KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-21700 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Jul

§ 113ja 114 p 3 - § 25 lg 2 järgi selles, et tema 1.

augustil 2009 kella 04.45 paiku Tallinnas, Viru Keskuse juures Tammsaare pargi alleel pani toime tahtliku tapmise katse kahe inimese suhtes järgmistel asjaoludel - lõi ja torkas J Lit korduvalt noaga kaela, kehatüve ja jäsemete piirkonda, tekitades selliselt J. Lile elupuhuselt paremasse rinnaõõnde tungiva torke-lõike haava paremal pool kaela eespinnal parema ühisunearteri ja parema kopsu vigastusega ehk eluohtliku tervisekahjustuse, samuti torke-lõikehaavad vasakul pool rindkerel ja vasakul küünarvarrel, lõikehaava vasakul pool kehatüvel, nahakriimustused kaela eespinnal, vasaku õlaliigese eespinnal ning kehatüvel, vasakul kaela eespinnal, rindkerel, küünarvarrel ja kehatüvel. Vigastuste tagajärjel suri J.L kell 05.30 sündmuskohal. Samaaegselt ja samas kohas püüdis N.G tappa ka J. Liga koos olnud M Lit, lüües ja torgates teda noaga kokku 13 korral, neist kolmel korral rindkere, õlavarre ja reie ehk elutähtsate organite paiknemispiirkonda ning veel 10 torke-lõikehaava põlvedel, säärtel ja kätel. Seega viis N.G lõpule tapmise ühe inimese (J.Li) suhtes, tapmiskatse teise inimese (M.Li) suhtes jäi lõpule viimata vaid teiste isikute sekkumise tõttu. 3. Maakohus leidis, et kuriteoepisoodis, milles kannatanu oli A. K, tuleb N.G õigeks mõista, kuna see ei ole piisavalt tõendamist leidnud. A. K küll kinnitab, et N.G oma löögiga teda tabas, kuid füüsilist valu ta ei tundnud. Ükski tunnistajatest, kelle ütlused kohus usaldusväärseteks luges, ei kinnita, et N.G poolt antud löök oleks A.Kit tabanud ja A.K ise ei ole esitanud politseile avaldust tema suhtes vägivallategude toimepanemise kohta. Seetõttu pidas kohus ilmseks, et A.K ei pööranud sellele vastastikule kähmlemisele suuremat tähelepanu, 2

(13)füüsilist valu ta ei tundnud. Tegu oli vastastikuse rüselusega, mille käigus kukkusid mõlemad maha ning kes antud situatsioonis oli agressiivsem, kes vähem agressiivsem pool, ei oma antud asjas tähtsust. Küll leidis maakohus, et N.G pani KarS § 113 järgi kvalifitseeritava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus märkis otsuses, et on veendunud, et tegemist pole ei provotseeritud tapmise ega ka tegutsemisega hädakaitse piirides (ega neid ületades) ja N.G süü on tõendatud tunnistajate ütlustega ning kriminaalasjas esinevate ja kohtuistungil avaldatud kirjalike materjalidega. Seoses kaitseväitega, et N.G tegutses hädakaitses, märkis maakohus, et isegi kui J.L, M.L või D.I kasutasid N.G ja V.Ni suhtes sõimu ja ebatsensuurseid väljendeid, ei saa sellist käitumist pidada selliseks ründeks, mis annaks õiguse kasutada nuga. Ainuüksi fakti, et N.G vastas olid korraga J.L ja M.L, ei saa käsitleda alusena N.G hädakaitseseisundis viibimisele. Nimetatud kolme isiku vahel toimunu näol oli tegemist vastastikuse kaklusega, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetusid, tõsiasi on see, et ka N.G ise sai kergeid tervisekahjustusi, kuid tegemist oli teadliku enesekahjustamisega, mistõttu N.G tegevust ei saa käsitleda hädakaitseseisundis viibimise ega ründe tõrjumisena. Kohus nõustus prokuröri seisukohaga, et N.G nuga välja võttes ja seda tema juurde saabunud isikutele suunates ise provotseeris kannatanuid, osaledes järgnenud kakluses omal vabal tahtel. Noa väljavõtmine ja teistele inimestele suunamine, seda enam kõigepealt ise teisele seltskonnale noaga lähemale astudes on üheselt mõistetav väljakutsuva käitumisena ja kutsena võitlusele. Kohus ei tuvastanud kannatanu õigusvastast (vägivaldne või solvav) käitumist, mis vahetult vallandas süüdistataval emotsionaalse reaktsiooni. Lihtsalt ärritumist ei saa kaugeltki samastada hingelise erutusega, veelgi vähem äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundiga. Kohtu arvates ei leidnud tuvastamist, et N.G oleks olnud vähemalt kaudne tahtlus tappa M. Lit ja kvalifitseeris seetõttu N.G poolt M.Lile kergete tervisekahjustuste tekitamise ümber KarS § 121 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et konfliktis osalenud kannatanud olid ka ise alkoholijoobes ega käitunud viisil, mis väldiks konfliktide puhkemist, mistõttu on põhjendatud N.G karistamine alla sanktsiooni keskmist määra. Kannatanu V.Li varaline kahju seoses hüvitamata matusekulutustega on 53 608 krooni, mis tuleb N.G-lt V. Li kasuks välja mõista. Samuti kuulub hüvitamisele tasu, mille kannatanu on maksnud esinduse eest kohtus, s.o 47 000 krooni. Arvestades kuriteo tehiolusid, pidas kohus õiglaseks ja põhjendatuks V. Lile moraalse kahju katteks N.G-lt välja mõista 100 000 krooni. Samuti on alust välja mõista 38 500 krooni M. Li kasuks seoses tema tehtud mõistlike kulutustega (varaline kahju ja esindus kohtus). 4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör A. Koik, kannatanute A. Li, I. Li ja V. Li esindaja M. Mägi ja süüdistatava N.G kaitsja S. Sillar. Apellantide taotlused ja põhiväited on järgmised. 5. Prokurör palus tühistada otsus osaliselt ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada N.G süüdi KarS § 114 p 3 - § 25 lg 2 ja § 113 järgi ning karistada teda KarS § 63 lg 1 alusel 14-aastase vangistusega; tunnistada N.G süüdi KarS § 121 järgi (A. Ki episood) ning karistada teda 3

