← Eesti

1-17-4185/28

Obsah (6)§ 118§ 73§ 16§ 18§ 19§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Kohtu

§ 118lg 1 p 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 22.

augusti

  1. a otsus N.T kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar Süüdistatav - N.T , isikukood XXX, elukoht XXX (kontaktaadress XXX) Kaitsja - Kalju Kutsar (määratud korras) Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin Kannatanu - R.R.
  2. oktoober 2017 Süüdistatav N.T, tema kaitsja Kalju Kutsar ja prokurör Milvi Väin RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. augusti
  5. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  6. Määrata Advokaadibüroo Valge&Uiga OÜ-le N.T-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks 28 eurot) ja riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulu hüvitiseks 64 (kuuskümmend neli) eurot 80 senti (sh käibemaks 10 eurot 80 senti).
  7. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks N.T-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 232 (kakssada kolmkümmend kaks) eurot 80 senti. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  8. N.T anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p 1 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

  1. oktoobril 2016 kella 03.40 paiku tungis joobeseisundis süüdistatav Valga linnas J. Kuperjanovi 57 asuva Voorimehe pubi ees tänaval teiste isikute juuresolekul kallale R.R. , lüües teda ühe korra rusikaga näo piirkonda. Selle tulemusena kukkus kannatanu selg ees asfaldile ja jäi sinna meelemärkuseta lamama. Kuriteoga tekitas N.T R.R. eluohtliku tervisekahjustuse: peaajupõrutuse põrutuskolletega paremas otsmikuoimusagaras ja kõvakelmealuse verevalumi paremal pool otsmiku-oimusagarapiirkonnas, samuti parema ülalõuaurke eesseina sisserõhutusmurru ja nahaaluse verevalumi paremal näopoolel. Vigastuste tüsistusena tekkis R.R. peaajuturse. Süüdistuses märgiti sedagi, et oma teoga rikkus N.T korrakaitseseaduse § 55 nõudeid. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  2. Tartu Maakohtu
  3. augusti
  4. a otsusega tunnistati N.T

§ 118

lg 1 p 1 järgi süüdi ja teda karistati 4-aastase vangistusega, mis jäeti

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 4 aasta ja 1 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. (b) Põhiosa

  1. Maakohus tuvastas järgmise sündmuste käigu. N.T hakkas
  2. oktoobril 2016 Valgas ühel sünnipäeval alkoholi tarvitama. Millalgi öösel läks ta koos teiste seal sünnipäeval olnud inimestega Voorimehe pubisse, kus jätkas alkoholi tarbimist. Ka R.R. tarvitas
  3. oktoobril 2016 Valgas alkoholi: ta tegi seda oma sõbra H.U. pool koos H.U. ja viimase naisega. Ka nemad suundusid kunagi öösel Voorimehe pubisse, kus R.R. tarbis alkoholi edasi. Millalgi pärast kella kolme
  4. oktoobri 2016 hommikul, kui pubi suleti, siirdusid nii 2

