← Eesti

2-22-142788/23

Obsah (11)§ 5§ 162§ 436§ 236§ 638§ 646§ 3401§ 656§ 392§ 173§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuli 2024, Tallinn Kohtuasja numbe

) § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Riigikohus on 24. 4

(9)2-22-142788 novembri
  1. a määruses tsiviilasja nr 2-21-13098 p-s 18 leidnud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - - - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Eelnevast tuleneb, et laenuandja veendumuse kujunemine tarbija krediidivõimelisuses peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaoludele ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama, mida kohus selgitas ka
  2. oktoobri
  3. a menetlusdokumendis. 7.
  4. Hageja selgitas
  5. märtsi
  6. a ja
  7. märtsi
  8. a menetlusdokumentides, et laenuandja hindas laenuvõtja krediidivõimelisust kostja Swedbank kontole laekuva sissetuleku alusel ja kontrollis maksehäireregistris kehtivaid maksehäireid. Lepingute nr 18-113428-RK ja nr 19-072710-AL sõlmimisel hinnati kliendi maksevõimelisust kostja Swedbank kontole laekuva sissetuleku alusel. Lepingu nr 19-072710-AL väljastamisel töötas klient ettevõttes AS Framm, keskmine kuue kuu sissetulek oli 981,55 eurot. Lepingu nr 18-113428-RK väljastamisel töötas isik ettevõttes AS TALOT ning keskmine kuue kuu sissetulek oli 1000 eurot. Lepingute nr 19-109000-CL ja nr 19-127776-VL sõlmimisel hinnati kliendi krediidivõimelisust kostja Swedbank kontole laekuva sissetuleku alusel (töötasu ettevõttes AS Framm). Krediidihindamisel kontrollis endine võlausaldaja maksehäireregistris kehtivaid maksehäireid – väljastamise ajal neid ei olnud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Arvestades laenusummat, osamakse suurust ja lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuste täitmine kostjale jõukohane. 7.
  9. Hageja välja toodud asjaoludele tuginedes oli maakohus seisukohal, et laenude andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Üldsõnaliselt registritele, laenuandja eeskirjadele ja kostja kinnitustele viitamisel, ilma kostja sissetulekute ja väljaminekute arvulistele näitajatele tuginemata, ei ole võimalik objektiivselt hinnata tarbija tegelikku majanduslikku seisundit. Hageja esitatud asjaoludest kostja krediidivõimelisuse kohta ei selgu, milliseid konkreetseid andmeid analüüsides on laenuandja jõudnud veendumusele kostja krediidivõimelisuse osas. Hageja viitab, et laenuandja on kontrollinud töötasu suurust, kuid tarbija varalisi kohustusi (sh kuidas on krediidivõimelisuse kontrollimisel arvesse võetud varasemaid laenukohustusi, tarbija püsikulutusi jmt) analüüsitud ei ole. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest võiks selguda kostja krediidivõimelisuse tegelik hindamine krediidilepingute sõlmimisel. Seetõttu ei saanud laenuandjal tekkida veendumust tarbija krediidivõimelisuses. Kuna hageja ei ole toonud esile konkreetseid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid objektiivselt hinnata kostja majanduslikku seisundit, ega selgitanud veenvalt, millise analüüsi tulemusena on otsustatud kostja laenuvõimelisus konkreetsete krediidilepingute osas, asus maakohus 5
(9)2-22-142788 seisukohale, et VÕS § 4034 lg-tes 1 ja 6 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole järgitud. 7.
  1. Arvestades, et kohus tuvastas laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7, millele kohus on
  2. oktoobri
  3. a menetlusdokumendis tähelepanu juhtinud. Hageja on küll
  4. oktoobri
  5. a seisukohas esitanud alternatiivsed nõuded vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tuvastamata jäämisel ja selgitanud, millises summas on kostja teinud krediidilepingute puhul tagasimakseid, kuid ei ole esitanud kohtule VÕS § 4034 lg 7 kohast tagasimaksete ümberarvestust. Kuna hageja ei ole esitanud maksete ümberarvestust ega selgitanud, millistel kuupäevadel kostja tehtud makseid on arvestatud tagasimaksete katteks, ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas ja millal on ümberarvestatud maksed muutunud sissenõutavaks.

