← Eesti

1-21-6603/211

Obsah (8)§ 120§ 209§ 331§ 214§ 65§ 183§ 184§ 64

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 120

lg 1, § 183 lg 2 p-de 1 ja 2, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 214 lg 2 p 1 ja § 331 järgi Tartu Ringkonnakohtu

  1. veebruari
  2. a otsus Sergei Martõštšenko kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lily Sandel
  3. september 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  5. veebruari
  6. a otsus osas, millega: 1.
  7. Sergei Martõštšenko tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 209lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 214 lg 2 p 1 järgi; 1.2.

Sergei Martõštšenkole mõisteti

§ 331järgi karistus; 1.3.

Sergei Martõštšenkolt mõisteti välja kohtueelses ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulude katteks määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud 4132 eurot ja 80 senti (sh käibemaks), sõrmejäljeekspertiisi kulu 663 eurot ja käekirjaekspertiisi kulu 282 eurot. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 2.1. mõista Sergei Martõštšenko

§ 209lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 214 lg 2 p 1 järgi õigeks; 2.2.

mõista Sergei Martõštšenkole

§ 331järgi karistuseks vangistus 8 kuud; 2.3.

mõista Sergei Martõštšenkolt kohtueelses ja maakohtu menetluses määratud kaitsjale makstud tasu ja kulude katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 2755 eurot ja 20 senti (sh käibemaks); 2.

  1. jätta sõrmejäljeekspertiisi kulu 663 eurot ja käekirjaekspertiisi kulu 282 eurot Eesti Vabariigi kanda.
  2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 1-21-66031-21-6603
  3. Jätta Eesti Vabariigi kanda 1377 eurot ja 60 senti kohtueelses ja maakohtu menetluses määratud kaitsjale makstud tasu ja kulude katteks ning 395 eurot ja 28 senti kassatsioonimenetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks.
  4. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  5. Sergei Martõštšenko anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 120 lg 1, § 183 lg 2 p-de 1 ja 2, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 214 lg 2 p 1 ja § 331 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 2.

§ 214lg 2 p 1 järgi süüdistati varem röövimise eest karistatud S.

Martõštšenkot järgmises: 1) Olles kasutanud

  1. augustil 2019 kaaskinnipeetav A. K. suhtes vägivalda, koostas ta A. K-le nimekirja kaupadest, mida vangla kauplusest osta. Kannatanu kartis vägivalla kordumist, tellis kauba ja andis selle
  2. septembril 2019 S. Martõštšenkole üle. 2)
  3. augustil 2019 nõudis ta A. K-lt kuldketti ning kui kannatanu nõudmist ei täitnud, siis kasutas tema suhtes vägivalda.
  4. septembril 2019 sundis ta A. K-d kirjutama võlatunnistuse, mille kohaselt tunnistas kannatanu 2500 euro suurust võlga. Kohustuse mittetäitmisel pidi kannatanu ära andma kuldketi ning kui kannatanut kinnipidamisasutusest enne tähtaega ei vabastata, siis sõiduauto koos võtmete ja dokumentidega. Kui A. K. pidanuks väljapressimisest kellelegi rääkima, lubas S. Martõštšenko ära võtta tema korteri ning kasutada tema suhtes vägivalda. Lisaks nõudis S. Martõštšenko kannatanult 500 euro üleandmist. Selleks pidi A. K. helistama oma vabaduses viibivatele sõpradele ning paluma neil teha pangaülekandeid.
  5. septembril 2019 käskis süüdistatav A. K-l võtta ühendust oma isaga, et ta annaks kannatanu sõiduauto üle isikule, kes sellele S. Martõštšenko korraldusel järele tuleb. 3.

§ 209lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi süüdistati S.

Martõštšenkot selles, et olles varem karistatud röövimise eest, väitis ta varalise kasu saamise eesmärgil

  1. septembril 2019 maakohtule esitatud hagiavalduses, et andis A. K-le 2500 eurot laenu, mida kinnitab võlatunnistus. Tegelikult laenu ei antud ning kannatanu koostas võlatunnistuse vägivalla ähvardusel. Hagi rahuldamisel oleks A. K-le tekkinud varaline kahju. Maakohus peatas tsiviilkohtumenetluse kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni. Maakohtu otsus
  2. Tartu Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsusega mõisteti S. Martõštšenko

§ 120

lg 1, § 183 lg 2 p-de 1 ja 2, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 214 lg 2 p 1 ja § 331 (ajavahemikul 15.–19. jaanuarini 2019 metadooni tarvitamises) järgi õigeks. S. Martõštšenko tunnistati

§ 331järgi süüdi 19.

jaanuaril 2019 karfentanüüli ja metadooni tarvitamises ning teda karistati 1 kuu pikkuse vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust Viru Maakohtu 16.

juuli

  1. a otsusega mõistetud vangistuse kandmata osa võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 13 päeva vangistust.
  2. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes apellatsioonis S. Martõštšenko süüditunnistamist ja karistamist kõigis süüdistuses kirjeldatud tegudes,

§ 331järgi 8-kuulise vangistuse mõistmist ning temalt menetluskulu väljamõistmist. 2

(6)1-21-66031-21-6603 Ringkonnakohtu otsus
  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus S. Martõštšenko õigeksmõistmise ja

§ 331järgi karistamise osas.

