TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-841 Otsuse kuupäev 21. juuni 2012 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Tipo OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 30. novembri 2011. a käskkirja nr 12-6-882 ja 19. märtsi 2012. a vaideotsuse nr 12-4/262 tühistamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja Tipo OÜ Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Resolutsioon Edasikaebamise kord 1. Jätta rahuldamata Tipo OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 30. novembri 2011. a käskkirja nr 12-6-882 ja 19. märtsi 2012. a vaideotsuse nr 12-4/262 tühistamiseks. 2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23. juuli 2012.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tipo OÜ esitas 2. mail 2011. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) 26. mail 2011. a avaldusega muudetud pindalatoetuste taotluse nr 11011670010. Kokku taotles Tipo OÜ 2011. aastal ühtset pindalatoetust 242,75 ha põllumajandusliku maa eest. 2. PRIA peadirektori 30. novembri 2011. a käskkirjaga nr 12-6-882 jäeti kaebaja taotlus rahuldamata Euroopa Liidu ühise Põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 19 lg 1 ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 58 lg 3 alusel, kuna taotluses märgitud maa ja PRIA kindlaksmääratud toetuskõlbliku maa pindala erinevus oli suurem, kui 50% toetuskõlbliku maa kindlaksmääratud pindalast. 1 Ühtlasi otsustati vaidlustatud käskkirjaga Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 58 lg 3 alusel arvata kaebaja veel kord toetusesaajate hulgast välja pinnaerinevusele vastava summa ulatuses. Nimetatud summa tasaarvestatakse kaebajale mistahes toetuskavade alusel makstavate toetustega, millele kaebajal on õigus järgneva kolme kalendriaasta jooksul esitatavatest taotlustest tulenevalt. 3. Tipo OÜ esitas PRIA-le vaide, milles taotles käskkirja tühistamist ning kaebaja pindalatoetuse taotluse uuesti läbivaatamist ning taotluse rahuldamist. Vaides leiti, et vastustaja hinnang põllumajandusmaade kasutamise õigusliku aluse puudumisele on alusetu ning ei vasta tegelikkusele. 4. PRIA 19. märtsi 2012. a vaideotsusega nr 12-4/262 jäeti vaie rahuldamata. Vastuses selgitati, et muu hulgas taotles Tipo OÜ toetust põllumassiivil nr 53747605245 asuva põllu nr 1 (9,32 ha), põllumassiivil nr 53747647428 asuva põllu nr 2 (4,53 ha), põllumassiivil nr 53747659020 asuva põllu nr 3 (3,83 ha), põllumassiivil nr 53747618515 asuva põllu nr 4 (11,86 ha), põllumassiivil nr 53647666635 asuva põllu nr 5 (14,10 ha), põllumassiivil nr 53647689710 asuva põllu nr 6 (18,96 ha), põllumassiivil nr 53647792963 asuva põllu nr 7 (6,34 ha), põllumassiivil nr 53647764608 asuva põllu nr 8 (7,22 ha), põllumassiivil nr 55856656206 asuva põllu nr 23 (8,00
- ha)ning põllumassiivil nr 55856669223 asuva põllu nr 27 (7,90
- ha)eest. Põllud nr 1, nr 2 ja nr 4 asuvad kinnistul katastritunnusega nr 73001:008:1923 ning põld nr 3 kinnistul katastritunnusega nr 73001:008:1102. 31. augusti 2009. a seisuga oli nimetatud kinnistute kaasomanikena kinnistusraamatusse sisse kantud Taavi Raidmets, Toomas Niinemäe ja Igor Gambalevski. 14. veebruari 2011. a kohtutäituri avalduse, 2. veebruari 2011. a enampakkumise akti ning 15. veebruari 2011. a asjaõiguslepingu alusel on nimetatud kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse 1. märtsil 2011. a sisse kantud Urge Veis OÜ. Tipo OÜ põllud nr 5 ja nr 6 asuvad kinnistul katastritunnusega nr 73001:008:1096 ning põllud nr 7 ja nr 8 kinnistul katastritunnusega nr 73001:008:1095. 