KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 21.05.2024, Tallinn Kohtuas

§ 163

lõike 1 alusel poolte enda kanda, kuna kaasomandi lõpetamine on eelduslikult mõlema poole huvides (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-70-10, punkt 14). Kuigi kohus valis kaasomandi lõpetamiseks kostja taotletud viisi, soovisid nii hageja kui kostja kaasomand lõpetada. Kuna menetluskulud jäävad poolte enda kanda, ei määra kohus kindlaks kulude rahalist suurust. Kostja apellatsioonkaebus 5 2-21-11738

1. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 4 ja 8 ning teha selles osas uus otsus, millega määrata hagejale tasutava hüvitise suuruseks 45 300 eurot ja jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.
2. Maakohus eksis hüvitise suuruse määramisel ja menetluskulude jaotamisel.
3. Kuivõrd AÕS § 77 lõige 2 ei reguleeri hüvitise arvutamise metoodikat, on selle suuruse määramine jäänud mõistlikkuse ja hea usu põhimõtte ning kohtupraktika sisustada. Maakohus jättis otsuse olulisel määral põhjendamata ja tõendid tähelepanuta. Maakohus viidatud Riigikohtu lahendite asjaolud ei ole samastatavad praeguse kaasusega. Riigikohtu lahendid põhinevad eeldusel, et jagatava asja ühiste omanike õigused on võrdsed. Praeguses asjas ei ole aga pooltele kuuluvad kaasomandi osad võrdsete õigustega. Pooled sõlmisid notariaalse kinnisasja kasutuskorra kokkuleppe, mille kohaselt on kostjal ainuõigus kasutada maja I korrust ja hagejal II korrust. Kuigi kaasomandi osad on võrdsed, ei ole nendega kaasnevad õigused tulenevalt kasutuskorra kokkuleppest võrdsed, mistõttu ei ole ka osade väärtused võrdsed. Kuna korruste tehniline seisukord ja sellest tulenevalt väärtused on oluliselt erinevad, on ka kaasomandi osade väärtused erinevad.
4. Ekspert tuvastas, et kinnisasja kui terviku väärtus on 136 000 eurot, kuid tulenevalt kasutuskorra kokkuleppest jaguneb väärtus poolte vahel 90 700 eurot (ca 2/3) kostjale ja 45 300 eurot (ca 1/3) hagejale. Seega on ekspert hinnanud, et poolte kaasomandi osade reaalse väärtuse vahe on kahekordne. Veelgi enam – eksperdi hinnangul ei omaks kaasomandi osade eraldiseisev võõrandamine mõju nende väärtusele, kuna väärtuste liitmisel on tulemuseks kinnisasja kui terviku väärtus. Seega ei esine olukorda, mille vältimiseks on Riigikohus andnud suunise kinnisasja kui terviku hindamiseks.
5. Lisaks ei ole maakohtu tõlgendus kooskõlas AÕS § 77 lõike 2 mõttega tagada kaasomandist ilmajäävale isikule täielik rahaline hüvitis omandiõiguse kaotamise eest. Seega peab antud juhul hageja saama hüvitise oma osa eest ehk osa eest, mis vastab 50%-le, kuid mida oluliselt piirab kasutuskorra kokkulepe. Kui hageja saaks hüvitisena 50% kinnisasja kui terviku hinnast, rikastuks ta kostja ainukasutuses olevasse kinnisasja ossa tehtud investeeringute arvelt.
6. Maakohus mõistis kostjalt hüvitisena välja suurema summa, kui ta oli menetluse käigus valmis tasuma, mis on vastuolus kehtiva kohtupraktikaga (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-14-17). Kuigi kostja soovib kinnisasja endale ega soovi võõrandamist enampakkumisel, ei ole ta avaldanud nõusolekut omandamiseks hinnaga 68 000 eurot. Apellant on olnud nõus tasuma 21 800 eurot või 45 300 eurot.
7. Apellant ei nõustu maakohtumenetluse kulude jaotusega. Kohus rahuldas vastuhagi ja jättis hagi rahuldamata. Seega kohaldub säte, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja seisukoht ja edasine menetlus
8. Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
9. 26.02.2024 esitas kostja taotluse võtta uue tõendina vastu kinnistu turuväärtuse hindamise akt seisuga 08.02.
10. Taotluse kohaselt toimus 07.01.2024 kinnistul tulekahju, milles elamu sai oluliselt kahjustada. Kinnisasi oli kindlustatud ja kindlustusandja viis läbi menetluse kahju 6 2-21-11738 suuruse välja selgitamiseks. If P&C Insurance AS-i tellitud ning Pindi Kinnisvara OÜ hindajate koostatud eksperthinnangu kohaselt on kinnisasja väärtus pärast tulekahjust tekkinud kahjustusi 61 000 eurot. Ühtlasi on eksperdid leidnud, et kaasomandi osade väärtused on kahjustuste tagajärjel võrdsustunud, ulatudes mõlema osa puhul 30 500 euroni.
11. Kostja palub uute väidetega apellatsioonimenetluses arvestada. Hagejale omandiõiguse kaotuse eest tasutava hüvitise suuruseks saab olla 30 500 eurot.
12. Apellant ei loobu väitest, mille kohaselt põhineb esimese astme kohtu otsus õigusnormi rikkumisel ning apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleb teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Vaidlusalune õiguslik küsimus on oluline menetluskulude jaotamise aspektist. Kui ringkonnakohus nõustub, et AÕS § 77 lõike 2 kohane hüvitis sõltub kaotatava kaasomandi osa tegelikust väärtusest, mitte üksnes kaasomandi osa proportsioonist, lahendatakse asi kostja kasuks ja menetluskulud tuleb jätta

