KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-1903 Haldusasi Xi kaebus Sotsiaalkindlustu

) § 13 lg 1 p-le 2. Esitatud dokumentide alusel kaebaja: 3-23-1903  02.11.1982–03.05.1983 viibis kriminaalasjas eeluurimise all, kuid vabastati kuriteokoosseisu puudumise tõttu;  aastatel 1983-1985 varjas end Venemaal;  12.03.1985 vahistati ja paigutati ravile psühhiaatriahaiglasse;  19.04.-10.09.1985 viibis Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris;  01.07.-18.11.1985 ja 30.08.1986–07.04.1987 viibis Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglas. Kaebaja on tunnistatud represseeritud isikuks

§ 2

lg 1 p 2 alusel kui isik, keda karistati psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast. Vahi all ja kinnipidamiskohas viibimise aega ei arvestata pensioniõigusliku staaži hulka, kuna kaebajat pole vangistusega karistatud ega ole ka sel alusel represseerituks tunnistatud. Aastatel 1982-1987 kaebaja poolt nimetatud kohtades viibimise perioode ei arvata tegevuste hulka, mille alusel arvestatakse pensioniõiguslikku staaži (riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28). Kaebajal on 27.07.2023 seisuga pensionistaaži kokku 11 aastat 5 kuud 4 päeva, mistõttu puudub tal õigus vanaduspensionile (RPKS § 7 lg 1 p 1). Kaebajale on 24.10.2022 vaideotsuses nr 5.2-3/38574-2 selgitatud, et tal puudub õigus esitatud dokumentide alusel rahvapensionile ja vanaduspensionile.

1. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 27.07.2023 otsuse tühistamiseks. Põhjendused: 3.
2. Kaebaja kinnipidamised 1982-1987 tuleb lugeda pensionistaaži hulka kolmekordselt, sest kinnipidamine psühhiaatriahaiglas ei olnud tingitud kaebaja vaimse tervise probleemidest, vaid tegemist oli õigusvastase represseerimisega. Kaebaja on laululooja, laulja ja näitleja. Ta abiellus 10.05.1979 itaallannaga, kelle juurde minekuks taotles korduvalt riigist lahkumise luba, mida talle ei antud. 1980.-ndatel avaldati Rootsis kaebaja ja Y kauamängiv plaat „XXXXXX“, mida ei olnud Nõukogude Liidu tsensuuriorganisatsioonidega kooskõlastatud. Eelnev oli mh põhjuseks, miks alates
3. a-st peeti kaebajat dissidendiks ning algas arreteerimiste, läbiotsimiste ja jälitamiste laine.
4. a-l paigutati suguhaiguste haiglasse või asotsiaalide kinnipidamiskohta Männikul võimude jaoks ebasobivaid isikuid 1 kuuks ilma meditsiinilise vajaduseta üksnes miilitsa või KGB korraldusel. Naha- ja Suguhaiguste Dispanser ei olnud üheski mõttes tervishoiuasutus, vaid tegemist oli sisuliselt vanglaga, kus isikute kinnipidamistingimused olid alla igasugust arvestust – akendel ja ustel olid trellid ning hügieenitoimingute tegemiseks puudus privaatsus. Kaebaja kinnipidamine Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris toimus seadusliku põhjuseta. Ametlikuks põhjuseks oli hulkurlus, tööpõlgurlus ja ühiskonnaohtlikkus. Hilisemad psühhiaatriahaiglasse paigutamised toimusid kohtuotsuse alusel, kusjuures kohtumenetlusse ei kaasatud eksperti ja otsus langetati üksnes KGB nõudmisel. Kaebajat peeti korduvalt kinni ilma tegelikku põhjust omamata, millega kaasnes ka kaebaja pereliikmete tagakiusamine. 3.
5. Kaebaja viibis 02.11.1982–03.05.1983 ebaseaduslikult vahi all süüdistatuna kriminaalkoodeksi art-te 15 ja 83 alusel ebaseaduslikus piiriületamises. Kaebaja vabastati vahi alt kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaebaja viibis 19.04.-10.09.1985, 01.07.-18.11.1985 ja 30.08.1986–07.04.1987 õigusvastaselt kinnipidamiskohas, st näidustamata psühhiaatrilisel ravil. Tegemist on õigusvastase kinnipidamisega