31. augusti 2009. a seisuga oli nimetatud kinnistute kaasomanikena kinnistusraamatusse sisse kantud Taavi Raidmets ja Toomas Niinemäe. 14. veebruari 2011. a kohtutäituri avalduse, 2. veebruari 2011. a enampakkumise akti ning 15. veebruari 2011. a asjaõiguslepingu alusel on nimetatud kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse 1. märtsil 2011. a sisse kantud Urge Veis OÜ. PRIA-le teadaolevalt on Tipo OÜ ja Taavi Raidmets’a vahel 31. augustil 2009. a Põldude nr 1-8 kasutamiseks sõlmitud rendileping kinnistute omaniku vahetumise järel üles öeldud alates 15. maist 2011. a. Tipo OÜ põld nr 23 asub kinnistul katastritunnusega nr 65303:002:0272 ning Tipo OÜ põld nr 27 asub kinnistul katastritunnusega nr 65303:002:0285. Nimetatud kinnistute omanikuna on 1. juulil 2010. a kinnistusraamatusse kantud Eesti Vabariik ning riigivara valitsejaks on määratud Keskkonnaministeerium. PRIA nõustus kaebajaga, et viimane on esitanud põldude nr 23 ja 27 kasutusse andmiseks korraldatud avalikul kirjaliku enampakkumisel parima pakkumise. Samas ei tekkinud kaebajal sellest veel õigust põllumajandusmaa kasutamiseks. Vastav õigus tekib alles pärast avaliku enampakkumise tulemuste kinnitamist sõlmitavast kasutuslepingust. Kaebaja ei ole esitanud PRIAle põldude nr 23 ega 27 kasutuslepingut. ELÜPS § 14 lõike 2 punktist 3 tulenevalt on ühtse pindalatoetuse taotlemise ja saamise õigus isikul, kes põllumajandusmaad taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga kasutab. Kasutab, st omab põllumajandusmaa kasutusõigust ja hoiab maad heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. Ka põllumajandusministri 24. märtsi 2010. a määruse nr 36 „Ühtse pindalatoetuse, põllumajanduskultuuri ja heinaseemne täiendava otsetoetuse saamise nõuded ning toetuse taotlemise 2 ja taotluse menetlemise kord ning täiendava otsetoetuse toetusõiguse üleandmisest teavitamise kord“ § 5 lõike 1 punkti 2 kohaselt tuleb pindalatoetuste taotluse lisana esitatavale põldude loetelule kanda andmed kogu sellise põllumajandusmaa kohta, mida taotlejal on õigus kasutada. Eelnevast tuleneb, et toetust on võimalik saada vaid sellise maa eest, mille osas on taotlejal tõendatud maakasutusõiguse olemasolu 15. juuni seisuga. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et tal oleks õigus põldude nr 1-8 ning 23 ja 27 kasutamiseks 15. juuni 2011 seisuga. Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artikli 2 punkti 23 kohaselt on kindlaksmääratud pindala selline pindala, mille puhul on täidetud kõik toetuse maksmise eeskirjades sätestatud tingimused. Kuivõrd toetuse maksmise eeskirjades on üheks sätestatud tingimuseks see, et taotleja peab omama maa kasutamiseks õiguslikku alust ning maad reaalselt kasutama, siis ei kuulu nimetatud tingimusele mittevastav maa kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt kindlaksmääratud pindala hulka, vaid moodustab taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse, millega kaasnevad Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artiklis 58 sätestatud sanktsioonid. Kaebuse põhjendused 5. OÜ Tipo esitas 24. aprillil 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb 30. novembri 2011. a käskkirja nr 12-6-882 ja 19. märtsi 2012. a vaideotsuse nr 12-4/262 tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et tal oli õiguslik alus vaidlusaluste põllumaade kasutamiseks 15. juuni 2011 seisuga. Põldude nr 1-8 kasutamise õiguslikuks aluseks on kaebaja ja Taavi Raidmetsa vahel 31. augustil 