(13)3-kuulise vangistusega, mõistes KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse 14 aastat vangistust. Alternatiivselt taotles prokurör karistada N.

§ 113järgi 11-aastase vangistusega ja Kar

S § 121 järgi (mõlemad episoodid) 3-aastase vangistusega, mõistes KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse 14 aastat vangistust. Prokurör ei nõustunud maakohtu väitega, et KarS §-le 121 vastav tegu ei ole tõendatud episoodis, kus kannatanu oli A. K. Löömise puhul ei nõua KarS § 121 tagajärje - valu tõendamist. Prokurör märgib, et tunnistajate ütluste kohaselt oli konfliktis agressiivsem pool N.G. Prokurör ei nõustunud kohtu seisukohaga, et N.G ei olnud tahtlust tappa ka M. L. Eksperdi arvamusest nähtuvalt oli viimasel 13 vigastust, neist mõned tekitatud selja tagant. Arvestades ründe intensiivsust võib väita, et N.G tahtis M. Lit tappa, kuid ei suutnud täpsemaid ja jõulisemaid lööke teha. Asjaolu, et patsiendikaardil oli märgitud vähem vigastusi, ei lükka eksperdiarvamust ümber, kuna patsiendikaardi koostamisel ei ole eesmärk kõigi vigastuste fikseerimine, vaid olulisemate vigastuste hindamine ravi planeerimiseks. Prokurör leiab, et olukorras, kus üks kannatanutest sureb, teine mitte, ei näita teo kvalifitseerimine KarS § 114 p 3 - § 25 järgi teo kogu ebaõigussisu. Seetõttu tuleb tegu kvalifitseerida lisaks ka KarS § 113 järgi. Vastasel juhul võib kohus hoolimata ühe inimese surmast kohaldada KarS § 60 ja mõista karistuse alla sanktsiooni alammäära. Prokurör leiab ka, et mõrvakatse eest mõistetud karistus ei tohi jääda alla sanktsiooni keskmise määra. Prokuröri hinnangul ei avaldanud süüdistatav kahetsust puhtsüdamlikult ja süüd kergendavaid asjaolusid seega pole. Ka ei vasta kohtupraktikale selle arvestamine, et kannatanud ei käitunud viisil, mis väldiks konflikti puhkemist.

Kannatanute esindaja vaidlustab otsuse karistuse ja väljamõistetud moraalse kahju suuruse osas. Kannatanute esindaja on seisukohal, et mõistetud karistuse raskus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Tsiviilhagi lahendamisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme. Apellatsioonis taotletakse otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega N.G karistamist vähemalt 10 aastase vangistusega. Raskema karistuse mõistmine on põhjendatud, sest N.G ründas relvituid kannatanuid noaga, löökide arvukus ja suunatus elutähtsatesse piirkondadesse näitab, et N.G eesmärgiks oli võimalikult paljude vigastuste tekitamine, tegu on toime pandud mitme isiku suhtes. Kuna N.G pole oma süüd tunnistanud ega teo keelatusest aru saanud, on pikaajaline vangistus põhjendatud ka eripreventiivsetel kaalutlustel. Alammäära lähedane karistus ei ole põhjendatud ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Apellandi arvates on kohus ebaõigesti kasutanud tsiviilhagi osalisel rahuldamisel diskretsiooniõigust. Kohtupraktikas on 100 000 kroonist suuremaid hüvitisi välja mõistetud tervisekahjustuste või vara kahjustamise eest, millistest aga on elu olulisem hüve.
Kaitsjad paluvad otsus tühistada ja N.

§ 113

ja § 121 järgi õigeks mõista või alternatiivselt N.

§ 113ja § 121 järgi õigeks mõista, kvalifitseerides tema tegevuse ümber Kar

S § 115 järgi. Kaitsja leiab, et kohus on kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ebaõigesti tuvastanud kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikud faktilised asjaolud. Kohus on meelevaldselt välistanud tõendikogumist kõik kaitsjate poolt esitatud tunnistajad ning on ületähtsustanud prokuröri tunnistaja ütlusi. Samuti ei ole kohus tõenäoliselt lõpuni aru saanud sündmuse videosalvestisel kajastatust, mistõttu on kohus ka selle tõendi kohtuotsuse tegemisel arvesse võetavast tõendite kogumist sisuliselt välistanud. Kaitsja hinnangul on videosalvestiselt väga hästi konflikti algus näha. Videolõigust nähtub kokkuvõtvalt, et Li, Li ja Ii kokkupõrge N.G ja Niga ei olnud midagi juhuslikku, vaid tegemist oli planeeritud ja sihipärase kallaletungiga 3 isiku poolt kahe isiku suhtes. Kuigi kannatanu 4