§ 162lõike 1 alusel hageja kanda.

1. Hageja vaidles taotlusele vastu, leides, et uut tõendit ei saa kohus vastu võtta ega uute asjaoludega arvestada.
2. Seonduvalt apellatsioonimenetluse jooksul muutunud elulise olukorraga võttis ringkonnakohus 25.03.2024 korraldava määrusega täiendavate tõenditena vastu 26.
3. ja 20.03.2024 kostja ning 06.03.2024 hageja poolt esitatud dokumendid. Samuti määras kohus arvestada kaebuse lahendamisel poolte uute väidetega, mis tulenevad 07.01.2024 kaasomandil toimunud tulekahjust ja selle tagajärgedest. Samuti täitis kohus selgitamiskohustust ja andis pooltele õiguse esitada täiendavaid seisukohti ja vajadusel tõendeid.
4. 15.04.2024 seisukohas selgitas kostja, et hüvitise määramine tulekahjujärgse väärtuse põhjal ei ole ebaõiglane ja on kooskõlas kehtiva õigusega. Tulekahju oli tingitud mitme asjaolu üheaegsest esinemisest (hoone ehitusvead, külm ilm, I korruse kütmine, II korruse kütmata jätmine). Tulekahju näol oli tegemist õnnetusega, millel ei ole ühest süüdlast. Tulekahju tagajärjel said kannatada mõlemad kaasomanikud, kusjuures suuremat kahju sai kostja, kelle osa väärtus langes 68 800 euro võrra, hagejale kuuluva osa väärtus langes 19 200 euro võrra. Kehtiv õigus ei võimalda kaasomandi osa eest väärtuse määramisel lähtuda muust kui asja turuväärtusest. Olukorras, kus pooled on üksmeelel kaasomandi lõpetamise viisi osas ning kohtule on esitatud hinnang kinnisasja väärtuse kohta, on ainuvõimalik lõpetada kaasomand mõlemale poolele sobival viisil värskeimast turuväärtusest lähtuvalt. Turuväärtusest kõrvale kaldumine ei oleks praeguses asjas kostja suhtes õiglane. Kinnisasi tervikuna on väärt 61 000 eurot. Kui kinnistu võõrandataks ning tulem jagataks kaasomanike vahel võrdsetes osades, saaks kumbki 30 500 eurot. Ei ole õiglane, kui hagejale määrataks kaasomandi ilmajäämise eest suurem hüvitis, kui ta saaks müügi korral. Tuleb eristada kaasomandi lõpetamisel makstava hüvitise väärtust ja muid pooltevahelisi võimalikke nõudeid. Isegi juhul, kui tulekahju oleks põhjustatud ühe kaasomaniku poolt, võiks hüpoteetiliselt tegemist olla õigusvastase kahju tekitamisega, mis tekitaks kannatanule kahjunõude kahju põhjustaja vastu. Küll aga ei mõjuta kahjunõude olemasolu kaasomandi osa väärtust ega selle eest makstavat hüvitist AÕS § 77 tähenduses. Kostja ei ole nõus ega majanduslikult võimeline tasuma hagejale hüvitisena rohkem kui 30 500 eurot. 7 2-21-11738 Kostja on nõus, et kaasomandi lõpetamist taotlesid mõlemad pooled, kuid kaasomandi lõpetamise vajaduses puudus pooltel vaidlus juba enne kohtusse pöördumist. Vaidluse sisu, mis on kaasa toonud menetluskulud, seisneb lõpetamise viisis ja hüvitise suuruses. Nendest küsimustest esimeses tegi maakohus otsuse hageja kahjuks. Teises küsimuses oleks maakohus samuti pidanud tegema otsuse kostja kasuks. Ei ole õiglane, kui vaidluse sisuline ese laheneks kostja kasuks, kuid kulud jääksid poolte kanda. Riigikohtu lahendi nr 2-19-2497 kohaselt tuleb mõlema poole hagi menetlemise korral menetluskulud üldjuhul jaotada eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi. Kuna hagi rahuldati üksnes ulatuses, milles vaidlus puudus, ei omanud see mõju menetluskulude tekkele. Kui kohus apellatsioonkaebuse rahuldab, on vaidlus nii lõpetamise viisi kui hüvitise osas tehtud hageja kahjuks. Kostja esitas taotluse võtta täiendavate tõenditena tsiviilasja juurde e-kirjavahetuse, millest nähtuvalt kinnitab kindlustusandja: aadressil Xxxxxx x, Xxxxxxxxx 07.01.2024 