2009 sõlmitud põllumajanduslik rendileping. Vastavalt lepingu punktile 3.1. jõustus leping sõlmimise päevast ja kehtib tähtajalisena 31. augustini 2019. Kinnistute võõrandamisel rendileping automaatselt ei lõppenud, vaid kehtis edasi. Vastustaja hinnang kaebaja ning Taavi Raidmetsa vahelise rendisuhte lõppemisele on meelevaldne ning ei ole kooskõlas seadusega. Kinnistute uuel omanikul Urge Veis OÜ-l oleks võlaõigusseaduse (VÕS) § 323 lg 1 kohaselt olnud õigus leping kaebajaga üles öelda kolme kuu jooksul rendilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekust arvates. Urge Veis OÜ ei ole rendilepingut üles öelnud ega kaebajat kinnistute omandamisest isegi teavitanud. Vaideotsuses märgitud rendilepingu ülesütlemise teadet ei saa lugeda esitatuks ning teate esitamisega ei saanud kaebuse esitaja ja Taavi Raidmets vaheline rendisuhe ka lõppeda. 19. märtsi 2012. a vaideotsusest nr 12-4/262 nähtuvalt on kohtutäitur Rocki Albert büroo töötaja jätnud lepingu ülesütlemise teate aadressile Tammsaare tee 41 Pärnu. Kaebaja registrijärgne aadress on tänaseni Lõuna 8-8 Pärnu. Tammsaare tee 41 Pärnu ei ole kaebaja majandustegevusega mistahes viisil seotud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tammsaare tee 41 Pärnu ei ole kaebaja asukoht ning sellele aadressile tahteavaldust sisaldava saadetise jätmine ei anna ega andnud Kaebajale ka mõistlikku võimalust sellega tutvuda. Vaideotsusest nähtuvalt on Urge Veis OÜ soovinud lepingu ülesütlemise teadet esitada juba 14. veebruaril 2011. Olukorras, kus Urge Veis OÜ kanti Karjanõmme ja Urge Suurfarmi kinnisasjade omanikuna kinnistusraamatusse alles 1. märtsil 2011, realiseeris Urge Veis OÜ sellega talle mittekuuluvat lepingu ülesütlemise kujundusõigust. Kaebaja hinnangul ei ole Urge Veis OÜ-l ka hiljem lepingu ülesütlemise õigust tekkinud. 3 OÜ Urge Veis ja kohtutäitur Rocki Alberti vahel 2. veebruari 2011 enampakkumise tulemusena sõlmitud tehing, millega OÜ Urge Veis omandas Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu kinnistusjaoskonna registriossa nr 2675406 kantud Karjanõmme kinnistu ning registriossa nr 2675306 kantud Urge Suurfarmi kinnistu – on seaduses sätestatud keeldu rikkuva tehinguna tühine. Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse § 2 lg 2 p 3 kohaselt võib maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja, mille kõlvikulises koosseisus on põllumajandusmaad 10 hektarit või rohkem, täiendavate tingimusteta omandada Eesti äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud juriidiline isik, kes on tegelenud Eestis vähemalt kolm viimast majandusaastat asutamislepingu lisas I loetletud põllumajandustoodete tootmisega. Urge Veis OÜ on kantud esmakandega äriregistrisse 24. septembril 2010, millest tulenevalt ei vastanud Urge Veis OÜ 2. veebruari 2011 seisuga Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse § 2 lg 2 p 3 nõuetele. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega on tehing, millega Urge Veis OÜ omandas kaebaja renditavatest katastriüksustest koosnevad kinnisasjad – tühine. Kuivõrd tühine tehing ei oma algusest peale õiguslikke tagajärgi, puudub Urge Veis OÜ-l seaduslik alus kaebaja kasutuses olnud ja tema poolt toestuskõlbulikena deklareeritud maid käsutada, kasutada ja vallata ning omanikuna kaebaja suhtes ka lepingu lõpetamisele suunatud kujundusõigust kasutada. Põldude nr 23 ja 27 kasutusõigusega seoses ei nõustu kaebaja, et maa kasutamise mõistet saab sisustada üksnes lepingulises vormis õigusliku aluse olemasoluga, jättes