Obsah (8)

§ 113§ 406§ 29§ 30§ 11§ 402§ 4062§ 4034

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Lihtmenetlusotsus Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 26. august 2024 Tsiviilasja number ja hagi ese 2-23-101754 Aktsiaselts PlusPlus Capital

§ 113

² lg 2 alusel nõuab hageja kostjalt ka sissenõudmiskulusid 35 eurot, mis hõlmab kolme võlateatise saatmist. 5. Hageja rõhutab, et renoveerimislaenu krediidi kulukuse määr 18,87% ei ületanud Eesti Panga avaldatud keskmist määra kolm korda, mistõttu ei saa tarbijakrediidilepingut lugeda

§ 4062 lg 1 alusel tühiseks.

1. Vastuseks hageja järelpäringule vastas esialgne laenuandja, et hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja arvelduskonto analüüsi alusel, kasutades nii sisemisi kui ka avalikke andmebaase, sealhulgas Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit ja TAUST.EE. Kontrolliti kostja sissetulekut, kohustusi, krediidiajalugu, vanust, residentsust ja isikut tõendavaid 2 dokumente. Kostjal puudusid kehtivad maksehäired ja karistused, tema keskmine netosissetulek oli 1120 eurot (töötasu 600 eurot ja lastetoetused 520 eurot). Igakuised finantskohustused olid 110,36 eurot. Laenuandja leidis, et kostja krediidivõimelisus oli hea ja ta suudab teenindada laenu igakuiste maksetega summas 67,17 eurot. Lisaks on laenuandja selgitanud kostjale lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, mille kostja allkirjastas 08.10.2021 ning kinnitas, et lepingutingimused on temale arusaadavad. Eelnevast tulenevalt leiab hageja, et ei ole rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning seega kehtivad ka lepingus kokkulepitud intressi ja viivisemäärad.
2. Hageja selgitas 10.07.2024 vastuses, et 08.10.2021 maksti kostja isiklikule kontole välja krediit 2675 eurot, selgitusega „Bigbank AS CL-EEC-21014218“ (dtl 147). Kostja on tagastanud kokku 575,44 eurot.
3. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul ei ole tegemist kehtiva võlatunnistusega, millest saaks tekkida kostjale kohustusi. Kostja ei ole teinud tahteavaldust võlatunnistuse sõlmimiseks. Kostja ei ole ka hagejale midagi tasunud. Hageja võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri ega pole olemas hageja esitatud suuruses. Kostja tasus esialgsele võlausaldajale 262,37 eurot, laenu sai kostja Bigbank AS-lt laenulepingu alusel arveldusarvele 1365 eurot.
4. Kostja hinnangul on võlatunnistus tühine, kuid kui kohtu hinnangul on võlatunnistus kehtiv, siis ei teavitanud hageja kostjat nõuetekohaselt ega esitatud kostjale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte ega täitnud vastutustundliku laenamise kohustust. Võlatunnistuses ei ole avaldatud tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikke andmeid, sh andmeid intressimäära, krediidi kulukuse määra ja tarbija poolt tasumisele kuuluvate maksete kogusumma kohta. Kostja hinnangul on hageja nõue ebaselge, st milline on tegelik algne võlg ja mis ulatuses on võlatunnistusega tarbija kahjuks seaduses sätestatud nõuetest kõrvale kaldutud. Kostja ei ole hageja nõutud põhivõla ulatuses laenu saanud. Kostja avaldab ka, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud ta krediidivõimeline, kuivõrd oli tal samal ajal mitmeid finantskohustusi. Kostja osundab, et ta on sõlminud mitmeid tarbijakrediidilepinguid erinevate krediidiandjatega. Samuti oli kostjal laenu taotlemise ajal ja ka võlatunnistuse/kokkkompromisslepingu sõlmimise ajal kolm alaealist last. Igakuised püsikulutused erinevate võlausaldajate ees oli selleks ajaks suuremad kui kostja sissetulek (kostja oli võlgu enam kui kaheksale võlausaldajale), millele lisandusid ka muud vältimatud igakuised püsikulud. Kohustused erinevate võlausaldajate ees jäid vahemikku 320– 12800 eurot. Hageja oleks pidanud hindama ja arvestama seda, et kui kostjal juba varasemalt tekkisid makseraskused, siis ei pruugi kostja täita ka võlatunnistusega kokku lepitud võlgnevust ja kostjal ei ole võimalik tasuda igakuiseid makseid. Kostja on alates 17.01.2022 töötuna arvel Eesti Töötukassas, kostja on ka praegu töötu, pole püsivat töökohta leidnud aga otsib regulaarselt tööd. Kostjal ei ole hagejaga sõlmitud ühtki lepingut, seega hageja kostjalt meeldetuletuskirjade eest tasu nõuda ei saa. Seega kostja ei nõustu hageja sissenõudmiskuludega. Hageja nõutud õigusabikulud on täies ulatuses põhjendamatud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses võib põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2).
6. Kohus, tutvunud hagiavaldusega ning hinnanud hagile lisatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kostjale laenu väljastamisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt peale krediidilepingujärgse põhivõla ning seadusjärgses määras intressi muid tasusid. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 3
7. Esmalt lahendab kohus küsimuse, kas hageja esitatud võlatunnistus on õiguslikult siduv tehinguline võlatunnistus. Võlatunnistuse kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75,

