Obsah (5)

§ 37§ 34§ 29§ 18§ 19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-21-111

) § 34 lg 2 alusel ja ühisvara jagamist hagis taotletust erineval viisil. Ühisvara tuleb vastuhagi kohaselt jagada selliselt, et hagejale jäävad sõiduauto Hyundai IX35, järelkäru, OÜ X osa ja muud vallasasjad kokku 13 647 euro väärtuses ning kostjale X kinnistu, 4 sõiduauto VW Sharan, ATV Can-Am, paat Dulkan D-370 DZ, mootorratas Honda Shadow 750 ja muud vallasasjad kokku 195 000 + 16 325 euro väärtuses, vallasasjad, mida kumbki pool ei taha, tuleb müüa avalikul enampakkumisel ja tulem jagada poolte vahel võrdselt, kostjalt tuleb hageja kasuks hüvitisena välja mõista 31 339 eurot. Menetluskulud tuleb jätta poolte kanda. Hageja vaidleb vastuhagile vastu. X kinnistu eest 135 000 euro maksmine on tõendamata, õige on müügilepingutes märgitud 60 000 eurot. Kostja on abielu ajal saanud tagasi oma lahusvara arvelt X kinnistu ostuks kulutatud summa. MENETLUSE KÄIK

1. Kostja taotles osaotsuse tegemist selle tuvastamiseks, et X kinnistu on kostja lahusvara.
2. Viru Maakohtu
3. juuni 2022 osaotsusega tuvastati, et X kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka. Kostja esitas osaotsuse peale apellatsioonkaebuse.
4. Tartu Ringkonnakohus jättis
5. oktoobri 2022 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu
6. juuni 2022 osaotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus pärast kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmist. MAAKOHTU LAHEND
7. Viru Maakohus rahuldas
8. veebruari 2024 otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus jättis ühisvara kummagi abikaasa omandisse või määras enampakkumisele vastavalt nende kokkuleppele, hagejale kokku 14 147 euro väärtuses ja kostjale kokku 16 395 + 195 000 euro väärtuses, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadu eest 99 748 eurot, kohustas hagejat andma tahteavalduse kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks, jättis laenukohustuse M.V. ees hageja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelise X kinnistu kasutamise eest ning jättis rahuldamata hagi kostjalt pärast abielu lõppemist ühisvaraga seotud maksete hüvitamise nõudes. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saavutasid pooled
9. jaanuaril 2024 kokkuleppe ühisvara maksumuses ja jagamises. Asjas ei leidnud tõendamist, et pooled oleksid X kinnistu omandamisel või kooselu ajal otsustanud seda jagada teisiti kui

