← Eesti

3-22-1598/27

Obsah (9)§ 24§ 201§ 86§ 90§ 129§ 198§ 62§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. aprill 2024, Tartu 3-22-1598 Haldusas

§ 24alusel kaasata menetlusse Maaeluministeerium.

  1. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et ei nõustu, et toetuse ja halduskaristuse määramine ei tohiks sõltuda sellest, kui hästi kultuurid põllul konkreetsel aastal kasvama läksid. Oluline on ka põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine ja toetuse saamiseks peab taotleja olema võimeline põllukultuuri kasvatama. Kui põllul ei ole valdavaks ja domineerivaks toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuurid, siis ei saa sellist põllumajanduskultuuri käsitleda põhikultuurina, millele mahepõllumajandusega tegelemise toetust vastavalt ühikumäärale määratakse. 7 Toetuse määramine rühvelkultuuride ja teraviljakultuuride ühikumääragrupis põldudele, millel kasvasid valdavalt hoopis rohttaimed, tooks antud juhul kaasa kaebaja tootmise ülekompenseerimise, kuivõrd tema tehtavad lisakulutused kultuuri kasvatamiseks ning vähesest saagist tulenev saamata jäänud tulu on väiksemad, kui tavapärase mahetootja poolt tehtavad ning toetuse ühikumäära arvutamisel aluseks võetud lisakulud ning saamata jäänud tulu. Kasvatatava liigi ja sordi valik ning agrotehnilised tegevused (sh mullaharimisviis, künni sügavus, külvi aeg, külvi viis, külvinorm, umbrohutõrje, taimehaiguste või –kahjurite tõrje jne) on põllumajandustootja ainupädevuses. Põllukultuuri kasvatamine eeldab teatud agrotehnilisi võtteid umbrohu tõrjumiseks ning põllukultuuri kasvu soodustamiseks. Kui kultuurid ei kasva või neid leidub üksikult, siis nõuetekohaseid agrotehnilisi võtteid ei kasutatud. Ühestki asjakohasest õigusaktist ei tulene kohustust maksta toetust põllukultuuride ühikumääras rohumaaks kvalifitseeruvate põldude eest. Kaebaja seisukohtadest ja väidetest saab järeldada, et kuna ta külvab seemne otse rohukamarasse ja ülekaaluka heintaimede allakülviga, siis järelikult selline meetod ei sobi kaebaja valitud põllukultuuride kasvatamiseks kaebaja põldude tingimustes. Muud rohttaimed saavutavad sel juhul oluliselt võimsama kasvu kui põhikultuurid ning tulemus on igal aastal sama - rohumaa sarnane põld, millel leidub üksikuid põhikultuuri taimi. Rohumaale sarnast tulemust mõjutab ka põhikultuuri seemne koguse vähesus, mis on oluliselt väiksem kogus kui muude heintaimede allkülv. Kontrollaruande järgi külvas apellant põldudele nr 209, nr 251 ja nr 254 söödanaerist 6 kg/ha ja 12 kg/ha liblikõielisi-kõrrelisi. Nõustuda ei saa väitega, et mahepõllumajanduses ei ole peale seemne külvamise ühtegi hooldusvõtet umbrohtude vältimiseks võimalik kasutada. Mahepõllumajanduses on näiteks kasutusel külvieelne mullaharimine, kasvuaegne mullaharimine ja äestamine. Kaebaja on otsustanud enda põldudel kasutada korrapäratut külvitehnikat, mis tähendab, et põllukultuurid ridadena ei kasva ja seega nende vahelt harimine võimalik ei ole. Ei ole alust arvata, et apellandi põllud asuvad sellises klimaatiliselt ebasoodsas piirkonnas, kus ilmastikuoludest tingituna ei ole ühelgi aastal vaatamata pingutustele võimalik nõuete kohaseid põllukultuure kasvatada. Määruse nr 53 § 4 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 ning määruse nr 1305/2013 art 29 lg-st 4 tulenevalt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul oluline, millised põllumajanduskultuurid kasvavad toetustaotlusel märgitud põldudel ja millises ulatuses, sest toetuse määramisel lähtutakse olenevalt põllumajanduskultuurist erinevatest ühikumääradest ning toetuse eesmärgiks olevate kulude hüvitamise kontekstis ei ole põhjendatud toetuse määramine põldude eest, millel kasvatatav põllumajanduskultuur ei ole valdav. Põllul nr 242 sai tuvastada asjaolu, et kaer ei olnud
  2. aastal valdavaks kultuuriks. Kui kultuurid on külvatud
  3. juunil ja põllul on juba
  4. juulil tehtud heina, ei ole tegemist kaera kasvatamisega. Kohapealses kontrollis tuvastati vaid üksikuid rohtseid kaerataimi. Kui kaer oleks põllul enne heina tegemist domineerinud, pidanuks kontrolli hetkel kasvama põllul valdavalt kaeravõrsed, mitte vähesed kaeravõrsed rohttaimede seas. Põldudel, kus kasvab söödanaeris, on kahtlemata visuaalne pilt vegetatsiooniperioodil ning pärast selle lõppu oluliselt erinev. Vegetatsiooniperioodi lõpul rohttaimed kolletuvad ja lamanduvad, kuid söödanaeri taimed on lopsakad. See aga ei tähenda seda, et varem ei saaks kindlaks teha, mil määral söödanaerist võrreldes muude põllul kasvanud taimedega kasvatati. Põld nr 219 kuulus rohumaa toetusmääragruppi. Sellel põllul taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevusest tingitud järelmeid ei rakendatud, sest rohumaa toetusmäära grupis tervikuna toetust ei määratud. 8 Vastustaja on oma
  5. oktoobri 2022 seisukohtades põhjalikult selgitanud põldudel nr 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 239, 229, 229,1, 244, 224 ja nr 227-1 varasemalt kasvatatud kultuure, millest tuleneb, miks ei saanud nimetatud põlde
  6. aastal kuni kolme-aastaste külvikorras olevate rohumaadena käsitleda. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikkel 19 sätestab, et konkreetsele põllumajanduskultuuri rühmale arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, mitte deklareeritud pindala alusel, ning kui pindalade erinevus on üle 50%, siis toetust ei anta ja peale selle kohaldatakse lisakaristust. Apellant deklareeris põllukultuure suuremal pinnal, kui tal need tegelikult kasvasid ning artiklis 19 ette nähtud halduskaristuse kohaldamine on olnud õige. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, mis liiki põllumajandusliku tegevusega kaebaja vaidlusalustel põldudel õiguslikus mõttes tegeles, samuti miks on põhjendatud vastustaja järeldus, et kaebaja ei ole täitnud deklareeritud põllumajandusliku tegevuse nõudeid ning samas ei ole põhjendatud kaebaja väide põhikultuuride kasvatamisest vaidlusalustel põldudel ning ülejäänud põldude kuulumisest lühiajaliste rohumaade gruppi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt

§ 201lg-le 4.

