← Eesti

1-20-6125/4

Obsah (8)§ 320§ 319§ 64§ 66§ 344§ 44§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2020. a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-20-6125 Kohtunik Marju Persidskaja Kriminaalasi H.L-i süüd

) § 319 lg 1 ja

§ 320

lg 1 järgi käskmenetluses (kirjalik menetlus) Prokurör Laura Jõgisoo Süüdistatav H.L , isikukood XXX; XXX; XXX; XXX; kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend – ei ole kohaldatud. Kaitsja Kunnar Korsten RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 251 lg-st 1, § 253 p-st 1 ja §-st 254, kohus otsustas: 1. Süüdi tunnistada H.L

§ 319

lg 1 järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 40 (nelikümmend) päevamäära (päevamäär 10 eurot), s.o 400 (nelisada) eurot. Süüdi tunnistada H.L

§ 320

lg 1 järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 60 (kuuskümmend) päevamäära (päevamäär 10 eurot), s .o 600 (kuussada) eurot.

§ 64

lg 1 alusel mõista H.L-ile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima osalise suurendamise teel rahaline karistus 80 päevamäära, s.o 800 (kaheksasada) eurot.

§ 66

lg-te 1 ja 3 alusel tuleb H.L tasuda rahaline karistus 800 (kaheksasada) eurot ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. Rahaline karistus tuleb tasuda kohtu määratud tähtaja jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (Swedbank AS) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS ), märkides ära viitenumbri 99920400003604 ning selgituse “H.L , otsus nr 1-20-6125, rahaline karistus“. 2. Menetluskulu: KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 ja § 189 lg 2 alusel mõista H.L-ilt menetluskuluna riigituludesse välja:   käekirjaekspertiisi maksumus 282 eurot; sundraha 876 eurot. KrMS § 180 lg 3 ning § 313 lg 1 p -de 7 ja 12 alusel määrata, et H.L on õigus tasuda temalt välja mõistetud menetluskulu kokku 1158 (üks tuhat ükssada viiskümmend kaheksa) eurot ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 96,50 eurot kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda kohtu määratud tähtaja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist Maksuja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (Swedbank AS) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS), märkides ära viitenumbri 99920700043830 ning selgituse “H.L, otsus nr 1-20-6125, menetluskulu“. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult kohtuotsuses määratud aja jooksul. Kui rahalised kohustused pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Süüdistataval ja kaitsjal on õigus käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättesaamisest alates viieteistkümne päeva jooksul taotleda, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras. Kui süüdistatav ega kaitsja ei taotle, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras, käskmenetluses tehtud kohtuotsus jõustub. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Süüdistus H.L-i süüdistatakse selles, et tema esitas 01.02.2017 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile teadvalt vale kaebuse

§ 344lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise kohta E.P.

poolt, justnagu oleks M.O. esindaja E.P. 22.08.2016 Lõuna prefektuuri laekunud E.E.O. avalduse lahendamise käigus Lõuna prefektuuri XXX T.N. esitanud võltsitud dokumendi kuupäevaga 17.08.2016 „XXX olevate H.L-ile kuuluvate asjade üleandmisevastuvõtmise akt“, millel on võltsitud H.L-i allkirja. Tegelikkuses tuvastati ekspertiisi käigus, et asjade üleandmise-vastuvõtmise akt on allkirjastatud väga tõenäoliselt Väino 2

(7)H.L-i poolt. Sellega pani H.L toime

§ 319

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teadvalt vale kaebuse esitamise kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Lisaks süüdistatakse H.L-i selles, et tema andis 18.07.2017 ajavahemikul kell 10.00– 10.54 Tartus Riia 132 andis Lõuna prefektuuri uurija E.N. juures kriminaalasjas nr XXX tunnistajana ülekuulamisel teadvalt valeütlusi selles, et 17.08.2016 aadressilt XXX oma asjade äraviimise käigus dokumenti kuupäevaga 17.08.2016 „XXX olevate H.L-ile kuuluvate asjade üleandmise-vastuvõtmise akt“ ei ole koostatud, tema eelnimetatud akti ei ole allkirjastanud ning tema allkiri sellel dokumendil on võltsitud. Tegelikkuses tuvastati ekspertiisi käigus, et asjade üleandmise-vastuvõtmise akt on allkirjastatud väga tõenäoliselt H.L-i poolt. Sellega pani H.L toime

§ 320

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt valeütluse andmise. Prokuröri ettepanek Prokurör teeb kohtule ettepaneku karistada H.L-i

§ 319

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 40 päevamäära (

§ 44

lg 2 järgi on miinimumpäevamäära suurus 10 eurot), s.o 400 eurot ja

§ 320

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 60 päevamäära (

§ 44

lg 2 järgi on miinimumpäevamäära suurus 10 eurot), s.o 600 eurot.