(13)L ei mäletanud toimunu kohta midagi, on videolt näha, et enne N.G-le ja Nile kallaletungimist uurib L põhjalikult rünnatavaid isikuid (N.G, N), kellest N.G oli baaris tekkinud arusaamatus Kiga. Rünnaku planeeritust näitavad veenvalt ka tunnistajate ütlused selle kohta, mis asjaoludel andis K oma meremehesärgi Ile. Videosalvestisest ja kannatanu Ki ja tunnistaja Ei ütlustest nähtub, et meremehesärki soovisid I, L ja L kasutada Ni ja N.G ründamise moraalseks õigustamiseks. Saades oma valdusesse särgi, sai I justkui õiguse juba lõppenud konflikti järjekordseks algatamiseks ja konflikti vägivaldseks lõpetamiseks. Seega on ümberlükatud maakohtu arvamus, et L, L ja I jalutasid juhuslikult N.G ja Ni poole, tegelikult ründasid nad N.G ja Nit teadlikult ja eesmärgipäraselt. Seega on videol otsustav tähendus, et määratleda I, Li ja Li eesmärgipärast kallaletungi. Teine oluline asjaolu, mis videolt selgub, on aga see, et pärast Ii, Li ja Li rünnet põgeneb N.G kell 04.42.34 haljasalale põõsastesse. Seega on videosalvestiselt näha tunduvalt enam, kui seda suutis näha maakohus. Eelkõige on videolt arusaadav N.G ja Ni vastu suunatud ründe eesmärgi- ja sihipärasus, aga samuti ka asjaolu, et pärast esimest kokkupõrget jookseb N.G ründajate eest kümnekonna meetri kaugusele põõsastesse, üritades konfliktist põgeneda, kuid see tal ei õnnestunud. Retrospektiivselt võib tõdeda, et poleks L ja L põgenevale N.G-le järgnenud ning teda kinni püüdnud, poleks täna seda Jidilist fakti, millele kohtul tuleks anda õiguslik hinnang. Kaitsja arvates väärivad mitmete kohtuotsuses kõrvale jäetud tunnistajate ütlused tegelikult tähelepanu. Kohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud ainuüksi K ütlustele, jättes tähelepanuta, et need ütlused on muuhulgas vastuolus ka nende tunnistajate ütlustega, keda kohus luges asjakohasteks. Apellant leiab, et Ai ütlused konflikti lõpposa kohta vastavad erinevalt K ütlustest, tegelikkusele. Samuti jääb K versiooni kohaselt arusaamatuks, millal üldse sai L oma vigastused ja kelle käest ta need vigastused sai. Kaitsja arvates ei ole kohtu põhjendus Ni ütlustega mitte arvestamisest õiguslikus mõttes lõpuni korrektne. N on andnud kohtus ja eeluurimisel ühetaolisi ütlusi selle kohta, et ei näinud N.G ning Li ja Li vahel toimunud konflikti, kuna tegeles Ii ründe tõrjumisega. Põhjendamatult on kohus jätnud tähelepanuta tunnistaja Ni ütlused, kes nägi konflikti algust ja kelle ütluste kohaselt tungisid kolm noormeest kallale kahele noormehele, misjärel põgenes üks rünnatavatest (N.G) põõsastesse. Konflikti alguse kohta on olemas tunnistajate Ni, Ei, Si, Ki ja süüdistatava N.G ütlused. Samuti on olemas videosalvestis. Apellandile jääb mõistmatuks, milliste tunnistajate ütlusi peab kohus silmas, milledega Ni ütlused justkui ei haaku. Si ütluste tõepärasust pidanuks kohus hindama eelkõige läbi videosalvestise, kuna aga kohus seda ei teinud, siis asuski ta ekslikule seisukohale, et tunnistaja ei ole usaldusväärne. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale ka N.G ütlused, kes mäletab konflikti algust ning peale konflikti lõppu vahetult toimunut. Mõttekäik, miks ei loe kohus N.G ütlusi tõepärasteks, on arusaamatu. Ringkonnakohus peab tõendite hindamisel ära näitama kõrvuti põhjustega, miks tõendeid hinnatakse teisiti, kui seda tegi maakohus, ka selle, milles seisnes maakohtu eksimus tõendite hindamisel. Käesoleval juhul on selleks eksimuseks esmalt videosalvestise sisulise tähelepanuta jätmine. Aga ka see, et ilma veenva argumentatsioonita on tõendite kogumist välja jäetud N.G ja Ni ütlused. Ülejäänud kaitsja tunnistajate ja Smirnovi ütluste kõrvalejätmist on küll püütud põhjalikumalt põhjendada, kuid apellant ei nõustu kohtu väheveenva argumentatsiooniga. Kaitsja arvates tegutses N.G hädakaitses. Käesoleval juhul on tuvastatud, et L ja L grupis Iiga tungisid õigusvastaselt kallale rahulikult tee ääres seisnud N.G-le. N.G 5