§ 29). Kohtu hinnangul kinnitab kostja tahet võlatunnistuse allkirjastamine.

Kohtule on tõendina esitatud 19.05.2022 võlatunnistus nr 25069495, millele puhul on tuvastatav, et nii hageja kui kostja on selle alla kirjutanud (dtl 30-32). Võlaõigusseaduse (

) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

§ 30

lg 2 sätestab, et kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 11

lg 4 ls 2 ja 30 lg 2 järgi loetakse võlatunnistus sõlmituks, kui selle on allkirjastanud lepingupooled. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 80 lg 1 kohaselt on elektroonilises vormis sõlmitud leping võrdsustatud TsÜS § 78 lg 1 mõistes kirjalikus vormis sõlmitud lepinguga. Kohus on seisukohal, et pooled sõlmisid võlatunnistuse, kuivõrd lepingupooled allkirjastasid digitaalselt samal kuupäeval võlatunnistuse teksti sisaldava dokumendifaili. TsMS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse seda nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Võlatunnistuse sõlmimise kaudu püüdis kostja saada võimalust maksta võlgnevust tagasi osamaksetena, järgides uut maksegraafikut. Mõistlik isik, kellel on makseraskused, otsiks tõenäoliselt võimalusi oma võlgade tasumiseks viisil, mis oleks talle majanduslikult kõige soodsam ja väldiks täiendavaid probleeme, näiteks kohtumenetlust või viiviste suurenemist. 13. Olukorras, kus hageja on esitanud kohtule võlgniku vastu tehingulisest võlatunnistusest tuleneva nõude, tuleb kohtul järgnevalt kindlaks teha võlatunnistuse õiguslikud tagajärjed. Selleks tuleb esmalt kooskõlas

§-s 29 sätestatuga tõlgendada, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd võlatunnistusega reguleeriti juba olemasolevat võlasuhet. Seda kinnitab ka kohtu

§ 29

lg 4 alusel jõutud järeldus, et mõistliku isiku positsioonilt vaadates oli kostja tegevus võlatunnistuse sõlmimisel loogiline ja tema huve arvestav, mis kinnitab, et tema tahe oli seotud võla tasumise osamaksete alusel korraldamisega, mitte uue sõltumatu kohustuse loomisega. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, pidi hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid (vt RKTKo nr 2-22-139256, p 14.2). See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Kostja on eraisik ning seega võlaõigusseaduse mõistes tarbija. Kohtule esitatud tõendite kohaselt tuleneb hageja nõue algselt tarbijakrediidilepingust

§ 402lg 1 mõistes.

Muuhulgas tuleb kohtul omal algatusel hinnata, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo nr 2-21-13098, p 17).