  1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et PRIA ei olnud õigustatud lugema vaidlusaluseid põlde rohumaadeks olukorras, kus kaebaja oli põldudele külvanud söödakultuuri, sest pole alust nõuda, et põhikultuur oleks põllul valdav; ülejäänud vaidlusalused põllud olid
  2. aastal lühiajalised rohumaad ning eelnevast sõltumata ei ole kaebajale etteheidetav toetusetaotlusel ebaõigete andmete esitamine (nn üledeklareerimine).
  3. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Ringkonnakohus analüüsib esmalt põllumajandustegevuse tulemuse (põhikultuuri valdavuse) nõuet ja PRIA õigust hinnata ümber toetusetaotluses märgitud põllumajanduslik tegevus (I), seejärel rikkumiste tõendatust (II), toetuse määramata jätmist lühiajaliste rohumaade grupis deklareeritud põldude ja pikaajaliste rohumaade gruppi kuuluvate põldude eest (III), rikkumiste eest kohaldatud meetmete õiguspärast (IV) ning lahendab apellatsioonkaebuse ja veel lahendamata taotlused (V). I
  4. Halduskohus selgitas põhjendatult, et mahepõllumajandusega jätkamise toetus on Euroopa Liidu eelarvest Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaudu rahastatav ja Eesti riigi eelarvest kaasfinantseeritav Eesti maaelu arengukavas 2014-2020 ettenähtud toetus. Toetuse maksmise aluseks on määruse (EL) nr 1305/2013 art 29 ja asjakohased ELÜPS2014 sätted. Toetusõiguslikkuse nõuded on siseriiklikult reguleeritud määruses nr
  6. Mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse (määrus nr 53 § 2 lg 1). Määruse nr 53 § 8 lg-s 1 on täpsustatud, et toetusõiguslik on maa, millel kasvatatakse teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (põllukultuuri) või köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi (p 1), samuti põldtunnustatud heintaimi (p 2) või kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal põllukultuuri (p 5) ning ka p-des 2 ja 5 nimetamata rohumaa. Seejuures on toetuse ühikumäärad erinevad sõltuvalt sellest, mida taotleja põllul kasvatab.
  7. aastal rühvelkultuuride gruppi kuuluvate põllukultuuride kasvatamise eest makstud toetuse 9 ühikumäär oli üks kõrgemaid ning vastavalt nn pikaajalise rohumaa eest makstud toetuse ühikumäär kõige madalam. Põllukultuuri kasvatamisel on määrus nr 52 § 12 lg 1 p-s 1 ette nähtud kohustus kasutada kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid (§ 12 lg 1 p 1)
  8. Põldudel nr 209, 251 ja 254 taotles kaebaja toetust just kõrgema ühikumääraga põllukultuuride grupis. Kaebaja üheks põhiseisukohaks on, et seejuures on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks piisav, kui põld külviks ette valmistada ja seeme külvata, külvatud kultuuri valdavus ega saagikus ei ole toetuse saamisel enam määravad.
  9. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, vaid on jätkuvalt
  10. detsembri
  11. a otsuses asjas nr 3-21-1011 väljendatud seisukohtadel. Viidatud asjas oli vaidlus samuti mahepõllumajandusega jätkamise toetuse üle sarnastel asjaoludel, s.o seoses sellega, et PRIA kohapealses kontrollis tuvastas, et kaebaja deklareeritud põllukultuur mitmel põllul ei olnud valdav, põldudel domineerisid heintaimed ja seetõttu oli tegemist rohumaadega. Seega leiab ringkonnakohus endiselt, et tegevus, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid ei tee seda viisil, mis aitaks tagada põllukultuuri saagikust või jätab tegemata muud toimingud, mis saagikust tagada aitaksid, ei ole käsitatav põllumajandusliku tootmisena. Sellisel juhul on isiku tegevuse eesmärgiks pigem lihtsalt toetuste saamine, mitte niivõrd põllumajanduslik tootmine, st vastava põllukultuuri saagi (toodangu) saamine. Kui põhikultuuri valdavusest loobuda, tekib küsimus, kuidas tuvastada, et tootja on oma kohustused täitnud. Tagantjärgi ei olekski siis võimalik tuvastada, kas põllupidaja üldse põldu haris ja seemet külvas, kui külvatud põhikultuuri ei peagi põllul kontrolli ajal näha olema. On ilmne, et nii muutuks mahepõllumajandusega seotud toetuste määramine ja nende saamise tingimuste täitmise kontrollimine keeruliseks. Taimede valdavuse nõue on seepärast igati asjakohane nõue, sest aitab kohapealse kontrolli ajal veenvalt kindlaks teha, kas põllupidaja on oma kohustused täitnud ja põldu vajalike võtetega harinud või mitte.
  12. Kaebaja toetusetaotluselt (dtl 331-339), arvestades taotluse muudatust, nähtub, et kaebaja märkis põldudel nr 209, 251 ja 254 kasvatatavate kultuuridena muude rühvelkultuuride rühma kuuluvad söödanaerise ja söödakapsa. Kultuurid tuli märkida vastavalt PRIA kodulehel avaldatud loetelule (dtl 340).
  13. aasta mahepõllumajandusega jätkamise toetuse materjalide hulgas on nimetatud loetelu leitav