§ 5

lg 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuna nõude maksmapanekul on hagi rahuldamise üheks peamiseks eelduseks nõude sissenõutavaks muutumise asjaolude esiletoomine (praegusel juhul vastavalt tagasimaksete ümberarvutusele), mida hageja ei ole teinud, siis tuleb jätta krediidilepingutest nr 18-113428-RK, nr 19-072710AL, nr 19-109000-CL ja nr 19-127776-VL tulenev põhinõue rahuldamata. Sama kehtib ka hageja lõplikes seisukohtades esitatud lepingu täitmise nõude kohta. 7.

  1. Kindlustuslepingust nr NK0000201732 tuleneva nõude osas on hageja selgitanud, et kostja kohustus igakuiselt tasuma 0,55% kalendrikuu viimase päeva seisuga kasutatud krediidilimiidist ja et lepingu ülesütlemise seisuga, s.o
  2. jaanuaril 2022 oli kostjal tasumata kindlustusmakseid summas 4,36 eurot. Esitatud andmed ei võimalda nõude kujunemist jälgida, mistõttu ei ole nõude suuruse tuvastamine võimalik. Hageja ei ole selgitanud, millal nõue muutus sissenõutavaks ja millisel alusel on leping üles öeldud. Seetõttu jättis kohus kindlustuslepingust nr NK0000201732 tuleneva nõude rahuldamata. 7.
  3. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses. Kuna kohus asus seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, ja pole tuvastanud hageja põhinõuete sissenõutavust, ei saa olla põhjendatud ka hageja intressi, viivise ja sissenõudmiskulude nõuded. 7.
  4. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata. 7.10.

§ 162lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda.

Kuna kostja ei olnud siinses asjas ühtegi seisukohta esitanud, sai kohus eeldada, et kostjal ei ole asjaga seonduvaid menetluskulusid tekkinud. Apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi Harju Maakohtule. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda. 8.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme, sh

§ 436lg-d 1, 2, 3 ja 4 ning § 442 lg-t 8.

Kohtuotsuse põhjendamine tähendab mh seda, et nõude lahendamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mille alusel nõuet lahendatakse. Maakohus ei ole menetluses kõiki olulisi asjaolusid välja selgitanud ja tuvastanud. 6

(9)2-22-142788 8.
  1. Hageja on
  2. märtsi
  3. a menetlusdokumendis taotlenud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise osas kohtult

§ 236

lg 2 alusel tõendite kogumist Swedbank AS-lt, sh kostja pangakonto väljavõtte väljanõudmist. Kohus on jätnud taotluse lahendamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse normi. See on viinud hagi rahuldamata jätmiseni, kuna asja lahendamiseks olulisi tõendeid pole kogutud ja asjaolusid välja selgitatud. Eelneva tõttu on maakohus jõudnud väärale järeldusele. Lisaks oli maakohtu otsus menetlusosalistele üllatuslik. 8.

  1. Swedbank AS ei saa pangakonto väljavõtet jm tõendeid hagejale esitada pangasaladusest tulenevalt. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg 1 kohaselt pangasaladusena käsitatakse kõiki andmeid ja hinnanguid, mis on krediidiasutusele teatavaks saanud tema või teise krediidiasutuse kliendi kohta. KAS § 88 lg 5 p 1 kohaselt kirjalikus või elektroonilises vormis või täitemenetluse seadustiku §-s 631 sätestatud elektroonilise arestimissüsteemi kaudu esitatud järelepärimise vastusena peab krediidiasutus avaldama pangasaladuse: kohtule kohtumenetlust reguleerivates seadustes ettenähtud juhtudel ja korras. Seega saab Swedbank AS avaldada pangasaladust vaid kohtu nõudmisel. Swedbank AS on hagejale korduvalt vastanud ja korranud, et teave ja andmed, sh pangakonto väljavõte, mis on pangale teatavaks saanud, on käsitatav pangasaladusena ja seda on võimalik väljastada vaid kohtu nõudmisel KAS § 88 lg 5 alusel. 8.
  2. Hageja on
  3. märtsi
  4. a seisukohas maakohtule selgitanud, et kostja konto väljavõtted esitab endine võlausaldaja kohtu nõudmisel otse kohtule. Antud tõendid on asja lahendamisel olulised, kuna neist lähtuvalt selgub, kas hagi rahuldatakse täies ulatuses, osaliselt või jäetakse rahuldamata. Siinsel juhul on tekkinud olukord, kus tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimiseks on olemas, kuid hagejal pole võimalik neid esitada. Asjas oluliste tõendite vastu võtmata või kogumata jätmisega rikutakse menetlusosalise õigust olla kohtus ära kuulatud. Kuna maakohus on menetlusnorme rikkudes jätnud hageja taotluse lahendamata, on asjas tähtsust omavad tõendid kogumata ja olulised asjaolud jäänud tuvastamata, mis on viinud väära lahendini. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta

§ 638lg 1 alusel menetlusse.

Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 646ja § 656 lg 1 p 1 ning lg 2 alusel tühistada.

Asi tuleb saata samale maakohtule asja uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. 10. Menetlusökonoomia kaalutlustel lahendab ringkonnakohus asja

§ 646

alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, sest maakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse norme viisil, mis toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses ja asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks. 11. Maakohus jättis krediidilepingutest nr 18-113428-RK, nr 19-072710-AL, nr 19-109000-CL ja nr 19-127776-VL tulenevad nõuded rahuldamata, kuna kohtu hinnangul ei olnud hageja tõendanud VÕS § 4034 lg-tes 1 ja 6 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Täpsemalt leidis kohus, et kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav, kuna see ei tuginenud kostja sissetulekute ja väljaminekute arvulistele näitajatele; hageja esitatud asjaoludest ei selgunud, milliseid konkreetseid andmeid analüüsides oli laenuandja jõudnud veendumusele kostja krediidivõimelisuse osas; hageja esitatust ei nähtunud tarbija varaliste kohustuste analüüsimine, sh kuidas on krediidivõimelisuse kontrollimisel arvesse võetud varasemaid laenukohustusi, tarbija püsikulutusi jms. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja peamiselt 7

(9)2-22-142788 sellele, et maakohus on jätnud menetlusõiguse normi rikkudes lahendamata hageja taotluse koguda

§ 236

lg 2 alusel Swedbank AS-lt tõendeid, sh kostja pangakonto väljavõte, millega on rikutud hageja õigust olla ära kuulatud. Hageja leiab, et eelneva tõttu on asjas jäänud olulised asjaolud tuvastamata, mille tulemusena on maakohus teinud vale lahendi.

  1. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus hageja tõendite kogumise taotlused
  2. oktoobri
  3. a määrusega küll lahendanud, kuid jätnud need rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotluste rahuldamata jätmine oli ennatlik ja rajanes ekslikele põhjendustele. 12.
  4. Oma
  5. märtsi
  6. a ja
  7. märtsi
  8. a seisukohtades oli hageja avaldanud, et laenuandja on hinnanud finantsinspektsiooni juhendi p-s 9.16 märgitud tingimusi, sh kas klient on võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt (võttes arvesse kliendi sissetulekute suurust) ning kas krediidiasutusele laenuandmise otsuse kaalumise perioodil teadaolevate asjaolude põhjal võib oletada, et kliendi maksevõime on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, kliendi võime laenu teenindada eksisteerib vaatamata tema olemasolevatele finantskohustustele (vt seisukohtade p 2.7.4). Hageja väitel hinnati lepingute sõlmimisel kliendi krediidivõimelisust kostja Swedbank kontole laekuva sissetuleku alusel, kusjuures lepingute nr 19-109000-CL ja nr 19-127776-VL sõlmimise ajal sai kostja töötasu AS-lt Framm ning lepingute nr 18-113428RK ja nr 19-072710-AL sõlmimise ajal töötas ta vastavalt AS-s TALOT kuue kuu keskmise sissetulekuga 1000 eurot ja AS-s Framm kuue kuu keskmise sissetulekuga 981,55 eurot (vt
  9. märtsi
  10. a seisukoha p 2.7.6;
  11. märtsi
  12. a seisukoha p 2.7.5). Hageja tõi välja, et kostja konto väljavõtte esitab endine võlausaldaja (Swedbank AS) kohtu nõudmisel ning taotles kohtu kaudu tõendite kogumist kooskõlas

§ 236lg-ga 2 (vt samas).

12.2.

§ 236

lg 2 kohaselt, kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks. Sama paragrahvi

  1. lõikest tuleneb, et tõendite kogumise taotlemisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Tõendite kogumise taotluses tuleb märkida ka kogumist võimaldavad andmed. 12.
  2. Maakohus jättis
  3. oktoobri
  4. a määrusega hageja taotlused tõendite kogumiseks rahuldamata, põhjendades seda sellega, et hageja ei olnud täpsustanud, millist konkreetset tõendit ta soovib koguda, ega selgitanud, miks ta ei saa küsida nõuetega seotud tõendeid nõude loovutajalt. Maakohus leidis, et nõude ja sellega seotud tõendite üleandmine on nõude loovutaja ja vastuvõtja vaheline tehing ning hagejal tuleks esitada nõue dokumentide väljaandmiseks selle õigussuhte raames. Oma
  5. oktoobri
  6. a menetlusdokumendis selgitas hageja, et endine võlausaldaja ei saa väljastada hagejale kostja pangakonto väljavõtet pangasaladuse regulatsioonist tulenevalt. 12.
  7. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotluste rahuldamata jätmine oli ennatlik. Kui maakohtu hinnangul olid taotlustes puudused, s.o hageja polnud nõutavaid dokumente piisavalt täpselt määratlenud ning selgitanud, miks ta ei saa neid dokumente ise hankida, oleks maakohus pidanud jätma taotlused