§ 13

lg 1 p 2 mõttes, kuna kinnipidamiskoht on ÜRO Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli art 4 järgi asutus, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul. Seega ei ole määravaks ilmtingimata konkreetse otsuse vormistamine täidesaatva võimu poolt. Vabaduse võtmine tähendab kohtu-, haldus- või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes 2

§ 2

lg 1 p 2, mille alusel väljastati kaebajale represseeritu tunnistus, eristab vangistust, asumisele saatmist ja psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamist, samas kui

§ 13lg 1 p 2 eristab vahi all, kinnipidamiskohas ja asumisel olemist.

Võttes arvesse konventsioonis sätestatut ja

-i sõnastust, on selge, et kinnipidamiskohaks

§ 13lg 1 p 2 kohaselt tuleb pidada ka vanglat ja psühhiaatrilisi raviasutusi.

Kui nõustuda vastustaja seisukohaga, et psühhiaatriahaiglas viibimise aega ei loeta kinnipidamiskohas olemiseks, siis tuleks ka õigusvastane vangistus lugeda represseeritud isikutel vaid ühekordse staažina, sest seda ei ole

§ 13lg 1 p-s 2 sõnaselgelt toodud.

Samas ei ole eluliselt usutav, et see saab olla seadusandja eesmärk. Seadusandja on teadlikult kasutanud

§ 13

lg 1 p-s 2 laiemat terminit, mis hõlmaks mh represseeritu tunnistuse aluseks olevaid asjaolusid. 3.

1. On üldteada, et peasekretär Leonid Brežnevi ajal kasutati psühhiaatriat poliitiliste oponentide (dissidentide), kes avaldasid avalikult dogmaga vastuolus olevaid tõekspidamisi, kõrvaldamiseks ja ühiskonnast eemaldamiseks. Mõnede isikute „nõukogudevastane“ poliitiline käitumine – avalikult võimule vastandumine, reformi eest meelt avaldamine ja kriitiliste teoste avaldamine – määratleti samaaegselt kuriteona ja vaimuhaiguse sümptomina, mistõttu vastasid need isikud diagnoosile „loid skisofreenia“. Diagnostilise kategooria piires olid pessimismi sümptomid, halb sotsiaalne kohanemine ja konflikt võimudega iseenesest piisavad „skisofreenia“ ametlikuks diagnoosimiseks. Ka kaebaja puhul on haiguslugudes määratud diagnoosiks just skisofreenia ja kaebaja suunati psühhiaatrilisele sundravile kriminaalasjade kolleegiumi otsustega. Kaebaja tervisekaardil 11.07.1997 tehtud sissekande järgi puuduvad kaebajal psüühikahäired. Kuna skisofreenia ei ole ravitav, siis on selge, et varasemate kinnipidamiste korral oli kinnipidamine poliitilise sisuga, mitte meditsiinilisel näidustusel. 3.
2. Vangistusega karistamine ei ole

§ 13

lg 1 p 2 kohaldamise eelduseks, mistõttu on vastustaja viide vangistuse puudumisele arusaamatu. Kinnipidamised psühhiaatriakliinikutes tuleb lugeda kinnipidamisasutuses viibitud ajaks. Kui seadusandja oleks soovinud anda

§ 13

lg 1 p-le 2 teistsuguse mõtte, siis oleks ta kasutanud seaduses läbivalt samu termineid, mitte laiendanud

§ 13lg 1 p-s 2 kinnipidamise mõistet.