§ 64

lg 1 alusel mõista H.L-ile liitkaristuseks üksikkaristusest raskeima suurendamise teel rahaline karistus 80 päevamäära (miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot), s.o 800 eurot, mille tasumine määrata

§ 66lg 1 alusel ositi 12 kuu jooksul.

Kohtu seisukoht ja põhjendused süüdistuse osas Kohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas KrMS § 251 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud alused käskmenetluse kohaldamiseks: H.L-ile heidetakse ette teise astme kuritegude toimepanemist, milles prokurör peab võimalikuks kohaldada põhikaristusena rahalist karistust, tõendamiseseme asjaolud on selged, süüdistatav on täisealine ning süüdistatava suhtes ei ole vaja kohaldada XXX ega XXX.

§ 319

lg 1 näeb ette vastutuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt.

§ 320

lg 1 näeb ette vastutuse kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest. Kohus on seisukohal, et H.L on süüdistuses kirjeldatud teod toime pannud ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud

§ 319lg 1 ja § 320 lg 1 järgi.

H.L-ile esitatud süüdistus on tõendatud 25.08.2016 teatisega kriminaalmenetluse mittealustamise kohta (tl 19–20), 17.08.2016 asjade üleandmise-vastuvõtmise akti koopiaga (tl 21), E.E.O. XXX H.L-i 20.01.2017 avalduse koopiaga (tl 22–24), 13.02.2017 kriminaalasjas nr XXX koostatud materjalide edastamise teatise koopiaga koos kuriteoteate koopiaga (tl 27–29), 18.07.2017 kriminaalasjas nr XXX H.L-i tunnistajana ülekuulamise protokolli koopiaga (tl 30–31), ekspertiisiaktiga nr XXX (tl 33–37) ja tunnistaja E.P. ütlustega 3

(7)(tl 39–41, 44–45). 25.08.2016 on Politsei ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri uurija T.N. koostanud teatise kriminaalmenetluse mittealustamise kohta. Sellest nähtub, et H.L on esitanud E.E.O. esindajana 22.08.2016 Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuurile kuriteoteate varguse kohta, milles ta kahtlustab XXX asuva rendipinna omanikke E. ja A.P. Selle kuriteoteate menetlemise käigus on E.P. esitanud menetlejale üleandmise-vastuvõtmise akti, milles H.L kinnitab, et on saanud kätte kõik XXX asuvas korteris olnud asjad ning tal ei ole edaspidiseid pretensioone seoses üürilepingu lõpetamisega ega asjade üleandmisega E.P. ja M.O, kellega rendileping on sõlmitud. Nimetatud akt on lisatud ka kriminaalasja materjalide juurde. See kannab pealkirja „XXX olevate H.L-ile kuuluvate asjade üleandmisevastuvõtmise akt“ ning kuupäeva 17.08.2016. Akt on allkirjastatud E.P. ja H.L-i nimelt. 20.01.2017 on H.L esitanud E.E.O. esindajana Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuurile avalduse selle kohta, et M.O. ei ole tagastanud E.E.O. kuuluvat vara. Muu hulgas on avalduses märgitud, et ebatõene on M.O. ühe omaniku E.P. väide, nagu oleks H.L allkirjastanud endale kuuluvate asjade kättesaamisel üleandmise-vastuvõtmise akti, H.L selline dokument puudub ning tema kuhugi allkirja andnud ei ole. 01.02.2017 on H.L esitanud E.E.O. esindajana sarnase avalduse ka Lõuna Ringkonnaprokuratuurile. Selles märgib ta samuti, et M.O. esindaja väide politseile, nagu oleks H.L kätte saanud kõik asjad ja allkirjastanud üleandmise-vastuvõtmise akti, on ebatõene, temal selline dokumenti puudub ja ta ei ole kuhugi allkirja lisanud. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 13.02.2017 kirjast (kriminaalasjas nr XXX materjalide edastamise kohta) nähtub, et H.L-i avalduste alusel on 13.02.2017 alustatud Lõuna Ringkonnaprokuratuuris kriminaalasja

§ 344lg 1 tunnustel.