  14. Sellest ilmneb, et erinevalt paljudest teistest kultuuridest ei nähtud rühvelkultuuride gruppi arvatud põllukultuuride kasvatamisel ette eraldi grupina põllukultuuri kasvatamist allakülviga, nagu kaebaja seda tegi. Sellest ei järeldu, et allakülvi kasutamine olnuks keelatud. Küll saab järeldada, et allakülvi kasutamine ei saa õigustada põhikultuuri puudumist või vähest esinemist põllul. Vaidlusaluste põllukultuuride osas on toetus seotud just konkreetse kultuuri kasvatamise, mitte allakülvi taimede kasvatamisega põllul. Seega hõlmab põllukultuuri kasvatamine muu hulgas nõuet, et toetuses märgitud põllukultuur oleks põllul valdav. Muul juhul ei ole tegemist enam mitte põhikultuuri, vaid allakülvi kultuuride või muude taimede kasvatamisega. Millisel viisil ja milliseid agrotehnilisi võtteid kasutades kaebaja põllukultuure kasvatab, on kaebaja enda otsustada. Samas ei anna kehtiv õigus kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et toetust makstakse ka toetusetaotlusel märgitud põllukultuuri kasvatamise eest ette nähtub ühikumääras, kui see põllukultuur tegelikkuses ei ole põllul valdav. Ringkonnaohus mõistab regulatsiooni koostoimes selliselt, et kaebaja kannab toetusõiguslikkuse nõuete täitmise riski. Seega pidi kaebaja valima konkreetsel põllul kasvatamiseks sobiliku kultuuri ning kasutama põllu külviks ettevalmistamisel ja külvil selliseid võtteid, mis annavad reaalse võimaluse põhikultuuri domineerimiseks põllul. Vastavalt pidi kaebaja muu hulgas hindama, kas vaidlusalustel põldudel on sobivad tingimused tema valitud põllukultuuride kasvatamiseks, arvestades ka mullastiku omadusi, umbrohtude levikut ning külvinorme ning kas mahepõllumajanduse nõuete tõttu üldse on võimalik Kättesaadav võrguleheküljel https://www.pria.ee/sites/default/files/202105/P%C3%B5llumajanduskultuuride%20loetelu%202021.pdf 1 10 nendes tingimustes põllukultuuri tulemuslikult kasvatada. Muu hulgas pidi kaebaja seega tagama, et allakülvi taimed ei takistaks põhikultuuri taimede arengut ning, et allakülvi taimed ei muutuks põllul valdavaks. Vaidlusalustel põldudel PRIA poolt tuvastatu, kus põhikultuurid kasvasid heintaimede sees harvalt või laiguti osutab, et kaebaja loodud tingimused ei olnud piisavad põhikultuuri edukaks kasvamiseks.
  15. Kaebaja on siinkohal märkinud, et põllukultuuri kasvamine ei sõltunud ainuüksi kaebaja tegevusest, vaid ka ilmastikunähtustest ja kahjurite levikust.
  16. Tõepoolest ei ole ilmastik ega kahjurite levik kaebaja kontrolli all. Samas ei ole kaebaja väitnud ega selgitanud, kuidas ilmastik või muud ebasoodsad asjaolud kaebaja põldusid negatiivselt mõjutasid. Kaebaja väidab hoopis, et põllu ettevalmistamise ja külvamisega on ta omalt poolt kõik teinud ja edasine ei ole toetuse määramise seisukohalt oluline ning kaebaja ei peagi tõendama selliseid asjaolusid. Vaidlust ei ole selleski, et kaebaja ei ole teatanud PRIA-le, et ilmastik või muud ettenägematud tegurid oleks oluliselt kahjustanud põllukultuuride kasvatamist. Eeltoodu viitab pigem, et kaebajast sõltumatute mõjurite väide on otsitud ning tegelikult tavapärasest erinevaid ilmastiku- vms tingimusi kaebaja põldudel ei esinenud. Selles olukorras ei ole selge, kas kaebaja üldse soovis saada põhikultuuri saaki või külvas põhikultuuri eelkõige toetuse saamise eesmärgil.
  17. Teiseks väidab kaebaja sedagi, et tema kasvatatud põllukultuurid on hilise arenguga ning saavutasid oma kasvu alles septembris-oktoobris. Siinjuures vaatab aga kaebaja mööda sellest, et PRIA ei heida kaebajale ette põllukultuuri taimede kasvu peetust põllul kasvanud heintaimedega võrreldes, vaid põllukultuuri taimede vähest arvu või puudumist põldudel sootuks. Ka valdkonna erialateadmisi omamata on selge, et isegi hilise arenguga kultuuride puhul ei suurene põllul olevate taimede arv mitu kuud pärast külvi vegetatsiooniperioodi lõpus. Seega ei saa põllukultuuri taimede kasvuspurt septembris-oktoobris mõjutada hinnangut sellele, kas põllukultuur on põllul valdav või mitte. Vastavalt sai vastustaja tuvastada põhikultuuri taimede puudumise põldudel juba kohapealse kontrolli toimumise ajal ega pidanud kohapealses kontrollis tehtud järelduste tegemiseks tegema kontrolli hilisemal ajal.
  18. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb määruses nr 53 sätestatud erinevatest nõuetest endiselt juba see, et nõuete järgimise kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, millise põllumajandusliku tegevuse liigiga on maa hõlmatud. Kehtiv õigus ei toeta siinkohal kaebaja seisukohta, nagu oleks temal vastustajale esitatud toetusetaotluses põllukultuuri kohta andmete esitamise kaudu ainuõigus määrata, millise põllumajandustegevuse liigiga ta konkreetsel põllul tegeleb. Sellist õigust ei näe taotlejale ette ka määrus (EL) 1307/2013 ega muu Euroopa Liidu õiguse asjakohane õigusakt. Ringkonnakohus jagab seisukohta, et kui toetusetaotluses deklareeritud kultuuri põllul tegelikkuses ei kasvatata või on see selges vähemuses heintaimedega võrreldes, ei ole alust lugeda põldu tootmiseks kasutatavaks maaks. Sellises olukorras on PRIA-l õigus ja kohustus kvalifitseerida põllumajandusliku tegevuse liik ümber vastavalt kohapealses kontrollis tuvastatud põllumajandusliku tegevuse liigile ning rakendada maa toetusõiguslikkuse kindlakstegemisel seda liiki põllumajanduslikule tegevusele kehtestatud nõudeid. Ringkonnakohus nõustub seejuures täielikult halduskohtu asjakohaste põhjendustega.
  19. PRIA on juhtinud tähelepanu, et kaebaja kasutas põhikultuuri külvinormina 6 kg/ha, samas kui allakülvina oli külvatud liblikõielisi 12 kg/ha. Selline külvivahekord võib viidata sellele, et rohttaimedel ongi jõudsamad kasvutingimused ja põhikultuur ei ole võimeline valdavaks kasvama. Mahepõllumajanduses kasutatakse põllukultuuride hooldamiseks muuhulgas külvieelset mullaharimist, kasvuaegset mullaharimist ja äestamist, mis eeldab põllukultuuride kasvatamist ridadena, et reavahesid oleks võimalik hooldada. Kaebaja kasutab korrapäratut külvitehnikat, mis tähendab, et põllukultuurid ei kasva ridadena ja nende vaheltharimine ei ole võimalik. Põllumajanduslikul tootmisel on külvamine ehk isegi kõige tähtsam tegevus. Oluline on aga, et külv oleks tehtud ka õigete võtetega, st õige külvitihedusega, õigesti ettevalmistatud maale ning arvestusega, et kasvamise ajal ei muutuks põllul valdavaks muud taimed. Erinevalt teistest 11 mahetootjatest ei ole kaebaja põllukultuure selliselt kasvatanud ning on jätkanud sellist praktikat läbi aastate.