kõrvale õigusliku alusena enampakkumise võitmise õigusliku faktina ning faktilise maa kasutuse. Kaebaja sai kinnisasjade kasutusõiguse riigi korraldatud avalikul suulisel enampakkumisel. Kaebaja pakkumine tunnistati parimaks kohe enampakkumisel ning talle väljastati kohe ka koopia enampakkumise protokollist. Kaebaja deklareeris nimetatud maad enda kasutuse olevana ja toetuskõlbulikena täiel määral heas usus, omamata õigusalaseid teadmisi ning pööramata tähelepanu juriidilistele formaalsustele, mis on vajalikud rendisuhte vormistamiseks. Rukki ja Palu kinnisasjade kasutusele võtuks ning valdamiseks ei ole Kaebajale vahetult peale enampakkumise toimumist keegi takistusi seadnud, Kaebaja on need kasutusse võtnud ja tänaseks on ka kasutusleping riigiga (12. juulil 2011) sõlmitud. Kaebaja maakasutusõigus on tegelik ning kaebaja ei ole seda tekitanud kunstlikult. Seega oli ja on kaebajal jätkuvalt õigus renditud põllumajandusmaid kasutada. Vaiet lahendades on vastustaja rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust, jättes viimase teavitamata Urge Veis OÜ esitatud dokumentatsioonist, mida kaebaja ei ole näinud käesoleva ajani. Vastustaja vastuväited 6. Vastustaja esitas 21. mail 2012 kirjaliku vastuse kaebusele, milles vaidles kaebusele vastu, paludes jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kirjalikus vastuses kordas vastustaja vaideotsuses esitatud põhjendusi. Kohtu seisukoht 7. Asjas ei ole vaidlust, et:
- a)kaebaja sai põldude nr 1-8 kasutamise õiguse Taavi Raidmetsaga 31. augustil 2009 sõlmitud rendilepinguga, nimetatud põllud asuvad Karjanõmme ja Urge Suurfarmi kinnistutel;
- b)Urge Veis OÜ kanti Karjanõmme ja Urge Suurfarmi kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse 1. märtsil 2011, kande tegemise aluseks oli kohtutäitur Rocki Alberti 14. veebruari 2011. a avaldus, 2. veebruari 2011. a enampakkumise akt ning 15. veebruari 2011. a asjaõigusleping; 4
- c)Keskkonnaministeeriumi korraldatud avalikul enampakkumisel maatükkide, millel asuvad põllud nr 23 ja 27 tegi kaebaja parima pakkumise. Kaebajale väljastati koheselt enampakkumise protokoll. Kaebaja sõlmis maatükkide kasutuslepingu 12. juulil 2011. 8. Vaieldakse selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud rahuldamata kaebaja taotluse ühtse pindalatoetuse saamiseks. Vastavalt ELÜPS § 14 lg 2 p-le 3 on ühtse pindalatoetuse taotlemise ja saamise õigus isikul, kes põllumajandusmaad taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga kasutab. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et põllumajandusmaa kasutamisena ELÜPS § 14 lg 2 p 3 tähenduses tuleb mõista maa õiguspärast kasutamist omandiõiguse alusel või mõnest muust asjaõigusest tulenevalt või võlaõiguslikul alusel. Põllumajandusmaa kasutamisena õigusliku aluseta ei anna isikule õigust ühtse pindalatoetuse saamiseks, kuna see oleks vastuolus toetuse andmise eesmärkidega ning võiks rikkuda teiste isikute huve toetuse taotlemisel. Kaebaja ei ole selles osas vastustaja seisukohta vaidlustanud. Kasutusõiguse olemasolu tuleb kindlaks teha taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga. 9. Kaebaja seisukohaks on, et vastustaja on vaidlusaluse käskkirja ja vaideotsuse andmisel ebaõigesti tuvastanud, et kaebaja õigus kasutada põldude nr 1-8 alust maad oli 15. juuniks 2011 juba lõppenud ning kaebaja õigus kasutada põldude nr 23 ja 27 alust maad ei onud 15. juuniks 2011 veel tekkinud. 