemisel hindamisruum kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju olulisuse osas, ei ole põhjendatud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamata jätmise kui menetlustoimingu vaidlustamise võimaldamine. Kuna sellisel juhul ei tulene KSH läbiviimise kohustus vahetult seadusest, vaid eeldab haldusorgani hindamisotsust, ei ole KSH algatamata jätmise näol tegemist ilmse menetlusveaga. Haldusorgani hinnangut keskkonnamõju olulisusele ning sellest tulenevat otsust KSH algatamata jätmiseks saab sellisel juhul halduskohtus vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga. Asjaolu, et kavandatav tegevus võib kuuluda määruse nr 224 loetellu, ei anna õigust KSH algatamata jätmise toimingu peale kohtusse pöördumiseks. Seetõttu puudub ka vajadus välja selgitada, kas tegemist on tõepoolest määruses nr 224 nimetatud tegevusega või mitte (Riigikohtu
7. novembri
8. a määrus nr 3-3-1-63-11, p 10).
9. Kohus leiab, et eelpool välja toodud Riigikohtu seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul. Vaidlusalusest korraldusest nähtuvalt on vald tuginenud Vabariigi Valitsuse määruse nr 224 § 13 p-le 2 ning sellega kooskõlas on antud keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang. Seega ei ole praegusel juhul tegemist vahetult seadusel põhineva ning haldusorganile kaalutlusruumi mitte jätva kohustusega KMH läbi viia.
10. Järelikult ei ole KMH algatamata jätmine ja valla poolt teostatud keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang sellisel juhul ilmsed menetlusvead ning kaebus nende vaidlustamiseks ei ole lubatav. Haldusorgani otsustust KMH vajalikkuse üle ning ka avalikkuse kaasamata/teavitamata jätmist saab vaidlustada koos ehitusloaga ning halduskohus saab kaebuse lahendamisel hinnata KMH hindamata jätmise ja avalikkuse kaasamise/teavitamise küsimuse õiguspärasust.
11. Seega puudub kaebajal eraldiseisev kaebeõigus Peipsi põhjaranniku ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni projekti keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise vaidlustamiseks ning 2 kaebuses märgitud kohustamisnõude esitamiseks, mistõttu tagastab kohus T. Rohtma kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel.

11.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 12. Kuna kohus tagastas kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel, siis ei kuulu kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot kaebajale tagastamisele (

§ 104lg 5 p 2).

Kaebuse tagastamise tõttu jätab kohus kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 3