← Eesti

2-23-110245/6

Obsah (8)§ 407§ 444§ 163§ 174§ 4842§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Tanel Pürn Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2024, Valga kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-110245 Tsiviilasi Aktsiasel

§ 407

lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohtu hinnangul on hagis esitatud asjaolud ning nõude õiguslik põhjendus piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks.

§ 444lg 3 alusel teeb kohus hagi rahuldava otsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

Kohus esitab siiski põhjendused hagi osalise rahuldamata jätmise kohta ning nõude määratlemiseks vajalikud asjaolud. 2

(4)Asjaolud
  1. Hageja nõue tuleneb Coop Finants AS ja A.U vahel 18.05.2021 sõlmitud Säästukaart pluss kasutamise lepingust nr. xxx, mille kohaselt võimaldati kostjale ostulimiidi 800 euro kasutamist kaupade eest tasumiseks Coop Eesti kauplustes ja sularaha väljavõtmiseks Coop Eesti kaupluste kassadest. Kostja kohustus tasuma intressi 19,9% aastas, kuutasu 0,95 eurot ja teenustasu 1 euro sularaha väljavõtmise eest Coop Eesti kauplustes + 2,5% tehingu summast.
  2. Aktsiaselts PlusPlus Capital omandas nõude loovutuslepingu alusel. Hagis nõutakse A.U 598,75 euro põhivõlgnevuse, 19,56 euro intresside, 21,80 euro teenustasu, 30 euro sissenõudmiskulude ja 111,32 euro sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 04.07.2023 põhinõudelt 598,78 eurolt viivise 19,9 % aastas väljamõistmist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  3. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Hagis on märgitud, et laenuandmisel lähtuti ainult kostja enda antud andmetest ning riiklikest registritest tehtud päringute vastustest. Hagist nähtuvalt ei ole hageja midagi teinud, et selgitada kostja kohustuste tegelikku suurust. Krediidiandja peab VÕS § 403⁴ lg 4 teise lause ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tegema mõistlikke pingutusi tarbija esitatud teabe kontrollimiseks. Seega ei veendunud krediidiandja tarbija krediidivõimelisuses ning rikkus VÕS § 403⁴ lg 6 sätestatud kohustust.
  5. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. See ei välista põhinõude rahuldamist, 375,54 eurot (5430,24 – 5054,70 (kostja tagasimaksed) tuleb kostjalt välja mõista. Põhinõuet ja seadusjärgset intressi ja viivist ületavas osas, sh teenus- ja sissenõudetasu, jääb hagi rahuldamata.
  6. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivist tuleb arvutada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, sest algse lepingu intressimäär 19,90% aastas ei ole VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohaldatav, st antud juhul ei ole lepinguga kokku lepitud kõrgemat määra.
  7. Hageja taotles alates 06.04.2022 kuni 16.11.2023 viivist 58,94 eurot ja VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses alates 17.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus mõistab alates 06.04.2022 kuni otsuse tegemiseni välja viivise 86,17 eurot ja edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte enam kui põhinõude ulatuses.
  8. Menetluskulud tuleb

§ 163lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ca pooles ulatuses. Kohus ei pea põhjendatuks jätta kulusid poolte endi 3

(4)kanda, seega jäävad hageja kulud 1/2 ulatuses kostja kanda. Kostjal kulud puuduvad.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 10. Kohus leiab, et taotlus hagiavalduselt tasutud riigilõivu 245 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Hageja on vastavas ulatuses riigilõivu tasunud. Samuti on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot (

§ 4842). 11.

Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

  1. Hageja on taotlenud esindajakuludeks kokku 540 eurot (km-ga) (100 eurot/h+km), 4,5h töö eest. Arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu, asja keerukust ning nõude suurust, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 60 eurot. Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on nn tüüphagi, asi ei ole õiguslikult keeruline ning hageja on nõude suuruse ja aluse pidanud välja selgitama juba maksekäsu kiirmenetluses. Sellistes asjades on kohtupraktikas peetud 50 eurot põhjendatud õigusabikuluks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend 2-22-139092).
  2. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud 325 eurot, sh riigilõiv 245 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulu 60 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulu 163 eurot.
  3. Tuginedes

§ 177

lg 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda seadusjärgset viivist. 15. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Pürn kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.