10. Kaebaja möönab, et kinnistute uuel omanikul on VÕS § 323 lg 1 alusel õigus rendileping üles öelda. Samas leiab kaebaja, et talle ei ole kätte toimetatud Urge Veis OÜ teadet rendilepingu ülesütlemise kohta. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Dokumendi vastuvõtmisest keeldumist tõendab kohtutäitur Rocki Alberti kinnitatud tahteavalduse või dokumendi kättetoimetamise akt, millel on kohtutäituri büroo töötaja X allkiri ja märge „2.03.11 kl 14 keeld. allk. Tammsaare 41“. Vastustaja on nimetatud aktile tuginenud vaidlustatud aktide andmisel. Asjakohased ei ole kaebaja väited, et hoone Tammsaare 41, Pärnus ei ole kaebaja majandustegevusega kuidagi seotud. Vastuseks kohtu järelepärimisele teatas kohtutäitur Rocki Albert, et kaebaja esindaja Roland Popov on kohtutäiturile ja kohtutäituri büroo töötajatele isiklikult tuntud. R. Popovile toimetati tahteavaldus kätte Tammsaare 41 hoones seetõttu, et kaebaja esindaja viibis seal igapäevaselt. Kohtutäiturile oli see asjaolu teada, kuna tema büroo asus samas majas, samas trepikojas, samal korrusel. Täitemenetluse seadustiku § 213 järgi kohaldatakse tahteavalduse kättetoimetamisele kohtutäituri vahendusel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) menetlusdokumendi kättetoimetamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 325 sätestab, et kui isik seadusliku aluseta keeldub dokumendi vastuvõtmisest, loetakse dokument kätte toimetatuks alates selle vastuvõtmisest keeldumisest. Dokument jäetakse sel juhul saaja elu- või äriruumi või pannakse saaja postkasti. Ruumi ja postkasti puudumisel tagastatakse dokument kohtule. Seadus ei keela tahteavalduse kättetoimetamist äriühingu esindajale väljaspool äriühingu majandustegevuse kohta. Kuna Tammsaare 41 ei ole kaebaja tegevuskohaks, siis ei olnud võimalik tahteavalduse jätmine Tammsaare 41 ruumidesse või postkasti. TsMS § 325 mõttes on oluline, et isikul, kes on keeldunud tahteavaldust vastu võtmast, oleks hiljem tegelik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Arvestades kohtutäituri vastusest nähtuvat on kohus seiskohal, et kaebaja esindajal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda kohtutäituri büroos. Kaebaja esindaja sagedase viibimise tõttu Tammsaare 41 hoones ei oleks kohtutäituri büroos tahteavaldusega tutvumine nõudnud ülemäärast pingutust. 5 Kohtu veendumust süvendab asjaolu, et eelnevalt oli rendilepingu ülesütlemise teade saadetud elektroonilise kirjaga kaebaja esindajale. Kohus nõustub vastustajaga, et selle kirja saatmisest ja teatisest elektronkirja avamise kohta ei saa veel järeldada rendilepingu ülesütlemist. Samas suurendab nimetatud asjaolu kaebaja esindajale rendilepingu ülesütlemise tahteavalduse kohtutäituri vahendusel kättetoimetamise asjaolude elulist usutavust. Kaebaja esindaja oli selleks ajaks teadlik, et tahteavaldus on suunatud kaebaja maakasutuseõiguse lõpetamisele. Maakasutusõiguse jätkumiseks (muu hulgas ka ühtse pindalatoetuse saamiseks) oli kaebaja huvides tahteavaldust mitte vastu võtta. Kaebaja esindaja eitab, et keeldus 2. märtsil 2011 kohtutäitur Rocki Alberti büroo töötajalt vastu võtmast Urge Veis OÜ rendilepingu ülesütlemise avaldust. Tõendeid selle väite kinnituseks kaebaja esitanud ei ole. Kohtutäituri selgitusi arvestades ei pea kohus kaebaja väiteid usutavaks. Olukorras, kus kaebaja oli kohtutäituri büroo töötajale isiklikult tuntud ei ole alust arvata, et tahteavaldust üritati kätte toimetada valele isikule. Samuti ei ole kohtul alust arvata, et kohtutäitur oma büroo töötaja kaudu ei oleks ametiülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Tahteavalduse või dokumendi kättetoimetamise aktis esinevad ebatäpsused kohtu seisukohta ei muuda, kuna eksimusi akti vormistamisel ei saa akti sisu mõttes oluliseks pidada. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja on õigesti lugenud rendilepingu lõpetamise avalduse kaebajale kättetoimetatuks ning rendisuhte lõppenuks 15. maist 2011. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis kinnitaksid rendisuhte jätkumist pärast 15. maid 2011 (näiteks maa tegelikku kasutamist või rendi tasumise kohustuse täitmist). Kohus nõustub siinjuures kaebajaga, et rendilepingu ülesütlemise teade toimikulehel nr 60 ei kinnita kaebajaga sõlmitud rendilepingu ülesütlemist. Asja lahendamise seiskohalt ei ole see aga oluline, kuna rendilepingu ülesütlemine on tõendatud teiste tõenditega. 11. Kaebaja on seisukohal, et Urge Veis OÜ-l ei olnudki õigust rendilepingut üles öelda, kuna kinnistu omandamise tehing on kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse § 2 lg 2 p 3 rikkumise tõttu tühine. Vastustaja oleks pidanud talle teadaolevatest asjaoludest samuti sellise järelduse tegema. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on õigustatult tuginenud kinnistusraamatu andmetele kinnistute omaniku kohta. Asjaõigusseaduse § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Vastustajale ei ole pandud kohustust hinnata toetusetaotluses nimetatud maatükkide omandamise või kinnistusraamatu kande õiguspärasust. Selline kohustus ei tulene ka üldisest uurimispõhimõttest haldusmenetluses. Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse § 5 lg 1 näeb ette selle seadusega vastuolus oleva tehingu tühisuse. Sama paragrahvi teine lõige paneb kitsendusi rikkuva tehingu puhul kinnisasja asukohajärgsele maavanemale kohustuse taotleda kinnistusraamatu kande parandamist ja pöörduda vaidluse korral kohtusse tehingu tühisuse tunnustamiseks. Käesoleva ajani ei ole vaidlusaluste kinnistute omaniku kohta kinnistusraamatusse kantud andmeid muudetud. Kohtule ei ole ka teada, et maavanem oleks pöördunud kohtusse Urge Veis OÜ kinnisasja omandamise tehingute tühisuse tunnustamiseks. Seega on vastustaja toetuse määramisel oluliste asjaolude selgitamisel õiguspäraselt tuginenud sellele, et Urge Veis OÜ omandas vaidlusalused kinnistud. 12. Kaebaja hinnangul tuleb põldude nr 23 ja 27 aluse maa kasutamise õigusliku alusena arvestada ka enampakkumise protokollis kajastatud enampakkumise tulemusi ja maa tegelikku kasutamist. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Avaliku võimu vara enampakkumise teel kasutusse andmisel põimuvad avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud suhted. Kasutusõigus on olemuslikult eraõiguslik ning selle aluseks on vastav leping. Lepingu sõlmimisele eelnev menetlus, mille käigus otsustatakse kellega ja millistel tingimustel leping sõlmida on avalik-õiguslik. 6 Eelnevat kinnitades on Riigikohus 22. oktoobri 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-09 märkinud: „Kolleegiumi arvates tuleneb erikogu seisukohast, et kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmise menetluse ajal on isikul küll õigus nõuda pakkumismenetluse normide järgimist, kuid isikul ei ole subjektiivset õigust saada kohaliku omavalitsuse vara enda kasutusse. Isikul ei ole seega pakkumismenetluse kestel ka subjektiivset õigust kohaliku omavalitsuse vara kasutamise kaudu tulevikus tulu teenida. Pakkuja õigus nõuda vara enda kasutusse andmist saab tugineda lepingulisele suhtele. Selline õigus ei teki üldjuhul enne pakkumusele nõustumuse andmist, s.o mitte enne enampakkumise tulemuste kinnitamist.