Obsah (6)

§ 214§ 212§ 218§ 225§ 177§ 228

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. mai 2024 Tsiviilasja number 2-23-6797

) § 212 lg 2 p 1 alusel. Mõlema lepingu punktides 3.1 toodud kokkleppe kohaselt seati õigustatud isiku kasuks kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus ehitisele. Täiendavaid tingimusi lepingus kokku lepitud ei ole. Seega ei ole õiged hagejate väited, et kasutusõiguste sisuks oli lubada kostjal kinnistul teha üksnes sepatööd. Üldjuhul on sepipada mõeldud sepatööde tegemiseks, kuid pooled ei ole lepingutes piiranud kostja kasutusõigust üksnes sellega.

§ 214lg 1 järgi on kasutusvaldajal õigus asja vallata ja kasutada.

Kuna lepinguga ei ole piiratud, millisel ajal ning mitu korda kuus või nädalas ning millistel kellaegadel võis kostja kui õigustatud isik kasutusõigust realiseerida, siis kostjal on õigus kasutada ehitist igal ajal oma äranägemise järgi. Menetluses on selgunud, et hagejad ei ole kostjale sepipaja võtit andnud. Alguses asus võti kokkulepitud kohas, kuid hiljem võtit enam sinna ei jäetud ja kostjale tehti ettepanek kasutusõiguse realiseerimisest ette teatamiseks. Kuna kasutusõiguse seamise lepingud ei ole kostja kasutusõigust selliselt piiranud, siis kostja poolt sepipaja kasutamata jätmine on tingitud 4 mitte kostja soovimatusest, vaid enamasti hagejate kehtestatud piirangutest. Vastuseks hageja

1. juuni
2. a nõudekirjale vastas kostja
3. juunil 2021, et ei nõustu hageja 2 väidetega pikema aja jooksul sepipaja kasutamata jätmise kohta. Kostja teatas, et käis kevadel ja valmistas neli nuga ja nugadele vutlarid. Samuti vastas kostja, et temal kui kasutusvaldajal puudub hagejaga 2 leping kuna hageja 2 ei ole seda suutnud teha 10 kalendrikuu jooksul. Kostja ei ole sepipajas midagi olulist ümber kujundanud. Kostja rõhutas, et niikaua kui sepipada kasutatakse peale sepatöö ka muudeks avalikeks üritusteks ja töötubadeks, oleks meelevaldne nõuda ainult kostjalt vajalike paranduste ja uuenduste tegemist. Kostja heitis hagejale 2 ette elektrikatkestusest teatamata jätmist. Kostja sõitis
4. mail 2021 Võsule, et sepipada koristada, kuid kohale tulles selgus, et sepikojas ei olnud elektrit. Kostja teatas, et hageja 2 viis ära katusel oleva redeli (dtl 41-45). Kohtuistungil kinnitas hageja 1 redeli äraviimist, kuid lubas selle vajadusel tagasi tuua (dtl 138). Maakohus luges sellega tuvastatuks, et kostja on nii kohtumenetluses kui ka menetluse väliselt toimunud kirjavahtuses teatanud, et tal on endiselt huvi kasutusvalduse vastu ja ta ei ole nõus kasutusvalduse lõpetamisega. Puudub mõistlik alus eeldada, et kasutusvaldaja loobub tema kasuks seatud tasuta kasutamisõigusest.

§ 212

lg 2 p 1 kohaselt võib kinnisasja omanik nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse.