(10)R.R. kui ka N.T pubist välja. Välja läinud inimesed, keda oli palju, jäid pubi ees väikestes gruppides juttu rääkima. Mõni aeg pärast välja jõudmist lõi N.T teadmata põhjusel R.R. rusikaga näkku. Löögi tagajärjel kukkus R.R. kuklaga vastu asfalti. Kukkumise tõttu tekkisid R.R. süüdistuses nimetatud tervisekahjustused. Pärast lööki hakkas N.T pubi juurest ära minema. Vahetult pärast löömist tekkis pubi ees olnud inimestes mõningane segadus, kuni keegi hüüdis N.T-le osutades, et lööja läheb minema. Seepeale otsustasid mõned inimesed N.T kinni võtta ja läksid talle järele. Kui nad N.T-ni jõudsid, pidasidki nad N.T kinni ja takistasid tal ära minemast, kuni tuli pubi turvatöötaja poolt telefonitsi välja kutsutud politsei, kes 1,41 mg/l suuruses joobes N.T endaga kaasa viis.
  1. Selgitades, milliste tõendit põhjal ta eeltoodud sündmuste käigu tuvastas, märkis maakohus muu hulgas järgmist.
  2. Selle kohta, kas R.R. lööja oli N.T, otseseid tõendeid ei ole. Samas leidis kohus, et N.T vägivallategu on tuvastatav kaudsete tõendite põhjal. Eeskätt tugines kohus sündmuskohale saabunud politseiametnik R.K. ja abipolitseinik E.K. tunnistajana antud ütlustele.
  3. R.K. sõnul ütles N.T talle kinnipidamisel, et ta lõi ühte inimest. E.K. väitel ütles N.T talle hiljem politseijaoskonnas, et ta lõi seepärast, et tal ei jäänud muud üle, et löömine oli seotud naisega, et ta ei soovinud probleeme kartes pubisse minna ning varem oli ta olnud selline, ent enam mitte. Maakohus leidis, et need ütlused on KrMS § 66 lg 21 p-st 3 tulenevalt tõendina kõlbulikud.
  4. N.T ei eitagi, et ta midagi sellist öelda võis, aga ta olevat pidanud silmas seda, et temale tungiti pubist eemal kallale. Maakohtu hinnangul on aga N.T versiooni tõele vastavus välistatud. Kui inimesele tullakse tänaval n-ö heast peast kallale, ei ole võimalik, et ta piirdub napisõnalise löömise jaatamisega ega selgita kohale jõudnud politseinikele tegelikku olukorda: seda, et tema on langenud suure ebaõigluse ohvriks.
  5. N.T ütlusi selle kohta, miks ta sellist selgitust ei andnud, pidas maakohus ebausutavaks. Nimelt ütles N.T, et ta „ei viitsinud vaielda, [võib-olla] oleks veel kellegi käest saanud“. Esiteks on sama hästi kui mitteusutav see, et inimene kardab seda, et talle tullakse politseinike juuresolekul kallale. Isegi kui see oleks nii, räägiks seesugune suures hirmus olnud inimene politseinikele tegelikest asjaoludest politseiautos või vähemalt politseijaoskonnas ehk siis, kui temas hirmu tekitanud inimesi enam juures ei ole.
  6. Maakohut ei veennud N.T versiooni õigsuses ka selgitus, et „purjus peaga ei tohi ka avalikus kohas käia, sain aru, et olen purjus, et viiakse kainenema“. Esiteks sai N.T kindlasti suurepäraselt aru, et ka teised öösel pubi juures olnud inimesed ei olnud kained: juba seetõttu ei saa süütuks ohvriks langemisest rääkimata jätmist selgitada arusaamisega oma purjusolekust. Teiseks kordas kohus seisukohta, et kui N.T-ga oleks tõesti juhtunud midagi sellist, nagu ta ise väidab (st kallaletung selja tagant temale kui ilmsüütule), ei oleks ta piirdunud pelga löömise jaatamisega ega jätnud politseinikke üksnes alkoholijoobe tõttu tegelikult aset leidnust informeerimata. See, kuidas N.T süütult ohvriks langemise korral juhtunut politseinikele selgitanud oleks, oleks maakohtu hinnangul sõltunud sellest, mida ta teadis teda rünnanud inimeste motiividest. Kui ta oleks lähtunud sellest, et talle tuldi kallale ilma igasuguse arusaadava põhjuseta – N.T ütleski, et ta „ei saanud [aru, miks talle kallale tuldi], suht juhmiks võttis selline asi“ –, oleks ta ilmselt täiesti endast väljas olnud või vähemasti politseinikele igal moel selgitada üritanud, milline ebaõiglus temale osaks langenud on. Kui aga N.T oleks mõistnud, et teda rünnanud inimesed arvasid vääralt, et tema on kedagi pubi juures löönud, 3
(10)oleks N.T püüdnud politseinikele kõigiti selgitada sellise arvamise ekslikkust. N.T aga ei teinud ei üht ega teist. Nii E.K. kui ka R.K. selgitasid, et N.T oli väga rahulik. R.K. sõnul oli N.T rahulik juba siis, kui politseinikud alles talle lähenesid: üks inimene hoidis N.T õlast kinni ja mingit rüselust ei toimunud. Ka N.T ise väitis, et ütles politseinikele pärast viimaste teadet tema kaasa viimise kohta ainsa asjana, et käeraudu pole talle vaja peale panna.
  1. Puutuvalt N.T poolt E.K. le öeldusse „muu mitte üle jäämise“ kohta märkis maakohus järgmist. Veenev ei ole N.T selgitus, et seda öeldes pidas ta silmas nende inimeste löömist, kes teda pubist eemal ründasid. Kui inimesele tullakse n-ö heast peast kallale ja ta üritab end ründajaid lüües kaitsta, ei selgita ta juhtunut sõnadega „mul ei jäänud muud üle“ või vähemalt ei piirdu ta sellise väga lakooniliseks jääva selgitusega. Ta ütleb üheselt arusaadavalt, et teda rünnati, talle tuldi kallale vms. Kõnelemine muud mitte üle jäämisest viitab millelegi sellisele, mis nõuab märksa enam selgitusi ja eeldatavasti ka enese õigustamist.