  20. Isegi, kui nõustuda kaebajaga, et erinevalt tavapärastest rühvelkultuuridest ei kasvatata kaebaja külvatud põllukultuure ridadena ja vaheltharimist nende puhul ei kasutatagi, ei saa siiski mööda vaadata sellest, et kaebajal ei õnnestu neid põllukultuure kasvatada nii, et põhikultuur oleks põllul valdav. See näitab, et kaebaja kasutatavad agrotehnilised võtted selliste kultuuride kasvatamiseks ei ole piisavad. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema kasutatav külvivahekord ja -meetod oleks põhjendatud agrotehniline võte. Kaudselt kinnitab vastustaja vastupidise seisukoha paikapidavust see, et kaebaja ei ole suutnud suurel osal oma põldudest seda metoodikat edukalt ellu viia, sest põhikultuur ei ole põllul kujunenud valdavaks. Kaebaja on valinud kasvatamiseks taimed, mille kasvatamisel kulutused on muude rühvelkultuuridega võrreldes pigem madalamad (silotaimed). Siiski ei ole ta suutnud ka neid taimi kasvatada selliselt, et tagatud oleks nende valdavus põllul. Samas on rühvelkultuuride gruppi kuuluvate põllukultuuride kasvatamise eest ette nähtud toetuse määr üks kõrgemaid. Ringkonnakohus on jätkuvalt neil
  21. detsembri
  22. a otsuses asjas nr 3-21-1011 väljendatud seisukohtadel.
  23. Samuti kordab ringkonnakohus, et kaebaja omistab ülemäärase tähenduse sellele, et
  24. aastal muudeti Euroopa Liidus põllumajandustoetused saagikusest sõltumatuks. Muutust ei saa mõista nii, et põllumajandusliku tootmisena oleks hakatud aktsepteerima olukorda, kus isik ei suuda tagada põhikultuuri valdavust. Kui kaebaja ei suuda tavapärastes oludes tagada, et põllul oleks kasvatatav põhikultuur enamuses, ei saa seda pidada põllumajanduslikuks tootmiseks.
  25. Vastustaja ülesandeks ei ole anda hinnangut kaebaja kasutatud agrotehniliste võtete kohta ja tuua välja need, mis ei ole konkreetsel põllul põllukultuuri kasvatamiseks nõuetekohased. Kehtivas õiguses ei ole PRIA-le sellist kohustust ette nähtud. Agrotehniliste võtete (osalist) sobimatust saab hinnata selle järgi, millise tulemuse need annavad. Kui tavapärastes oludes põllukultuuri kasvatamine ei õnnestu, saab sellest järeldada, et kasutatud agrotehnilised võtted ei olnud põllukultuuri kasvatamiseks sobivad. Agrotehniliste võtete valik on aga selgelt taotleja õigus ja kohustus. Ka juhul, kui PRIA tuvastab, et taotleja kasutatud agrotehnilised võtted ei ole olnud piisavad asjakohase põllukultuuri tulemuslikuks kasvatamiseks, ei ole PRIA-l õigust ega kohustust teha taotlejale ettekirjutusi põlluharimise võtete kohta. Küll on PRIA ülesandeks rakendada siseriiklikus ja Euroopa Liidu õiguses sätestatud järelmeid sellele, kui ta tuvastab, et deklareeritud kultuur põllul tegelikult ei kasva.
  26. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnev asjakohane ka seoses põlluga nr
  27. Põllu nr 242 kohta taotles kaebaja toetust kaerale liblikõieliste allakülviga, kuid PRIA kohapealses kontrolli tuvastas põllul liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30-80% liblikõielisi). Erinevalt põldudest nr 209, 251 ja 254, leiab kaebaja aga põllu osas, et vastustaja jäi kohapealse kontrolliga hiljaks, kuna kaebaja oli põllult silo saamiseks niite teinud juba poolteist kuud enne kontrolli teostamist.
  28. Selle põllu kohta tõi vastustaja esile, et kaebaja põlluraamatu kohaselt külvas kaebaja kaera
  29. juunil 2021 otsekülviga rohukamarasse, kasutades tavapärasest oluliselt väiksemat külvinormi (70 kg/ha kaera külvamisel allakülviga tavapärase 132-155 kg/ha asemel). Kohapealses kontrollis tuvastati põllul nr 242 vaid üksikuid rohtseid kaerataimi. Kui kaer oleks põllul enne heina tegemist domineerinud, pidanuks kontrolli hetkel kasvama põllul valdavalt kaeravõrsed, mitte vähesed kaeravõrsed rohttaimede seas. Tavapäraselt kasutatakse otsekülvi eelmise aasta teraviljapõldudel, kus külv tehakse kõrrepõllule ning seejuures on oluline, et põllul oleks võimalikult vähe ebasoovitavat taimestikku. Varem osutas PRIA eelkõige kaera kõrretüü puudumisele põllul, kui põhjusele, mis viis järeldusele, et põllul kaera ei kasvatatud. Kaebaja aga selgitas, et põllul
  30. juulil 2021 niite tegemise ajaks ei olnud kaer veel jõudnud sellisesse arengujärku, kus niite järel jäänuks põllul nähtavaks kõrretüü. Kohtumenetluses on PRIA siiski jäänud selle juurde, et kohapealse kontrolli andmed on piisavad 12 kaera valdavuse nõude täitmata jätmise tuvastamiseks, sest põllul leitud kaeravõrsed olid selges vähemuses võrreldes liblikõieliste ja muude heintaimedega. Ringkonnakohus peab seda seisukohta põhjendatuks. Nimelt on ka kaebaja ise väitnud, et varase niite tõttu hakkas kaer ajama uusi võrseid ja neid oli võimalik põllul näha. Olukorras, kus võrsed olid põllul tuvastatavad, sai nende põhjal hinnata sedagi, milline oli kaera osakaal põllul kasvanud taimede hulgas enne niite tegemist. Kui kaeravõrsed olid selges vähemuses, ei saanud kaer olla põllul valdav kultuur ka enne niite tegemist. Ringkonnakohus jagab PRIA seisukohta selleski, et kaebaja tegevus, s.o kaera külvamine tavapärasest külvinormist väiksemas mahus ning põllul niite tegemine kaerataimede arengu varases faasis võib iseenesest viia järelduseni, et tegemist ei ole kaera kasvatamisega. Sellist järeldust toetab see, kui põhikultuuri taim ei jõua saagi koristamise ajaks arengujärku, millega on seostatav selle põllumajanduskultuuri kasvatamise eest konkreetses ühikmääras toetuse maksmise eesmärk. See ei ole aga praeguse vaidluse lahendamisel määrav, kuna PRIA on kohapealses kontrollis tuvastanud põhikultuuri valdavuse nõude rikkumise.