§ 37

lg 3 seda sätestab või et kostja panus kinnistusse oleks olnud märkimisväärselt suurem kui hageja panus. Samuti ei leidnud tõendamist, et kinnistu müügihind oleks olnud suurem kui müügilepingutes märgitud summa. Maakohus asus seisukohale, et puudub alus X kinnistu jagamisel võrdsuse pritsiibist kõrvalekaldumiseks. Kinnistu väärtuseks on hinnatud 195 000 eurot. Seetõttu tuleb kinnistu kostja ainuomandisse jätmisel kostjalt hageja kasuks hüvitiseks välja mõista 97 500 eurot ja hüvitiseks enamsaadud vallasasjade eest 2248 eurot. Maakohus leidis, et M.V.lt võetud laenu kasutati perekonna huvides ja tegemist on ühise kohustusega. Kohus märgib, et kostjalt tuleb seetõttu välja mõista hüvitis ühise kohustuse ülevõtmise eest 3658 eurot (5400+1916:2). Holm panga krediitkaardi kohta leidis maakohus, et hagi esitamise ajaks oli kohustus panga ees täidetud ja seega seda jagada ei tule. Krediitkaardi kontojääk 1916,56 eurot on kasutamata krediit, millest kohustust ei ole tekkinud. Kaardi valdaja võis, kuid ei pidanud seda jääki kasutama. Kasutuseelise kohta leidis maakohus, et ühisomandi puhul ei saa kasutuseelise ulatust kindlaks teha ja hüvitamist nõuda sarnaselt kaasomandile, s.o mõtteliste osade järgi. Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud, peab kohus abikaasa kui ühisomaniku kasutuseelise väärtuse määramisel mh arvestama asjaolu, et abikaasadel on ühisomandi tõttu ühine jagamatu õigus kogu asja kasutada ning saada esemest ühiselt kasu, sh kasutuseelist 5 tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1 mõttes. Ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega on kindlasti madalam juba kas või ainult selle tõttu, et tegemist on ühis-, mitte ainukasutusega. Ühisvara jagamisel lasub ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool juhul, kui ta ei nõustu teise poole esitatud tõendiga, esitama omapoolse tõendi väärtuse kohta. Hageja hindas keskmise kohaliku turuhinna alusel kinnistu üürihinnaks 700 eurot kuus, kostja vaidles sellele vastu, kuid tõendeid teistsuguse väärtuse kohta ei esitanud. Maakohus luges tõendatuks, et hageja ei saanud talle kuuluvat omandit kasutada alates oktoobrist 2020, ja hindas hageja nimetatud väärtuse vastavaks kasutuseelise tegelikule väärtusele. Samuti leidis kohus, et kostjal on olnud kasutuseelis ja tal on tekkinud hageja ees hüvitamiskohustus. Menetluskulud jättis maakohus jaotamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 23. veebruari 2024 otsuse resolutsiooni p-de 2.2.1, 5, 8 ja 9 tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jäetakse järelkäru Respo kostjale, mõistetakse kostjalt ühisvara jagamisel enamsaadu eest hageja kasuks välja hüvitis 31 674 eurot ning jäetakse rahuldamata hageja nõuded M.V.lt võetud laenu ühiskohustusena jagamiseks ja X kinnistu kasutamise eest kasutuseelise väljamõistmiseks. Kui kohus leiab, et menetluskulud kuuluvad hüvitamisele, palub kostja enda menetluskuluna hagejalt välja mõista riigilõivu 420 eurot. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses järgmistele põhilistele väidetele: 7.1. Maakohus on hinnanud tõendeid ja asjaolusid vääralt, jättes arvestamata, et ühisvara, nimelt X kinnistu ning tarbeesemeid ja tööriistu, soetati 135 000 euro ulatuses kostja lahusvara arvel, ning kohaldada tuleb

§ 34lg 2.

Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri 2022 otsusega on tuvastatud, et kinnistu osteti kostja päritud rahaga. Kuigi maakohus tuvastas, et kinnistu ostuks 60 000 eurot tuli kostja arvelt, jättis kohus ka selle summa arvestamata. Kui kostja lahusvara kasutamine jäetakse arvestamata, tuleb järelkäru Respo jätta jagamata, sest see on kostja lahusvara. 7.
2. Maakohus jättis hindamata tunnistajate ütlused, mis kinnitasid, et kinnistu hind oli kõrgem kui lepingutes märgitud 60 000 eurot. Kostja arvutuste kohaselt peab kostja tema lahusvara kasutamist ja asjade väärtust arvestades maksta hagejale hüvitiseks 31 674 eurot. 7.
3. Kostja ei ole nõus maakohtuga, et see, millele kulutati M.V.lt võetud laen, ei oma tähtsust. Hageja väited laenu kasutamise kohta on vastuolulised, mis tekitab kahtlust, kas seda kasutati perekonna huvides. Laenude võtmiseks puudus vajadus. Kostja sai laenu võtmisest teada alles kohtumenetluses. 7.
4. Maakohus rikkus õigusnormi, kui jättis kasutuseelise juures tähelepanuta, et tegemist on ühisomandiga, mille puhul ei saa kasutuseelise ulatust kindlaks teha ja kasutuseelise hüvitamist nõuda. Kasutuseelise väärtust mõjutab see, et kinnistut kasutavad lisaks ühisomanikele ka teised pereliikmed. Ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseelise nõuet maksma panna üks abikaasa teise vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb kasutuseelis abikaasade vahel jagada.
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu
6. veebruari 2023 otsuse muutmata jätmist ning otsuses arvutusvea parandamist. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Hageja hinnangul on vaidlustatav kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses toodu ei anna alust selle tühistamiseks. Apellant ei viita ühelegi 6 õigusnormile, mida maakohus oleks rikkunud, ei too välja ühtegi tõendit ega asjaolu, mida maakohus on valesti hinnanud või millega ei ole asja lahendamisel arvestatud. Kaebuse nõue tuleb osas, mis puudutab järelkäru Respo, jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kostja ei ole maakohtu menetluses üheski menetlusdokumendis väitnud, et tema lahusvara kasutati ka vallasasjade soetamiseks. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, miks seda ei saanud maakohtu menetluses esile tuua. Seetõttu tuleb järelkäru kohta esitatud väited jätta tähelepanuta. Kostja ei ole ka esitanud menetlusnormi rikkumise kohta maakohtus vastuväidet ega saa kohtu tegevust enam apellatsioonkaebuses vaidlustada. Järelkäru kuulumist lahusvara hulka oleks pidanud tõendama kostja, kuid ta ei ole seda teinud. Kohus ei saa lahendi tegemisel ületada nõude piire. Pooled jagasid vallasvara
7. jaanuari 2024 kohtuistungil kompromissi korras, kostja ei ole nõudnud järelkäru jätmist endale. Maakohus on hageja meelest õigesti leidnud, et ühisvaraks oleva X kinnistu soetamismaksumus on 60 000 eurot ja kinnistu jagamisel ei ole põhjendatud kalduda kõrvale poolte võrdsusest. Maakohus on hinnanud õigesti tunnistajate ütlusi ostuhinna kohta. Sularaha väljavõtmine ei tõenda, et kinnistu eest maksti lisaks lepingutes märgitule veel 75 000 eurot. Riigikohus on selgitanud, et kehtiv perekonnaseadus ei näe ette võimalust ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, kui abikaasad ei ole selles eraldi kokku leppinud. Kostja ei ole tõendanud, et pooled oleks kokku leppinud, et X kinnistu puhul kalduvad nad kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Abielu ajal müüdi X kinnistu ja selle müügist saadu arvelt hüvitati kostjale tema lahusvara osa, mida ta kasutas X kinnistu jaoks. Kummagi kinnistu soetamiseks kasutas üks abikaasa oma lahusvara hulka kuuluvaid vahendeid, kuid kokkuleppel omandati mõlemad kinnistud ühisvara hulka. Kostja ei ole sellise kokkuleppe olemasolule vastu vaielnud. Hageja väiteil ei vasta tõele, et kostja ei teadnud M.V.lt võetud laenust ja selle kasutamisest. Kostja teadis autoavariist ja remondikulude suurusest, see nähtub kohtuistungi protokollist ja kostja selgitustest. Kontoväljavõtetest on näha, et poolte kontodel ei olnud augustis 2020 autoremondiks vajalikku raha. Sõiduautost on saanud kasu kogu perekond. Pooled võtsid abielu ajal korduvalt M.V.lt laenu kahe paadi, kasvuhoone ja ehitusmaterjalide ostmiseks. Hageja on