§ 212

lg 2 p 1 kohaldamisel tuleb tuvastada, et asjaolud, millede tõttu kostjal kasutusvalduse seadmise ajal huvi esines, on ära langenud, ja et kasutusvaldajal vastava huvi tekkimist tulevikus ei saa enam mõistlikult eeldada. Maakohtu arvates ei ole hagejate väited, et nugade valmistamine ei ole sepatöö ning et kostja ei ole pärast

1. aastat ka nuge valmistanud, kasutusvalduse jätkamise vastu huvi puudumist tõendavaks asjaoluks. Riigikohus on leidnud, et arvestades kasutusvalduse väga pikka aega ja selle seadmise asjaolusid, ei saa kasutusvaldaja tegevusetusest 3-4 aasta kestel järeldada, et kasutusvaldus on kasutusvaldaja jaoks kaotanud igasuguse tähtsuse(RKTKo 10.06.2008, 3-2-1-46-08, p 12). Maakohus leidis, et isegi kui kostja ilma mõistlike põhjusteta ei oleks kasutusõigust kasutanud, ei annaks see hagejatele õigust tähtajatu kasutusõiguse lõpetamiseks, mis hagi esitamise seisuga oli kestnud vähem kui 6 aastat.
2. novembril 2023 esitatud seisukohas väitsid hagejad, et hoonestusõigus on seatud 25 aastaks, isiklik kasutusõigus on seatud küll tähtajatuna, kuid see on piiratud kostja elueaga. Kuna kasutusõiguse seadmise ajal oli kostja 55 aastane ja Eesti meeste oodatav eluiga oli Statistikaameti andmetel
3. aastal 73,6 aastat, siis kasutusõiguse seadmisel sai eeldada, et seda ei seatud pikemaks kui 18,6 aastaks. Hagejate hinnangul tuleb arvestada ka kostja tegelikku võimekust sepatöid teha, st kõrges vanuses ja east tingitud terviseprobleemide korral ei oleks eluliselt usutav, et kostja saaks ja teeks sepatöid kui füüsilist jõudu nõudvat tööd kuni 73,6 eluaastani. Maakohus leidis, et lepinguga määratud kasutusvaldus on tähtajatu ja see ei võimalda lugeda lepingu sõlmimisest möödunud 6 aastat kasutusõiguse lõpetamist õigustavaks asjaoluks. Hagejad on teinud kostjale takistusi ehitise kasutamisel, on seadnud tingimusi võtme saamiseks, kasutamisest ette teatamiseks, mis on piiranud kostja poolt kasutusõiguse teostamist. Poolte esitatu alusel saab järeldada, et neil on tekkinud erinev arusaam kostja poolt asja kasutamise viisis ja korras, kuid menetluses esitatu alusel ei võimalik isegi kaudselt järeldada, et kostja on kaotanud huvi kasutusõige vastu. Maakohus ei nõustunud ka hagi rahuldamisega kohustades kasutusõiguse lõpetamisel hagejaid solidaarselt hüvitama kostjale isikliku kasutusõiguse väärtus selle kustutamise eest 2935 eurot 36 senti. Kostja on menetluses ja ka kohtuistungil avaldanud, et kostja ei ole kaotanud huvi sepatööde tegemise vastu. Kostja ei ole hagejate pakutud hüvitise suurusega nõus, põhjusel et samaväärse sepipaja leidmine on võimalik hinnaga umbes 20 000 eurot. Olukorras, kus kostja huvi kasutuvalduse vastu ei ole vähenenud, ei pidanud maakohus põhjendatuks kasutusvalduse lõpetamist ka selle eest hüvitist välja mõistes. 5 Hagejad on leidnud, et kostja ei hoia sepipada korras.

§ 218

lg 1 tulenevalt on kasutusvaldaja kohustatud säilitama asja senise majandusliku otstarbe ning kasutama seda korrapäraselt ja heaperemehelikult. Ta ei või asja oluliselt muuta ega ümber kujundada. Poolte vahel ei ole kasutuskorda määratud ja kostja ei ole asja saanud kasutada vastavalt oma äranägemisele iseseisvalt, kostja väidete järgi hagejate seatavate takistuste ja nende poolt kinnistul korraldavate ürituste tõttu. Maakohtu arvates ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja on

§ 218lg 1 sätestatud kohustust rikkunud.