  31. Olukorras, kus kaebaja põllul nr 242 kaera ei kasvatanud, ei olnud alust suurendada teravilja kasvatamise toetust määruse nr 53 § 5 lg 2 järgi sertifitseeritud maheseemne kasutamise eest. On ilmne, et kui põllule ei määrata toetust kaera kasvatamise eest, siis ei saa rakendada ka selle toetuse ühikumäära suurendust sõltumata sellest, kas suurenduse tingimus eraldi võetuna on täidetud. Ringkonnakohus mõistab määruse nr 53 regulatsiooni selliselt, et toetuse suurenduse saamiseks peavad esmalt olema täidetud selle põllukultuuri eest toetuse saamise tingimused ning seejärel suurenduse saamiseks kehtiv täiendav tingimus. Kui põhitingimused ei ole täidetud, siis ei saa täiendavat toetust maksta.
  32. Kokkuvõttes on vastustaja ja halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajal oli määruse nr 53 kohaselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks nõutav tegeleda vaidlusalustel põldudel toetusetaotluses näidatud põllukultuuri kasvatamisega selliselt, et see põllukultuur oleks põllul valdav ja see oleks kohapealses kontrollis visuaalselt tuvastatav. Kui vastustaja tuvastas, et põldudel olid enamuses heintaimed, siis oli põhjendatud asuda seisukohale, et põldudel ei ole kasvatatud toetusetaotlusel näidatud põllukultuuri ning vastavalt ei ole toimunud põllumajanduslikku tootmist. Sellises olukorras on põhjendatud käsitada põlde nende tegeliku seisukorra kohaselt rohumaadena. II
  33. Kaebaja hinnangul viis vastustaja kohapealse kontrolli läbi liiga vara, mistõttu kontrolli ajal ei saanud hilise kasvuga põllukultuuride osas anda õiget hinnangut põldude seisundile. Lisaks väidab kaebaja, et vastustaja tõendite pinnal ei saa tegelikult järeldada valdavuse nõude täitmata jätmist.
  34. Ringkonnakohus selgitas eespool, et vastustaja ei rajanud järeldust põllumajandusliku tootmise puudumisest põldudel mitte sellele, et põhikultuuri taimed jäid kasvult alla heintaimedele, vaid sellele, et põhikultuuri taimi põllul ei olnud või oli põllul põhikultuuri laiguti või üksikute taimedena. Vaidlust ei ole, et vastustaja viis kontrolli läbi
  35. ja
  36. septembril
  37. Põllukultuurid pidid olema külvatud
  38. juuniks. Seega toimus esmane kontroll ligi kolm kuud pärast seemnete külvamist. Külvamisest möödunud aeg oli ilmselt piisav taimede tärkamiseks. Seega pidi kontrolli toimumise ajal olema võimalik taimi põllul tuvastada. Kuna PRIA ametnikud vaidlusalustel põldudel taimi olulises osas ei tuvastanud, siis neid taimi seal ei olnud ning pole põhjust arvata, et taimed ilmusid pärast teistkordse kontrolli toimumist alles septembri lõpus. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, saab sarnase järelduse teha ka põllu nr 242 osas, millel oli saak varem koristatud, kuid kohapealses kontrollis oli siiski võimalik tuvastada kaeravõrsete olemasolu ja teha järeldus, et kaer ei saanud põllul enamuses olla. Halduskohus on ammendavalt selgitanud (kohtuotsuse p 23), miks vastustajal oli õigus otsustada kontrolli teostamise aja üle, samuti miks kontrolli teostamine septembris oli asjakohane. Seejuures on halduskohus vastanud kõigile kaebaja väidete. Kaebaja on apellatsioonkaebuses üksnes korranud 13 oma varasemaid väited ega ole selgitanud, miks ta halduskohtu põhjendustega ei nõustu. Seetõttu ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
  39. Samuti nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtu otsuse põhjendustega (halduskohtu otsuse p-d 16.2, ja 26) kaebaja rikkumise tõendatuse osas PRIA kohapealses kontrollis tehtud fotode alusel. Määravaks peab ringkonnakohus seda, et vastustaja fotod on varustatud nende tegemise aja ja koha andmetega, mistõttu need on kontrollitavad. Muu hulgas annab see võimaluse kaebajale vaielda vastu vastustaja järeldustele ning esitada omapoolseid tõendeid vastustaja seisukoha kummutamiseks. Õige on seegi, et kohapealses kontrollis tehtud fotod annavad pildi nii põllust üldisemalt kui ka konkreetses kohas kasvanud taimedest täpsemalt. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et seevastu kaebaja tõendid ei ole otseselt seostatavad vaidlusaluste põldudega. Kaebaja ise on pidanud oluliseks, et põllud nr 249, 250 ja 251, mis looduses moodustavad ühtse terviku, on saanud erineva hinnangu – valdavuse nõude rikkumine tuvastati üksnes põllul nr 251 – kuigi kaebaja kasutas neil samu agrotehnilisi võtteid. Siiski ei viia kaebaja väited ja tõendid selle kohta, et mõnel kaebaja või tema juhatuse liikmega seotud teisel põllul on sarnaseid agrotehnilisi võtteid kasutades õnnestunud kasvatada söödakultuure selliselt, et see oli vastustaja hinnangul nõuetekohane ja tagas põhikultuuri valdavuse, PRIA-st erinevale järeldusele. Põldudel saavutatud erinevad tulemused põllukultuuride kasvatamisel näitavad, et põllukultuuri kasvatamiseks sobivad agrotehnilised võtted võivadki erineda sõltuvalt mullastikust, põllu varasemast kasutusest, ebasoovitavate taimede levikust kui ka muudest teguritest. Nende tegurite hindamine ja seega põllul kasvatamiseks sobiva kultuuri ja kasvu tagamiseks sobivate võtete leidmine oli kaebaja risk. Vastustaja poolt sarnaste võtetega haritud põldudele erineva hinnangu andmine kaudselt kinnitab hoopis seda, et hindamisel lähtuti põldude tegelikust olukorrast ning toetusetingimustele mittevastavaks arvati üksnes need põllud, millel tõesti põllukultuuri ei kasvatatud.