8. aasta märtsist detsembrini teinud M.V.le iga kuu ülekandeid selgitusega „paat“. Küll aga on maakohus hüvitise arvutamisel eksinud ja lisanud laenujäägile Holm panga kohustuse, mille osas jäeti haginõue rahuldamata. Hüvitise õige suurus on 2700 eurot (5400:2), selles osas tuleb kohtuotsuses teha parandus. Hageja meelest on maakohus õigesti jaganud kasutuseelise nõude. Kostja ei ole kasutuseelise suurusele vastuväiteid esitanud, samuti ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et kasutuseelise väärtus on väiksem. On tõendatud, et kostja kasutas X kinnistut ja sellel asuvaid hooneid üksinda. Maakohus on jõudnud õigesti järeldusele, et kostjal on kasutuseelise hüvitamiskohustus, sest hageja ei saanud talle kuuluvat omandit kasutada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara hüvitamiseks 99 748 eurot ja M.V. ees võetud kohustuse hageja kanda jätmise eest 3658 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega muudab otsust vastavas osas ning määrab kindlaks menetluskulude jaotuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7
10. Kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks osas, millega jäeti järelkäru Respo kostjale ning rahuldati hageja nõuded M.V.lt võetud laenu ühiskohustusena jagamiseks ja X kinnistu kasutamise eest kasutuseelise väljamõistmiseks. Otsuse põhjendusi tuleb siiski täiendada.
11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vallasasjade jagamise kokkuleppe põhjendatult kinnitanud ega ole seejuures rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas maakohtu otsuse muutmiseks. 11.
12. Maakohus on jaganud ühisvarana mh järelkäru Respo koos kaanega ja jätnud selle hagejale. Apellatsioonkaebuses selgitab kostja, et on järelkäru suhtes meelt muutnud, sest kohus jättis tema lahusvara kasutamise ühisvara huvides arvestamata. Kostja hinnangul on järelkäru tema lahusvara ja see tuleb jätta jagamata ning kostja omandisse. 11.
13. Kuigi otsuse vormis, on maakohus vallasasjade jagamisel sisuliselt kinnitanud poolte kokkuleppe. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud poolte tahte ühisvara jagamisel, sh selle, et järelkäru pidi jääma hagejale ja selle väärtuseks leppisid pooled kokku 1200 eurot. Lahusvara ühisvara huvides kasutamise arvestamine või arvestamata jätmine ei ole sõltuvuses üksikute ühisvara hulka kuuluvate vallasasjade jagamisest poolte vahel. Kohtuistungi protokollist ega istungi salvestisest ei tulene, et jagamise kokkulepe oleks olnud tingimuslik ja seatud sõltuvusse lahusvara ühisvara huvides kasutamise arvestamisest. 11.
14. Maakohtu menetluses ei ole kostja esitanud nõuet järelkäru ühisvara hulgast välistamiseks. Hageja on hagiavalduses nimetanud järelkäru ühisvara hulka kuuluvana ja palunud jätta selle kostjale (dtl 6). Vastuses hagiavaldusele on kostja küll esitanud vastuväite, et järelkäru koos kaanega osteti kostja emalt kingiks saadud raha eest (dtl 241), kuid ei ole esitanud selle kinnituseks tõendeid ning on seejärel
15. jaanuari 2024 kohtuistungil leppinud hagejaga kokku, et järelkäru koos kaanega jääb hagejale (dtl 1123), ja palunud enda teesides vastavalt istungil saavutatud kokkuleppele ühisvara ka jagada (dtl-d 1131, 1133).
16. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et X kinnistu jagamisel enamsaadu eest hüvitise väljamõistmisel ei ole alust