  2. Et N.T ei olnud süütu ohver, kellele tänaval kallale tungiti, viitab maakohtu hinnangul ka tema poolt E.K. le öeldu, et ta kartis pubisse minnes probleeme ja et ta oli varem selline, aga enam mitte. Kohus leiab, et „selline olemine“ all pidas N.T silmas seda, et ta on purjuspäi vägivallakuritegusid sooritanud: seda tõendab nii N.T viimane karistus avaliku korra raske rikkumise eest kui ka tema kinnitus, et ta pani varem toime õigusrikkumisi, sh joobes olles. Kui N.T oleks tänaval olles ilma põhjuseta rünnatud, ei oleks ta hakanud rääkima sellest, et ta on pannud purjus olles toime kuritegusid ja kartis pubisse minnes millegi sellise kordumist: tänaval ilmsüütuna rünnaku ohvriks langemist ei oleks süüdistatav kuidagi sidunud oma varasemate õigusrikkumistega.
  3. N.T versiooni ei kinnita ka tema väide oma paremakäelisuse kohta. Ilmselt on tõsi, et parema käega tehtud löök tabab pigem ohvri vasakut näopoolt. See aga ei ole kindlasti alati nii. Näiteks võib löök mõneti nurjuda ja pihta võib saada hoopis löödava parem näopool. Samuti võib parema käe löök tabada ohvrit paremale poole nägu nt situatsioonis, kus lööja ja ohver ei seisa teineteisega täiesti paralleelselt, vaid mõningase nurga all.
  4. R.R. löömist N.T poolt ei välista ka see, et politseinike kohale jõudes oli süüdistatav 200 meetri kaugusel pubist. Nimelt väitis kaitsja, et kui N.T oleks olnud lööja, ei oleks ta nii kaugele minna saanud. Kohus sellega ei nõustunud. Esiteks tuleb tähele panna seda, et pubi ees tekkis pärast lööki mõningane segadus: H.U. ütlustest ilmneb, et mitmed inimesed ütlesid löömise osas erinevaid asju. Samuti tuleb arvesse võtta, et suur osa (kui mitte kõik) pubi ees olijatest olid rohkem või vähem purjus. Purjus inimesed aga reageerivad sündmustele mõneti kauem kui kained. Seetõttu on igati loogiline, et N.T suutis pärast lööki pubist võrdlemisi kaugele minna, enne kui teda taga ajama hakati. Omajagu suutis N.T pubist eemalduda ka tema tagaajamise kestel. Samuti ei ole võimalik eeldada seda, et N.T ja tema kinnipidajad olid politsei saabumiseni kulunud minutite jooksul täpselt ühe koha peal. E.K. ütlustest nähtuvalt nad kõndisid.
  5. N.T süüditunnistamist ei väära ka tema väide, et ta läks pubist välja hetkel, mil pubi veel töötas ja hakkas kohe kodu poole kõndima, misjärel teda peagi rünnati. Kui see oleks olnud nii, oleks see vastuolus muude tõenditega, millest ilmneb, et löögi hetkeks oli pubi juba suletud: inimesed olid olnud mõnda aega väljas pubi ees. See vastuolu võib olla seletatav mitmeti. Esiteks tuleb kõne alla see, et N.T ei kõnele tõtt. Teiseks aga on võimalik, et N.T on n-ö mälulüngad. Süüdistatav oli tema joobe kontrollimise hetkel umbes kolmepromillises joobes. Ta ise kinnitas kohtule, et tal on aeg-ajalt joomise tõttu mälulünki esinenud. Seega võib ta tõesti mäletada seda, et ta läks pubist välja veel selle lahti oleku ajal, – tegelikult aga oli ta pubis veel 4
(10)edasi (või läks sinna pärast korraks välja minekut tagasi) ja oli pärast pubi sulgemist ka selle ees. Seoses mälulünkadega ei saa välistada ka seda, et N.T ei mäletagi praegu tõepoolest, et ta R.R. lõi: see aga tema süüd ei välista.
  1. Viimaks ei kõla usutavalt N.T selgitus, et ta sai selja tagant jalaga näkku: selline võimalus tundub kohtule kordades ebatõenäolisem kui see, et parema käe löök tabab kannatanu paremat näopoolt.
  2. Maakohus tõdes, et R.R. löömise motiiv jääb tuvastamata. Samas märkis kohus, et E.K. sõnul ütles N.T talle, et löömine oli seotud naisega. Nii R.R. kui ka M.M. ütlesid, et R.R. ja N.T elukaaslane I.N. aeg-ajalt suhtlevad. Ka N.T sõnul teadis ta, et I. N lävib aeg-ajalt R.R. ga. Seetõttu ei saa välistada, et N.T poolne R.R. löömine oli seotud kuidagi I. N. Vähemalt mõningal määral võis N.T kuritegu toime panema ajendada see, et ta peab R.R. homoks. N.T ütles R.R. kohta esimesena seda, et viimane on „teise orientatsiooniga inimene, ei suhtle“ ja et R.R. on „homo, talle meeldivad mehed, mul ei ole temaga midagi ühist“. Hiljem väitis N.T küll, et tema meelest ei ole homod teistest halvemad, lisas aga ka, et tema maailmapilti nad ei mahu. Löömise võis aga põhjustada ka lihtsalt N.T alkoholijoove. Nagu ülal märgitud, on N.T purjus olles varemgi vägivalda tarvitanud. Süüdistatava näol on niisiis tegemist inimesega, kes võib kaotada joobes olles oma käitumise üle kontrolli ja muutuda agressiivseks. Kui siia lisada ebasümpaatia R.R. suhtes, võiski see päädida kannatanu löömisega. Ei ole mingit alust arvata, et N.T lõi R.R. mingil sellisel põhjusel, mis võiks osutuda oluliseks õigusvastasuse tasandil.
  3. N.T teole karistusõiguslikku hinnangut andes, asus maakohus seisukohale, et R.R. tekitatud peaajupõrutus oli eluohtlik ja seega ka