  40. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles osas, et pole alust pidada PRIA kohapealse kontrolli tulemusel koostatud kontrollakti võltsituks (otsuse p 25). Asjaolu, et üks ametnikest ei viibinud mõne kontrolltoimingu juures, ei tähenda, et ta ei oleks kontrollis osalenud. Täpsemalt on küsimus selles, et ametnik ei viibinud kaebaja põlluraamatu kannete kontrollimise juures. Samas ei ole vaidlust põlluraamatu kannete õige kajastamise osas kontrollaruandes. Ametniku osalemises põldude kontrollimisel ja fotode tegemisel ei ole põhjust kahelda. Tema allkiri kinnitab ametniku osalemist kontrollis. Kaebaja väide nagu ei oleks ametnik üldse osalenud kontrolli läbiviimisel on tõendamata. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust, miks ametnik oleks pidanud kontrollis osalemist väitma, kui ta tegelikult kaebaja põlde ei kontrollinud. Kehtivast õigusest ei tulene vastustajale ka kohustust lisada kontrolli dokumentidele eraldi tõend ametnike kontrollis osalemise tõendamiseks.
  41. Kokkuvõttes on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajale etteheidetav rikkumine on tõendatud. Seejuures tuleb tõendatuks lugeda seegi, et kaebaja ei olnud vaidlusaluseid põlde rohumaadena hooldanud. Kaebaja ei ole seda väidet ka kahtluse alla seadnud. III
  42. Vaidlus on ka kolmeaastases külvikorras olnud põldudele lühiajaliste rohumaade grupis toetuse määramata jätmise üle põldude nr 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 239, 229, 229,1, 244, 224 ja nr 227-1 eest. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kasvatas nimetatud põldudel
  43. aastal heintaimi, s.o kasutas põlde rohumaana. Kaebaja ja vastustaja on erineval seisukohal selles, kas kaebaja tegevus samadel põldudel
  44. või
  45. aastal katkestas põldude staatuse rohumaadena või mitte. Täpsemalt tugineb kaebaja sellele, et ta kündis
  46. või
  47. aastal varem rohumaana kasutatud põllud üles ning külvas põllukultuure. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kui põllukultuuride kasvatamine põldudel ei ole tõendatud, siis ei ole põldude staatus rohumaana katkenud. Selliste põldude lugemine lühiajaliseks rohumaaks oleks vastuolus määruse nr 53 § 8 lg 1 p-ga
  48. Põldude kasutus rohumaana on ületanud 14 lühiajalise rohumaa tähtaja ning PRIA on põhjendatult lugenud need põllud püsirohumaaks ning vastavalt korrigeerinud ka varem põldude eest määratud toetuse summat.
  49. Kaebaja väited apellatsioonkaebuses kordavad tema seisukohti halduskohtu menetluses. Halduskohus on kaebaja väidetele ammendavalt vastanud, seetõttu ringkonnakohus küsimust täiendavalt ei analüüsi, vaid nõustub halduskohtu otsuse asjakohaste põhjendustega. Ringkonnakohus märgib üksnes, et praeguseks ajaks on kohtuotsused asjades nr 3-20-770 ja 3-211011 jõustunud. Nendes asjades vaidlustas kaebaja PRIA otsuseid, millega muu hulgas loeti põllud nr 210, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 239, 229, 229,1, 227-1 ja 233
  50. aastal (asi nr 320-770) ja põllud nr 256, 255, 206, 205, 207, 208, 212, 244 ja 224
  51. aastal (asi nr 3-21-1011) jätkuvalt rohumaaks ning leiti, et nende staatus rohumaana ei ole katkenud. Seega on kaebaja poolt vaidlustatud asjaolu tuvastatud kehtiva haldusaktiga, mille õigusjõudu ei saa kohtumenetluses enam murda. Haldusakt on resolutsiooni osas siduv ka kaebajale (HMS § 60 lg 2). Seetõttu on ainetu kaebaja väide, et ta
  52. ja
  53. aastal siiski kasutas vaidlusaluseid põlde põllukultuuride kasvatamiseks, mitte rohumaadena.
  54. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et olukorras, kus kaebajale ei määratud toetust rohumaa toetusmääragrupis, kuna kaebaja ei pidanud mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi ega mahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasperesid, ei oma asja lahendamisel tähtsust vaidlus põllu nr 219 toetusõigusliku pindala vähendamise üle silopallide ning kraavi ja võsa alla jääva maa, s.o 0,72 ha võrra. See pindalade erinevus ei mõjutanud kaebaja õigusi, kuna ei toonud kaasa toetuse vähendamist ega halduskaristuse kohaldamist. Kaebaja ei väida apellatsioonimenetluses, et pindala vähendamisel siiski oleks mõju kaebaja õigustele. Samuti ei sea kaebaja kahtluse alla vastustaja tuvastatut, et kaebaja ei pidanud mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi ega mahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasperesid, mis on määruse nr 53 § 8 lg 4 järgi eelduseks pikaajaliste rohumaade grupis toetuse määramiseks. Seetõttu ringkonnakohus ei analüüsi täiendavalt põllu nr 219 toetusõigusliku pindala vähendamise õiguspärasust. IV