Kaebajale on väljastatud represseeritu tunnistus selle eest, et teda karistati psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega. See tähendab, et psühhiaatrilises eriraviasutuses veedetud aeg tuleb kaebaja puhul lugeda karistuseks ja seeläbi ka repressiooniks. Arusaamatu on, et kuigi kaebajat on represseeritud ja tegemist on represseerituks tunnistatud isikuga, siis teatud repressiooni meetmete (psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamine) all kannatamine ei ole piisav pensionistaaži arvutamiseks. Vastustaja ei ole põhjendanud, milline repressioonimeede, millega piiratakse õigustamatult ja seadusevastaselt isiku vabadust, on kinnipidamine

§ 13lg 1 p 2 mõistes ja milline mitte.

Vastustaja tõlgendus

§ 13lg 1 osas on meelevaldne.

3.

1. Kaebaja varjas end 1983-
2. a-tel. Ta põgenes Venemaale, hiljem Gruusiasse ja Abhaasiasse tagakiusamise ja represseerimise eest, kust ta
3. a-l Eestist saadetud miilitsabrigaadi valve all käeraudades tagasi toodi. Abhaasias peitis kaebaja end oma sõprade kodus Suhhumis. Ta arreteeriti teel Osseetia mägedesse. Vajalikud tõendid on arhiivis. Ka see periood tuleks lugeda pensionistaaži hulka

§ 13lg 1 p 2 alusel kolmekordselt, sest 3

§ 13

lg 1 p-s 2 nimetatud perioode saaks arvata isiku pensioniõigusliku staaži hulka, peab isik olema represseeritu ja ta peab olema represseerituks tunnistatud

§ 2lg 1 tähenduses.

Represseerituks tunnistamist tõendab vastustaja väljastatud represseeritu tunnistus (

§ 8

lg 1).

§ 2

lg 1 p 2 alusel on võimalik represseerituks tunnistada vaid isikuid, keda karistati vangistusega, asumisele saatmisega või psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega sättes nimetatud põhjustel. Tulenevalt

§ 13

lg 1 p-le 2 arvatakse represseeritu pensioniõigusliku staaži hulka lisaks kinnipidamiskohas oldud ajale ka eelnev vahi all oldud aeg. Psühhiaatrilises eriraviasutuses oldud aega selle sätte alusel pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt ei arvata, sest psühhiaatrilist eriraviasutust ei ole sättes nimetatud ja tegemist ei ole kinnipidamiskohaga. Represseerituks tunnistamise alused ja pensioniõigusliku staaži hulka

-i alusel arvatavad perioodid ei kattu üks-ühele. Lisaks arvatakse osa perioode staaži hulka ühekordselt (

§ 13

lg 1 p 1) ja osa kolmekordselt (

§ 13lg 1 p-d 2-5).

Tegemist ei ole vastustaja kaalutlusotsusega. Seadusandja on ise otsustanud, millistel alustel saab

-i alusel tunnistada isikut represseerituks ja millistel alustel kuulub represseerimise aeg pensioniõigusliku staaži hulka arvamisele. 4.2. Pensioniõiguslikku staaži arvestatakse ja tõendatakse RPKS-is ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras (

§ 13lg 2).

Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži perioodide arvestamise erisused kehtestab sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja arvestamise kord“1 § 20 lg 1. Kaebaja soovib arvata kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka perioodi 02.11.1982–03.05.1983, mil kaebaja viibis kriminaalasjas eeluurimise all ja vabastati kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Eeluurimisele ei järgnenud vangistust, mistõttu ei ole võimalik kaebajat

§ 2

lg 1 p 2 alusel tunnistada represseerituks ning

§ 13

lg 1 p 2 kohaselt ei ole tegemist represseerituga, kelle vahi all ja kinnipidamiskohas oldud aega saaks arvata kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka. 4.3. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja arvata kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka perioodi 1983-1985, mil ta enda sõnul varjas end Nõukogude võimude eest Venemaal. Vastustajal puuduvad andmed, et kaebaja puhul oleks tegemist

§ 2

lg 1 p-s 10 toodud tingimustele vastava isikuga ja sel alusel ei ole teda represseerituks tunnistatud. Kaebaja ei ole sellele sättele tuginenud ega seda väitnud. Vastustaja teadmisel ei ole tegemist ka

§ 13lg 1 p-s 1 toodud juhtumiga ja kaebaja ei ole seda ka väitnud.