(13)ründasid vahetult 2 temast suuremat, pikemat ning visuaalselt füüsiliselt tugevamat isikut, keda oma kohalolekuga toetas veel kolmas isik. Sellisel juhul oli tavamõistuse kohaselt rünnataval õigus aktiivsele kaitsele. Rünnatav ei pidanud laskma ennast surnuks või vigaseks peksta. Sellise rünnaku puhul võivad rünnatavale põhjustatud kehavigastused olla ka surmavad. Rünnatav ei pea kahe endast ülekaalukalt tugevama ründaja vastu asuma võitlusesse käte ja jalgadega. Sellises elulises situatsioonis oli rünnataval õigus end kaitsta kõigi käepäraste kaitsevahenditega. Käesoleval juhul oli ainsaks sobivaks ja olemasolevaks kaitsevahendiks ca 6,5 cm pikkuse teraga nuga. Tegemist oli poes vabalt müüdava noaga, mida võib iga isik endaga kaasas kanda. Tunnistajate ja süüdistatava ütlustega on tuvastatud, et ründajad nägid nuga ning said aru, et ründe teostamisel kaitseb süüdistatav ennast noaga. See asjaolu ründajaid ei peatanud, mistõttu oli süüdistataval õigustus noa kasutamiseks, kuni ründe lõppemiseni. N.G vastu suunatud rünne lõppes pärast seda, kui L surmavalt haavatult maha kukkus. Kuni selle hetkeni oli N.G õigus ennast kaitsta nii teda üheaegselt rünnanud Li ja Li vastu ja ta oli õigustatud tekitama kannatanutele vigastusi. Ekspertiisi käigus jõudsid eksperdid järeldusele, et N.G tekkis kõnealuse konflikti ajal äge stressreaktsioon (F43.0) ehk situatsioonihinnangu mõjul vallandus temal tugev hirmureaktsioon. Alternatiivse taotluse kvalifitseerida N.G tegevus provotseeritud tapmisena, kohus välistas, leides, et N.G ise ründas talle kallaletulnud isikuid. Andes tõenditele asjakohase ja õige hinnangu, on aga ilmne, et tegelikult L ja L grupis Iiga tungisid õigusvastaselt kallale rahulikult teeääres seisnud N.G-le. Kaitsja arvates põhjustas N.G tuvastatud ägeda stressreaktsiooni kannatanute poolne vägivald, millega on täidetud süüteokoosseis KarS § 115 järgi. Kuna seadusandja ei sätesta kuriteona provotseeritud kehalist väärkohtlemist, tuleb N.

§ 121järgi õigeks mõista.

Tallinna Ringkonnakohtu
detsembri 2010 otsusega tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o. N.G õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ööklubis aset leidnud vahejuhtumis, N.G-le KarS § 113 järgi mõistetud põhikaristuse ja mõistetud liitkaristuse osas, N.G süüdimõistmises M. Lile kehavigastuste tekitamises ja M. Li tsiviilhagi rahuldamises. Uue otsusega mõistis ringkonnakohus N.G süüdi A. Ki löömise katses KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi süüdi, mõistis N.G-le J. Li surma tahtliku põhjustamise eest KarS § 113 järgi karistuseks 6 aastat 6 kuud vangistust ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, mõista N.

§ 121järgi õigeks M.

Lile kehavigastuste tekitamises. M. Li tsiviilhagi jättis ringkonnakohus läbi vaatamata.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid N.G vandeadvokaadid V. Tolli-Baskin ja S. Sillar ning ringkonnaprokurör A. Koik. kaitsjad
Riigikohtu
mai 2011 otsusega nr 3-1-1-26-11 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
detsembri 2010 otsus N.G süüdistuses KarS § 113, 114 p 3 ja § 25 lg 2 ning KarS § 121 järgi ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Tulenevalt Riigikohtu otsusest, mis on ringkonnakohtule sama kriminaalasja arutamisel KrMS § 364 lg 1 p 1 kohaselt siduv, on käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks süüdistusest tulenevalt N.G poolt A. Ki suhtes toime pandud teole õigusliku hinnangu andmine, J. Liga, M. Liga ja D. Iiga seotud episoodis N.G tekkinud võimaliku hädakaitseseisundi ja võimaliku hädakaitsepiiride ületamise väljaselgitamine ning tuvastatud ägeda stressreaktsiooni võimalik mõju tema kaitsetegevusele ning sellest tulenevad õiguslikud järelmid. Asja uuel arutamisel tuleb kontrollida, kas esinevad erandlikud asjaolud mittevaralise kahju väljamõistmiseks. 6

(13)

Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör oma apellatsioonis esitatud taotluste juurde ja toetas kannatanute esindaja apellatsiooni, kaitsjad toetasid oma apellatsioone, süüdistatav toetas oma kaitsjate seisukohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, samuti arvestades vastavalt KrMS § 364 lg 1 p-le 1 Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-26-11 väljendatud seisukohti, jõudis alljärgnevatele järeldustele.
Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga selles, et ööklubi terrassil aset leidnud konfliktis A. Kiga, tuleb N.

