16.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on majandustegevuses tegutsev äriühing ja kostja on tarbija. Kõrgema kohtu seisukoha kohaselt tuleb nii võlakokkuleppe kui ka esialgse võlasuhte osas eeldada, et kostja kui tarbijaga oli sõlmitud tarbijakrediidilepingu tunnustele vastav leping (vt TlnRngo nr 2-22-150688, p 10.2). 17. Riigikohus on selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega
mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt RKTKo nr 2-195601). Seega on konstitutiivse võlatunnistusega tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt
). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. 18. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega
lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole võimalik tõendada, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka
lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti
lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohtu hinnangul ei saanud poolte ühiseks tahteks võlatunnistuste sõlmimisel olla iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustuse loomine. Sellega oleks kostja asetanud ennast oluliselt halvemasse olukorda ja loobunud temale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Võlatunnistuse tõlgendamisel saab arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Vaidlusaluste võlatunnistustega on võlausaldaja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis tuleneb algsest tarbijakrediidilepingust. Seega on kohtu hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. 19. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098 p-s 28 märkinud, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa
. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka
Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised. 20. On tuvastatav, et võlatunnistuses on sätestatud – „Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et 4 käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid“. Kohus on seisukohal, et tüüptingimustel vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav
Kuivõrd võlatunnistustega on kostja kui tarbija loobunud õigusest esitada nõudele mistahes vastuväiteid, on võlatunnistus kohtu hinnangul tervikuna tühine. Seega tuleb hageja võlatunnistustest tulenev põhinõue ja sellega seonduvad kõrvalnõuded kostja vastu jätta rahuldamata. 21. On tuvastatav, et kostja on sõlminud Placet Group OÜ-ga 12.01.2018 tarbijakrediidilepingu nr KK3233200 ja kahel korral 13.05.2019 ja 16.06.2020 on nimetatud lepingut ka muudetud, suurendades krediidilimiiti lõppastmes 1900 eurolt 5000 euroni (dtl 44-46).
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidilepingu saab üles öelda üksnes vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega viivitamise korral. Kohtu hinnangul on samuti tuvastatav, et vastav tarbijakrediidileping on kehtivalt 4.01.2022 üles öeldud (dtl 121, 122, 124) ja algse krediidiandja nõude on 05.01.2022 omandanud hageja (dtl 51). 22.
p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja arvesse võtma kõik krediidiandjale teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sealjuures tuleb krediidiandjal lähtuda ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
4 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Seega erineb tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingutest tuleneva vaidluse puhul oluliselt TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus nr C-679/18, p-d 20–23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet ega seda sisustama. 23. Kohus on seisukohal, et algse tarbijakrediidilepingu ja selle muudatuste sõlmimisel pole järgitud piisava põhjalikkusega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20106661, p 55). Hageja on esitanud tõendina üksnes viimasele, 16.06.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr KK3233200, muudatusele eelnevalt küsitud pangakonto väljavõtte (dtl 64-95). Kui sealset infot kõrvutada nn krediidianalüüsiga (dtl 47-50), ilmneb, et analüüsis märgitakse kostja igakuise reservina 994,70 eurot, sissetulekuna 4161,52 eurot, väljaminekuna 2923,75 eurot ja majapidamiskulutusteks 150 eurot. Kohtu hinnangul on arusaamatu kas ja millist analüüsi on krediidiandja üldse kostja pangakonto põhjal teinud, sest vastavad numbrite seos kohtule esitatud konto väljavõttega on küsitav. Konto väljavõtte põhjal võib asuda järeldusele, et kostja puhul võib olla tegu hasartmängusõltlasega, sest tema kontole on mh laekunud summasid TRUSTLY GROUP AB-lt, IMG KASIINOD OÜ-s, kuid nimetatud äriühingutele on kostja kontolt veel suuremaid rahasummasid ka välja makstud. Kohtu hinnangul pidi krediidiandjale konto analüüsist järelduma tõsine kahtlus, et kostja ei ole krediidivõimeline. 5 Kuigi kostjale on laekunud ka hektilistes summades töötasu PROFSOLUTION OÜ-lt, ei nähtu, et see oleks piisav, et katta kostja elustiiliga kaasnevaid kulutusi, milleks kostja pidi võtma laenu erinevatelt krediidiandjatelt (nt Inbank AS, BB Finance OÜ, Mogo OÜ, Omaraha OÜ, Ferratum Bank plc jne). 24. Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla
lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24; RKTKo nr 2-21-13098, p 16). Riigikohus on märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab
lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena (vt kohtotsuse p-s 53 viidatud RK otsuse p 24).
§-s 94 sätestatud intressimäär oli tarbijakrediidilepingute sõlmimise ajal oli 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt
Vastavad kõrvalnõuded (võla sissenõudekulu, viivised) jätab kohus rahuldamata. 25. Kooskõlas
lg 1 p-ga 1 ja
lg-ga 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Rikkumise vabandatavus on raha maksmise kohustuse rikkumisel üldjuhul olemuslikult välistatud. Kuivõrd on tuvastatav, et kostja sai algselt krediidiandjalt laenuraha 7580 eurot ja on tagastanud sellest 7536,49 eurot, mis tuleb kõik arvestada põhivõla katteks, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 43,51 eurot. 26. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on hagi rahuldamise ulatust silmas pidades põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Karting kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.