§ 34lg 2 kohaldamiseks.

Poolte vahel on olnud vaidlus nii X kinnistu ostuhinna suuruse kui ka selle üle, kas ühisvara jagamisel tuleks väärtuse hüvitamise juures arvestada ka poolte lahusvara arvel panustatut. 12.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et X kinnistu lepingutest erinev müügihind ei ole tõendatud, ega korda selles osas maakohtu põhjendusi. Lisaks maakohtu märgitule tõendab lepingutes märgitud kinnistu müügihinna õigsust kaudselt ka hageja arvutus X kinnistu müügist saadud raha jagamise põhjendamisel, mille kohaselt hüvitati kostjale 30 000 eurot ehk pool X kinnistu müügihinnast. 12.
2. Hüvitise suuruse väljamõistmisel ei ole maakohus analüüsinud

§ 34

lg 2 kohaldamist.

§ 34

lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Antud juhul on

§ 34lg 2 kohaldamise eeldused täidetud.

Kostja on tõendanud, et X kinnistu osteti kostja päritud vara realiseerimisest saadud raha eest.

§ 34

lg 2 kohaldamiseks ei pea abikaasad ühisvara omandamisel või abieluvaralepinguga hüvitisnõude lubatavuses eraldi kokku leppima. Kuivõrd lahusvara kasutamine hüvitatakse ühisvara arvelt, tuleb kostja tasutud ostuhind 60 000 eurot arvata X kinnistu tänasest väärtusest maha ning poolte vahel võrdselt jagatava ühisvara väärtuse moodustab ülejäänu. Selliselt on hageja hüvitisnõue X kinnistu jagamisel 67 500 eurot ((195 000 - 60 000):2). Arvestades, et kogu ostuhind tuli kostja lahusvara arvelt ja kinnistut on abielu jooksul parendatud muu hulgas ühistest vahenditest ja ühise tööga, ei oleks antud juhul 8 hageja suhtes õiglane säilitada lahusvarast tehtud panuse hüvitamisel kinnistu ostmisega sama proportsiooni (vt nt RKTKo 2-17-15677, p 18.4), vaid tuleb hüvitada panustatud rahasumma. Vastuseks hageja väitele, et kostja lahusvarast panustatu on juba hüvitatud abielu ajal müüdud X kinnistu arvelt, märgib ringkonnakohus, et isegi kui X kinnistu müügist saadut lugeda lahusvarast tulnud panuse hüvitamiseks (ja seega kostja lahusvaraks), on seda samuti kasutatud ühisvara huvides, muu hulgas X kinnistu parendamiseks (dtl-d 383–390), mistõttu ei saa kostja lahusvarast panustatut lugeda hüvitatuks.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et M.V.lt võetud laen on poolte ühine kohustus. 13.
2. Kostja meelest vähendab hageja väidete usaldusväärsust see, et väited raha kasutamise kohta on menetluse jooksul muutunud. Maakohus on laenu võtmise ja raha kasutamise perekonna huvides lugenud tõendatuks hageja allkirjastatud võlakirja ja M.V. ütlustega. Maakohus ei ole tuginenud üksnes hageja seletustele. Lisaks tõendavad laenu võtmist kontoväljavõttest nähtuvad ülekanded
3. aastal (dtl-d 578–579, 581, 583–585, 587, 589, 590), millest mh on näha, et autoremondiks vajalikku raha (arve dtl 107) sel ajal hageja kontol ei olnud. Sellist summat ei olnud sel ajal ka kostja kontol (dtl-d 400–404).
4. jaanuari 2022 kohtuistungil on kostja möönnud, et laenu võeti auto parandamiseks, kuid väitnud, et kuna tegemist oli hageja isikliku sõidu ja süülise käitumisega, ei ole autoremont ühine kohustus. Tunnistaja ütluste ja kontoväljavõttega on tõendatud, et laenu võeti korduvalt ja erinevatel eesmärkidel. Paadi kohta on tunnistaja X X
5. mai 2022 kohtuistungil ja hageja
6. jaanuari 2024 kohtuistungil selgitanud, et kuna paat varastati, tuli osta uus (dtl-d 665, 1125). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kõigi hageja nimetatud asjade parandamine või soetamine on käsitletav perekonna vajadustena. Kostja ei ole ka nimetanud, millele muule peale hageja väidetu oleks laenuraha kulutatud. Maakohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkumata õigesti tuvastanud laenu võtmise ja selle kasutamise perekonna huvides. Maakohus märgib õigesti, et perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks võib abikaasa

§ 29lg 1 alusel teha ühisvaraga tehinguid ilma teise abikaasa nõusolekuta.

Sellistest tehingutest tekib

§ 29

lg 4 järgi abikaasade solidaarkohustus.

§ 18

lg 1 ja § 33 lg 1 p 1 järgi tähendab see, et abikaasad vastutavad selliste kohustuste eest oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses. Tegemist on tehinguga, millega üks abikaasa võib teist

§ 19järgi kohustada.

Oluline on raha faktiline kasutamine, mitte teise abikaasa teadmine laenu võtmisest (RKTKo 3-2-1-13-07, p 23). Laenusumma jääb kontoväljavõtteid vaadates abikaasade elutingimuste kohase mõistliku määra piiresse (vt RKTKo 2-17-14766, p 21). 13.