Kuna kaebajat ei ole vangistusega karistatud, siis ei saa põgenemise ega vahistamise aega arvata

§ 13lg 1 p 2 alusel pensioniõigusliku staaži hulka.

Kaebaja ei ole selgitanud, kus kohas vahi all, kinnipidamiskohas olles ta põgenes ja millal vahistati. 4.4. Lisaks soovib kaebaja, et tema pensioniõigusliku staaži hulka arvataks kolmekordselt psühhiaatriahaiglas ning Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris oldud aeg. Kaebajale on väljastatud represseeritu tunnistus

§ 2

lg 1 p 2 alusel, sest kaebaja on viibinud psühhiaatrilises eriraviasutuses, kuid see ei anna

§-st 13 tulenevaid pensioniõigusi. 4.5. Kaebajat ei ole tunnistatud represseerituks kui isikut, keda on karistatud vangistuse või asumisele saatmisega, sest vastavaid tõendeid ei ole ilmnenud. 1 Vastustaja vastuses viidatakse ekslikult Vabariigi Valitsuse 27.12.2012 määrusele nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“. 4

§ 1

lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940– 20.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Selleks sätestatakse

-is õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste, õigusvastaselt represseeritud isikule laienevad soodustused ja toetused ning pensioniõigused (

§ 1lg 2).

Eesti Vabariik ei vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud õigusvastaste tegude eest.

-i vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud leevendada võõra riigi tekitatud ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas üldse ning kui jah, siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud isikute olukorda leevendada. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja on represseeritu

§ 2

lg 1 p 2 tähenduses, kellele on väljastatud represseeritu tunnistus (

§ 8

lg 1; dtl 20) selle tõttu, et teda karistati Nõukogude võimu ajal psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja viidatud perioodid aastatel 1982-1987 tuleks arvata Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka vastavalt

§ 13lg 1 p-le 2.

Seejuures ei ole praeguse vaidluse esemeks neil perioodidel toimunud sündmuste tõendamine, vaid põhimõtteline vaidlus selle üle, kas juhul, kui lugeda nende sündmuste toimumine ja ajaperioodid tõendatuks, saaks nendega pensionistaaži arvutamisel arvestada. 6.

§ 2

lg 1 p 2 järgi on õigusvastaselt represseeritud isik (represseeritu) selle seaduse mõistes isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik /…/, keda karistati vangistusega, asumisele saatmisega või psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast.

§ 13

lg 1 p 2 järgi arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt.

1. Kaebaja selgituste kohaselt:  02.11.1982–03.05.1983 viibis ta kriminaalasjas eeluurimise all, kuid vabastati kuriteokoosseisu puudumise tõttu;  1983-1985 varjas ta end Venemaal;  12.03.1985 ta vahistati ja paigutati ravile psühhiaatriahaiglasse;  19.04.-10.09.1985 viibis ta Naha- ja Suguhaiguste Dispanseris; ja 30.08.1986–07.04.1987 viibis ta Tallinna  01.07.-18.11.1985 Psühhoneuroloogiahaiglas.
2. Praeguse vaidluse on põhjustanud mh asjaolu, et

§ 2

lg 1 p 2 loeb represseeritute hulka isiku, keda karistati psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega, kuid

§ 13

lg 1 p 2 ei näe sõnaselgelt ette psühhiaatriahaiglas viibimise aja arvamist pensionistaaži hulka.

§ 2lg 1 p 2 määratleb represseeritud isiku kui karistatud isiku.