toimunud tulekahjuga seotud kahjujuhtum on If P&C Insurance AS menetluses; kahjujuhtumid on algatatud mõlema kaasomaniku osas eraldi; kindlustushüvitised on kaasomanikele välja makstud; kindlustushüvitise suurused põhinesid kinnisvara väärtuse vähenemise hindamisaktil ja kindlustusobjekti remondikalkulatsioonil. Eeltooduga on tõendatud, et mõlema poole kaasomandi osa oli kindlustatud ning mõlemale poolele on kindlustushüvitis ka välja makstud, mistõttu ei oma tulekahju ega sellega kaasnenud kahju suurus käesoleva asja lahendamisel tähtsust.
5. 15.04.2024 seisukohas tõi hageja esile, et temale on kindlustusandja hüvitanud siseviimistlusele tekkinud kahju 10 000 eurot. Hageja ei ole kahjujuhtumi otsust vaidlustanud ega kindlustusandjalt rohkem hüvitist taotlenud ega saanud. Makstud hüvitis puudutab vaid hagejale kuuluva kaasomandi osa (II korrus) siseviimistlusele tekkinud kahju ega sisalda kaasomanike ühiskasutuses oleva osa (korruste vahele jäävate konstruktsioonide) kahjuhüvitist, mis kindlustusandja 16.02.2024 hinnangul on suurusjärgus 1000 eurot. Hageja vaidleb vastu kostja väidetele, et kindlustushüvitis makstakse välja kaasomanikule võrdsetes osades. Tulekahju sai alguse I korruselt, mis on kostja kasutuses ja mis oli siseviimistluse osas paremas seisukorras kui II korrus, tuli levis II korrusele vaid osaliselt, seega pidid I korruse kahjud olema suuremad kui II korruse kahjud. Seega pidi kostja saadav kindlustushüvitis või kahjude taastamiseks tehtud kulutuste suurus olema oluliselt suurem, kui hagejale makstud 10 000 eurot. Kaasomandi osade väärtuse vähenemine on otseselt seotud tulekahjuga, mis tõenäoliselt tekkis kostja süül I korruse ülekütmise tagajärjel. Hageja viitab tuleohutuse seaduse (TuOS) § 1 lõikele 1 ning § 3 lõike 1 punktidele 1 ja
6. Ahju kütmisel lasub vastutus tuleohutusnõuete täitmise kontrollimise osas täielikult seda kasutaval isikul. Hageja oma kaasomandi osa tulekahju toimumise ajal ei kasutanud, seega ei saa ta ka olla vastutav tekkinud tulekahju eest. Arvestades, et kaasomandi jagamise vaidluses tuleb poole vastava taotluse korral kaotatava omandi väärtus määrata kohtul kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, esitab hageja tõendina ekspertarvamuse kaasomandi turuväärtuse kohta seisuga 12.04.2024, milleks on 120 000 eurot. Eeldusel, et kostja ei saanud kindlustushüvitist hagejast enam, võib õiglase hüvitise suurus, mille kostja peab hagejale maksma, olla vähemalt 60 000 eurot. Kui ilmneb, et kostja on saanud kindlustuselt rohkem kui hageja, võib olla põhjendatud hagejale suurema hüvitise maksmine, sest vastasel juhul rikastuks kostja alusetult hageja arvel. Kui kostja ei avalda kohtule tema kaasomandi osale tekkinud kahjuga seotud kindlustushüvitise asjaolusid, võib olla põhjendatud hüvitise suuruse määramine 08.02.2024 hinnangus nimetatud tulekahjueelse turuväärtuse 149 000 eurot alusel, millest kostjal tuleks tasuda hagejale 50%, 8 2-21-11738 millest tuleb maha arvata hageja poolt kindlustushüvitisena saadud 10 000 eurot, hüvitise lõplik suurus 64 500 eurot. Sellisel juhul puudub kohtul vajadus arvestada kostja poolt saadud hüvitise suurusega, kuivõrd mõlemad kaasomandi osad ja võimalikud kostja kaasomandi osa eest saadud või tulevikus saadavad hüvitised või remonttööde tõttu vara väärtuse kasv jäävad kostjale. Kui kostja ei kinnita võimekust tasuda suuremat kui 45 300 euro suurust hüvitist, ei ole hageja vastu vaidluse uuesti lahendamisele kaasomandi lõpetamise viisi osas ja kaasomandi lõpetamiseks kaasomanike vahelise enampakkumise teel, mis pärast maakohtu lahendi tegemist aset leidnud sündmusi silmas pidades anda lõppkokkuvõttes õiglasema lõpptulemuse. Hageja taotleb võtta täiendavate tõenditena vastu kahjujuhtumi otsuse, tõendi kindlustushüvitise laekumise kohta, kirjavahetuse kindlustusandjaga, ekspertarvamuse.
