Obsah (5)

§ 202§ 331§ 61§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. september2014 Tartu(kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-3585 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuus

§ 202lg-te 1, 4 alusel kriminaalmenetlus O.Z-i ja R. O.Z-i süüdistuses Kar

S § 263 p-de 1, 4 järgi.

§ 202

lg 2 p 1 alusel kohustati O.Z-i tasuma kriminaalmenetluse kulude katteks 461.32 eurot ja R. O.Z-i 372.33 eurot. Samuti pidid isikud maksma kannatanule kahju hüvitamiseks 140 eurot ning

§ 202lg 2 p 2 alusel riigituludesse 430 eurot.

Eeltoodud rahalised kohustused tuli O.Z ja R. O.Z tasuda hiljemalt 3.aprilliks 2013. 2.1.Tartu Maakohtu 11.juuni 2013 määrusega uuendati

§ 202lg 6 alusel kriminaalmenetlus O.Z-i süüdistuses Kar

S § 263 p-de 1, 4 järgi, kuna temale menetluse lõpetamisel pandud rahalised kohustused olid määratud tähtajaks täielikult täitmata. Maakohtu otsus

1. Tartu Maakohtu 30.04.2014 otsusega mõisteti O.Z süüdi KarS § 263 p-de 1, 4 järgi, kusjuures süüdistusest jäeti välja, et O.Z ähvardas K.L. kannatanule appi minemise korral läbi peksta. O.Z-ile mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust, mida KarS § 73 alusel ei pöörata täielikult täitmisele, kui O.Z ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3.1.Seoses kaitsja taotlusega lõpetada kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega leidis (lk 197) maakohus, et taotlus ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Kuigi O.Z-ile on esitatud süüdistus 2009.aasta septembris toime pandud kuriteos, tuleb arvestada ka sellega, et süüdistatava nõusolekul on tema suhtes menetlus 2012.aasta oktoobris oportuniteediga lõpetatud. Kuna süüdistatav temale menetluse lõpetamisel pandud kohustusi määratud tähtajaks ei täitnud, siis tuli kohtul menetlus 2013.aasta juunis uuendada. Kohtu alla anti O.Z temale esitatud süüdistuses 13.novembril 2013 ning kohtulik uurimine ja kohtuvaidlused viidi läbi 28.aprillil
2. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks ei ole praeguseks möödunud ning menetluse mõnevõrra pikem ajaline kestus on tulenenud suuresti just süüdistatava tegevusest, kes esialgu nõustus menetluse lõpetamisega ja sellega seoses endale rahaliste kohustuste võtmisega, kuid jättis nimetatud kohustused täielikult tasumata. 2 3.2.Kohtus uuritud tõendite pinnalt luges maakohus tõendatuks O.Z-i poolt vägivallaga rahu ja avaliku korra rikkumise ning leidis, et O.Z on toime pannud KarS § 263 p-des 1, 4 sätestatud kuriteo. 3.2.1.Maakohus pidas kannatanu ütlusi kuriteosündmuse asjaolude kohta usaldusväärseteks ning leidis, et kunaI. K. teadis mõlemat peksjat varasemast, ei saanud kannatanul tekkida eksimust teda rünnanud isikute osas. Kannatanu ütlustega seostusid ka tunnistajate K. L ja M. L ütlused, kes kinnitavad peksmise toimumise asukohti ning asjaolusid. K. L, kes samuti tundis varasemast vendi O.Z-i, kinnitas, et mõlemad vennad olid muruplatsil kannatanu ümber, kui viimane püüdis lamades enda pead kätega kaitsta, ja tegid peksmisliigutusi. Nii kannatanu kui tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas ning kohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjust pidada nende ütlusi