Selles kriminaalasjas on H.L 18.07.2017 tunnistajana üle kuulatud. H.L-i ütluste kohaselt käis ta 17.08.2016 XXX järel temale kuuluvatel asjadel, mis pärinesid tema endisest üürikorterist XXX. Ta kinnitab, et asjade üleandmise-vastuvõtmise akti ei ole koostatud ja tema allkiri aadressil XXX olevate H.L-ile kuuluvate asjade üleandmise-vastuvõtmise aktil kuupäevaga 17.08.2016 on võltsitud. Tema seda dokumenti allkirjastanud ei ole ning ei tea, kes võis tema allkirja võltsida. Tema soovib kriminaalmenetlust. Eeltoodu kinnitab, et 01.02.2017 esitas H.L Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kaebuse, milles viitab nagu oleks E.P. M.O. esindajana pannud toime kuriteo, kui esitas tema poolt E.E.O. esindajana esitatud kuriteoteate alusel alustatud kriminaalasjas uurijale võlts itud dokumendi (üleandmise-vastuvõtmise akti). Selle kaebuse alusel alustatud kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamisel on H.L väitnud ka seda, et 17.08.2016, kui ta käis XXX oma asjade järel, asjade üleandmise-vastuvõtmise akti ei koostatud, tema seda dokumenti allkirjastanud ei ole ning tema allkiri sellel dokumendil on võltsitud. Nimetatud kriminaalasja menetluse käigus on tehtud käekirjaekspertiis, selgitamaks välja, kas H.L-i nimel allkirjastatud 17.08.2016 „XXX olevate H.L-ile kuuluvate asjade üleandmise-vastuvõtmise akt“ on allkirjastatud tema poolt või mitte. Ekspertiisiaktis nr XXX on ekspert asunud seisukohale, et eelnimetatud akt on väga tõenäoliselt allkirjastatud H.L-i poolt. Ka E.P. on andnud kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamisel ütlusi, kus selgitab, kuidas H.L käis 17.08.2016 XXX territooriumi oma asjade järel ning allkirjastas seejuures tunnistaja poolt eelnevalt ettevalmistatud asjade üleandmise-vastuvõtmise akti, millega kinnitas, et on kõik oma asjad, mis asusid XXX, kätte saanud ja sellega seoses tal pretensioone tunnistajale ja M.O. ei ole. 4

(7)Kohus leiab, et eksperdiarvamuse ja tunnistaja E.P. ütlustega tuleb lugeda tõendatuks, et tegelikult H.L siiski allkirjastas 17.08.2016 dokumendi, mis kandis pealkirja „XXX olevate H.L-ile kuuluvate asjade üleandmise-vastuvõtmise akt“. Seetõttu esitas ta 01.02.2017 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile valekaebuse, nagu oleks M.O. esindaja esitanud tema poolt E.E.O. esindajana esitatud kuriteoteate alusel alustatud kriminaalasjas uurijale võltsitud dokumendi (üleandmise-vastuvõtmise akti) ning andis 18.07.2017 kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamisel valeütlusi, et 17.08.2016 üleandmise-vastuvõtmise akti ei koostatud, tema seda dokumenti ei allkirjastanud ning allkiri dokumendil on võltsitud. Kuna H.L-i 18.07.2017 tunnistajana ülekuulamise protokolli on märgitud tunnistaja kohustus anda tõeseid ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks seaduslik alus puudub, ning hoiatus selle kohta, et teadvalt vale ütluse andmise eest järgneb vastutus

§-de 318 ja 320 järgi, H.L on andnud ülekuulamisprotokollile allkirja õiguste ja kohustustega tutvumise kohta, pidi H.L oleks teadlik, et kriminaalmenetluses tuleb anda tõeseid ütlusi ning valeütluste andmisele järgneb vastutus. Samuti on tema poolt 01.02.2017 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile esitatud avaldusele märgitud hoiatus sellest, et teadvalt vale kaebuse esitamise eest on ette nähtud kriminaalvastutus

§ 319järgi, mistõttu pidi ta olema teadlik ka sellest asjaolust.