Samas ei ütle

§ 13lg 1 p 2, et pensioniõigusliku staaži hulka tuleb arvata ainult karistusaeg, vaid viitab ka vahistamise ja põgenemise ajale. 5

§ 1

lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940–20.08.1991 õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Represseeritud isikutele selle seaduse tähenduses ei tekitanud ülekohut ja neid ei karistanud Eesti riik, seega ei vastuta Eesti riik neile isikutele põhjustatud kannatuste ja kahju eest. Ka rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti riiki Nõukogude võimu poolt represseeritud isikutele hüvitisi ette nägema. Eesti riik on võtnud vabatahtlikult endale kohustuse neile isikutele põhjustatud kannatusi leevendada ja ülekohut heastada. Kuna tegemist on vabatahtlikult võetud kohustusega, siis on Eesti riigi enda otsustada, kellele ja millistel tingimustel soodustusi antakse. Sellised tingimused on sätestatud

-is. Isikul, kes selles seaduses toodud tingimustele ei vasta, puudub nõudeõigus riigi vastu. Samas ei tohi isikutele soodustusi ette nägevad tingimused olla põhjendatult ebavõrdset kohtlemist võimaldavad, vastasel juhul tuleb kontrollida normide põhiseaduspärasust. 10.

§ 1

lg 2 kolmanda lause järgi on õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste selles seaduses määratletud rahvusvahelise õiguse alusel koos kõigi sellest tulenevate järeldustega. Seega on kaebaja õigesti järeldanud, et represseeritud isiku, karistamise ja kinnipidamise (sh kinnipidamiskoha) mõistete sisustamisel ei saa piirduda kitsalt

-i või Eesti õigusega, vaid mõistete sisustamisel tuleb lähtuda mh rahvusvahelisest õigusest. See on olnud seadusandja enda tahe.

1. Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli2 art 1 järgi on protokolli eesmärk näha ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste korrapärased külastused kinnipidamiskohtadesse, et ennetada piinamist ning muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist. Protokolli art 4 lg 1 järgi lubab osalisriik art-tes 2 ja 3 nimetatud asutuste külastusi kooskõlas protokolliga tema jurisdiktsiooni ja kontrolli all olevatesse kohtadesse, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul (kinnipidamiskohad). Külastuste eesmärk on vajaduse korral tõhustada nimetatud isikute kaitset piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu. Sama artikli lg 2 järgi tähendab protokollis „vabaduse võtmine“ kohtu-, haldus- või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes vormis kinnipidamist, vangistust või paigutamist riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust isikul ei ole lubatud oma tahte kohaselt lahkuda.
2. Kuigi nimetatud protokoll ei käsitle represseeritud isiku mõistet, saab kohtu hinnangul selles määratletud kinnipidamiskohta kasutada

-is toodud kinnipidamiskoha mõiste sisustamisel. Protokolli art-st 4 nähtuvalt saab kinnipidamiskohana käsitleda kõiki kohti, kus hoitakse isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avaliku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul. Seejuures tuleb vabaduse võtmise all käsitleda kohtu-, haldus või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes vormis kinnipidamist, vangistust või paigutamist riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust isikul ei ole lubatud oma tahte kohaselt lahkuda. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et kinnipidamiskoht on laiem mõiste kui vangla ning protokollis toodust lähtudes tuleb

§ 13

lg 1 p-s 2 nimetatud kinnipidamiskohana käsitleda vanglate kõrval ka muid asutusi, sh raviasutusi (dispanser, psühhiaatriahaigla), kus hoiti isikut tahtest sõltumatult eesmärgiga 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/12748631. Ratifitseeritud 18.10.2006 vastu võetud seadusega, https://www.riigiteataja.ee/akt/12748580. 6

§ 2lg 1 p-s 2 toodud põhjustel ja rikutud on tema inimõigusi.