ebausaldusväärseteks. Kuigi süüdistatav on viidanud, justkui oleks kannatanu andnud valeütlusi, kuna tema on osutanud kannatanule kui kütusevargale, siis ei tuvastanudmaakohus ühtegi asjaolu, mis annaks alust pidada O.Z-i väiteid millekski enamaks kui pelgalt oletuseks. Maakohus leidis, et kannatanu ning tunnistajate K.L. ja M.L. ütlusi kannatanu löömise asjaolude kohta kinnitab kaudselt ka kiirabikaart nr 28/09/1698, millest nähtuvalt on I.K. saabunud 6.septembril kell 21.15 Põltsamaa kiirabipunkti kaebusega, et teda on 20 minutit varem kahe isiku poolt pekstud. Kohtu hinnangul on kiirabikaardilt nähtuv informatsioon haakuv sündmusekirjeldustega ning kinnitab kannatanu korduvat löömist erinevatesse kehapiirkondadesse ja kannatanule erinevate süüdistuses toodud kehaliste kaebuste või vigastuste tekitamist. 3.2.2.Mitteusaldusväärseteks luges kohus aga süüdistatava O.Z-i ja tunnistaja R. O.Z-i ütlused. O.Z-i kohtuistungil antud ütlused olid kohtu hinnangul äärmiselt ebaselged ja paljusid asju väitis ta mittemäletavat. Samuti olid kohati ebaselged ja kahtlevad tunnistaja R. O.Z-i ütlused. Lisaks tekitasvendade ütlustes kahtlusi nende omavaheline ebakõla. Näiteks selgitas O.Z, et võis süüdistuses toodud ajal Pisisaare külas olla või mitte, kuid I.K. löömise juures ta igatahes ei olnud ning peksmist ei näinud. Ka R. O.Z kinnitas algselt, et O.Z-i peksmise juures ei olnud, nemad olid kannatanuga kahekesi ja O.Z oli ligikaudu 10-15 meetri kaugusel asuva kõrvaltrepikoja juures ning tegi suitsu. Kui aga kohtuistungil avaldati tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema eeluurimisel antud ütlustest lause „Kui Ilja oli pikali, mina seisin Ilja juures, siis O.Z seisis minu kõrval ja ütles, et lähme minema ja siis me läksime“, siis oletas tunnistaja, et äkki ta oli kannatanu löömisega juba lõpetanud ning alles siis tuli Aigar teda ära kutsuma. Kohtu hinnangul ei ole tunnistaja selline oletus ütlustes esinevate vastuolude ületamiseks veenev. Isegi kui eeldada, et enne seda oli O.Z tunnistajast ja kannatanust ligikaudu 10-15 meetri kaugusel kõrvaltrepikoja ees, siis oleks ta igal juhul pidanud sündmuste käiku arvestades nägema ka kannatanu korduvat löömist, mida ta ise aga oma ütlustes eitab. Ei ole tõenäoline, et sündmusesse, kus osaleb O.Z-i vend ja veel teine talle tuttav isik, ning millega kaasneb ka üsna vali lärm, suhtuks süüdistatav ükskõikselt ega pööraks sellele absoluutselt mingit tähelepanu. Esitatud apellatsioon 4.Tartu Maakohtu 30.04.2014 otsuse peale esitas apellatsioonivandeadvokaat R. Levin, kes palub tühistada maakohtu otsus, millega mõisteti O.Z süüdi KarS § 263 p-de 1,4 järgi ning teha uus otsus, millega mõista O.Z KarS § 263 p-de 1,4 järgi õigeks ja jätta menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetlusemõistliku aja möödumisega. 4.
3. Apellandi hinnangul ei kinnita maakohtus uuritud tõendid kohtu järeldusi O.Z-i suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. 4.1.
4. Esmalt leiab kaitsja, et I.K. ütlused kuriteo toimepanemise asjaolude kohta ei ole kooskõlas 06.09.2009 kiirabikaardil kirjeldatud vigastustega. Nimelt oleksid kannatanu vigastused juhul, kui teda 3 oleks peksnud kaks inimest,olnud oluliselt teistsugused ning raskemad, mistõttu on eluliselt usutav, et I.K. lõi üksnes R. O.Z. 4.1.
5. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et O.Z-i ja R. O.Z-i ütlused on ebausaldusväärsed. Sündmuse toimumisest 06.09.2009 oli kohtulikuarutamise ajaks 28.04.2014 möödunud ca 4,5 aastat, mistõttu on loomulik, et isikud ei mäleta kõiki sündmuse asjaolusid. 4.1.3.I.K. on kohtus kinnitanud, et ta ei teadnud enne intsidenti 06.09.2009, et O.Z ja R. O.Z süüdistavad teda kütusevarguses ning see selgustalle alles pärast peksmist. Tunnistaja K.L. on aga kohtule väitnud,et I.K. oli talle juba mõni päev enne peksmist rääkinud, et tema ja O.Z-i vahel on probleeme. Tunnistaja ütluste põhjal on alust arvata, et I.K. teadis 06.09.2009, miks ta välja kutsuti. Asjaolu, et I.K. le olid teada probleemid süüdistatava ja tema vennaga, selgitab kaitsja hinnangul, miks kannatanu on andnud O.Z-i süüstavaid ebaõigeid ütlusi. 4.1.4.Tunnistaja M.L. ütlused, mille kohaselt ta nägi, et kannatanut lõi üksinimene ühe korra, on kooskõlas R. O.Z-i ütlusega selle kohta, et tema lõi I.K. üksinda ja vend löömises ei osalenud. Ka tunnistaja K.L. ütlustest ei ole apellandi hinnangul võimalik tõsikindlalt järeldada, et kannatanut peksid mõlemad vennad. K.L. on öelnud, et mõlemad vennad olid I.K. ümber, kuid ta ei kinnitanud, et nii R. O.Z kui O.Z kannatanut peksid. 4.2.Apellant leiab, et olukorras, kus kriminaalmenetlus on kestnud apellatsiooni esitamise ajaks ligi 4,5 aastat ning kohtuotsuse jõustumiseni kulub veel eeldatavalt 2-6 kuud, on mõistlikmenetlusaeg O.Z-i puhulilmselgelt möödunud.Apellant leiab, et O.Z-ile süükspandav tegu, kui kohus peaks tuvastama selle tõendatuse, ei ole eriti raske ning seda vähem on põhjendatud mõistliku menetlusaja nõude rikkumine. 4.2.1.Vastupidiselt maakohtule leiab kaitsja, etkohtuliku arutamise korduv edasilükkamine ei ole olnud tingitud süüdistatava tegevusest. Alates O.Z-i esmasest ülekuulamisest 04.01.2010 kuni kohtuistungini 02.10.2012, kusarutati asja lõpetamist oportuniteedi alusel, oli juba kulunud ligi kolm aastat. Seega oliilmselt juba oportuniteediga lõpetamise ajaks kriminaalmenetlus O.Z-ist mittetulenevatel põhjustel toimunud ebamõistlikult kaua. Oluline on ka asjaolu, et maakohus määras 16.06.2011 kohtu alla andmise määrusega asja kohtulikulearutamisele alles 17.04.201218.04.2012.Toimikus olevast kohtukirjavahetusest nähtuvalt oli niivõrd pikk ajavahemik tingitud kohtu endatöökorraldusest. Ka 17.04.2012 istungit ei toimunud, sest kannatanu I.K. oli alkoholijoobes. 18.04.2012 kohtuistungile ei olnud O.Z võimalik ilmuda terviseprobleemide tõttu (tõendatud kohtutoimikus olevate dokumentidega). Uus istungiaeg määrati 28.05.2012-29.05.2012, kuhu ei ilmunud kohalekannatanu I.K. . 03.10.2012 kohtumäärusega lõpetati asjas menetlusKrMS § 202 lg-te 1, 4 alusel ning uuendati O.Z-i suhtes 11.06.2013 määrusega.Järgmine kohtuistung määrati algusega 17.12.2013, kuhu järjekordselt jättisilmumata kannatanu I.K. . 4.2.2.Seonduvalt maakohtu etteheidetega O.Z-i tegevusele rahaliste kohustuste tasumata jätmisel märgib apellant, et süüdistatav ei ole ennast menetluse algusestpeale süüdi tunnistanud. Samas tähendas kriminaalmenetluse lõpetamine

