1-24-2145/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-24-2145 Kohtukoosseis Orvi Koik, Janika Kallin ja Inna Ombler Kriminaalasi Indrek Nelis süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. mai
4. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Indrek Nelise kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso Prokurör Rainer Amur Süüdistatav Indrek Nelis, isikukood: 38606080024; elukoht: XXX; viibib vahi all Tallinna Vanglas; kodakondsus: Eesti Vabariigi; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; karistatus: kriminaalkorras kaks kehtivat karistust: Pärnu Maakohtu 26.09.
5. a otsusega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistatud 4 kuulise tingimisi vangistusega 1 aastase katseajaga. Soome Vabariigi Vantaa maakohtu poolt 23.04.
6. a süüdi mõistetud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest (vastab Eesti Vabariigi karistusseadustiku § 118 lg 1 p 1, 5) ja karistatud vangistusega 3 aastat 8 kuud, mille täitmine tunnistati Harju Maakohtu 02.05.
7. a määrusega lubatavaks ning karistuse kandis ta osaliselt Eesti Vabariigis. Tõkend - kahtlustatavana kinni peetud 07.02.
8. a ja Pärnu Maakohtu 08.02.2024 määrusega vahistatud. Kaitsja Meelis Masso Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1 Jätta Pärnu Maakohtu
9. mai
10. a otsus kriminaalasjas nr 1-24-2145 muutmata. Süüdistatava kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Meelis Masso Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Indrek Nelisele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 175,68 eurot, sh käibemaks 31,68 eurot. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Indrek Neliselt Eesti Vabariigi kasuks välja 175,68 eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
11. Indrek Nelist süüdistatakse selles, et tema olles 26.09.2023 Pärnu Maakohtu poolt süüdi mõistetud ja karistatud korduva kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 lg 2 p 3 järgi: -
12. jaanuaril 2024 kella 21.15 ajal XXX asuva korteri esikus tungis tahtlikult kallale Xle ja lõi teda ühel korral rusikaga näo piirkonda, tekitades Xle füüsilist valu ja tervisekahjustuse so verejooksu ning ninale pindmise 2,5 cm pikkuse haava; -
13. veebruaril 2024 ajavahemikul kell 01.00–01.35 Saare maakonnas XXX asuvas korteris, olles alkoholijoobes, tungis tahtlikult kallale oma abikaasale Yle ja lõi teda ühel korral rusikaga pea piirkonda ja tiris juustest voodisse istuma, tekitades Yle füüsilist valu ja tervisekahjustuse s.o vasakule poole otsmikule hematoomi. Y palus enda alaealisel lapsel Ql kutsuda kiiresti politsei appi. Seejärel Indrek Nelis, proovides takistada politseisse helistamist, tungis tahtlikult kallale oma alaealisele kasupojale Qle (sündinud XX.XX.XXXX) ja lõi teda kolmel kuni neljal korral rusikaga näo piirkonda, tekitades Qle füüsilist valu ja tervisekahjustuse so punetuse põsele. Seega pani Indrek Nelis tahtlikult toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes ja korduvalt so KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MAAKOHTU OTSUS:
14. Pärnu Maakohus tunnistas Indrek Nelise süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS 73 lg 4, § 65 lg 2 alusel lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti
15. veebrur
16. 2.1 Sama otsusega lahendati ka lisapiirangutega ja menetluskuludega seonduv. 2 APELLATSIOON:
17. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja. Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu
18. mai 2024 otsus kriminaalasjas 1-24-2145 osas, millega maakohus määras liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust ning mõista uus ja kergem karistus. Menetluskulud jätta riigi kanda. 3.1 Kaitsja asub seisukohale, et maakohus kohaldas karistuse määramisel ebaõigesti materiaalõigust KarS § 56, § 57 lg 1 p 9 ning § 58 p 13 osas. 3.2 Karistust kergendavaks asjaoluks leppimine kannatanuga. Maakohus leidis, et käesolevas asjas puuduvad alused selle sätte kohaldamiseks, kuna ei ole andmeid, et süüdistatav ning kannatanu Y oleksid omavahel leppinud. Apellant sellise seisukohaga ei nõustu, kuna kohtueelses menetluses antud kannatanu Y ütlustest (vt kriminaalmenetluse nr 24274050026 toimiku lk 44) nähtub, et pooled on leppinud. Oma ütlustes on kannatanu selgitanud, et Indrek Nelisel esinevad probleemid ning tema vägivaldne käitumine on tingitud psühholoogilisest ebastabiilsusest. Indrek Nelisel oli raske lapsepõlv – ema oli alkohoolik ning isa kasutas laste suhtes füüsilist vägivalda. Indrek Nelisel tuli lapsepõlves hoolitseda ka oma õdede eest. Indrek Nelis aitab kannatanut koduste toimetustega. Kannatanu rõhutab, et ta ei taha, et Indrek Nelis läheks vangi. Kannatanu arvab, et sobilikum karistus on psühholoogiline ravi. Indrek Nelis peab igapäevaselt võtma ravimeid. Ühtlasi viitab kaitsja Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele, mis selgitab KarS § 57 lg 1 p 9 kohaldamist (vt J. Sootak., P. Pikamäe., Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tartu. 2021, § 57, p 11). Süüdistatav on asunud tegema esimesi samme oma vägivalduse taltsutamiseks. Ta käib regulaarselt arsti juures ning tarvitab igapäevaselt ravimeid. Seega on kohtumenetluses leidnud tõendamist asjaolu, et süüdistatav on kannatanuga leppinud. 3.3 Kohus leidis, et käesolevas asjas esineb karistust raskendav asjaolu KarS § 58 p 13 alusel, kuna
19. veebruari 2024 episood toimus alaealise juuresolekul. Kohus tugines oma seisukoha kujundamisel Y ütlustele, mille järgi nägid vägivalda pealt maganud lapsed, kes hakkasid nutma. Kui inimene magab, siis üldiselt ei ole võimalik näha, mis ümberringi toimub, kuna magades on inimese silmad kinni. Kuna toimus konflikt, siis on arusaadav, et võis tekkida ka lärm, mis ajas lapsed üles. Kars § 58 p 13 tuleks tõlgendada aga pigem selliselt, et alaealise juuresolek tähendab seda, et tema nähes pannakse toime kuritegu. (vt J. Sootak., P. Pikamäe., Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tartu. 2021, § 58, p 14). Järelikult on ebaõige maakohtu järeldus, et apellandi tegevuses esineb karistust raskendav asjaolu KarS § 58 p 13 mõttes. 3.4 KarS § 56 lg 2 kohaselt võib karistuseks mõista vangistuse ainult siis, kui karistuse eesmärki ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus ei ole karistuse määramisel arvestanud kannatanu Y kohtueelses menetluses antud ütlustega. Tuginedes Y ütlustele, nähtub, et süüdistatav on küll vägivaldne, aga selle põhjuseks on alkohol ja psühholoogiline seisund. Kannatanu ja süüdistatav on tegelenud selle probleemiga pikaajaliselt ning olukord on hakanud paranema. Maakohus on jätnud arvestamata asjaoluga, et süüdistatava vägivallategude põhjus seisneb pigem alkoholis ning impulsiivses käitumises. Kui maakohus leidis, et süüdistatavale on kohane karistus vangistus, siis oleks pidanud maakohus kaaluma võimalust osaliselt kohaldada tingimisi vangistust koos süüdistatava allutamisega käitumiskontrollile KarS § 74 alusel. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, tuleks kohaldada meetmeid, mis mõjutaksid süüdistatavat edaspidi hoiduma vägivalla 3 kuritegude toimepanemisest. Kuna süüdistataval on probleeme alkoholiga, oleks kohane allutada ta kontrollnõuetele ning määrata kohustuseks mitte tarvitada alkoholi käitumiskontrolli ajal vastavalt KarS § 75 lg 2 p-le 2 ning p-le
20. Süüdistataval on probleeme oma käitumise kontrollimisega ning tihti valib ta konflikti lahendamiseks vägivalla. Süüdistatava käitumist aitab muuta pikaajaline teraapia ja seega võib tema käitumist positiivselt mõjutada see, kui süüdistatavale määratakse kohustus käitumiskontrolli ajal osaleda sotsiaalprogrammis KarS § 75 lg 2 p 8 alusel. Apellant palub selles osas maakohtu otsuse tühistada ning määrata karistuseks küll vangistuse, aga vabastada osaliselt karistuse kandmisest tingimisi ning allutada süüdistatav käitumiskontrollile ja määrata lisakohustused. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