Hagejad saavad selle rikkumist kostjale ette heita, kui kostja ka ilma takistusteta sepipada ei korista ja ei taga selle tavapäraseks kasumiseks vajalikku korda. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt ja mõistis hagejatelt välja menetluskulud 380 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt paluvad hagejad saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Hagejad paluvad jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja mõista need kostjalt välja koos neilt viivise tasumise kohustusega. Hagejad ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostjal on kasutusõiguse lepingu kohaselt piiramatu õigus ehitist igal ajal oma äranägemise järgi kasutada. Kuna tegemist on isikliku kasutusõiguse lepinguga, tuleb selle tõlgendamisel arvestada

§-des 225–227 sätestatuga.

§ 225

lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Riigikohus on märkinud, et isikliku kasutusõiguse seadmiseks

§ 225

lg 1 järgi peab olema õigustatud isikul kaitset vääriv huvi (vt RKTKo 3-2-1-180-13, p 8). Kuivõrd kaitset väärivat huvi ei ole poolte vahel sõlmitud lepingus otsesõnu välja toodud, peab see olema tõlgendatav lähtudes VÕS §-st

1. Õiguskirjanduses on selgitatud, et sättes sisalduvad tõlgendamisreeglid on kohaldatavad ka asjaõiguslikele tehingutele. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Arvestades ainuüksi asjaolu, et isiklik kasutusõigus on antud mitte kogu kinnistule, vaid kinnistul asuvale sepipaja ehitisele, on ilmselge ka mõistliku isiku vaatenurgast (VÕS § 29 lg 4), et lepinguline kasutusõiguse eesmärk saab olla vaid seotud sepipaja kasutamisotstarvetega. Maakohus on otsuses märkinud, et üldjuhul on sepipada mõeldud sepatööde tegemiseks (p 38). Lisaks kinnitab eesmärki ka kasutusvalduse sätetest tulenev kohustus säilitada asja senine majanduslik otstarve ning ehitisregistri andmetest nähtuv asjaolu, et tegemist on täies ulatuses mitteeluruumiga. Sellest, et pooled said ühiselt aru, et ehitise kasutamisotstarbeks on sepikojas tehtavad tööd ehk sepatööd, järeldub ka poolte kirjavahetusest. Kostja ei vaidle
2. juuni
3. a e-kirjas vastu sellele, et sepipaja kasutusotstarbeks on sepatööde tegemine. Kostja vaid väidab vastuses, et on just sellisel otstarbel sepipada kasutanud. Eeltoodust lähtuvalt oli kostjal õigus kasutada ehitist vaid vastavalt selle kasutusotstarbele, milleks on sepatööd. Sellega on kohus ebaõigesti kohaldanud

§ 214lg-t 1, tuvastades, et kostjal on õigus sepipada oma äranägemise järgi kasutada.

Lisaks on kohtuotsus selles osas ka üllatuslik, kuna pooled ei vaielnud menetluses kordagi asja kasutusotstarbe üle. Maakohus leidis, et hagejad on teinud takistusi kostjale sepipaja kasutamisel. Kohus on teinud järelduse, et pooltel oli kokkulepe sepipaja võtme hoidmise asukohas, kuid sellise kokkuleppe 6 olemasolu pole tõendatud ega kokku lepitud pooltevahelises lepingus. Kohus on ka ise otsuses viidanud, et täiendavaid tingimusi peale sepapajale isikliku kasutusõiguse seadmise kokku lepitud ei ole (p-d 38, 42). Kohus ei viidanud, milliste asjaolude pinnalt on kohus tuvastanud, et kokkulepe võtme hoiustamise kohta on poolte vahel sõlmitud ja et seda kokkulepet on rikutud ja kasutusõigust takistatud. Hagejate hinnangul ei ole selliseid tõendeid asjas esitatud. Hagejad on soovinud kasutuskorda täpselt paika panna, et vältida arusaamatusi, sh seoses võtme hoiustamisega. Kostja ühtegi sisulist ettepanekut kasutuskorra sõlmimiseks hagejatele ei teinud. Kostjale ei olnud antud ainukasutusõigust. Sepipada on hagejate ja kostja kaasvalduses. Kostja on keeldunud kasutuskorra sõlmimisest 24.-