§ 121järgi süüdi tunnistada.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-60-10 p-s 16 selgitanud, et „…esiteks ei tähenda fakt, et isikut tabas kiire ja intensiivne löök, automaatselt seda, et selle löögi jõud täielikult või suures ulatuses löögist tabatu kehasse ka üle kandus. On mõeldav, et tugev löök tabab isikut vaid riivamisi ja enamik löögi jõust jääb realiseerimata. Teiseks tuleb arvestada, mida üldiselt "valu" all silmas peetakse. Rahvusvaheline Valu-uuringute Assotsiatsioon ( ) defineerib valu kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat meeltega või tundmuslikult tajutavat aistingut või asjassepuutuva isiku poolt sellise kudede kahjustamisena kirjeldatavat aistingut (www.iasp-pain.org > Resources > Pain Terminology). Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, vastab erinevate inimeste puhul välismõJ erinevale intensiivsusele (samas). Seega on valulävi subjektiivne nähtus, mis erinevate inimeste puhul erineb. Kohtukolleegium leiab, et lähtuvalt tuvastatud asjaoludest, ei realiseerinud N.G oma käitumisega KarS § 121 objektiivset koosseisu. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-28-07 leidnud, et tervise kahjustamiseks KarS § 121 mõttes on iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse, kusjuures tervisekahjustuse kui tagajärje tegelikul saabumisel ei ole selle kuriteo objektiivse koosseisu täitmise aspektist tähtsust - teo kvalifitseerimiseks KarS § 121 järgi peab see tegu olema oma iseloomult selline, mis suudab kehalise tervisekahjustuse tekitada. Olukorras, kus kannatanu tervis pole reaalselt kahjustunud, saab tervise kahjustamisest kui lõpuleviidud teost KarS § 121 mõttes rääkida üksnes juhul, kui tervise kahjustamisele suunatud tegu on toimunud, kuid selle teo tervist kahjustav potentsiaal pole objektiivsetel põhjustel realiseerunud. Kohtukolleegiumi arvates on maakohus viidatud riigikohtu otsusest tulenevalt põhjendatult leidnud, et KarS §-le 121 vastav tegu ei ole selles A. Kiga seotud episoodis piisavalt tõendatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub üheselt, et ükski tunnistajatest, kelle ütlused kohus usaldusväärseteks luges (E. K, S. E, J. K, J. A, J. R, K. I ja V. N) ei kinnita otsesõnu, et ööklubi terrassil N.G poolt A.Ki suunas käega tehtud löök oleks A.Kit tabanud. Nii nähtub tunnistajate ütlustest, et kuigi konflikti A. Kiga alustas N.G ja selle käigus kukkusid nad mõlemad maha, misjärel viisid turvamehed N.G klubist välja, oli siiski tegemist pigem A. Ki tõukamisega N.G poolt. Tunnistajate kirjelduse kohaselt oli tegu maadluse või vastastikuse rüselusega. Kes tekkinud konfliktis oli agressiivsem, kes vähem agressiivsem pool, ei oma isiku süüditunnistamisel KarS § 121 järgi tähtsust. On tähelepanu vääriv ja sellele on maakohus on otsuses ka osundanud, et A.K ise ei ole esitanud avaldust politseile tema suhtes vägivallategude toimepanemise kohta. A. K on küll kinnitanud, et nad N.G-ga vastastikku sõimasid ja N.G lõi teda rusikaga pähe vasakule poole, mis põhjustas küll väikese põrutuse, kuid ei midagi tõsist ja et valu ta ei tundnud, see oli ebameeldiv. A. Ki ütlused haakuvad tunnistajate ütlustega, millised kohus tunnistas usaldusväärseteks. Süüdistatava N.G ütluste kohaselt üritas tema A. Kit lüüa aga ei tabanud, A.K löök tabas teda. 7

(13)Maakohtus uuritud ja ringkonnakohtu istungil vaadatud Viru Keskuse turvakaamera salvestis ei kajasta N.G poolt A. Ki löömist, mida on kirjeldatud N.G-le esitatud süüdistuses. KrMS § 268 lg 1 kohaselt saab kohtumenetlus toimuda vaid süüdistusakti järgi. Seega on N.

§ 121süüdi või õigeks mõistmine sõltuvuses tema ja A.

Ki poolt antud ütluste e. nn sõna-sõna vastu situatsiooni hindamisest kohtu poolt. Situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus N.G õigeks mõistmises KarS § 121 järgi A. Kiga seotud episoodis vastab eeltoodule, mistõttu tuleb prokuröri apellatsioon N.G süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi jätta rahuldamata. 15. Kannatanute A. Li, I. Li ja V. Li esindaja ning prokuröri seisukohtadega, et N.G-le mõistetud karistuse raskus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule, ei saa nõustuda. Apellatsiooni väited N.G-le rangema karistuse mõistmiseks ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. N.G-le mõistetud karistuse osas peab kohtukolleegium vajalikuks lisada, et KarS § 56 lg 1 kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Maakohus on otsuses kirjeldanud, miks on N.G-le esimese astme isikuvastase kuriteo toimepanemise eest mõistetav karistus põhjendatud mõista alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmisel on maakohus karistust kergendava asjaoluna arvestanud ka süüdistatava kahetsust, ringkonnakohtu istungil avaldas N.G kahetsust inimese surma tahtmatu põhjustamise eest, avaldades ühtlasi kannatanute ees siirast kahetsust ja vabandust. Kohtukolleegium leiab, et N.G puhtsüdamlik kahetsus on siiras. Seega ei nähtu apellatsioonidest, et maakohus oleks N.G-le karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista N.G-le raskema karistuse, kui seda tegi esimese astme kohus. Puutuvalt apellatsiooni väidetesse maakohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise kohta, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule mh seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7). 8