7. 19.04.2024 seisukohas tõi kostja lisaks esile, et käesolevas asjas ei ole pooled vastastikku muid nõudeid kui kaasomandi lõpetamise nõue esitanud. Pooled on üksmeelel, et kaasomand tuleb lõpetada selliselt et kinnistu jääb kostjale, kes tasub selle eest hüvitist. Seega ei oma tähtsust, kes põhjustas tulekahju, milline kahju sellega kaasnes ning kas, kellele ja kui suures ulatuses on kindlustushüvitise välja maksnud, kuna need asjaolud ei mõjuta AÕS § 77 lõike 2 alusel määratavat kaasomandi osa väärtust. Kuna väljamakstud kahjuhüvitise arvutamise aluseks oli kindlustusandja poolt tellitud hinnang turuväärtuse kohta, on mõlemad pooled olnud kaudselt nõus hinnanguga, mille kohaselt on mõlema kaasomandi osa turuväärtus pärast põlengut 30 500 eurot. Hageja taotlus uue ekspertiisi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole selgitanud ega põhjendanud, miks on vajalik järjekordse hinnangu esitamine asjaolu tõendamiseks, mille kohta on juba tõendeid kogutud. Esitatu ei tõenda vaidlusalust asjaolu ja kinnisasja väärtuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud. Hinnang väidab, et kinnisasja kui terviku turuväärtus on 120 000 eurot, kuid ei määratle osade väärtusi. Isegi juhul, kui kinnistu väärtus oleks hetkel 120 000 eurot, siis arvestades poolte kaasomandi osade suhtes kehtestatud kasutuskorda ning asjaolu, et mitu varasemat eksperti on pidanud kaasomandi osade väärtusi erinevaks, ei saa tervikväärtusest järeldada hageja osa väärtust. Hinnangu tellis hageja poeg, kelle poolt hindajale antud juhiseid ja infot on võimatu kontrollida. On ilmne, et ühe poole poolt antud juhised ja info kinnisasjas kohta on kantud soovist saada endale soodne kohtulahend ega ole seetõttu objektiivsed. Hinnangust ei nähtu, millise info ja dokumentatsiooni põhjal see anti. Ekspert ei teostanud I korruse ülevaatust. Seega on hinnatud asja, mida hindaja osaliselt näinud ei ole ja mille seisukorra kohta puudub tal igasugune objektiivne info. Hinnangule lisatud fotode põhjal on ilmne, et kinnistut on hinnatud olukorras, kus kostja on asunud juba tulekahju tagajärgi likvideerima ning remonttöid teostama. Seega sisaldab kinnistu väärtus mh selliseid töid, mis on tehtud kostja arvelt ja suurendavad üksnes tema ainukasutuses oleva I korruse väärtust ega saa suurendada II korruse väärtust. Nii maakohtu kui kindlustusandja tellitud ekspertiisid on tuvastanud, et enne tulekahju olid kaasomandi osade väärtused märkimisväärselt erinevad. Seega on ilmne, et kui kostja taastab oma korteri tulekahjueelsesse seisukorda, suureneb küll kinnistu väärtus, kuid üksnes tema kaasomandi osa näol. Parendused ja remonttööd, mida hageja enda korteris teostab, ei oma mõju hageja kaasomandi osa väärtusele. Hageja ei ole saadud hüvitise eest kinnistul mistahes töid teostanud. Kaasomandi lõpetamine kaasomanike vahelise enampakkumise kaudu ei ole õiglane. Kostja jääb maakohtus esitatud väidete juurde. Maakohus jättis hageja nõude asja müümiseks enampakkumisel rahuldamata ning selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. 9 2-21-11738