§ 3401

lg 1 alusel käiguta ja määrama hagejale tähtaja taotlustes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Siinsel juhul oli tegemist kõrvaldatavate puudustega, mida kinnitab ka hageja

  1. oktoobri
  2. a menetlusdokumendis esitatud selgitus selle kohta, miks hageja ei saa tõendeid ise kohtule esitada. 12.
  3. Maakohtu seisukohaga, et hagejal tuleks esitada nõude loovutaja vastu dokumentide väljaandmise nõue hageja ja nõude loovutaja vahelisest tehingust tuleneva õigussuhte raames, 8

(9)2-22-142788 ringkonnakohus ei nõustu. Kostja pangakonto väljavõtete näol ei ole tegemist nõuet tõendava dokumendiga VÕS § 168 lg 1 tähenduses. Õiguskirjanduse kohaselt tuleb nõude loovutajal uuele võlausaldajale üle anda eelkõige dokumendid, milles on kajastatud nõude tekkimine või selle sisu (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016. § 168, p 3.1). Siinsel juhul vajab hageja kostja pangakonto väljavõtet selleks, et tõendada laenuandja seadusest tuleneva kohustuse täitmist. Igal juhul ei välistaks VÕS § 168 lg 1 alusel nõude esitamise võimalikkus hageja

§ 236

lg-st 2 tulenevat õigust taotleda siinses tsiviilasjas oluliste tõendite kogumist kohtult. Hageja on välja toonud, et Swedbank AS ei ole nõustunud talle kostja pangakonto väljavõtet edastama, mistõttu hageja ei saa seda tõendit menetluses ise esitada. Seega on

§ 236lg 2 kohaldamise peamine eeldus täidetud.

Ka menetlusökonoomia põhimõttega ei oleks kooskõlas see, kui hageja peaks tõendite kogumise asemel hakkama esitama algse laenuandja vastu hagi dokumentide üleandmiseks, taotledes selle lahendamise ajaks siinse menetluse peatamist. 13. Jättes hageja tõendite kogumise taotlused eelkirjeldatud viisil ennatlikult rahuldamata, jättis maakohus hageja ilma võimalusest tõendada oma väiteid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise ja kostja krediidivõimelisuse kohta. Sellega rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet (

§ 656lg 1 p 1).

Riigikohus on selgitanud, et

§ 656

lg 1 p 1 eesmärk on tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus esitada oma seisukohti, mis hõlmab võimalust esitada asjaolusid ja tõendeid (vt

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-17, p 12). Arvestades põhjendusi, miks maakohus hagi krediidilepingust tulenevates nõuetes rahuldamata jättis (vt praeguse otsuse p 11), võisid maakohtu rikkumised tõendite kogumise taotluste lahendamisel mõjutada asjas tehtud otsust, mistõttu oli tegemist oluliste menetlusõiguse normi rikkumistega ka

§ 656lg 2 teise lause mõttes.

Kuna asjas on eelmenetluse ülesanded nõuetekohaselt täitmata (

§ 392

lg 1 p 4) ja maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kontrollinud muid hagi rahuldamise eelduseid peale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise (ja selle rikkumise korral VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uute tagasimaksete määramise), ei saaks ringkonnakohus praegusel juhul maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda hagejale võimalus uue tõendite kogumise taotluse esitamiseks. 14. Juhindudes muu hulgas

§ 656

lg-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka kindlustuslepingust nr NK0000201732 tuleneva nõude lahendamise osas. Lisaks märgib kolleegium, et kui maakohus leidis, et hageja esitatud andmed ei võimalda kindlustuslepingu alusel esitatud nõude (4,36 eurot) kujunemist jälgida, sh pole hageja selgitanud nõude sissenõutavaks muutumise aega ja lepingu ülesütlemise alust, tulnuks kohtul seda hagejale esmalt selgitada.

  1. Kuna maakohtu otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
  2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele

§ 177

lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavast määruses või mõistliku aja jooksul pärast nimetatud lahendi jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.