  55. Kaebaja üheks põhiväiteks on jätkuvalt, et isegi juhul, kui nõustuda PRIA hinnanguga toetusetaotluses põllukultuuride kasvatamiseks kasutatavate põldudena märgitud maa nõuetele mittevastavuse kohta, ei saa siiski tegemist olla pindalade erinevuse olukorraga. Vastavalt ei ole õigustatud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg-s 6 ning art 19 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sanktsiooni kohaldamine. Kohane olnuks hinnata rikkumise raskust ja määrata toetuse vähendus vastavalt määruse (EL) nr 640/2014 art-le 35 kaalutlusõiguse alusel, võttes arvesse nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Praegusel juhul ei ole kaebaja esitanud PRIA-le valeandmeid, vaid deklareeritud põllukultuur ei ole PRIA hinnangul põllul piisavalt hästi kasvanud.
  56. Vastustaja on siinkohal põhjendatult selgitanud, et Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetusmeetmeid ning otsesõnu on välistatud selle kohaldamine pindala suuruse või loomade arvuga seotud rikkumiste korral. Praegusel juhul on aga vaidlus just põllumajanduskultuuri rühma deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevuses. Seetõttu ei olnud PRIA õigustatud rakendama hindamismaatriksit ning määrama halduskaristust, tuginedes määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-le
  57. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta peab siiski põhjendatuks kohaldada sanktsiooni määramisel määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-t 2 vaatamata sellele, et normi kohaldamine pindalaga seotud toetuskõlblikkuse kriteeriumide hindamiseks on selgesõnaliselt välistatud. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste põhjuste olemasolu äratuntav.
  58. Määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 järgi juhul, kui deklareeritud pindala ületab määratud pindala, tuleb lähtuda toetuse arvutamisel määratud pindalast. Sama määruse art 19 lg-te 1 ja 2 kohaselt, kui deklareeritud pindala ületab kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus 15 kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast ning kui deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus on 50%, siis toetust ei anta ning kohaldatakse lisakaristust. Kuna vaidlusaluste põldude puhul tuvastas PRIA, et neil ei moodusta deklareeritud põllukultuur taimestikus enamust, ei saa lugeda, et neil põldudel oleks toimunud põllumajanduslik tootmine, s.t deklareeritud põllukultuuri kasvatamine. Vastavalt on tegemist üledeklareerimise olukorraga. Ringkonnakohus on jätkuvalt asjas nr 3-21-1011 väljendatud seisukohal, et määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 koostoimes art 19 lg-tega 1 ja 2 lükkab ümber ka kaebaja selle väite, et toetuse vähendamine ja taotleja karistamine on mõeldud vaid selliste olukordade jaoks, kus isik on esitanud PRIA-le valeandmeid. Määrusest (EL) nr 640/2014 nähtub selgelt, et toetuse vähendamine või määramata jätmine ning halduskaristuse kohaldamine on ette nähtud juba ainuüksi deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuse tõttu. Sanktsiooni kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, et isik oleks esitanud PRIA-le valeandmeid.
  59. Teisalt oli kaebajale teada olukord tema põldudel. Seega pidi kaebaja juhatuse liige teadvustama endale sedagi, et tema poolt toetusetaotluses märgitud põllukultuur vaidlusalustel põldudel tegelikult ei kasva ja põldudel domineerivad allakülviks kasutatud heintaimed või suisa ka rohumaadel ebasoovitavaks peetavad taimed. Selles olukorras oli kaebajal kuni kohapealse kontrolli teostamiseni võimalus teatada PRIA-le tegelikust olukorrast põldudel ning põhjendada erakorraliste asjaolude esinemist, mis viisid põllukultuuri ikaldumiseni või muuta toetusetaotlust vastavalt põllul tegelikult kasvavale taimestikule. Seega oli kaebajal tegelik võimalus välistada kohapealses kontrollis pindala erinevuse tuvastamine ja sanktsioonide kohaldamine. Asjaolust, et kaebaja põldude tegelikule olukorrale vaatamata midagi ette ei võtnud, saab järeldada, et ta oli vähemalt hooletu pindalaerinevuse tekkimise osas. Vastavalt ei näe ringkonnakohus põhjust pidada kaebaja suhtes kohaldatud sanktsiooni tema õigusi ülemääraselt piiravaks, pidades silmas, et toetuse taotlemisega võttis kaebaja ühtlasi teadlikult kohustuse täita toetuse tingimusi.
  60. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist määruse (EL) nr 640/2014 kohta. Kaebaja ei esitanud täpsemat selgitust, millise sätte kohta või millises küsimuses ta eelotsuse küsimist soovib. Kaebaja väidetest ja seisukohtadest saab siiski järeldada, et kaebaja pidas silmas määruse (EL) nr 640/2014 norme, mis näevad ette sanktsioonide kohaldamise, s.o määruse art 18 lg 6, art 19 lg-d 1 ja 2 ning art 35 lg
  61. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse asjaoludel on määruse (EL) nr 640/2014 sätted sedavõrd selged, et vaidluse lahendamiseks ei ole vaja küsida Euroopa Kohtu tõlgendust normide kohta. Seetõttu jääb kaebaja taotlus rahuldamata.
  62. Kaebaja väidab jätkuvalt sedagi, et vastustaja viivitas kaebaja vaide lahendamisega ja see rikkus iseseisvalt kaebaja õigusi. Halduskohus iseenesest möönis, et kaebaja vaide lahendamiseks kulus PRIA-l seaduses sätestatust pikem aeg isegi vastustaja poolt vaide lahendamise tähtaja pikendamisi arvestades. Halduskohus on aga seejuures arusaadavalt põhjendanud (halduskohtu otsuse p 8.4), miks viivituse õigusvastasuse tuvastamine kohtumenetluses ei ole vajalik preventiivsel eesmärgil ega lubatav tulevikus kahju hüvitamise taotlemise eesmärgil. Ringkonnakohus nõustub nende halduskohtu otsuse põhjendustega ja jätab põhjendused kordamata vastavalt