§ 118lg 1 p 1 kohaselt raske.

Vahetult näos tekkinud vigastuse osas oli N.T otsene tahtlus

§ 16lg 3 mõttes: ta teadis, et tema tugeva löögi tõttu tekib R.R.

mingisugune patoloogiline seisund. Kannatanu kukkumise peaga vastu asfalti ja sellest tingitud raske tervisekahjustuse – peaajupõrutuse – tekitas süüdistatav kergemeelsusega (

§ 18

lg 2).

§ 19

sätestab, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Eluohtlik tervisekahjustus

§ 118

lg 1 p 1 mõttes on n-ö tavalise tervisekahjustuse (

§ 121

lg 1 alt 1) enamohtlik tagajärg, mistõttu tuleb

§ 118

lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada ka inimene, kes tekitas ohvrile tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge ettevaatamatult (kergemeelselt või hooletult) (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 10.2). N.T tekitas näovigastused tahtlikult, mistõttu täitis tema kui ajukahjustuse kergemeelselt põhjustanud inimene

§ 118lg 1 p 1 subjektiivse koosseisu.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon

  1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N.T kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist.
  2. Kaitsja arvates hindas maakohus tõendeid – eeskätt tunnistajate E.K. ja R.K. e ütlusi – ebaõigesti. R.K. on politseiametnik, kes saabus koos abipolitseinik E.K. ga sündmuskohale pärast kuriteo toimepanemist. Seega ei näinud nad toimunut vahetult ega tea, kes ja millisel põhjusel lõi R.R. . KrMS § 66 lg 21 p-s 3 sätestatud juhul peab olema vastuvaidlematult kindel, et tunnistaja poolt kuuldu on süüdistatava poolt konkreetse kuriteo omaksvõtt. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Tunnistaja R.K. ütluste kohaselt märkas ta sündmuskohale saabudes Voorimehe 5