1. Kohus on tuvastanud järgnevalt: Bigbank AS ja kostja vahel on 08.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidileping nr CL- EEC-21014218, millest nähtuvad lepingu põhitingimused. Bigbank AS laenas kostjale 2720 eurot intressiga 15,40% aastas, krediidikulukuse määr aastas 18,87% ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma 4029,83 eurot. Tagasimakse periood 60 kuud (dtl 108-110). Bigbank AS on antud lepingust tuleneva nõude loovutanud hagejale (dtl 127). Kostjale maksti 08.10.2021 krediit 2675 eurot välja (dtl 150), kostja on sellest tagastanud 575,44 eurot (dtl 147).
2. Tulenevalt

§ 4062

lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 08.10.2021 laenulepingu sõlmimise ajal 18,68%. Kohus tuvastab, et 08.10.2021 lepingu krediidikulukuse 4 määr oli 18,87 % aastas, seega krediidikulukuse määr

§ 4062 lg 1 järgset piirmäära ei ületanud.

16.

§ 4034

lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. 17.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on avaldanud (vt nr 2-2113098, p 18), et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

1. Tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-st 3 peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on eelviidatud lahendis selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
2. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p-dest 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (RKTKo nr 2-21-13098, p 21). 20.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks enne 08.10.2021 lepingu sõlmimist välja selgitanud kostja muude kohustuste olemasolu. Hageja selgituste kohaselt tugines laenuandja kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja täidetud laenutaotluses esitatud teabele ja kostja arvelduskonto analüüsile. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid kostja arvelduskonto 5 kontrollimise kohta ning hageja esitatud krediidiandja selgitusest ei ilmne samuti, et krediidiandaja oleks analüüsinud kostja arvelduskonto väljavõtteid. Hageja selgituste kohaselt kasutas laenuandja kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka laenuandjale kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit ja TAUST.EE). Kostjal puudusid kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja keskmine igakuine sissetulek oli 1120 eurot, mis on kontrollitud Pensionikeskuse AS-ist. Samuti tuvastas laenuandja, et kostja igakuised finantskohustused on 110,36 eurot. Nende andmete põhjal jõudis laenuandja järelduseni, et kostja on krediidivõimeline ja suuteline teenindama krediiti igakuiste osamaksetega summas 67,17 eurot. Kostja on märkinud hagivastuses, et tal on 3 alaealist last. Juba üksnes krediidilepingu sõlmimise ajal laste ülalpidamiseks kehtinud elatismiinimumi (s.o laste kasvatamise miinimumkulutused 3 x 292 eurot) ja kostja igakuise sissetuleku võrdlus piisav, et tuvastada, et kostjal puudus perekondlikke kohustusi arvestades suutlikkus laenu teenindada. 21. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtu hinnangul krediidiandja tegevust lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Hageja ei ole välja toonud, kuidas on kontrollitud andmeid kostja teiste varaliste kohustuste kohta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et krediidiandja oleks küsinud kostja pangakonto väljavõtet ning hageja ei ole ka tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja välja toodud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste ammendav suurus. Kohtu hinnangul tulnuks krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, s.o küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo nr 2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Seega rikkus krediidiandja kostjaga 08.10.2021 tarbijakrediidilepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus on seisukohal, et kuna vastutustundlik laenamise põhimõtet on esmase tarbijakrediidilepingu sõlmimisel rikutud, ei saa olla kehtiv ka nimetatud lepinguga aktsessoorselt seotud deklaratiivne võlatunnistus. 22.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lg-s 6 sätestatut (s.o vastutustundliku laenamise põhimõtet), loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on 08.10.2021 lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe tühine. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, mis summa krediidiandja kostjale laenulepingu alusel üle kandis ja kui suure summa on kostja sellest tagasi maksnud. Kuna on tuvastatav, et kostja on saanud krediiti 2675 eurot ja tagastanud sellest 575,44 eurot (dtl 147), siis kohus rahuldab osaliselt hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata põhivõlgnevuse 2099,56 eurot (2675-575,44). Muid tasusid, sh sissenõudmiskulusid ja viivist, kostja hagejale ei võlgne. 23. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi rahuldamise ulatust ning hagihinda arvestades on põhjendatud jätta käesoleval juhul menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Kadi Karting kohtunik 7