“ Seega ka käesoleval juhul ei tekkinud enampakkumise tulemuste protokollist kaebajale õigust kinnisaja kasutamiseks. Pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist (riigivara seaduse § 68) tekkis kaebajal õigus nõuda kasutuslepingu sõlmimist, kuid õigus põldude nr 23 ja 27 kasutamiseks tekkis alles kasutuslepingu sõlmimisega 12. juulil 2011. Seetõttu on õige vastustaja järeldus, et ELÜPS § 14 lg 2 p-s 3 nimetatud ajal ei olnud kaebajal õiguslikku alust nende põldude kasutamiseks. 13. Eeltoodu alusel leiab kohus, et vastustaja on õiguspäraselt kindlaks määranud toetuskõlbliku maa pindala. Kaebaja ei ole vastustajale ette heitnud Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artikli 58 väära kohaldamist ega arvutusvigu artiklis 58 sätestatud sanktsioonide kohaldamisel. Ka kohtu hinnangul on vastustaja õigesti kohaldanud Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artiklit 58. Kaebaja väited selle kohta, et nii ühtse pindalatoetuse taotluse esitamisel, kui selle hilisemal täiendamisel oli ta heauskne ning tal puuduvad õigusalased teadmised ei ole siinjuures asjakohased. Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artiklis 58 sätestatud üledeklareerimise tagajärgede kohaldamise tingimuseks ei ole taotleja tahtluse tuvastamine. Tahtliku üledeklareerimise tagajärjed näeb ette sama määruse artikkel 60. Õiguse mittetundmine ei ole selline asjaolu, mille arvessevõtmine toetustaotluse lahendamisel oleks kehtiva õiguse kohaselt lubatud. Kohus märgib siinjuures, et kaebaja on põllumajanduse valdkonnas tegutsev ettevõtja. Ettevõtjalt oodatava hoolsuse tõttu ei saaks kaebaja tugineda ühtse pindalatoetuse õigusliku regulatsiooni mittetundmisele. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud haldusakti andmise aluseks olevad õigusaktid on nõuetekohaselt avalikustatud ja olid kaebajale kättesaadavad. 14. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud vaideotsus õigusvastane ka seetõttu, et vaidemenetluses on kaebaja jäetud ärakuulamata. Vaideotsuses on tuginetud tõenditele, mis ei olnud kaebajale kättesaadavad ning kaebaja ei ole saanud nende suhtes seisukohta väljendada. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Haldusakt, mille andmisel on jäetud isik ärakuulamata ilma, et selleks esineks HMS 40 lg-s 3 nimetatud alus, on õigusvastane. Kohus on seisukohal, et kui lugeda kaebaja väide ärakuulamata jätmisest tõendatuks, siis ei tooks see siiski kaasa vaideotsuse tühistamist. HMS § 58 järgi haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel tuleb kaebaja vaidemenetluses ärakuulamata jätmine lugeda vormiliseks veaks, mis ei mõjutanud vaideotsuse tegemist. Kohtumenetluses ei ole kaebaja esile toonud argumente või tõendeid, mille esitamine vaidemenetluses oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Lisaks peab kohus oluliseks, et rendilepingu ülesütlemise teate vastuvõtmisest keeldumise tõttu oli kaebaja esindajale teada kohtutäituri vahendusel tahteavalduse kättetoimetamine ning juba varem oli kaebaja esindaja elektroonilise kirjaga teavitatud tahteavalduse sisust. Seetõttu oli kaebajal võimalik juba vaides nimetatud asjaolude kohta oma seisukoht esitada ning võimalikku ärakuulamisõiguse rikkumist tuleb pidada formaalseks rikkumiseks, mis ei tingi kaevatava akti tühistamist. 7 15. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata. 16. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tanel Saar Kohtunik 8