Obsah (8)

§ 124§ 152§ 47§ 71§ 43§ 155§ 104§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1604 Määruse kuupäev 4. juuni 2024 Kohtunik Ene Andresen Kohtuasi X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks RE

) § 71 lg 6, § 155 lg 5 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kätte kaebajale. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinnipeetav X esitas
2. novembril 2023 Tallinna Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks muu hulgas seoses sellega, et
3. novembril 2023 Tallinna Vanglasse saabumisel kästi tal läbiotsimise käigus end üleni paljaks võtta, mis tekitas temas ebamugavust.
4. detsembril 2023 vanglale esitatud kahjunõude selgituses nr 5-37/23/93-3 täpsustas X, et ta pidi end üleni paljaks võtma
5. novembril 2023 umbes kella 12.00 paiku, kui ta Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse toodi. Läbiotsimise juures viibis palju rahvast, sh isikuid, kes ei olnud vanglaametnikud, vaid praktikal viibivad kadetid, kelle seas oli ka naisterahvaid. Läbiotsimise ruumi kardin oli avatud just sealt poolt, kus seisid praktikandid. See tekitas suurt ebamugavust ja alandas tema väärikust.
6. jaanuari
7. a selgituses nr 5-37/24/93-5 täpsustas X taotletava hüvitise suurust. 3-24-1604
8. Tallinna Vangla jättis
9. jaanuari
10. a otsusega nr 5-37/24/93-6 X
11. novembri
12. a kahju hüvitamise taotluse nr 5-37/23/93-1 ning selle täiendused nr 5-37/23/93-3 ja 5-37/24/93-5 rahuldamata. Väljastusteate kohaselt toimetati
13. jaanuari
14. a otsus Xle kätte
15. jaanuaril
17. X esitas
18. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 1500 eurot väärikuse alandamise eest seoses
19. novembril 2023 Tallinna Vanglasse saabumisel kella 12 ja 13 vahel toimunud läbiotsimisega, mille käigus pidi ta end vastassoost isikute juuresolekul üleni alasti võtma.
20. Tallinna Vangla esitas
21. mail 2024 vastuseks kohtunõudele asjakohased kohtueelse menetluse dokumendid.
22. Kohus jättis
23. mai
24. a määrusega X kaebuse käiguta. Kohus leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja andis kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks tähtaja.
25. X esitas
26. juunil 2024 kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Taotluse kohaselt ta ei teadnud, et sama kaebusega ei saa uuesti kohtusse pöörduda, kui kaebus on tagastatud. X leiab, et talle on vaja anda riigi õigusabi, et advokaat asjaga tegeleks, sest halduskohus ei taha kunagi riigi õigusabi anda ja jätab abita. KOHTU SEISUKOHT
27. Kohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt (

§ 124

lg 1).

§ 124

lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 152

lg-st 3 tulenevalt võib kaebetähtaja järgimist kontrollida ja ennistamise taotluse lahendada ka enne kaebuse menetlusse võtmist.

1. Kohtu hinnangul ei ole kaebus tähtaegne. Kohus märkis
2. mai
3. a määruses, et hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu ei ole tähtaegne (

§ 47lg 2). Kaebaja läbis kohustusliku kohtueelse menetluse (vangistusseaduse (Vang

S) § 11 lg 8). Sellisel juhul võib kaebuse sama nõudega kohtule esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Ka riigivastutuse seaduse § 18 lg-s 2 on sätestatud, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega tuleb hüvitamiskaebusega kohtu poole pöörduda 30 päeva jooksul kohtueelset menetlust lõpetava lahendi kättesaamisest arvates. Tallinna Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata

1. jaanuari
2. a otsusega, mille kaebaja sai enda kinnitusel ja väljastusteate järgi kätte
3. jaanuaril
4. Kaebuse esitamise tähtpäev saabus seega
5. veebruaril 2024, kuid kaebaja esitas kaebuse kohtule alles
6. mail 2024, seega kolm kuud pärast kaebetähtaja möödumist.
7. Kohus jättis
8. mai
9. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus.
10. Kohus jätab kaebaja
11. juunil 2024 esitatud kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. 2 3-24-1604 10.1.