1. Küll aga ei ole maakohtu otsusest arusaadav, kust tuleb otsuse p-s 10 märgitud laenusumma ja sellest sõltuv hüvitise summa. Maakohus nimetab, et hageja laenas 6000 eurot viie aasta peale igakuise tagasimaksega 100 eurot, jätab kohustuse hageja kanda ja mõistab kostjalt välja hüvitise 3658 eurot (5400+1916:2). Kuidas maakohus nende numbriteni jõudis, ei ole otsusest tuvastatav, kuid võib eeldada, et 5400 on M.V.lt võetud laenu jääk hagiavalduse järgi ja 1916 on Holm panga laenu jääk ilma sentideta, mille kohus on mingil põhjusel kokku liitnud. Hageja ei ole Holm panga laenu arvestamata jätmisele vastu vaielnud, kuid on juhtinud vastuses apellatsioonkaebusele tähelepanu veale summa suuruses. Hüvitise õige suurus on 2700 eurot (5400:2), mille võrra tuleb kostjalt välja mõistetud hüvitist vähendada.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal on õigus kostjalt X kinnistu kasutamise eest kasutuseelise hüvitamist nõuda. 14.
3. Kostja hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta selle, et ühisomandi puhul ei saa kasutuseelise ulatust ja sellest tulenevat nõude suurust kindlaks teha ilma kasutuseelist eelnevalt omavahel jagamata. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus on kasutuseelise jaganud poolte vahel võrdselt. 9 Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi. Riigikohus on selgitanud, et lahutatud abikaasa saab kasutuseelist nõuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 115, mitte asjaõigusseaduse § 71 lg 2 alusel (RKTKo 2-17-15677, p 19.4–19.5). Seejuures ei tulene nõudeõigus ainuüksi asjaolust, et üks (lahutatud) abikaasa kasutab ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust. Lahutatud abikaasade puhul oleks ühisvara valitsemise eesmärgiks ennekõike ühisvara jagamise ettevalmistamine

§-de 37 ja 38 järgi. Antud juhul olid pooled hageja kodust lahkumise ajal aga veel abielus, millest tulenevalt kehtis nende vahel

§-dest 15–21 tulenev üldine toetus- ja koostöökohustus. Maakohus on tuvastanud, et hageja lahkus perekonna ühisest kodust teravnenud peresuhete tõttu ega saanud hiljem enda omandit kasutada mh lukkude vahetamise tõttu. Ühise kodu kasutamise takistamist saab käsitada kui abikaasa heaolu silmas pidamise kohustuse rikkumist. 14.

1. Maakohus on põhjendanud, et lähtus kasutuseelise väärtuse määramisel hageja esitatud tõenditest, sest kostja omapoolseid tõendeid väärtuse kohta ei esitanud. Kohus hindab poolte väiteid nende esitatud tõendite alusel. Maakohus on hageja nimetatud väärtust kõrvutanud kinnistu seisukorraga ja analüüsi tulemusena leidnud, et see võib vastata tegelikule väärtusele. Maakohus ei ole kasutuseelise väärtuse määramisel menetlusnorme rikkunud.
2. Maakohus on jätnud menetluskulude jaotuse otsuses kindlaks määramata, kuigi oleks TsMS § 173 lg 1 ja 2 järgi pidanud seda tegema. Edasi saab kohus TsMS § 177 lg 2 p 2 alusel lükata üksnes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist. Maakohtus taotles kostja menetluskulude jätmist poolte kanda. Hageja palus jätta kostja kanda (osaotsuse) apellatsioonimenetluse kulud ja poole kinnistu hindamise ekspertiisi kulust (dtl 1142). Ringkonnakohtu menetluses on hageja taotlenud kulude jätmist kostja kanda. Kostja on apellatsioonimenetluses märkinud, et kui kohus leiab, et menetluskulud kuuluvad hüvitamisele, tuleb kostja menetluskuluna riigilõiv 420 eurot välja mõista hagejalt. Ringkonnakohus jätab osaotsuse apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda, ülejäänud menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda, sh kinnistu hindamise kulud, sest seda, et kostja esitas kohtule kinnisvarabüroo kaudu tellitud hindamisakti, ei saa pidada ebaõige hinna avaldamiseks. Ringkonnakohus arvestab kulude jaotamisel, et apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt ning asjaoludest ei tulene, et selline kulude jaotus ei oleks TsMS § 164 lg 2 mõttes õiglane või kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsusega menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalist suurust. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulude suuruse kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 10