(13)Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-19-08 p-s 16 leidnud, et isiku surma põhjustamise korral on mittevaralise kahju rahaline hüvitamine isiku lähedastele põhjendatud aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist, tuleb kohtul hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Samas on kohtukolleegiumi arvates Riigikohus oma otsuse p-s 17 tõlgendanud lähedase isiku kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt „liiga kitsalt“, seda esmajoones lähedase isiku ruumilise lähedusega hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal (nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine) või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemate üleelamistega, mis peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Maakohus tuvastas N.G süü J. Li tapmises vähemalt kaudse tahtlusega, mis on õigusvastane ja rahuldas sellest tulenevalt põhjendatult kannatanute esindaja V. Li tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt, mõistes süüdistatavalt V. Li kasuks välja 100 608 krooni varalise kahju ja 100 000 krooni moraalse kahju katteks. Kannatanute esindaja heidab kohtule ette, et V. Li kasuks välja mõistetud 100 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole proportsionaalne tekitatud kahjuga. Vaidlustatud otsuses ongi maakohus leidnud, et I. ja V. L ning A. L olid hukkunud J. Liga väga lähedastes suhetes, mistõttu esinevad VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikud asjaolud, mis annavad aluse hüvitise mõistlikus ulatuses süüdlaselt väljamõistmiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse mittevaralise kahju osalisekski hüvitamiseks, tuleb lugeda väga lähedase, s.o. poja surma õigusvastane tekitamine. Kuigi maakohus on otsuses kannatanute kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju osalist hüvitamist põhjendanud üksnes ühe lausega, nõustub kohtukolleegium sellega, kuna kohtu järeldus põhineb kuriteo toimepanemise tehioludel ja on tulenevalt tõendamist leidnud asjaoludest põhjendatud. N.G teo tagajärjel kaotas elu J. L, mis tekitas hingelise trauma ja kahjustas nii vanemate kui venna psüühika kogu eluks. Hingeline rahulolu ja tasakaal, millele peaks olema õigus igal inimesel, olenemata vanusest, on kannatanutel häiritud, eriti olukorras, kus surma on saanud laps ja vend. Ilmselgelt kõige raskem kui pigem võimatu on vanematel saada üle oma lapse surmast. Kohtukolleegium leiab, et kuigi V. Li poolt moraalse kahju hüvitamiseks nõutud summa (900 000 krooni) on kordades suurem, kui kohus selle nõude rahuldas, võimaldab mittevaralise kahju osaline hüvitamine kriminaalmenetluse raames kannatanutel ületada mingilgi määral kuriteo negatiivseid tagajärgi ja korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasnes. Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus arvestanud kõiki asjaolusid ja kasutades diskretsiooniõigust, määranud kindlaks mõistliku ja õiglase mittevaralise hüvitise suuruse, arvestades ka apellatsioonis esitatud asjaolusid, mh. N.G suhtumist toimunusse. Kuigi inimelu on olulisim hüve, ei anna apellatsioonis esitatu, tulenevalt kohtupraktikast, alust muuta maakohtu poolt moraalse kahju hüvitamiseks välja mõistetud hüvitise suurust. Samas tuleb lisada veel sedagi, et reeglina ei viibigi surma saanud isiku lähedased kunagi kannatanuga n-ö ühes ohuruumis. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks lisada, et moraalse kahju rahaline hüvitamine, olenemata väljamõistetava hüvitise suurusest, ei saagi kompenseerida kellelegi tema lähedase surmast tingitud hingelisi üleelamisi, mis võivad kesta elu lõpuni. Samas tuleb aga loomulikult silmas pidada ka seda, et süüdlaselt väljamõistetud moraalse kahju hüvitis ei oleks talle liiga koormav. 9

(13)16. Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides esitatud vastuväiteid, millest nähtuvalt taotlevad kaitsjad otsuse tühistamist ja N.

§ 113ja § 121 järgi õigeks mõistmist või alternatiivselt N.G tegevuse ümber kvalifitseerimist Kar

S § 115 järgi. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega selles, et maakohus on meelevaldselt välistanud tõendikogumist kõik kaitsjate poolt esitatud tunnistajad ning ületähtsustanud prokuröri tunnistaja ütlusi, samuti et kohus on sündmuse videosalvestise kui tõendi kohtuotsuse tegemisel arvesse võetavast tõendite kogumist sisuliselt välistanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistava N.G talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. N.G kaitsjate apellatsioonides korratakse nende poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid N.G süü puudumise kohta KarS § 113 ja § 121 järgi episoodides, mis on seotud 1. augustil 2009 kella 04.45 paiku Tallinnas Viru Keskuse juures Tammsaare pargi alleel J. Li tapmise ja M. Li kehalise väärkohtlemisega. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Vastuseks kaitsjate etteheidetele, et kohus ei ole videosalvestisest õigesti aru saanud, märgib kohtukolleegium, et videosalvestiselt nähtub üksnes see, et N.G ei lahku pärast klubi terrassilt turvameest poolt ärasaatmist klubi juurest, vaid seisab koos V. Niga mõnda aega klubi sissepääsu lähedal, võtab seljast pintsaku, mille annab V. Nile ja eemaldub mõne aja pärast Tammsaare pargi poole, kuna turvamehed neid jälgivad. Edasisi sündmusi Tammsaare pargis ehk kes kelle vastu rünnet alustas, kes kelle poole liikus ning miks N.G kõnniteelt haljasalale liikus, videosalvestise põhjal hinnata ei ole võimalik. Samas nähtub videosalvestiselt küll asjaolu, et J. L, M. L ja D. Igumin liiguvad N.G ja V. Ni suunas, kuid nagu maakohus põhjendatult tuvastas, puuduvad videosalvestiselt nähtu põhjal igasugusedki usaldusväärsed tõendid selle kohta, et selline liikumine oli seotud tingimata nende soovist midagi füüsilisel tasandil lahendada või terrassil tekkinud konflikti edasi lahendama hakata. Kaitsjate seisukohaga, et videosalvestiselt on väga hästi konflikti algus näha, kohtukolleegium seetõttu ei soostu. Kohtukolleegium leiab, et videosalvestiselt nähtu põhjal ei ole võimalik väita nagu kaitsjad ekslikult leiavad, et pärast D. I, J. Li ja M. Li rünnet põgeneb N.G kell 04.42.34 haljasalale põõsastesse selleks, et ta üritab tekkinud konfliktist põgeneda, mist al aga ei õnnestunud. Tegemist on paljasõnalise ja tõendamata kaitseversiooniga, et rünnet N.G ja V. Ni vastu alustasid haljasalal just D. I, J. L ja M. L. Tunnistajate J. K, J. Ai ja S. Ei ütluste kohaselt ähvardas just N.G peale rüselust klubi terrassil A. Kiga viimasele kätte maksta ja arveid klaarida. On eluliselt usutav, et N.G, teadmata, et D. I oli eelnevalt vahetanud 10