§ 71

lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast tähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes (

§ 71lg 2).

10.

1. Kaebaja märkis
2. juuni
3. a kaebetähtaja ennistamise taotluses, et kaebetähtaja ületamine on tingitud kohtu tegevusest, mis on viinud ta eksitusse. Tartu Halduskohus tagastas tema samasisulise kaebuse haldusasjas nr 3-24-270, kuna tal jäi raha puudumise tõttu riigilõiv tasumata. Kohus selgitas talle, et sama kaebusega saab uuesti kohtusse pöörduda. Seega ei ole kohus talle põhjalikult menetlusnorme selgitanud ja see on viinud ta eksitusse. 10.
4. Kaebetähtaja ennistamist peaksid üldjuhul õigustama objektiivsed takistused, ehk siis asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist ei saanud isik ise mõjutada ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Kohus saab siiski arvesse võtta ka menetlusosalise võimet asjadest aru saada ja oma käitumist juhtida. Vajaliku hoolsuse hindamisel võtab kohus arvesse nii objektiivseid asjaolusid (nt protsessiõigusliku küsimuse keerukust) kui ka subjektiivset külge (nt kaebaja isikut ja tema kogemusi). Mõjuva põhjusena

§ 71

lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest. Tähtaja ületamine ei ole vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas, et selgitada välja kaebuse esitamise kord, sh tähtaeg (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19; määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p-d 16–17; määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12; määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13). 10.

1. Kaebaja ei ole esitanud
2. juuni
3. a taotluses kaebuse tähtaegselt esitamata jätmise kohta objektiivseid põhjuseid. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks kaebetähtaja arvestamise osas eksituses olnud. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja esitatud põhjendusi lugeda kaebetähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks, sest need ei ole käsitatavad kaebuse hilinenult esitamist tinginud asjaoludena. Kaebajale on haldusasjas nr 3-24-270, milles
4. märtsi
5. a kohtumäärus kaebuse tagastamise kohta on jõustunud, õigesti ja selgelt selgitatud, et

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse, ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. See tähendab, et kaebajal on õigus sama nõudega samal alusel kohtu poole pöörduda, kuid kohtusse pöördumiseks tuleb ka sel puhul järgida seaduses sätestatud kaebetähtaegu (

§-d 46 ja 47). Kuna riigilõivu tasumata jätmine on kaebuse menetlusse võtmist takistav asjaolu, siis oli kohus kohustatud haldusasjas nr 3-24-270 esitatud kaebuse tagastama.

1. märtsi
2. a kohtumäärusest nähtuvalt ei taotlenud kaebaja kohtult riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamist. Seega ei õigusta kaebaja
3. juuni
4. a taotluses esitatud põhjendused kaebetähtaja ennistamist.
5. Kuna kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus haldusasja menetluse

§ 124lg 2, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata.

Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, sest tegemist oleks korduva kaebusega (

§ 155lg 6 ja § 43 lg 1 p 2).

Seega ei ole menetluse lõpetamise korral lubatav uuesti sama kaebusega kohtusse pöörduda. 3 3-24-1604 12. Kaebaja tasus käesolevas asjas kaebuse esitamisel riigilõivu summas 45 eurot. Kohus tagastab

§ 104lg 5 p 4 alusel kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 45 eurot.

1. Kaebaja esitas
2. juunil 2024 kohtule taotluse anda talle advokaat. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ning ta on suutnud enda õigusi nii kohustuslikus kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses kaitsta. Seega ei ole riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea kaebajale riigi õigusabi andmist põhjendatuks ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, kuna asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Samuti ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi vastavalt RÕS § 7 lg 1 p-le
3. Praeguses asjas puudub tungiv avalik huvi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 4