(10)pubist eemal tänaval süüdistatavat, keda hoidsid kinni kaks isikut. Süüdistatav ei ostutanud vastupanu. Politseinikud ei pidanud vajalikuks selgitada välja N.T kinni hoidnud inimeste nimesid ega rääkida nendega toimunust. Süüdistatava sõnul olevat toimunud kaklus, kuid millal, kellega ning millisel põhjusel, seda tunnistaja ei tea. Tunnistaja E.K. kinnitas R.K. ütlusi ning selgitas, et N.T hoidsid kinni kaks meesterahvast ning süüdistatav kinnitas, et oli toimunud kaklus. Tunnistaja M.L. selgitas, et ta nägi, kuidas süüdistatavale joosti järele, ta suruti maha ning N.T ja kinnipidajate vahel oli otsene füüsiline kontakt. Süüdistatav N.T seletas kohtule, et ta lahkus pubist ja läks kodu poole. Talle jooksid järele kaks meest, kes ründasid teda ning tekkis kaklus. Peatselt jõudis kohale politsei, kes toimetas süüdistatava kainenema. N.T kinnitab, et kuna eelnevalt tal kellegagi mingit konflikti ei olnud, siis pidas ta politseinikega suheldes silmas kaklust teda kinni pidanud isikutega. Eeltoodust nähtuvalt ei ole tunnistajate E.K. ja R.K. ütluste põhjal selge, millisest löömisest N.T neile rääkis. Kuna pubis ega selle ees mingit konflikti ega kaklust ei toimunud ning tegemist oli vaid ühe löögiga, mida keegi ei märganud, siis on mõistetav, et kakluseks sai süüdistatav nimetada vaid eemal tänavanurgal toimunud sündmust, kus teda ründasid kaks meest.
  1. Maakohus leidis, et kui N.T rünnati, siis pidanuks ta sellest ka politseile rääkima. Kohus jättis aga tähelepanuta, et N.T oli tugevas joobes. Eluliselt ei ole usutav, et raskes joobes inimene asuks omal algatusel patrullile selgitama toimunu kõiki asjaolusid ja oma õigusi aktiivselt kaitsma. R.K. täidetud patrullilehel on fikseeritud, et väidetav lööja on toimetatud kainenema. Juhul, kui N.T oleks pärast politseiasutusse toimetamist selgelt ja üheselt tunnistanud R.R. löömist, oleks selline asjaolu kajastunud ka patrullilehel.
  2. N.T ja R.R. vahel ei olnud tüli. Mõlemad viibisid pubis erinevates seltskondades ja omavahel nad ei suhelnud. Kannatanu ja süüdistatav teadsid varasemalt teineteist vaid pealiskaudselt ning põhjust R.R. löömiseks süüdistataval ei olnud.
  3. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et nii tunnistaja R.K. kui ka süüdistatav kinnitavad, et N.T oli politseipatrulli saabumise ajal vähemalt 200 meetrit pubist eemal ja teda hoidsid kinni kaks isikut. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt juhtis tuvastamata isik vahetult pärast R.R. kukkumist kõigi tähelepanu eemalduvale N.T-le, väites, et tegemist on lööjaga. Samas oli süüdistatav selleks ajaks juba sündmuskohast umbes 200 meetrit eemaldunud. Arvestades N.T joovet, ei ole tõenäoline, et ta oleks pärast R.R. löömist jõudnud kiiresti ja märkamatult eemalduda. Samas ei saa välistada, et R.R. tegelikult löönud isik juhtis vastutusest pääsemiseks kõigi tähelepanu isikule, kes eemaldus.
  4. Maakohus luges tunnistaja M.L. ja süüdistatava enda ütlustega tuvastatuks, et N.T lahkus pubi juurest pärast R.R. kukkumist. M.L. ütlustest nähtuvalt ei näinud tunnistaja R.R. löömist, vaid kuulis sellest pubi külastajatelt. Ta nägi seda, et R.R. on pikali ja siis jooksid mõned inimesed järele N.T-le, kuna väidetavalt oli viimane kannatanut löönud. Kaitsja hinnangul ei saa M.L. ütlustest järeldada seda, et N.T lahkus pubi juurest pärast kannatanu kukkumist, küll aga seda, et sel ajal, kui M.L. toimunust kuulis, oli süüdistatav juba eemal. Ka N.T ise ei ole väitnud, et ta lahkus pubi juurest pärast kannatanu kukkumist. Süüdistatav on kirjeldanud, et väljus hoonest ning hakkas kohe koju minema. Mingi aja möödudes kuulis ta selja taga müdinat ning sai ootamatult hoobi pea piirkonda ning tekkis füüsiline konflikt paari isikuga. Prokuratuuri apellatsioonivastus 6
(10)
  1. Prokuratuuri apellatsioonivastuses palutakse jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokurör osutab vastuolule apellandi väidetes. Apellatsiooni kohaselt ei ole tunnistajate E.K. ja R.K. ütlused N.T antud selgituste kohta tõendina arvestatavad, sest ei ole selge, millisest löömisest N.T rääkis. Samas väidab kaitsja, et N.T olevat pidanud silmas kaklust teda kinni pidanud isikutega pubist eemal. Siin on aga vastuolu, sest N.T rääkis politseinikele löömisest, mitte kaklusest ja tegelikult toimuski ühekordne kannatanu löömine. Kohtuistungil kinnitasid nii E.K. kui R.K. , et väljakutsel viibides said nad aru, et peavad kinni just selle isiku, kelle teised pubikülastajad pidasid kinni kui sündmuskohalt lahkuva lööja. N.T selgitused, et tema ei tea midagi pubi ees toimunust, sest hakkas koju minema kui rahvas oli veel pubis, ei ole kooskõlas teiste ütlustega ega sellega, et pubi hakati sulgema juba enne kella kolme ja kliendid olid siis pubi ees väljas vestlemas. N.T on kohtuistungil väljendanud oma suhtumist nii R.R. kui ka temaga ühes korteris elavasse meesisikusse. On eluliselt usutav, et purjus R.R. valjuhäälne sõnakasutus võis olla vägivalla kasutamise ajendiks. Ringkonnakohtu istung