Raviasutuses pidamist saab pidada isegi enam inimväärikust ja õigusi riivavaks, sest isiku vabastamine sellest ei ole kindel ega ettenähtav ning näidustamata ravi võib tuua isiku tervisele või elule kaasa pöördumatuid tagajärgi. Nii vanglas kui raviasutuses viibimisel on pensioniõigusliku staaži kogumise osas samad tagajärjed. Mõlemas asutuses viibimise ajal puudub isikul temast sõltumatult võimalus pensioniõiguslikku staaži koguda, et endale tulevikus pensioni saamist kindlustada. Kohtu arvates puudub praeguses asjas vajadus normi põhiseadusevastaseks tunnistada, sest seda on võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt. Vastustaja tõlgendus, et kinnipidamiskoht tähendab vaid vanglat, on põhjendamatult kitsas. Kuna seadusandja on

§ 2

lg 1 p-st 2 nähtuvalt tõdenud, et Nõukogude võim on kasutanud repressioonina ka psühhiaatrilisele ravile paigutamist, siis on seadusandja eesmärgiga kooskõlas tõlgendada

§ 13

lg 1 p-s 2 nimetatud kinnipidamiskohana ka raviasutusi, kuhu paigutati isikuid represseerimise eesmärgil. Ei ole oluline, kas psühhiaatriahaiglasse paigutati kohtulahendi alusel või muu avaliku võimu organi korraldusel. Mõlemal juhul oli tegemist repressiooniga, kui ravile paigutamist ei õigustanud tegelikud meditsiinilised vajadused. 13. Samal seisukohal on kohus ka Naha- ja Suguhaiguste Dispanserit puudutavas osas, kui seda asutust kasutati isiku kinnihoidmiseks tema represseerimise, mitte ravimise eesmärgil. Ka see asutus tuleb lugeda kinnipidamiskohaks

§ 13lg 1 p 2 tähenduses.

14.

§ 13

lg 1 p 2 nimetab sõnaselgelt pensionistaaži hulka arvatava ajana õigusvastaselt vahi all oldud aega. Seejuures puudub tingimus, et vahi all pidamisele oleks pidanuks järgnema vangistus. Seega saab pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka sellise vahi all oldud aja, millele vangistust ei järgnenud. Tingimuseks on, et tegemist peab olema õigusvastase repressiooniga, mitte kuriteo uurimisega, mis oleks karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel (vt

§ 2lg 3).

Kohus möönab, et

§ 13

lg 1 p 2 reguleerib represseeritu pensioniõiguslikku staaži ja represseerituks saab

§ 2

lg 1 p 2 järgi lugeda isikut, keda on karistatud vangistuse, asumisele saatmise või psühhiaatriahaiglasse paigutamisega. Samas võib

§ 13

lg 1 p 2 sõnastusest järeldada, et perioodid, mida võib pensioniõigusliku staaži hulka lugeda, on sõnastatud laiahaardelisemalt kui tingimused, mis võimaldavad isiku represseerituks tunnistada. See tähendab kohtu arvates, et represseerituks saab tunnistada isiku, kes on olnud vangis, asumisel või psühhiaatriahaiglas, kuid juba represseerituks tunnistatud isiku puhul võib pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka perioode, mida

§ 2

lg 1 p 2 alusel represseerituks tunnistamisel arvesse ei võeta (vahi all olemise aeg, põgenemise aeg, muudes kinnipidamiskohtades peale vangla viibimise aeg). Kõigis neis on isik olnud Nõukogude võimu õigusvastase repressiooni ohver, kus tal ei ole võimaldatud tavapärases ühiskonna- ja tööelus osaleda ning pensioniõigusliku staaži koguda. 15. Samal seisukohal on kohus põgenemise aega puudutavas osas, kui sellele järgnes vahistamine.

§ 13

lg 1 p 2 ei ütle, et põgenemine peab toimuma vanglast või vahi alt või muust kinnipidamisasutusest. Põgenemisena selle sätte tähenduses saab käsitleda ka reaalse repressiooniohu eest põgenemist. Praegusel juhul saaks repressiooniohu eest põgenemist järeldada sellest, et kaebaja viibis vahetult enne põgenemist pikalt vahi all ja ta toodi pärast tabamist miilitsaeskordiga Eestisse tagasi ning võeti uuesti vahi alla. 7