(13)A. Kiga särgid, pidas N.G teda ekslikult A. Kiks, kellega tal oli eelnevalt tekkinud konflikt klubi terrassil ja arvas, et jätkab konflikti A. Ki ja viimase kaaslastega. Kohtukolleegiumi arvates ei saa aga särkide vahetusest järeldada, et meremehesärki soovisid D. I, J. L ja M. L kasutada V. Ni ja N.G ründamise moraalseks õigustamiseks. Tunnistaja S. E ja A. Ki ütlused seda kaitsjate versiooni ei kinnita. A. Ki ütluste kohaselt vahetas ta oma seljas olnud meremehesärgi ühe suuremat kasvu noormehega, kuna kartis neid ja ei soovinud nendega vaielda. Mida D. I, J. L ja M. L edasi tegid, A. K ei tea. Väär on N.G kaitsjate seisukoht, et kohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud ainuüksi tunnistaja J. K ütlustele, mis erinevalt tunnistaja J. Ai ütlustele konflikti lõpposa kohta ei vasta tegelikkusele. On ilmne, et tunnistajad, kelle ütlusi kohus usaldusväärseks pidas, ei näinud kogu sündmust, vaid selle üksikuid fragmente, mistõttu on nende ütluste mõningad erinevused loomulikud. J. K ja J. Ai ütluste pinnalt saab teha ainult ühese järelduse, et nad ei näinud, kelle poolt ja millal tekitati vigastused M. Lile, kuid üheselt on tuvastatav, et N.G lükkas pargis J. Li, et rüseluse käigus vehiti kätega ja J. L haaras seejärel kõhust ja kukkus põlvili peaga vastu maad, misjärel oli N.G teatud aja J. Li peal, tehes mingeid liigutusi kätega ning seejärel pani pintsaku selga ja jooksis Estonia teatri suunas. Kohtukolleegium leiab, et kohtus uuritud tõendite pinnalt on kohus asunud põhjendatult seisukohale, et N.G pani J. Li tapmise ehk KarS § 113 järgi kvalifitseeritava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega ning tõendamata on N.G esinenud tahtlus tappa ka M. L, mistõttu tuleb N.G M. Lile tekitatud kergete kehavigastuste tekitamises mõista süüdi ja karistada KarS § 121 järgi. Kuigi M. L ise tugeva alkoholijoobe tõttu talle pargis tekitatud vigastuste saamise asjaolusid ei mäleta, on N.G möönnud, et vigastused M. Lile võis tekitada tema, sest tuvastatud on, et M. L kakluses osales ja kellelgi teisel peale N.G nuga ei olnud. Maakohus on otsuses isiku ekspertiisiaktist (I kd tl 64-71) tulenevalt M. Lil tuvastatud tervisekahjustusi kirjeldanud ja asunud seisukohale, et need võisid olla tekitatud korduvatest löökidest torke-lõikevahendiga ja tekkinud enesekaitse käigus löökide tõrjumisel. Kohtukolleegium soostub maakohtuga selles, et ööl vastu 1. augustit 2009 Tammsaare pargis ühelt poolt N.G ja V. Ni ning teiselt poolt D. Ii, J. Li ja M. Li vahel toimunud kaklus oli vastastikune, mis oli ajendatud eelnevalt toimunud konfliktist N.G ja A. Ki vahel. Samas isegi juhul kui D. I, J. L ja M. L kasutasid N.G ja V. Ni suunas sõimu ja ebatsensuurseid väljendeid, ei saa sellist käitumist pidada ründeks, mis andis N.G-le õiguse kasutada relvitute isikute vastu nuga. Noa demonstratiivse avamisega ja suunamisega D. Ii, J. Li ja M. Li poole näitab ilmselge üleoleku demonstreerimist ja valmisolekut nuga kasutada. Kaitsjate seisukoht, et tegemist oli sihipärase ja planeeritud ründega N.G vastu, on ümber lükatud N.G ütlustega selles, et vaatamata tema poolt noa demonstreerimisele ja noa eest hoiatamisele, järgnes vastasseltskonna poolt naer, mitte rünne mida pidanuks noaga tõrjuma. Surnu ekspertiisiaktist nr 389 (I kd tl 51-62) nähtuvalt põhjustas J. Li surma paremasse rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool kaela eespinnal parema ühisunearteri ja parema kopsu vigastusega, milline tervisekahjustus on iseenesest eluohtlik. Surnukehalt leitud torkelõikehaavad olid tekitatud jõuliste löökide või torgetega, milliste tekitamist juhuslikult noaga vehkimise käigus, ei saa erinevalt kaitsjate apellatsioonis esitatud seisukohast, kuidagi juhuslikuks pidada, sest kõik vigastused said olla tekitatud üksnes tugeva löögiga, kus nuga on suunatud otse lööja ette ja kanatanu suunas. Kaitsjate arvates tegutses N.G pargis D. Ii, J. Li ja M. Li rünnet tõrjudes hädakaitses. Kohtukolleegium kaitsjate seisukohaga ei nõustu. Nagu maakohus õigesti tuvastas, ei saa asjaolu, et N.G vastas olid korraga kaks isikut, J. L ja M. L, käsitelda N.G 11