8. 19.04.2024 avaldas hageja täiendavalt, et kostja väited hageja vähese seotuse kohta elamuga on eksitavad. Kostja väited hagi esitamise ja kaasomandi osa kasutamisest loobumise põhjuste kohta on eksitavad. Elamust ära kolimise peamiseks põhjuseks oli heanaaberlike suhete puudumine. Hagi esitamise peamiseks põhjuseks oli kostja omavoli kinnistul ja asjaolu, et hageja ei saanud sellest tulenevalt võõrandada oma kaasomandi osa mõistlikel tingimustel, kuna potentsiaalsed ostjad ei soovinud siduda ennast probleemsete naabritega. Kostja ei ole avaldanud saadud kindlustushüvitise suurust, kuid on sisuliselt jaatanud, et saadud hüvitis on suurem hageja poolt saadust. Seega on võimalik, et kostja kaasomandi osa on käesolevaks ajaks või kaasomandi lõpetamise ajaks juba taastatud ja omab tulekahjueelset väärtust või siis kostja teostab käesoleval ajal taastamise töid kindlustushüvitise arvel. Seega oleks sellisel juhul kogu kinnistu väärtus käesoleval hetkel kostja kaasomandi osa väärtuse kasvu (vähemalt kindlustushüvitise) võrra suurem või suureneks tulevikus (kuna võib eeldada, et kostja taastab kaasomandi osa seisukorra hüvitise arvel). Taastamistööde järgselt võib kostja kaasomandi osa (ja seeläbi kogu kinnistu väärtus) olla kõrgem tulekahjueelsest väärtusest. Seega ei ole hageja hinnangul õige kostja loogika, et kindlustushüvitise saamise ja aluseta rikastumise vahel ei ole seost ja hageja hinnangul on asja õiglaseks lahendamiseks oluline seda asjaolu arvestada. Tõendatud on fakt, et tulekahju tekkis kostja aktiivse tegevuse tõttu ja et kostja lae puitkonstruktsioonid olid paigaldatud korstnajalale liiga lähedale ning ohutuskujad ei olnud nõuetekohased. Asjaolu, et hageja kaasomandi osa ei olnud piisavalt soe ja kostja pidi seetõttu rohkem kütma, ei välistada kostja võimalikku vastutust tulekahju põhjustamise osas. Kostja väited poolte üksmeelest kaasomandi lõpetamise viisi kohta on eksitavad. Pooled ei ole kunagi olnud üksmeelel lõpetamise viisi osas. Hageja taotles maakohtus lõpetamist kaasomanike vahelise enampakkumise korraldamisega. Asjaolu, et hageja avaldas maakohtus valmisolekut kompromissi korras jätta kinnistu kostjale õiglase hüvitise vastu, ei tähenda, et pooled oleksid olnud üksmeelel. Kompromissi ei sõlmitud. Hageja ei nõustu, et kaasomandi lõpetamist ei peaks arvestama hagi osalise rahuldamisena. Kuivõrd kohtul üldjuhul puudub võimalus kaasomandit mitte lõpetada, sh antud vaidluses, ei olnud kostjal muud võimalust, kui samuti nõuda kaasomandi lõpetamist, aga temale sobival viisil. Esimesena esitas avalduse hageja ja pooltel puudus varasemalt igasugune kokkulepe või üksteise mõistmine kaasomandi lõpetamises. Menetluskulude jaotamisel on oluline arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (Riigikohtu lahend nr 2-19-6901, punkt 17). Avalduse kaasomandi lõpetamiseks esitas hageja ja kaasomand lõpetati. Kaasomandi lõpetamine teenib mõlema poole huve, kuivõrd poolte vahel puudusid heanaaberlikud suhted ja kaasomandi lõpetamine suurendab kinnistu kui terviku väärtust.
9. Kuivõrd hageja on tõendanud, et 50% kinnistu väärtusest ületab oluliselt 30 500 eurot, võib olla põhjendatud ja õiglane kaasomandi lõpetamise viis kaasomanike vaheline enampakkumine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10 2-21-11738
10. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse osas (resolutsiooni punkt 4). Samuti tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatuse osas (resolutsiooni punktid 1, 2). Muus osas apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse (

§ 657lõike 1 punkt 2) ja jaotab apellatsioonimenetluse kulud.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 41.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt seni lahendamata poolte menetluslikud taotlused. Lahendamata on 15.04.2024 mõlema poole poolt esitatud dokumentide (II kd tl 128–131, 136–147) täiendavate tõenditena vastuvõtmise taotlused. Ringkonnakohus rahuldab taotlused

§ 652lõike 3 punkti 2 ja lõike 4 esimese lause ning § 238 lõike 1 alusel.

Tegemist on tõenditega, mis tekkisid peale maakohtu otsust. Kaasomandi lõpetamise vaidluses tuleb poole vastava taotluse korral kaotatava omandi väärtus määrata kohtul kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga ning sellest tulenevalt aktsepteeritakse poolte õigust esitada

§ 652

lõike 3 punkti 2 järgi veel apellatsioonimenetluses tõendeid asja turuväärtuse kohta. Tõendite tõendusliku väärtuse kohta võtab kolleegium seisukoha vajadusel otsuses allpool. 42. Ringkonnakohus jätab arvestamata ja eemaldab tsiviilasja materjalidest AK 15.04.2024 ekirja kohtule (II kd tl 148). Tegemist on kostja endise eestkostjaga, kelle volitused lõppesid perekonnaseaduse (PKS) § 195 lõike 1 punkti 1 alusel eestkostetava surmaga. Kuigi vastavalt kinnistusraamatu kandele on tegemist L. Kle kuulunud mõttelise osa praeguse omanikuga, ei ole tegemist kohtumenetluses menetlusosalisega (poolega), kuna taotletud ei ole tema õigusjärglasena menetlusse kaasamist ega astumist (

§-d 210, 211). Tulenevalt

§ 225lõikest 3 osaleb kostja menetluses vandeadvokaadist lepingulise esindaja kaudu.

43.