1. mai
2. a e-kirjavahetuses. Hagejad on toonud maakohtu menetluses esile, et on kokkulepitud ajal kostja jaoks sepikoja ukse avanud, kuid kostja ei ole kohale ilmunud. Menetluses on esitatud tõendid selle kohta, et hagejad võimaldasid kostjal sepatööde tegemiseks sepipada kasutada, kuid kostja ise pole kasutust soovinud. Kui kostja ei ole isegi kokkulepitud ajal kohale ilmunud, on välistatud võimalus, et hagejad teeks kostjale mingeid takistusi. Asjas pole esitatud tõendeid selle kohta, et sepipajas oleks toimunud ühtegi üritust. Sepipada asub kinnistul, kus hagejate korraldatavad üritused toimuvad, kuid sepipajas endas ühtegi üritust kasutusõiguse ajal korraldatud ei ole. Sepipada on mõõtmetelt liiga väike. Samuti on tõendamata takistus sepipaja katusel olnud redeli eemaldamise osas. Esiteks ei ole tegemist sepipaja päraldisega. Teiseks puudub nii maakohtu otsuses selgitus selle kohta, kuidas redeli puudumine võiks takistada kostjal sepipaja kasutusõiguse realiseerimist. Kõik eeltoodud asjaolud on kohus tuvastanud ainuüksi kostja
3. juuni
4. a nõudekirja vastusest (otsuse p 39). Kostja pole esitanud väidete tõendamiseks ühtegi tõendit. Kostja ei ole kunagi kasutanud sepipada vastavalt kasutusotstarbele, s.o sepatööde tegemiseks. Alates isikliku kasutusõiguse seadmisest on kostja viibinud sepipajas loetud korrad. Ainsa väite „sepatööde“ tegemisest esitas kostja nelja noa valmistamise kohta
5. aasta kevadel. Kostja ei ole seda väidet tõendanud. Isegi kui see vastab tõele, ei saa seda hageja esitatud erinevate nuge valmistavate isikute ekspertarvamuste kohaselt pidada sepatööks. Kostja ei ole esitanud arvamustele või ekspertide kirjeldatud kostja töömetoodikale põhjendatud vastuväiteid. Maakohus ei ole põhjendanud, miks maakohus ei arvestanud ekspertide arvamustega. Kostja pole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järelduda tema huvi kasutusõiguse säilimise vastu. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta üldse enam tegeleb isegi nugade valmistamisega (mis ei ole sepatöö). Olukorras kus hagejad soovivad hagejale 1 kuuluvat kinnistut eesmärgipäraselt kasutada, on selline kostja kasutusõiguse säilimine vastuolus kasutusõiguse seadmise eesmärkide ja instituudiga. Arvestades, et kostja kasuks on isiklik kasutusõigus seatud tähtajaga kuni hoonestusõiguse lõppemiseni ning hoonestusõigus kehtib sepipajal 25 aastat, on tegemist tähtajalise kasutusõigusega. Kohus on otsuses ekslikult tuvastanud, et tegemist on tähtajatu kasutusõigusega (otsuse p 38). Arvestades, et

§ 177

lg 2 kohaselt eeldatakse tähtajatute servituutide puhul 10 aasta jooksul servituudi kasutamata jätmisel huvi puudumist, on mõistlik vaidlusaluse tähtajalise kasutusõiguse puhul eeldada, et kostjal puudub huvi kasutusõiguse säilimise vastu olukorras, kus ta ei ole kasutusõigust vastavalt kasutusotstarbele ligikaudu 1/3 lepingu kestuse jooksul realiseerinud.

