1-19-3883/20

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24.juuli 2019.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-3883 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Orvi Koik ja Ivi Kesküla Kriminaalasi K.V süüdistatuna KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 28.mai 2019 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav K.V Prokurör Kristina Kivi Süüdistatav K.V (ankeetandmed maakohtu otsuses) RESOLUTSIOON Süüdistatava K.V apellatsioon Harju Maakohtu 28.mai 2019.a otsusele – jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale vahendusel esitada määruskaebuse Ringkonnakohtule 15 päeva saab advokaadi jooksul Tallinna alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 10.aprilli 2019.a otsusega tunnistati K.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati vangistusega 9 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 6 kuud. 1 KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning K.V-le mõistetud vangistuse ärakandmist arvestati alates kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 28.03.2019.a. K.V-lt mõisteti välja KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4, 9; § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel sundraha 810 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 90 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et kriminaalmenetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, igakuiste maksetena summas 75 eurot. Kannatanu Weekend Eesti OÜ poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses, s.o summas 216,48 eurot ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5, TsMS § 440 lg 1 alusel mõisteti K.V-lt välja 216,48 eurot kannatanu kasuks, mis tuleb kanda kannatanu arveldusarvele. K.V mõisteti süüdi selles, et tema, olles isikuks, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi ja keda on 05.08.2018 ja 01.01.2019 karistatud PPA Põhja Prefektuuri poolt KarS § 218 lg 1 alusel väheväärtusliku vallasasja varguse eest (teod toime pandud 05.08.2018 ja 01.01.2019), uuesti 18.01.2019 kella 16.40 paiku Tallinnas Tartu mnt 87 asuvas Weekend Eesti OÜ-le kuuluvas kaupluses, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil meeste nahast poolsaapad Bugatti maksumusega 102,99 eurot ja nahast poolsaapad Aaltonen maksumusega 113,49 eurot, millised peitis omale kaasasolnud õlakotti ning lahkus kauplusest. Vargusega tekitas Weekend Eesti OÜ-le varalist kahju 216,48 eurot. Samuti tema, isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, 28.03.2019 kella 15.55 ajal Tallinnas Kaeravälja 3 asuvas Rocca al Mare kaubanduskeskuses alustas vahetult vastavalt oma ettekujutusele teost süüteo toimepanemist, võõra vara hõivamist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis Bauhaus Eesti UÜ-le kuuluvad ristlaseri SK105DZ maksumusega 199 eurot ja naelapüssi DPT maksumusega 299 eurot, kaupa kogumaksumusega 498 eurot, peitis kaubad osalt endaga kaasasolnud fooliumkotti ja muist põue jope alla, möödus kassast ja läbis turvaväravad jättes kauba eest tahtlikult tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest olenemata, sest ta peeti kinni kaupluse turvatöötaja poolt. APELLATSIOONI SISU: Süüdistatav taotleb mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, taotleb, et menetluskulusid saaks ta tasuma hakata pärast vanglast vabanemist 6 kuu pärast ja kohtu poolt määratud 12 jooksul ning määratud igakuisete maksetena ning tsiviilhagi 12 kuu jooksul pärast vanglast vabanemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles 2 esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistus ja kohtuotsusega pandud rahaliste kohustuste hüvitamise kord. Maakohtus ei ole süüdistatav taotlenud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga ning kuna seda ei saa teha ilma süüdistatava nõusolekuta, siis ei ole maakohus oma otsuses ka küsimust, kas K.V-le mõistetud vangistust on võimalik üldkasuliku tööga asendada käsitlenud, Samas on maakohtu otsus põhjalikult motiveeritud selles osas, miks süüdistatavat tuleb karistada just sellise karistusega, mis piirab tema vabadust. Kohtukolleegiumi hinnangul ja seda just K.V poolt süstemaatiliselt süütegude toimepanemist arvestades, ei ole talle võimalik mõista karistust, mille kandmine on võimlaik paralleelselt süütegude toimepanemisega ning mille reaalses täideviimises ei ole kohus veendunud. Asendades mõistetud vangistuse ÜKT-ga peab kohus olema veendunud, et ÜKT-le allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks ÜKT reaalse täideviimise. Arvestades K.V isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik ÜKT kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja ÜKT täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei oleks selline asenduskaristus piisav kindlustamaks, et K.V ei pane toime süütegusid. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS § 56 mõttes. Maakohus on KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldanud K.V tasuda menetluskulusid vabatahtlikult seaduses ettenähtud ja kohtupraktikas aktsepteeritud maksimaalse tähtaja jooksul. s.o 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Kohtupraktika muutmiseks alus puudub. Mis aga puudutab kannatanule tekitatud kahju hüvitamiseks väljamõistetud rahalist kohustust, siis selles osas viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Kui pikk saab olema pärast kohtuotsuse jõustumist võimaldatud 3 vabatahtliku hüvitamise aeg, see sõltub sissenõudjast/kannatanust e sellest, millal ta kohtutäiturile vastava avalduse esitab. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4