§ 201lg-le 4.

Täiendavalt osutab ringkonnakohus sellele, et praeguseks on kujunenud arvestatav praktika kaebajaga seotud vaiete ja kohtulahendite näol. See kahtlemata lihtsustab ja kiirendab kaebaja sarnaste etteheidetega seotud vaiete lahendamist tulevikus. V

  1. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.
  2. Pärast ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks toimunud istungit esitas kaebaja
  3. aprillil 2024 ringkonnakohtule menetlusdokumendi pealkirjaga „Kaebajate märkused protokolli kohta“. Menetlusdokumendis palub kaebaja täiendavalt hinnata kaebaja põhiõiguste kaitstust nii 16 PRIA haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses, leides, et haldusorgan ja kohus on suhtunud asjasse pinnapealselt ega ole võimaldanud kaebajal oma seisukohta ja tõendeid esitada. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et tegemist ei ole protokolli parandamise taotlusega (

§ 86

lg 1), vaid täiendava seisukohaga asja lahendamise juurde või ka vastuväitega kohtu tegevusele (

§ 90). Seetõttu jätab ringkonnakohus menetlusdokumendi pealkirja tähelepanuta.

Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta menetlusdokumendi väited PRIA tegevuse kohta, kuna need puudutavad asja sisulist lahendamist ning nende esitamine pärast asja sisulise läbivaatamise lõpetamist ei ole lubatav, kui kohus menetlust ei uuenda (

§ 129lg 5, § 130 lg 2, Ts

MS § 401 lg 4 ja § 402 lg-d 1 ja 8). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluse uuendamine vajalik asja õigeks lahendamiseks. Kaebaja heidab menetlusdokumendis ringkonnakohtule ette, et kohus ei olnud istungit ette valmistades teinud endale selgeks asja sisu, ei võimaldanud sisulist arutelu ja lükkas tagasi kaebaja täiendavad materjalid. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheidetega ja jätab rahuldamata vastuväite kohtu tegevusele tõendite kogumisel. Üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks halduskohtu tuvastatud faktilised asjaolud ja tõendid (

§ 198lg 1).

Uute tõendite esitamine on lubatud eelkõige juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada (

§ 198

lg 2 p 3) või takistas tõendi esitamist halduskohtu eksimus (

§ 198lg 2 p-d 1 ja 2).

Kui menetlusosaline siiski soovib täiendada asja uue tõendiga tuleb tal esitada asjakohane taotlus ning selgitada nii seda, mida ta soovib tõendiga tõendada (

§ 62

lg 2 ja lg 3 p 3) kui ka seda, miks tõendi esitamine on lubatav

§ 198lg 2 kohaselt.

Seega ringkonnakohus üldjuhul ei korralda tõendite kogumist ega määra selleks menetlusosalistele tähtaega. Ringkonnakohus ei näe ka, et kaebaja poolt ringkonnakohtu istungil asja täiendamine uute tõenditega saaks olla vajalik ja põhjendatud kaebaja täiendavate selgitusteta. Käesolev vaidlus on kaebajal juba mitmes, milles vaieldakse sarnaste õiguslike ja faktiliste asjaolude üle. Seetõttu ei ole alust arvata, et tegemist oleks kaebaja jaoks uudse olukorraga või kaebaja oleks sedavõrd kogenematu, et ei saanud mõista tõendite esitamise vajadust varem. Kaebaja on kõigi vaidluste puhul läbinud kohtueelse vaidemenetluse ja kohtumenetluse kolmes kohtuastmes, kaebajat esindas kohtumenetluses vandeadvokaat, kes alles vahetult enne ringkonnakohtu istungi toimumist teatas esindusõiguse lõppemisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajale oli tagatud tegelik võimalus oma õiguste kaitseks kohtumenetluses nii oma seisukohtade kui ka tõendite esitamise osas. Lisaks selgitas ringkonnakohus asjas nr 3-21-706 toimunud istungil, mis toimus vahetult enne käesolevas asjas toimunud istungit, mida tuleb täiendavate tõendite esitamiseks teha ja mida on vaja taotluses põhistada. Sellega ei keelanud kohus kaebajal esitada taotlust täiendava tõendi esitamiseks. Kaebaja ise jättis taotluse esitamata. Nendel asjaoludel jääb rahuldamata vastuväide kohtu tegevusele. 52. Vastavalt

§ 108lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

§ 109lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.