  2. Ringkonnakohtu istungil jäid apellatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja N.T õigeksmõistmist, prokurör palus jätta apelleeritud kohtuotsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on enda siseveendumuse kujunemist paljastavalt ja samas veenvalt argumenteerinud, kuidas ta jõudis olemasolevate tõendite põhjal järeldusele, et just N.T oli see isik, kes lõi R.R. rusikaga näkku, põhjustades kannatanu kukkumise peaga vastu asfalti ja sellest tingitud eluohtliku tervisekahjustuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Vastuseks apellandi väidetele märgib kolleegium järgmist.
  4. On õige, et politseiametnik R.K. ja abipolitseinik E.K. , kelle ütlustel on N.T süüditunnistamisel keskne roll, saabusid sündmuskohale pärast kuriteosündmust ega näinud vahetult pealt, kuidas N.T R.R. lõi. R.K. ja E.K. ütlused selle kohta, mida N.T neile toimunust sündmuskohal ja hiljem politseijaoskonnas rääkis, on küll nn kuuldus, kuid KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaselt siiski lubatav tõend. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et KrMS § 66 lg 21 p 3 ei saa praegusel juhul kohaldada, kuna polevat vastuvaidlematult kindel, et tunnistajate kuuldu oli süüdistatava-poolne konkreetse kuriteo omaksvõtt. R.K. ja E.K. ütluste sisust nähtuvalt sai kumbki tunnistaja N.T öeldust aru nii, et N.T võttis maas lamanud kannatanu löömise omaks. See, kas tunnistajad tõlgendasid N.T öeldut õigesti ja kas nende ütlused on N.T väidete tuvastamiseks piisavad, pole KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaldamise seisukohalt oluline, sest osutatud säte reguleerib üksnes tõendi lubatavuse, mitte aga selle usaldusväärsuse hindamist.
  5. Samas ei jaga ringkonnakohus ka kaitsja seda arvamust, et R.K. ja E.K. ütluste põhjal pole selge, millisest löömisest N.T neile rääkis, ja et tegelikult pidas süüdistatav tunnistajatega vesteldes silmas hoopis konflikti (kaklust) isikutega, kes ta kinni pidasid. Maakohus on seda kaitseversiooni põhjalikult vaaginud ja selle veenvalt kummutanud. Kolleegium lisab, et R.K. ja E.K. ütlused ei kajasta mitte üht ja sama, vaid kaht erinevat vestlust N.T-ga . R.K. ütlused puudutavad tema suhtlust N.T-ga sündmuskohal 7
(10)(KoTo, tl 82 pöördel). E.K. rääkis aga oma hilisemast – politseijaoskonnas aset leidnud – jutuajamisest N.T-ga (KoTo, tl 41 pöördel). R.K. ütluste kohaselt kinnitas N.T talle sündmuskohal, et tema oli lööja (KoTo, tl 81 pöördel–82 pöördel). E.K. ei osanud kohtus öelda, mida N.T rääkis enda osaluse kohta sündmuskohal, kuid tunnistaja mäletas, et hiljem kui jaoskonda jõuti, oli N.T talle maininud, et jah oli kaklus, et ei jäänud muud üle ja mainis, et midagi naisega seoses (KoTo, tl 41 pöördel ja 42). Mõlemad tunnistajad said nende kahe erineva jutuajamise pinnalt teineteisest sõltumatult N.T öeldust aru ühtmoodi – s.o selliselt, et N.T tunnistas pubi ees maas lamanud kannatanu löömist, mitte ei rääkinud kaklusest teda kinni pidanud inimestega. See vähendab veelgi tõenäosust, et tunnistajad mõistsid N.T valesti ja tegelikult ei rääkinud N.T neile mitte kannatanu löömisest, vaid kaklusest enda kinnipidajatega.
  1. Kaitseversiooni vastu räägib seegi, et tunnistaja E.K. ütluste kohaselt seostas N.T löömise naisega. Ükski tõend, sh N.T enda ütlused ei viita asjaolule, et keegi N.T kinni pidanud isikutest olnuks naisterahvas. Tunnistaja Maanus Vene ütluste kohaselt oli tegemist noormeestega (KoTo, tl 43 pöördel).
  2. Ka kaitsja viidatud asjaolust, et politsei patrullilehel (KoTo, tl 32) nimetatakse N.T üksnes „väidetavaks“ lööjaks, ei saa järeldada, nagu jäänuks patrullilehe koostanud R.K. le ebaselgeks, kas N.T tunnistas kannatanu löömist või mitte. On selge, et politseipatrulli pädevuses ei ole süüdlase tuvastamine ja seetõttu polnukski – mh süütuse presumptsiooni silmas pidades – korrektne rääkida patrullilehel N.T-st kui lööjast kindlas kõneviisis.