§ 651

lõikest 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, on vaidluse all kostja kaebuse alusel omandi kaotuse eest tasumisele kuuluva rahalise hüvitise suurus ja maakohtumenetlusega seotud kulude jaotus.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja ei saa apellatsioonimenetluse jooksul muuta taotlust tema poolt teisele kaasomanikule tasumisele kuuluva rahalise hüvitise suuruse kohta. Kaasomandi lõpetamisel tagab õiglase hüvitise maksmise see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-10). Praeguses asjas on apellatsioonimenetluse jooksul oluliselt muutunud jagatava kinnisasja turuväärtus, mis toob kaasa õiglase hüvitise suuruse muutumise. Kuna hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud ja jagamise viisi vaidlustatud ei ole, saab apellatsioonimenetluse tulemusena kostja poolt tasumisele kuuluv hüvitis apellatsioonimenetluse tulemusena väheneda, kui leiab tuvastamist kaasomandi turuväärtuse vähenemine võrreldes maakohtus tuvastatud väärtusega. Õiglase hüvitise suuruse kindlaks tegemisega on otseses seoses hüvitise määramise metoodika, st praeguses asjas, kas lähtuda kinnistu kui terviku väärtusest või kinnistusraamatusse kantud kasutuskorrast (analoogia korteriomanditeks jagatud kinnistuga), mistõttu saab kohus võtta asja lahendamisel arvesse ka kostja muutunud seisukohta metoodika osas. Maakohtus vaidlesid pooled mh selle üle, kas põhjendatud on võtta kinnistu kui terviku väärtuse jagunemisel poolte vahel aluseks nende kasutuses olevate elamu reaalosade suurused või lähtuda kaasomandi mõtteliste osade suurustest. Kuna kostja vaidles vastu lähtumisele mõtteliste osade suurustest (nagu soovis hageja) ja maakohus nõustus hagejaga, esitaski kostja apellatsioonkaebuse mh väitega, et 11 2-21-11738 lähtuda tuleb kasutuskorras kokkulepitu alusel kasutatava väärtusest. Küll aga muutis kostja apellatsioonimenetluse käigus seisukohta ja on tulekahju järgselt seisukohal, et mõtteliste osade väärtused on võrdsustunud. Hageja seisukoht on olnud menetluse algusest sama – lähtuda tuleb võrdsete mõtteliste osade võrdsest väärtusest.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna pooled on praeguseks samal seisukohal, et hagejale tasutava rahalise hüvitise suurus võrdub ½-ga kaasomandis oleva kinnistu väärtusest, ei oma asja lahendamisel enam tähtsust väited ja tõendid, millega kostja püüdis tõendada ½ mõttelise osa eest makstava hüvitise suuruse vastavust 1/3-le kogu kinnistu väärtusest. Seega ei võta kolleegium mh seisukohta selles, kas maakohtu teistsugune seisukoht oli põhjendatud või mitte. Kolleegium lähtub õiglase hüvitise määramisel võrdsete mõtteliste osade võrdsest turuväärtusest.
3. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et pooltevahelised võimalikud võlaõiguslikud nõuded tulenevalt sellest, et 07.01.2024 tulekahju tekkis kostja pere kasutuses olevas elamu osas ja tulekahju tulemusena vähenes jagatava kinnisvara väärtus, tuleb lahendada eraldi kaasomandi jagamise vaidlusest. Praeguses tsiviilasjas ei ole mistahes kahju hüvitamise vmt rahalisi nõudeid hageja poolt esitatud ega menetlusse võetud ning kohtul tuleb lähtuda kinnistu väärtusest võimalikult kohtuotsuse tegemise seisuga, seega tulekahjujärgsest väärtusest. Pooled on esitanud praeguse turuväärtuse tõendamiseks kaks asjatundjate arvamust. Järgnevalt hindab kolleegium