1. Kostja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda. Kostja nõustub maakohtuga, et lepingus ei ole isikliku kasutusõiguse subjekti jaoks seatud sepikoja kasutamiseks mingeid piiranguid. Leping on osa endiste abikaasade ühisvara 7 jagamisest ning lepingu sõlmimise ajal ei leidnud neist kumbki, et sepikoja kasutuskorras oleks vaja täpsemalt kokku leppida või et kostja kasutusõigus piirdub ainult sepatööde tegemisega. Kunagi varem ei arutatud ka seda, et kostja nugade valmistamine ei ole käsitletav sepatööna, ja et kõnealune asjaolu omaks isikliku kasutusõiguse seadmisel mingit õiguslikku tähendust. Enne kohtumenetlust poolte vahel peetud kirjavahetus tõendab, et hageja 1 tegi aja möödudes järjest rohkem takistusi kostja poolseks sepikoja kasutamiseks. Aastaid teadsid mõlemad, kus asub sepikoja võti ja omasid võimalust selle kasutamiseks. Siis otsustas hageja 1, et kostja peab hakkama temaga kooskõlastama sepikoja kasutamise aegu ja võttis võtme oma valdusesse. Sellele lisandusid etteheited sepikoja väidetava ebapiisava koristamise kohta jms. Kõik see kokku on käsitletav isikliku kasutusõiguse teostamise takistamisena. Täiesti alusetu ja asjasse mitte puutuv on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja ei ole sepikoda kunagi sihtotstarbel kasutanud, sest nugade valmistamine ei ole käsitletav sepatööna. Hageja 1 teadis nii abielu ajal kui peale lahutust, et kostja tegeles sepikojas peamiselt nugade valmistamisega ja soovib selle tegevusega jätkata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt hagejate kanda.
3. Hagejad esitaid maakohtule kostja vastu nõude tahteavalduse andmiseks kohustamiseks ning kostja tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega kinnisasjale ja hoonestusõigusele kostja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Hagejad ei ole esitanud nõuet isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks. Samas on hagejate nõudest ning menetluses tehtud tahteavaldustest võimalik üheselt aru saada nii, et hagejad soovivad lõpetada kostja kasuks seatud isikliku servituudi. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja nõuet menetlenud kui isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõuet ning selle õiguse lõppemisest tulenevat nõuet isikliku kasutusõiguse kustutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks.
4. Ringkonnakohtus ei vaidle pooled maakohtu poolt tuvastatu üle, et hagejale 1 kuulub kahest katastriüksusest koosnev kinnisasi asukohtadega XXXXXX, Haljala vald ja XXXXXX. Kinnistule on seatud tasuta hoonestusõigus tähtajaga 25 aastat hageja 2 kasuks.
5. juulil 2017 sõlmisid hageja 1 ja kostja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille p 3.
6. järgi on kostjal tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigus ehitisele (sepipajale), mis asub katastritunnusel XXXXXXXXXXXXXX. Samal päeval sõlmisid hageja 2 ja kostja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille p 3.
7. järgi on kostjal sama ehitise suhtes tasuta isiklik kasutusõigus.

§ 225

lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.

§ 228

järgi kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele kasutusvalduse vastavaid sätteid, kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega. Praegusel juhul võimaldab isiklik kasutusõigus kostjal kinnistul asuvat ehitist vallata. 9. Hagejad soovivad kostja isikliku kasutusõiguse lõpetada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud hagejate nõude rahuldamata. 8 Hagejad on apellatsioonkaebuses õigesti tuginenud sellele, et isikliku kasutusõiguse seadmine eeldab õigustatud isiku kaitset väärivat huvi (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-180-13, p 8), praeguses menetluses ei ole aga vaidluse all, kas isiklik kasutusõigus on seatud õiguspäraselt.

§ 212

lg 2 järgi võib kinnisasja omanik nõuda kasutusvalduse lõpetamist kolmel alternatiivsel juhul: 1) kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse; 2) tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust; 3) kasutusvaldaja ei anna kinnisasja omanikule tagatist. Isikliku kasutusõiguse seadmise võlaõiguslike lepingute p 3.1 sõnastuse kohaselt on kostja õigustatud kinnisasja osa (sellel asuvat ehitist, sepipada) kasutama. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et kostjal oli õigus kasutada ehitist vaid vastavalt selle kasutusotstarbele, milleks on sepatööd. Hagejad leiavad, et kostja ei ole sepipada kasutanud lepingus ettenähtud viisil, mistõttu nad soovivad kasutusõigust lõpetada. Seega tuginevad hagejad isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõudes

§ 212lg 2 p-le 1.