  3. Oluline on rõhutada, et R.K. ja E.K. olid erapooletud tunnistajad, kes ei olnud mingil moel seotud ei süüdistatava ega kannatanuga ning neil ei olnud põhjust N.T süüdlaseks „lavastada“ ega talle sõnu suhu panna. Seega pole ka vähimatki alust arvata, et emb-kumb tunnistaja võiks olla kallutatud ja seetõttu moonutada N.T poolt talle öeldut. Konkreetselt E.K. ütluste usaldusväärsust (tunnistaja mälujälje adekvaatsust) kinnitab ringkonnakohtu jaoks kaudselt veel üks tõik. Nimelt meenutas tunnistaja kohtus, kuidas N.T talle rääkis, et varem oli ta küll „selline“, kuid enam ei ole ja tal ei ole enam probleeme olnud (KoTo, tl 41 pöördel). Väärib tähelepanu, et sarnast juttu rääkis N.T ka maakohtu istungil, märkides kohtu küsimusele vastates, et ta oli varem „suht äkiline, ei mõelnud, enne tegutsesin, siis mõtlesin“ ja et „lihtsalt tuli teistmoodi mõtlema hakata“. Siinkohal tuleb silmas pidada, et N.T on varem karistatud vägivaldsete kuritegude eest. Süüdistataval näib olevat kujunenud harjumus kinnitada, et ehkki ta varem oli vägivaldne, siis enam see nii ei ole ja et ta on end muutnud. Kõnealuse – N.T-le arvatavalt iseloomuliku – detaili kajastumine E.K. ütlustes viitab ühe (ehkki mitte otsustava) lisaargumendina, et tunnistaja mäletab N.T öeldut ka muus osas õigesti.
  4. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui N.T oleks rünnatud, oleks ta sellest ka politseile sündmuskohal või hiljemalt politseijaoskonnas rääkinud. Kaitsja arvates takistas N.T nii toimimast tema raske alkoholijoove. Ringkonnakohut kaitsja selline argument ei veena. Tunnistaja E.K. on kinnitanud, et N.T tundus olevat kohapeal adekvaatne, kõne oli selge, ta sai aru miks politseinikud ta kaasa viivad, sai aru mis oli juhtunud (KoTo, tl 41 pöördel). Selle selgitamine, et teda on just äsja rünnatud, ei nõua inimeselt kuigivõrd suurt vaimuerksust. Kriminaalasjas pole ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et N.T vaimne või füüsiline seisund võis olla alkoholijoobest või mingitest muudest teguritest tingituna sedavõrd halb, et ta poleks suutnud politseiametnikele arusaadavalt selgitada, et talle tungiti kallale. Midagi sellist ei väitnud maakohtus ka N.T ise, märkides, et ta ei viitsinud vaielda, võib-olla oleks veel kellegi käest saanud (KoTo, tl 83 pöördel). Kolleegium peab maakohtuga nõustuvalt täiesti ebausutavaks, et keegi, kellele on äsja kallale tungitud, kuid kelle enda politsei seejärel kinni peab 8
(10)ja politseijaoskonda toimetab, ei vaevu ei sündmuskohal ega jaoskonnas enda ründamise kohta lähemaid selgitusi andma, kuna ta lihtsalt „ei viitsi vaielda“.
  1. Kaitseversiooni kahjuks räägib seegi, et N.T kinnipidamist näinud tunnistaja ei kinnita süüdistatava kohtus antud ütlusi selle kohta, et kinnipidajad lõid teda („Mingi hetk kuulsin müdinat, järgmine hetk sain jalaga näkku selja tagant“ – vt KoTo, tl 83 pöördel). Nimelt märkis tunnistaja M.L. vastuseks küsimusele, kas N.T kinnipidamisel füüsilist vägivalda ka oli, et „[h]akkas vastu ja suruti maha, füüsiline kontakt oli olemas“ (KoTo, tl 40 pöördel). Ühtlasi on maakohus põhjendatult osutanud, et versioon kellegi löömisest selja tagant jalaga näkku on väga ebatõenäoline (vt käesoleva otsuse punkt 15). Peale selle ei saa N.T ütluste usaldusväärsuse hindamisel jätta tähelepanuta ka järgmist maakohtu poolt kohtuistungil esile toodud tõika: kohtuistungi alguses märkis süüdistatav, et ta ei saa end süüdi tunnistada, kuna ta ei mäleta midagi, seevastu ristküsitluse käigus vastas ta kaitsja ja prokuröri küsimustele sujuvalt ega öelnud peaaegu üldse, et ta üht või teist ei mäleta. N.T selgitas maakohtule oma mälu taastumist nii, et ta kuulas „teiste jutte, kannatanu kukkumise värki, need ei klapi minu koduteega kokku, järeldan, et ei ole teinud.“ (KoTo, tl 85) Ringkonnakohtu jaoks ei ole süüdistatava taoline selgitus lõpuni veenev ja viitab sellele, et kaitseversioonis kajastuv sündmuste käik on olulistes punktides süüdistatava fantaasia vili.
  2. Apellant heidab maakohtule alusetult ette, nagu oleks kohus jätnud tähelepanuta, et N.T oli politseipatrulli saabumise ajal vähemalt 200 meetrit pubist eemal, mis kaitsja arvates räägib süüdistusversiooni vastu. Maakohus käsitles süüdistatava kinnipidamise kohaga seonduvat oma otsuse punktis 34 (vt käesoleva otsuse punkt 13), selgitades – kolleegiumi hinnangul põhjendatult –, miks kõnealune asjaolu ei välista seda, et R.R. lõi N.T.