21. Süüdistatav on kaitsja apellatsiooniga tutvunud ja nõustub kaitsjaga. PROKURÖRI SEISUKOHT:
22. Prokuratuur leiab, et kohus on mõistnud süüdistatavale süü suurusele vastava karistuse ning ei ole karistust mõistes rikkunud kaitsja poolt viidatud norme, millega seoses palub prokuratuur jätta kohtuotsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. 5.1 Prokuratuur kannatanu ütlustest viiteid kannatanu ja süüdistatava leppimisele ei leia. Prokuratuuri hinnangul eeldab leppimine siiski kommunikatsiooni ja juhtunu analüüsi osapoolte vahel, mida aga olukorrast tulenevalt kannatanu ülekuulamise ajaks kindlasti toimunud ei olnud. Samuti juhib prokuratuur kohtu tähelepanu sellele, et asjaolu, et kannatanu ei soovi süüdistatava vangistamist ning annab arvamuse, et lahendusena näeks ta psühholoogilist ravi, ei tõenda kannatanu ja süüdistatava leppimist, vaid tähendab vaid seda, et kannatanu mõistab süüdistatava käitumist, seda samal ajal hukka mõistes. Seega leiab prokuratuur, et kohus on õigustatult jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid kannatanu ja süüdistatava leppimise kohta. 5.2 Prokuratuur leiab, et kaitsja ei ole hinnanud kannatanu ütlusi tervikuna. Kannatanu Y annab ütlusi, millest nähtub üheselt, et kogu tegevus s.o vägivald kannatanu Y vastu toimus ruumis, kus viibisid ka alaealised lapsed, kes selle vägivalla tegevuse ajal tekkinu tagajärjel ärkasid ning hakkasid nutma. Abikaasale rusikaga näkku löömist ja juustest tirimist ning selle ajal tekkinud karjeid ei saa pidada ka abikaasade tülitsemiseks, vaid tegemist on vägivaldse ründega süüdistatava poolt kannatanu suhtes. Seega kaitsja viited KarS kommentaaris viidatud seisukohale ei ole kohaldatavad käesoleva kriminaalasjaga. Seega leiab prokuratuur, et kohus on õigesti kohaldanud raskendavat asjaolu. 5.3 Süüdistatava psühholoogilise seisundi kohta pole kriminaaltoimikus ühtegi tõendit, vaid on kannatanu ja süüdistatava arvamus, et vägivalla põhjusteks on alkohol ja psühholoogiline seisund. Puuduvad meditsiinilised dokumendid, mis seda kinnitaks. Samuti ei vasta tõele väited, et süüdistatava käitumine on hakanud paranema. Süüdistatav vabanes vanglast
23. septembril 2021 ning asus elama kannatanu Y juurde ja väidetavalt pöördus psühholoogi poole ning vähendas alkoholi tarbimist. See ei takistanud tal toime panemast uut isikuvastast kuritegu
24. mail 2023, mille eest ta tunnistati Pärnu maakohtu poolt süüdi
25. septembril
26. Järgmise isikuvastase kuriteo pani süüdistatav toime
27. jaanuaril 2024 ning järgmise
28. veebruaril
29. Seega väited, et süüdistatava käitumine hakkas paranema, ei vasta tõele. Prokuratuuri hinnangul mängib rolli ka asjaolu, et ajal kui süüdistatav kandis karistust vanglas 4 ning ei saanud tarvitada alkoholi, pani ta ikkagi uue isikuvastase kuriteo seal toime. Seega süüdistatava enda käitumine näitab, et isegi kui vägivalla aluspõhjuseks ongi psühholoogilised probleemid, siis süüdistatav suhtub sellesse ükskõikselt ning mingeid muutusi oma käitumises ette ei võta. Sama käib alkoholi kohta. Kannatanu Y ütlustest nähtub, et süüdistatav tarvitas hommikuti ja õhtuti 2 õlut ning reedeti võis lubada 6 paki, mis on prokuratuuri hinnangul ikka väga suured kogused. Seega nähtub süüdistatava enda käitumisest, et ei varasemad karistused ega väidetav ravi pole teda mitte kuidagi mõjutanud, sest peale vanglast vabanemist pani ta toime kolm isikuvastast kuritegu ning viimased kaks väga lühikese aja jooksul katseajal ning on endiselt ohtralt tarvitanud alkoholi. Neid asjaolusid arvestades ongi kohus põhjendanud, miks süüdistatavale mõisteti karistuseks vangistus. Kuna kohus on põhjendanud vangistuse mõistmist, siis ei pidanudki kohus eraldi põhjendama vangistusest tingimisi vabastamata jätmist, mida kaitsja peab rikkumiseks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
30. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtuotsusega ning esitatud apellatsiooniga ja süüdistatava seisukohaga ning prokuratuuri vastusega, asub alljärgnevale seisukohale.
31. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega Indrek Nelisele lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. Kuigi prokuratuuri poolt taotletav karistusmäär maakohtus oli vastuolus kohtupraktikaga (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9), ei tingi ka see prokuratuuri minetus süüdistatava karistuse kergendamist, sest kohtupraktika kohaselt ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo nr 3-1-1-82-14, p 10). Seega iseenestest asjaolu, et maakohus on mõistnud karistuse, mis vastas sisuliselt prokuröri poolt taotletule, ei too kaasa automaatset mõistetud karistuse tühistamist, sest maakohus on arvestanud kõiki asjaolusid, mis omavad tähtsust karistuse mõistmisel. 7.1 Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra ning maakohus on arvestanud karistust kergendavat asjaolu ja raskendavat asjaolu, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohus on küll märkinud, et süüdistatav täitis mõlemad koosseisualternatiivid, kuid ei nähtu, et see argument oleks suurendanud ekslikult süüdistatava süüd. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel, ei ole tähtis see, kas süüdistatav täitis ühe või mõlemad KarS § 121 koosseisualternatiivid, vaid kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (vt RKKKo nr 3-1-1-44-16, p 20). Kolleegium asub seisukohale, et tekitatud tervisekahjustused ei ole rasked, ka ei ole hinnatava valu tugevus ülemäära suur, mistõttu on maakohtu lõppjäreldus õige, et süü on pisut alla keskmise. 7.2 Käsiloleval juhul on süüdistatava teosüüd suurendavaks asjaoluks seegi, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. Süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 2 kaks kvalifitseerivad tunnused, s.o toime pandud lähisuhtes (p 2), see on toime pandud korduvalt (p 3). Ka on maakohus korrigeerinud süüle saadud vastava karistuse määra eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt ning maakohtu seisukohad süüdlase iseloomustavate andmete osas on selged ja üheselt ammendavad. Maakohtul tuli eripreventiivse eesmärgina arvestada süüdistatava varasemat karistatust, sh samalaadse kuriteo eest ja tegude 5 toimepanemist katseajal. Apellatsioonis viidatu, et süüdistatav püüab oma probleemidega tegeleda, milleks on alkohol ja impulsiivne käitumine on küll positiivne, kuid tulenevalt kannatanu ütlustest on alkoholi tarvitamine süüdistataval igapäevane asi, mis näitab seda, et tegelikkuses ei ole süüdistatav omale alkoholiprobleemi teadvustanud ega soovi tõsimeeli sellega tegeleda. Seega mingeid süüdistatavat positiivselt iseloomustavaid andmeid, mis tooks kaas karistusmäära vähendamise tuvastatud ei ole. 7.3 Maakohus on tegelikkuses arvestanud ka seda, et kohtupraktika kohaselt kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista ka rangema karistuse, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 8). Käsiloleval juhul tuleb kolleegiumil asuda seisukohale, et süüdistatava õigusnorme eirav käitumine on muutunud tavapäraseks, mis on ilmselgelt eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt rangema karistuse mõistmiseks.
32. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kannatanu ei ole oma ütlustes sõna-sõnalt leppimist kinnitanud ning ei nähtu, et kannatanu oleks süüdistatavale andeks andnud või ei sooviks üldse süüdistatava karistamist. Kannatanu ei soovi küll süüdistatava karistamist vangistusega (I kd, tl 44), kuid see ei tähenda leppimist KarS § 57 lg 1 p 9 mõttes. Nähtub küll süüdistatava soov lepitusmenetluseks, kuid tegemist ei ole leppimisega kannatanuga, mis on oluline, et saaks rääkida leppimisest kui karistust kergendavast asjaolust. Leppimine saab olla kergendava asjaoluna ainult siis, kui see on süüdistuses näidatu osas mõlemapoolne (vt nr TrtRnKo nr 1-19-9270, p 147). Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et süüdistatavale
33. veebruari 2024 inkrimineeritud kuriteos on kaks kannatanut ning asjas on kokku kolm kannatanut, mistõttu ei tooks kõnealune asjaolu ka selle tuvastamisel kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuse vähendamist. 8.1 Ainetu on kaitsja seisukoht, et ei esine karistust raskendavat asjaolu KarS § 58 p 10 mõttes, sest kannatanu ütlustest tuleneb üheselt, et voodis maganud pojad nägid vägivalda pealt ning hakkasid nutma (I kd, tl 44). Kannatanu ütlustest ei nähtu, et pojad oleks üksnes lärmi kuulnud ja ei oleks vägivalla tarvitamist näinud, seega on üheselt tuvastatud, et alaealiste juuresolekul pandi toime kuritegu.