1. Kostja väitel kasutas ta isikliku kasutusõiguse kehtivuse ajal sepipada nugade tegemiseks. Hagejad on menetluses esitanud kirjaliku tõendina erinevaid dokumente, millega hageja soovib tõendada, et nugade valmistamine ei ole traditsiooniline sepatöö. Hagejad esitasid kohtule T. Arraku e-kirja, mille kohaselt nuge võib teha erineval viisil, T. Arraku isikliku arvamuse järgi ei nimetaks ta noasepaks seda, kes ei sepista. M. Kekišev leidis e-kirjas vastuseks hageja 1 kirjeldusele (eelduslikult kostja poolt) noa valmistamise viisi kohta, et sellisel viisil valmistatud nuga sepatööks nimetada on kindlasti eksitav. Sedasorti meistrit võiks kutsuda noa valmistajaks. T. Traksi arvamuse järgi, kui noa tera on sepistatud, siis kutsutakse teda sepistatud noaks. Neid kes noa kokku panevad, aga ise ei sepista, nimetatakse üldjuhul noameistriteks. Noasepaks võib nimetada seda, kes noa tera valmis sepistab. Terminoloogia kujuneb aja jooksul või lepitakse terminites lihtalt kokku. Üldiselt on nugadega seotud terminoloogiat eesti keeles vähe. Ringkonnakohus leiab, et ükski nimetatud tõend ei tõenda hagejate ja kostja vahelist kokkulepet isikliku kasutusõigusega hõlmatud tegevuse suhtes. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et lepingute tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingupoolte ühisest tahtest (VÕS § 29 lg 1). Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad ei ole aga menetluses tõendanud, et pooled oleks isikliku kasutusõiguse sidunud võlaõiguslike tingimustega, mis puudutavad sepapajas tehtavaid töid. Ka hagejate seisukohad, mis puudutavad isikliku kasutusõiguse seadmist, ei ole menetluses olnud ühesed. Hagiavalduse kohaselt nõustus hageja 1 seadma hageja 1 ja kostja abielu lõppemisel kostja kasuks isikliku kasutusõiguse kinnistul asuva sepipaja kasutamiseks, kuna üksnes nii oli võimalik varalisi vaidlusi kostjaga lõpetada. Hageja lisas küll, et ta lootis seejuures, et sepatööd tundva isiku lubamisel sepipajas sepatöid teha on võimalik sepipada sihtotstarbeliselt „elus hoida“. Nimetatu ei viita aga ringkonnakohtu hinnangul poolte ühisele selgele tahtele lepingu sõlmimisel, et kostja teeb just neid konkreetseid töid, mida hageja peab silmas sepatööde all. Kostja väitel teadis hageja 1 nii abielu ajal kui peale lahutust, et kostja tegeles sepikojas peamiselt nugade valmistamisega ja soovis selle tegevusega jätkata. Hagejad ei ole menetluses viidanud sellele, kuidas sepipada kasutati enne kostja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmist. Kostja on kinnitanud soovi kasutamist jätkata oma vastuses hageja 2 nõudekirjale (dtl 41 jj). Maakohus on õigesti leidnud, et isikliku kasutusõiguse seadmise võlaõiguslikes lepingutes ei ole pooled sõlminud kokkuleppeid ehitise kasutamise kohta ainuüksi ühel kindlal viisil. Pooled ei ole kokku leppinud ehitise kasutamise otstarbes, selle sageduses või sidunud ehitise kasutamist mõne tingimuse või kohustusega. 9 Ringkonnakohtu hinnangul on paljasõnalised hagejate väited, mille kohaselt sai isikliku kasutusõiguse seadmisel eeldada, et seda ei seatud pikemaks kui 18,6 aastaks. Hagejad põhjendavad oma seisukohta sellega, et kasutusõigus on seatud kostja kui füüsilise isiku kasuks, Eesti meeste oodatav eluiga oli Statistikaameti andmetel
2. aastal 73,6 aastat (mis ei ole võrreldes
3. aastaga oluliselt muutunud) ja arvesse tuleb võtta ka kostja tegelikku võimekust sepatöid teha. Selline hagejate käsitlus ei vasta poolte vahelistele notariaalsetele isikliku kasutusõiguse seadmise lepingutele ning hagejate tõlgenduse kohaselt ei saaks ringkonnakohtu hinnangul tsiviilkäibes tähtajatuid isiklikke servituute esineda. Maakohus ei ole eksinud leides, et poolte vahel kokku lepitud isiklik kasutusõigus on kinnisasja puhul tähtajatu, hoonestusõiguse puhul kehtib see kuni hoonestusõiguse lõppemiseni.
4. Isikliku kasutusõiguse ulatus määratakse kahtluse korral kindlaks vastavalt õigustatud isiku vajadustele (