§ 232

lõike 1 alusel, kumma tõendi alusel tuleb vaidlus kostja poolt tasutava hüvitise suuruse osas lahendada.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtu jaoks on veenvam kostja esitatud kindlustusandja poolt tellitud kutseliste hindajate hinnang, mille kohaselt on seisuga 08.02.2024 kinnistu turuväärtuseks 61 000 eurot (II kd tl 63–89). Sellest tõendist on selgelt näha, et hindajad on arvestanud, et kinnistul asuvas elamus on toimunud tulekahju (vt hinnangu lk-d 1, 3, 4, 13, 29, 79, 80). Hinnangu kohaselt (punkt 6.3.2) on peale tulekahju kaasomandis oleval kinnistul asuv elamu muutunud elamiskõlbmatuks; korruste vahelisse lakke on tuletõrjujad saaginud augud vee ära juhtimiseks; I korrusel on siseviimistlus hävinud; akendel on kuumakahjustused, kaks akent on katki; seintel, põrandal, lael on veekahjustused; kandekonstruktsioonid on tules kannatada saanud; vundament on vajunud. Punktis 7.4 on hindajad selgitanud, et hinnatav vara ei vasta seisukorralt keskmisele turunõudlusele, kuna elamu on tules oluliselt kahjustada saanud; sama asjaolu tõttu on vara likviidsus keskmisest madalam. Ringkonnakohus möönab, et hageja esitatud hinnang, mille kohaselt on kinnistu turuväärtuseks 120 000 eurot, on samuti koostatud kutselise kinnisvarahindaja poolt ja hilisema seisuga (12.04.2024), kuid tõendist (II kd tl 140–147) ei nähtu, et hinnangu andmisel oleks arvestatud tulekahjujärgseid olulisi kahjustusi elamul. Hageja ei ole eitanud kindlustusandja poolt tellitud hinnangust nähtuvaid kahjustusi ega väitnud ega tõendanud nende puudumist või väiksemat ulatust. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti; eseme harilikuks väärtuseks on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Praeguses asjas ei saa eirata asjaolu, et tulekahjujärgsed kahjustused elamul, mis on muutnud selle elamiskõlbmatuks, avaldavad olulist mõju kogu kinnistu müügihinnale. Hageja esitatud hinnangus ei ole selle olulise asjaoluga arvestatud, mistõttu ei ole see tõend kohtu jaoks veenev.
2. Eeltoodust tulenevalt tuvastab ringkonnakohus jagatava kinnisasja turuväärtuseks 61 000 eurot, millest kostja, kellele jagamise tulemusena jääb kinnistu ainuomand, peab hagejale kui omandi kaotavale poolele hüvitama ½, s.o 30 500 eurot. 12 2-21-11738
3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et rahalise hüvitise suuruse arvestamise alus omab tähtsust maakohtumenetlusega seotud kulude jaotamisel. Mõlema kaasomaniku hagi esemeks oli kaasomandi lõpetamine. Selles osas rahuldati mõlema nõue. Hagetud viisidest rahuldas maakohus kostja taotletud viisi, kuid ka ringkonnakohtu lahendi tulemusena ei kuulu kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele rahaline hüvitis sellises suuruses nagu taotles kostja vastuhagis. Seega sõltumata vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktides 1 ja 2 märgitust rahuldas maakohus tegelikult nii hagi kui vastuhagi osaliselt ja kolleegium täpsustab selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 1 ja
4. Kuna kaasomand kuulub hagi ja vastuhagi alusel lõpetamisele, siis lõpetamise viis ei oma menetluskulude jagamise seisukohalt tähtsust, sest oma eesmärgi (kaasomandi lõpetamine) saavutasid mõlemad kaasomanikud. Poolte seisukohtadest nähtuvalt oli mõlema tahteks kaasomand lõpetada, kuid kohtueelselt ei jõutud üksmeelele kostja poolt hagejale tasumisele kuuluva õiglase rahalise hüvitise suuruse üle. Seejuures ei oma tähtsust, millisel põhjusel kohtueelselt kokkulepet ei saavutatud. Kohtupraktikas on asutud korduvalt seisukohale, et kaasomandi lõpetamine on lõpptulemusena kõigi kaasomanike huvides ning menetluskulud on põhjendatud ja õiglane jätta

§ 163

lõike 1 alusel poolte endi kanda (

I komm

§ 163

lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda, mistõttu puudub kohtul vajadus poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. 52.

§ 178

lõike 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 13