(13)hädakaitseseisundis viibimisena. Kohtukolleegium nõustus maakohtu poolt tuvastatuga, et N.G , V. Ni, D. Ii, J. Li ja M. Li vahel oli Tammsaare pargis ööl vastu

augustit 2009 tegemist vastastikuse kaklusega, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetusid ning asjaolu, et ka N.G sai ise kakluse käigus kergeid tervisekahjustusi, on seega käsitletav teadliku enesekahjustamisega, mitte hädakaitseseiundis viibimise ega ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Rünnates J. Li ja M. Lit noaga, mille eest viimased ennast kaitsesid, ei tegutsenud N.G hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 mõttes. Isik, kes võtab tema juurde saabunud isikute ees välja noa ja suunab selle saabunud isikute suunas, provotseerib sellega ise kannatanuid ja osaleb seeläbi järgnenud kakluses omal vabal tahtel, ohustades seeläbi teadlikult ka iseennast. Kaitsjate väide, et N.G jooksis haljasalale selleks, et konflikti vältida, on paljasõnaline ja tõendamata. Riigikohtu praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
juuni
a otsus nr 3-1-1-34-08, p 8). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud. Käesolevas asjas ei ole kohtus hinnatud tõenditega leidnud tõendamist, et N.G oleks soovinud kaklust lõpetada. Maakohtu poolt tuvastatu on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-60-10 p-s 17.2 sedastatuga, et ei ole välistatud, et süüdistatava ja kannatanu ööklubist väljumise järgselt aset leidnu näol võis olla tegemist mõlema isiku vastastikkusel kokkuleppel ja nõusolekul toimunud kaklusega. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolud välistavad süüdistatava käitumise kvalifitseerimise provotseeritud tapmisena. Maakohus on otsuses käsitlenud kaitsjate alternatiivset taotlust N.G teo ümberkvalifitseerimiseks provotseeritud tapmisena ja leidnud, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud kannatanute õigusvastane (vägivaldne või solvav) käitumine, mis vahetult vallandas N.G emotsionaalse reaktsiooni. Kohtukolleegium maakohtu poolt tuvastatuga nõustub. Lihtsalt ärritumist, millise võib esile kutsuda tavaline ööklubi külastavate alkoholijoobes külaliste ebatsensuurne sõim, mis eriti vähem alkoholi tarbinud külastajaid ei häiri, ei saa samastada hingelise erutusega, veelgi vähem äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundiga. Kompleksekspertiisiakti nr 30/35 (III kd tl 70-87) kohaselt oli N.G kuriteo toimepanemise ajal alkohoolse intoksikatsiooni seisundis, psüühikahäireid, mis oleksid välistanud või oluliselt piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust sh keelatusest arusaamisel ja käitumise juhtimisel, tal ei esinenud. Ka apellatsioonikohtu istungil selgitas ekspert, et vastuseks subjektiivselt tajutud ohule vallandus N.G teo toimepanemise ajal äge stressreaktsioon, mis ei ole psüühikahäire, vaid lähtuvalt kujunenud olukorrast inimese loomulik lühiajaline emotsionaalne seisund. Provotseeritud tapmise objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ning oluline on, et kannatanu vägivaldne või solvav tegu vallandab vahetult süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Olukorras, kus süüdlane on ennast viinud erutusseisundisse tapmise momendist ja kohast e. ajaliselt ja ruumiliselt varem ja kaugemal nagu käesolevas asjas tuvastatud on (konflikt klubi terrassil A. Ki ja N.G vahel) ning läinud ise nuga käes n.ö. arveid klaarima, ei saa kohtukolleegiumi arvates rääkida ei põhjuslikust seosest erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ega ka süüdlase emotsionaalse reaktsiooni vallandumisest vahetult kannatanu käitumisest. Kohtupraktikas kvalifitseeruvad provotseeritud tapmisena sellised juhtumid, kus tapmise riistaks (kui seda on kasutatud) on esimene ettejuhtuv lõike-torke-, löögi - vms. riist, mis on süüdlasel n.ö. käeulatuses. Kohtukolleegiumi arvates on see üheks asjaoluks, mis ilmestab just äkki tekkinud hingelise erutuse 12

(13)seisundis tapmist. Käesoleval juhul oli nuga ammu enne sündmust ja sündmuskohast kaugemalt N.G kaasa võetud ja seejuures veel enne vastastikuse kakluse algust võttis süüdistatav noa demonstratiivselt kätte ja suunas kannatanute suunas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt KarS § 113 subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osundab siinjuures veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. N.G käitumine peale J. Li tapmist ja M. Lile kergete tervisekahjustuste tekitamist viitab selgelt sellele, et ta sai juba sündmuskohal ja sealt põgenedes aru oma toimimisviisi äärmuslikust ohtlikkusest. 17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 4. juuni 2010 otsus N.G suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Julia Katškovskaja Malle Preimer 13