lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et kostja ja OÜ Placet Group sõlmisid 29.12.2021 krediidikonto lepingu nr KK3755980, mille alusel loodi kostjale krediidikonto krediidilimiidiga 1000 eurot (dtl 32). Samal päeval leppisid pooled kokku lepingu muutmises, mille alusel oli krediidilimiidiks 3000 eurot (dtl 35). Nähtuvalt asja materjalidest ei vaidle pooled selle üle, et eelnimetatud lepingud on tarbijakrediidilepingud. Kostja ei ole esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et ta oleks lepingu ja lepingu muudatuse sõlminud alkoholijoobes olekus ning leping oleks sel põhjusel tühine (TsÜS § 13 lg 1). Kohus on samuti seisukohal, et kostja esitatud tõendite alusel ei saa järeldada Placet Group OÜ poolt reklaamiseaduse rikkumist. RekS § 29 lg 7 sätestab, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka võlaõigusseaduse § 403 lõike 3 punktis 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute reklaamile. Kostja poolt kohtule esitatud reklaamsisuga sõnumid ja e-kirjad on saadetud kostjale pärast lepingu sõlmimist (16.11.2023 e-kiri, 20.09.2023 e-kiri, 11.11.2022 – 04.01.2023 sms-d ja 12.07. – 22.11 sms-id, mille puhul ei ole tõendite alusel võimalik tuvastada, millisel aastal need saadetud on), mistõttu ei saanud need kostjat mõjutada vaidlusaluste lepingute sõlmimisel. 12.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohus tuvastab, et OÜ Placet Group loovutas kohtuotsuse p-s 11 nimetatud lepingust tulenevad rahalised nõuded hagejale 28.03.2023, millest teatati kostjale samal päeval (dtl 48). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et loovutamine ei oleks olnud kehtiv. 13.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste 4
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma
Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus tuvastab, et kostja esitas esialgsele võlausaldajale oma igakuise sissetuleku suurusena 1200 eurot (dtl 49). Kohus tuvastab päringu vastuste alusel (dtl 50 – 53), et esialgne võlausaldaja kontrollis igakuise sissetuleku suurust pensioniregistri päringu kaudu, mille vastusest nähtus kostja keskmise töötasu suurus 1432,90 eurot. Maksuameti päringu vastusest nähtus, et kostjal puudusid maksuvõlad. Kohus tuvastab, et igakuiste kohustustena märkis kostja majapidamiskulud suurusega 200 eurot kuus ja finantskohustuste osas märkis kostja, et tal finantskohustusi ei ole. Kohus tuvastab, et krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet kohustuste osas maksehäireregistrite päringute (Creditinfo.ee, Taust.ee) kaudu, mille vastustest nähtus, et kostjal maksehäireid polnud (dtl 61). Pooled ei vaidle selle üle, et esialgne võlausaldaja ei küsinud enne laenuotsuse tegemist kostja pangakonto väljavõtet. Kohus on seisukohal, et maksehäireregistrite ja EMTA päringu tegemisega ei ole võimalik kontrollida kostja avaldatud kohustuste olemasolu ega suurust. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik järeldada, et esialgse võlausaldaja kogutud teave oli piisav kostja krediidivõime hindamiseks. Kohus on seisukohal, et pangakonto väljavõtte küsimata jätmisega jättis esialgne võlausaldaja sisuliselt kostja krediidivõimelisuse kontrollimata. 5
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale tagasimaksed uuesti määranud
Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. 16.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 34,90% aastas (dtl 35). Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 256 eurot (hageja 01.02.2024 menetlusdokument). Hageja on intressi arvestanud alates jaanuarist märtsini 2023. Kuna kohus tuvastas, et hageja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb vastavalt
lg 7 ja § 94 lg 1 alusel lähtuda
Alates lepingu sõlmimisest kuni 31.12.2022 oli
Alates 01.01.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 27.03.2023 oli intressimäär 2,50% aastas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal nimetatud perioodi eest õigus intressile arvestatuna tagastamata põhiosalt arvestatud intressile määraga 2,50% aastas. Hageja ei ole esitanud kohtule taotlust mõista kostjalt välja intressimaksed pärast 27.03.2023. Kohus jätab intressinõude rahuldamata kohtuotsuse p-s 17 toodud põhjustel. 17.
lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja ütles lepingu üles 27.03.2023 (dtl 47). Lepingu ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et kostja ei olnud tasunud osamakseid alates 01.01.2023, olles seega võlgnevuses 3 järjestikuse osamaksega. Laenulepingu ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale 12.03.2023. Seega vastab lepingu ülesütlemine
Kohus on siiski seisukohal, et lepingu ülesütlemine ei olnud materiaalsete eelduste puudumise tõttu kehtiv, s.o ülesütlemise päeva seisuga ei olnud kostjal esialgse võlausaldaja ees võlgnevust. Kohus tuvastab, et kostja kasutas laenulimiiti 2935 eurot. Arvestades asjaolu, et kostja pidi tasuma alates jaanuarist 2022 iga kuu 10. kuupäevaks põhiosa makse 60 eurot, siis pidi ta olema tasunud 10.12.2022 seisuga 12*60 eurot, s.o 720 eurot. Seega 01.01.2023 – 10.01.2023 oleks laenujääk pidanud olema 2935 – 720 =2215 eurot. 2,50% 2215 eurost on 55,38 eurot (s.o intress aastas). 55,38/365 (päevade arv aastas)=0,15 eurot (intress ühes päevas). Seega oli nimetatud perioodil kostjal kohustus maksta intressi 10 päeva*0,15 eurot=1,5 eurot. 10.01.2023 pidi kostja tasuma põhiosa 60 eurot. Seega pidi laenujääk vähenema 2215 – 60=2155 eurole. 2,50% 2155 eurost on 53,88 eurot (s.o intress aastas). 53,88 eurot/365=0,15 eurot ühes päevas. Perioodil 11.01.2023 – 10.02.2023 on 31 päeva. 31*0,15=4,65 eurot. 10.02.2023 pidi kostja tasuma põhiosa 60 eurot. Seega pidi laenujäägiks jääma 2155 – 60=2095 eurot. 2,50% 2095 eurost on 52,38 eurot (intress aastas). 52,38/365=0,14 eurot päevas. Perioodil 11.02.2023 – 10.03.2023 on 28 päeva. Seega oli võlausaldajal õigus intressile nimetatud aja eest 0,14*28=3,92 eurot. 10.03.2023 pidi kostja tasuma põhiosa katteks 60 eurot. Seega pidi põhiosa jääk vähenema 2095 – 60=2035 eurot. 2,50% 2035 eurost on 50,88 eurot (intress aastas). 6
sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine.
lg 1 p-i 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. 10.04.2023 kuni 10.03.2024 on 12 kuud, mille ulatuses on põhiosamaksed sissenõutavaks muutunud. Kostja on olnud kohustatud tegema seega põhiosa katteks makseid 12*60=720 eurot. 1331 – 912,45=418,55 eurot arvestab kohus tervikuna põhivõla katteks, kuna hageja ei ole arvestanud ega taotlenud intressi pärast 27.03.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Tallinna Ringkonnakohus on 07.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-119187 (p 13) asunud seisukohale, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole hageja kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jääb rahuldamata viivis juba sissenõutavaks muutunud maksete osas. Kuna tulevikku suunatud maksed ei ole veel sissenõutavaks muutunud, siis puudub hagejal nende osas kostja vastu viivisenõue. 20. Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt
lg 1 ja 2 alusel võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot.
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna 7
Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 50 eurot. Menetluskulud
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.