§ 225lg 2).

Õigustatud isiku isiklikud vajadusi hinnatakse tema subjektiivsest huvist lähtuvalt. Seejuures tuleb arvestada õigustatud isikule subjektiivselt olulisi asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei viita üksi asjas esitatud tõend sellele, et kostjal oleks ka tulevikus langenud täielikult ära huvi ja võimalus sepipaja kasutamiseks, mh ka sepatöödeks. Hageja 1 ja kostja vahel on olnud erimeelsusi ehitise kasutamise korra suhtes (pooltevaheline kirjavahetus, dtl 82 jj). Politsei- ja Piirivalveameti

1. novembri 2022 teatise kohaselt on kostja soovinud pääseda sepapaja hoonesse, kuid see tal ei õnnestunud. Ehitise võtme varasema kokkuleppelise asukoha muutmine kinnitab pooltevahelist konflikti ja täpsema kasutuskorra määramise vajadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust tehes tuginenud üksnes sellele, et hagejad takistasid kostjal kasutusõiguse teostamist (mh redeli eemaldamisega).
2. Ringkonnakohus märgib, et pooled ei ole õigustatud isikule (kostjale) andnud isikliku kasutusõiguse seadmisel selliseid õigusi, mis piiraksid hagejatel kinnisasja kasutamist ja hoonestusõiguse teostamist. Sisuliselt võivad hagejad kinnisasja kasutada samaväärselt kostjaga ja asja materjalide põhjal ei ole kostja teinud neile ka takistusi. Ringkonnakohus märgib vastuseks hagejate väidetele ehitise kostjapoolse korrashoiukohustuse rikkumise suhtes, et asjaõigusseadus ei sätesta omaniku õigust nõuda kasutusvalduse lõpetamist kasutusvalduse seadmise lepingu olulise rikkumise korral, kui sellega ei kaasne

§ 212lg 2 p-des 1-3 sätestatud asjaolud.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda (TsMS § 171 lg 1, § 165 lg 1). Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 198 eurot. Kostja esindaja tunnitasu oli 99 eurot koos käibemaksuga ning esindajal kulus apellatsioonimenetluses kostja esindamisele, s.o apellatsioonkaebuse õiguslikule analüüsile ja sellele vastuse koostamisele 2 tundi. Hagejate hinnangul on kostja esindaja põhjendatud ajakulu maksimaalselt 30 minutit, arvestades et kostja ei ole esitanud vastuses apellatsioonkaebusele sisulisi argumente. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 99 eurot koos käibemaksuga on mõistlik ning esindaja apellatsioonkaebuse analüüsile ja sellele vastuse koostamisele kulunud aeg 2 tundi, arvestades hagejate apellatsioonkaebuse ning kostja vastuse sisu ja mahtu, on põhjendatud. Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuuluvad menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Hagejatelt tuleb solidaarselt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 198 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ 10