  3. Kaitsjaga võib nõustuda selles, et ei tunnistaja M.L. ega süüdistatava ütlustes ei kajastu väidet, et N.T lahkus pubi juurest pärast kannatanu kukkumist. Samas ei kinnita vähemalt M.L. ütlused ka vastupidist – s.o seda, et N.T lahkus pubi juurest enne kannatanu kukkumist (mis tähendaks, et kannatanut pidi lööma keegi teine, mitte aga süüdistatav). Nagu ka apellant ise tõdeb, ei näinud M.L. kannatanu löömist ja hetkel, kui tunnistaja pubist väljus, lebas kannatanu juba pikali maas (KoTo, tl 40). Seega ei anna M.L. ütlused mingit teavet selle kohta, millal N.T pubi juurest lahkus. N.T süüd kinnitavate teiste tõendite taustal ei pea ringkonnakohus seda asjaolu aga oluliseks.
  4. Apellandil on õigus selleski, et kriminaalmenetluses pole õnnestunud üheselt tuvastada N.T teo motiivi (vt käesoleva otsuse punkt 16). See ei lükka aga ümber tõendusteavet, mis kinnitab, et N.T lõi R.R. . Alati ei pruugigi kuriteo motiiv selguda. Praegusel juhul tuleb silmas pidada ka N.T küllaltki arvestatavat alkoholijoovet ja tema puhul varem ilmnenud kalduvust vägivaldsusele ja „äkilisusele“, mida kohtuistungil tunnistas ka N.T ise (KoTo, tl 85–85 pöördel). Sellises olukorras ei saa välistada, et löömise tingis mingi tühine seik või N.T soov end kellegi peal lihtsalt „välja elada“, näidates oma jõudu ja üleolekut. Igatahes ei ole teo motiivi tuvastamatus praegusel juhul selline asjaolu, mis seaks maakohtu lõppjärelduse õigsuse kahtluse alla.
  5. Ehkki eraldivõetuna ei näitaks see midagi – ja ka käesolevas asjas pole sellel määravat tähendust –, toetab kogutud tõendite taustal süüdistusversiooni kaudselt ka asjaolu, et N.T pole varem õiguskuulekusega silma paistnud ja teda on karistatud ka küllaltki tõsiste vägivallategude eest (vt nt KoTo, tl 52 jj). See viitab, et teiste inimeste kallal vägivalla tarvitamine pole N.T-le võõras. Ehkki enda kinnitusel on ta oma käitumist muutnud, võis vaadeldaval juhul küllaltki arvestatav alkoholijoove soodustada süüdistatava tagasilangust (varem) harjumuspärase käitumisviisi juurde. Samas tuleb veelkord rõhutada, et tegemist ei ole kaugeltki mitte peamise 9
(10)N.T süüditunnistamist toetava argumendiga, vaid see üksnes toetab
  1. oktoobri
  2. a sündmusi puudutavat tõendusteavet.
  3. Kokkuvõttes ei suuda ükski apellatsioonis esitatud väidetest tekitada ringkonnakohtus kahtlust maakohtu hästi argumenteeritud tõendite analüüsi paikapidavuses. On tõsi, et otseseid tõendeid N.T teo kohta pole. Samas puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9–10 ja
  6. märtsi
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p 14). Käesolevas asjas kogutud kaudsed tõendid on piisavad, tuvastamaks kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 18.2) järgides, et N.T pani toime süüdistuses kirjeldatud teo.
  10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  11. augusti
  12. a otsuse muutmata ja N.T kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  13. N.T määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku kuus pooltundi ja ringkonnakohtu istungil osalemiseks kaks pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata Advokaadibüroo Valge&Uiga OÜ-le tasu 160 eurot, millele lisandub käibemaks 32 eurot. Peale selle taotleb kaitsja riigi õigusabi osutamisel kantud sõidukulu (sõit Valgast Tartusse ringkonnakohtu istungile ja tagasi) hüvitamist summas 64 eurot 80 senti (sh käibemaks 10 eurot 80 senti). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  14. juuli
  15. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 4, 6 ja 10; § 6 lg-test 3 ja 5 ning § 17 lg-test 1 ja 2, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud, välja arvatud planeeritust lühemaks osutunud kohtuistungil osalemise aja osas. Nimelt algas ringkonnakohtu istung kell 10.00 ja lõppes protokolli kohaselt kell 10.35, väldates seega 35 minutit. Tasude ja kulude korra § 1 lg 4 esimene ja teine lause sätestavad, et kohtuistungil osalemise eest arvestatakse tasu 30 minuti kaupa ja lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel; tasu arvestamisel lähtutakse menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi alguse ja istungiprotokollis märgitud kohtuistungi lõpu kellaajast. Seega tuleb N.T kaitsjale määrata 35-minutilisel kohtuistungil osalemise eest riigi õigusabi tasu ühe, mitte aga kahe pooltunni ulatuses. Ülejäänud osas on kaitsja taotlus põhjendatud.
  16. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel N.T-lt riigi kasuks välja mõista. Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.