Kohus on seisukohal, et H.L oli teadlik, et tegelikkuses 17.08.2016 asjade üleandmisevastuvõtmise akt koostati ning ta andis sellele ka allkirja. Seega on tema väide, et sellist akti ei koostatud, tema seda ei allkirjastanud ja tema allkiri on võltsitud, ilmselgelt teadvalt valeütluse andmine. Samuti esitas ta teadvalt vale kaebuse teise isiku poolt kuriteo toimepanemise kohta, kuna väitis Lõuna Ringkonnaprokuratuurile esitatud avalduses, et M.O. esindaja esitas kriminaalmenetluses uurijale võltsitud dokumendi, aga oli ise sellise dokumendi allkirjastanud ning pidi seetõttu kahtlemata olema teadlik ka sellise dokumendi koostamisest. Kohtu hinnangul ei saanud tal olla mingisugust objektiivset põhjust uskuda, et tegemist võib olla võltsitud dokumendiga. Seega võib järeldada, et tema eesmärk oligi esitada M.O. esindaja suhtes vale kaebus ja anda kriminaalmenetluses väidetava kuriteo toimepanemise kohta vale ütlusi, teades, et tegelikkuses ei vasta tema väited tõele ning nende väidete loogiline jätk on suure tõenäosusega M.O. esindaja suhtes kriminaalmenetluse läbiviimine. Seega on H.L-i käitumises täidetud nii

§ 319

ja § 320 sätestatud kuriteokoosseisude objektiivsed kui subjektiivsed tunnused, subjektiivsest küljest pani ta teod toime kavatsetult. Kohus ei ole tuvastanud H.L-i puhul õigusvastasust ega süüd välistavate asjaolude esinemist. Seega tuleb ta

§ 319ja § 320 järgi süüdi tunnistada.

Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 319

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus.

§ 320

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5

(7)Kohus ei ole tuvastanud, et H.L-i puhul esineks karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57mõttes.

Samuti ei ole kohus tuvastanud, et H.L-i puhul esineks

§-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Arvestades asjaolu, et H.L-i ei ole toimikus oleva karistusregistri teatise (tl 81) kohaselt ei väär- ega kriminaalkorras karistatud, on kohus seisukohal, et teda on võimalik nii

§ 319

lg 1 kui ka

§ 320

lg 1 järgi karistada kergemaliigilise ehk rahalise karistusega.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära.

§ 44

lg 2 alusel arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdlase elatustasemest lähtudes. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot.

§ 44

lg 3 kohaselt arvutatakse keskmine päevasissetulek, lähtudes süüdlase suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. H.L-i suhtes alustati kriminaalmenetlust

  1. a. Kriminaalasja toimikus oleva H.L-i keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme teatise (tl 82) kohaselt oli H.L-i päevasissetuleku suuruseks
  2. a XXX eurot. Kuivõrd H.L-i keskmine päevasissetulek on olnud XXX eurot, tuleb karistuse mõistmisel aluseks võtta miinimumpäevamäär 10 eurot. Asjas tuvastatu pinnalt, arvestades H.L-i süü suurust, on kohus seisukohal, et H.L-i on võimalik mõjutada kuritegude toimepanemisest hoiduma prokuröri taotletava karistusega. Seega mõistab kohus

§ 319

lg 1 järgi H.L-ile karistuseks rahalise karistuse 40 päevamäära, s.o 400 eurot ja

§ 320

lg 1 järgi 60 päevamäära, s.o 600 eurot.

§ 64

lg 1 alusel, suurendades osaliselt üksikkaristustest raskeimat, mõistab kohus H.L-ile liitkaristuseks rahalise karistuse 80 päevamäära, s.o 800 eurot.

§ 66

lg 1 kohaselt, mõistes rahalise karistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat. Arvestades, et H.L tuleb lisaks rahalisele karistusele tasuda ka küllaltki suured menetluskulud, on kohus seisukohal, et rahalise karistuse korraga hüvitamine käib talle ilmselt üle jõu. Seega annab kohus H.L-ile

§ 66lg-te 1 ja 3 alusel võimaluse tasuda rahaline karistus ära 12 kuu jooksul.

Kohtu seisukoht menetluskulude osas Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. 6

(7)H.L-i menetluskuluks on käekirjaekspertiisi maksumus 282 eurot ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot (alates 01.01.2020 on kuupalga alammääraks 584 eurot). Kohus leiab, et kuigi toimiku materjalidest nähtuvalt on H.L tööga hõivatud, käib talle menetluskulu korraga hüvitamine ilmselgelt üle jõu, kuna lisaks menetluskulule tuleb tal tasuda ka küllaltki suur rahaline karistus. Seega on kohus seisukohal, et arvestades H.L-i varalist seisundit ning resotsialiseerumisväljavaateid, on põhjendatud anda talle KrMS § 180 lg 3 ja § 313 lg 1 p 12 alusel võimalus tasuda menetluskulu kokku 1158 eurot ära ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Marju Persidskaja kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.