§202

alusel, et O.Z loobus kohtulahenditaotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Apellant leiab, etsüüdistatava otsust lahendada asja üldmenetluses, vaatamata esialgselenõustumisele menetluse lõpetamiseks oportuniteedi alusel, ei saa pidadaselliseks käitumiseks, millega saaks praegusel juhul õigustada kriminaalmenetluseilmselgelt ebamõistlikku kestust. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht 5. Ringkonnakohus vaatas

§ 331lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses.

4 Kohus, olles tutvunud maakohtu otsuse ja apellatsiooniga ning läbi vaadanud kohtutoimiku materjalid, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist O.Z-i süüditunnistamise osas. 6. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo 3-1-1-115-04, p 10). Käesoleval juhtumil ei taotle apellant mingite uute tõendite lisamist/uurimist, vaid kaitsja soovib kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus juba uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.

§ 61

lg 2 alusel on maakohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja kohtusiseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav.

1. Esmalt peab kohtukolleegium oluliseks välja tuua, et nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole möödunud mõistlik menetlusaeg.Kuna ringkonnakohus peab esimese astme kohtu põhistusi nimetatud küsimuses asjakohasteks ning nõustub nendega, siis vastab kohtukolleegium apellatsioonivastupidistele väidetele vaid järgmist. 7.1.Kuigi riigivõimu tegevus menetlusaja mõistlikkuse tagamise seisukohalt ei olnud laitmatu ja ka kannatanu on enda käitumisega põhjustanud teatavaid seisakuid menetluses, nagu viitas ka kaitsja, on kriminaalmenetluse lõpetamine praeguses asja siiski õigustamatu.Kuna O.Z nõustus kriminaalasja lõpetamisega oportuniteedi põhimõtte alusel ja seoses sellega ka rahaliste kohustuste täitmisega, ei oleks põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine pärast seda, kui süüdistatav ei ole vastavatest kokkulepetest kinni pidanud. Kuna O.Z on käitunud pahatahtlikult ning ise tahtlikult venitanud kriminaalmenetluse kulgu, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et mõistlik menetlusaeg käesolevas kriminaalasjas ei ole möödunud. 8.Apellatsioonis leitakse, et maakohus ei ole tõendeid hinnanud õigesti ning on olemasolevate tõendite pinnalt ekslikult järeldanud, et O.Z on pannud toime KarS § 263 p-de 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtukolleegium leiab aga, et maakohtu otsusest on arusaadav kohtusiseveendumuse kujunemine ning süüdimõistev kohtuotsus on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. 8.1.I.K. andis kohtuistungil kuriteosündmuse kohta üksikasjalikke ütlusi (lk 159-161), mis on kooskõlas nii tunnistajate K.L. ja M.L. ütlustega (lk 166-172) kui ka kiirabikaardilt nähtuva informatsiooniga. Maakohtu põhistused I.K. ütlustes sisalduva tõendusliku teabe, samuti nende kooskõla osas teiste tunnistajatega, on põhjalikud ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid oluliselt täiendada. Kaitsja väide, et kannatanu vigastustest nähtub, et teda peksis ainult üks inimene, on üksnes oletuslik. Kohtul puudub aga alus kahelda kannatanu ning K.L. ja M.L. ütlustes, mille kohaselt peksid I.K. mõlemad vennad. Saadud vigastused on kiirabi poolt fikseeritud ning nagu märkis maakohus, ei ole O.Z-i väited, et I.K. süüdistab teda alusetult, ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Kaitseväide, justkui ei oleks K.L. ütlustest võimalik järeldada, et mõlemad vennad I.K. peksid, ei ole asjakohane, kuna tunnistaja on selgelt öelnud, et ta nägi, kuidas O.Z kannatanut lõi. Ütlused, millele viitab kaitsja, on antud selle kohta, et hiljem, kui I.K. peksti muru peal, ei suutnud K.L. eristada, kumb parasjagu kannatut lõi, kuna mõlemad O.Z olid maas lamava I.K. ümber. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et O.Z-i ja R. O.Z-i ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseteks. Kuna maakohtu põhistused nimetatud küsimuses on äärmiselt üksikasjalikud, puudub kohtukolleegiumil vajadus neile midagi lisada. Kuna vendade O.Z-i ütlused on ebausaldusväärsed, siis saab otsuse tegemisel tugineda teistele omavahel kooskõlas olevatele tõenditele, mis osutavad kindalt O.Z-ile kui kuriteo toimepanijale. 5
2. Viimasena käsitleb ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduvat. 9.
3. O.Z-i kaitsja vandeadvokaat R. Levin taotleb kaitsjatasu väljamõistmist apellatsiooni koostamise eest 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele. 9.2.

§ 185

lg 1 kohaselt kannab apellatsioonimenetluses menetluskulud riik ainult juhul, kui tehakse

§ 337lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend.

Kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Antud juhul tehti viimati mainitud lahend. Tulenevalt eeltoodust jäävad O.Z menetluskulud isiku enda kanda. 10.Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus

Tartu Maakohtu 30.04.2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Mati Kartau Maarika Kuusk 6 Aarne Sarjas