34. Kohtuotsuses pole vaja eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist vms. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-18-11, p 8.2, 3-1-1-113-12, p 10). Maakohtu otsus vastab eelmärgitud põhimõtetele ja süüdistatava karistamist reaalse vangistusega tuleb pidada põhjendatuks. 9.1 KarS § 73 lg 4 sätte kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 või 10 sätestatud korras. Kaitsja ei ole taotlenud ja süüdistatav ei ole andnud nõusolekut alluda elektroonilisele valvele, seega puuduvad formaalsed eeldused kohaldamaks KarS § 75 lg 2 p 9 sätet. Kuivõrd süüdistatav nõustus kaitsja taotlusega, siis on võimalik asuda seisukohale, et KarS § 75 lg 2 p 10 kohaldamiseks, st alluda alkoholi tarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele, andis süüdistatav nõusoleku apellatsioonimenetluses. 6 9.2 Kuna maakohus ei pidanud võimalikuks muid põhikaristuse individualiseerimise viise, siis ei tulnud maakohtul ka välja selgitada süüdistatava seisukohta. Muid põhikaristuse individualiseerimise viise ei pea võimalikuks ka ringkonnakohus, siis ei tule ka ringkonnakohtul välja selgitada süüdistatava seisukohta KarS § 75 lg 2 p 9 osas (vt RKKKo nr 1-18-7276, p 23). Kolleegium peab vajalikus märkida, et karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskirjas on seadusandja üheselt selgitanud, et KarS § 75 lg 2 p 10 on suunatud just alkoholiprobleemidega juhtidele ning uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga võib kõne alla tulla siis, kui isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Kuigi käsiloleval juhul on olemas KarS § 75 lg 2 p 10 kohaldamise formaalsed eeldused, jätab apellant tähelepanuta, et selle kohaldamisel tuleb arvestada ka materiaalseid eeldusi. 9.3 Kolleegiumil puudub igasugune usk, et Indrek Nelis suudaks vabaduses viibides hoiduda uute vägivallategude toimepanemisest. Süüdistatava käitumine näitab üheselt, et ta ei ole aru saanud varasemalt mõistetud karistuste tähendusest ning karistus ei ole omanud mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Nõustuda tuleb maakohtuga, et kuna eelnevad põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt, on maakohus õigustatult leidnud, et Indrek Nelisel tuleb vangistus reaalselt ära kanda. 10 . KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on Indrek Nelisele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Indrek Nelise kaitsja Meelis Masso esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 120 minutit ja täiendavaks tööks apellatsiooniga 118 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulu 286 eurot, millele lisandub käibemaks 62,92 eurot, kokku 348,92 eurot. Lisaks esitas kaitsja taotluse süüdistatava seisukohaga tutvumise, kohtumääruse ja prokuratuuri seisukoha tutvumise eest 30 minutit. Seega on kulu 36 eurot, millele lisandub käibemaks 7,92 eurot, kokku 43,92 eurot. Kõik kulud kokku 392,84 eurot. 10.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 144 euro ühes kohtuastmes. Seega on ainsa erandina ette nähtud kohtuistungil osalemine, millise toimingu eest võib ühes kohtuastmes taotleda tasu 144 eurost piirmäära ületavalt. Seega maksimaalseks hüvitamisele kuuluvaks tasu suuruseks võib käesoleval juhul olla 144 eurot, millele lisandub käibemaks 31,68 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega kokku põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 175,68 eurot. Meelis Masso Advokaadibüroo kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 175,68 eurot (sh käibemaks). Antud summa tuleb Indrek Neliselt riigi kasuks välja mõista, kuivõrd menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud.
35. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
36. mai
37. a otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7