Uue otsusega tunnistati S. Martõštšenko süüdi ja teda karistati

§ 120

lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega,

§ 183

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 3 aasta pikkuse vangistusega,

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega,

§ 209

lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega ja

§ 214lg 2 p 1 järgi 7 aasta pikkuse vangistusega.

Lisaks karistati teda

§ 331

järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 10 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust Viru Maakohtu 16.

juuli

  1. a otsusega mõistetud vangistuse kandmata osa võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 11 aastat 7 kuud ja 15 päeva vangistust. Kohus mõistis S. Martõštšenkolt riigi kasuks välja sundraha 2050 eurot ning teiste apellatsioonimenetluse-eelsete menetluskulude katteks 6661 eurot ja 30 senti. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri apellatsioon rahuldati.
  2. S. Martõštšenkole süüks arvatud väljapressimisteod luges kohus tõendatuks kannatanu A. K. kohtueelses menetluses antud ütlustega. Neist nähtuvalt nõudis ta kannatanult vangla poest toidukaupade ostmist, kuldketi üleandmist, võlatunnistuse kirjutamist, 500 euro ning sõiduauto üleandmist. A. K. sõnul kasutas S. Martõštšenko jõudu ja ähvardas teda.
  3. Ka ülejäänud tõendikogum kinnitas kannatanu sõnu. Ta oli oma ütlustes järjepidev, kirjeldades sündmuste asjaolusid ühetaoliselt nii kuriteokaebuses, vanglaametnik T. T-le kui ka tsiviilkohtule vastuväidet kirjutades. Tema ütlused langesid kokku ka võlakirja originaaleksemplariga ning selle hilisema mälu järgi kirjutatud koopiaga. Samuti tõendasid ostudokumendid, et kannatanu ostis vangla poest kaupa, mida süüdistatav tavapäraselt hankis. Turvakaamera salvestised kinnitasid, et kannatanu, süüdistatava ja kolmanda kinnipeetava omavahelised läbikäimised toimusid kannatanu kirjeldatud ajal ja viisil.
  4. Samuti oli tõendatud, et S. Martõštšenko pani toime kolmnurkkelmuse katse süüdistuses kirjeldatud viisil. Hagi lahendavale kohtule esitatud kannatanu kirjalikud vastuväited ning tema kohtueelses menetluses antud ütlused näitasid, et hagiavalduses märgitud võlasuhet A. K. ja S. Martõštšenko vahel ei olnud. Vastuväidetes märkis A. K., et ta pole S. Martõštšenkole raha võlgu ega tundnudki teda väidetava võlasuhte ajal, vaid kirjutas võlatunnistuse süüdistatava survel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  5. S. Martõštšenko kaitsja taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kassaator palub jõustada maakohtu otsuse või saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Veel ühe alternatiivina taotleb kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu või selle arvestamist karistuse mõistmisel.
  6. Ringkonnakohus mõistis S. Martõštšenko väljapressimises ning kelmuse katses süüdi A. K. kohtueelses menetluses antud ütluste põhjal. Otsuse tegemine valdavas ulatuses kannatanu ütlustele tuginedes on kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 15 lg 3 järgi lubamatu.
  7. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Varavastastes kuritegudes süüdimõistmine rajaneb lisaks kannatanu eeluurimisel antud ütlustele ka mitmele dokumentaalsele tõendile, turvakaamera salvestistele ning muu hulgas T. T. ütlustele vangla võimuhierarhia ja kannatanu seisundi kohta, millest ta ei saanud teadlikuks kannatanu kaudu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 3

(6)1-21-66031-21-6603
  1. Osas, mis puudutab S. Martõštšenko süüditunnistamist ähvardamises ning narkootiliste ainetega seotud kuritegudes, on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Samuti vastas apellatsioonikohus ammendavalt kaitseväitele mõistliku menetlusaja kohta. Seetõttu kolleegium osutatud küsimusi põhjalikumalt ei käsitle.
  2. Kassaatoril on aga õigus selles, et ringkonnakohus tugines S. Martõštšenkot väljapressimises ja kelmuse katses süüdi mõistes valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et see on KrMS § 15 lg 3 kohaselt keelatud (vt RKKK 07.03.2023, 1-21-7406/31, p 12 koos edasiste viidetega).
  3. KrMS § 15 lõikest 3 nähtub, et kohus ei või otsust rajada valdavas ulatuses 1) anonüümsete tunnistajate ütlustele, 2) tõenditele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega 3) KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele.
  4. Kohtuotsus tugineb tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. (RKKK 15.06.2018, 1-16-7179/127, p 13) Seadusandja on näinud ette, et KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks.
  5. S. Martõštšenko süüditunnistamine väljapressimises rajaneb peamiselt kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustel.
  6. aastal surnud kannatanu ütlused avaldati maakohtus KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel ja kaitsepoolel puudus võimalus teda küsitleda. Teiseks oluliseks tõendiks olid vanglaametnik T. T. tunnistajana antud ütlused, milles too rääkis S. Martõštšenko ja A. K. vahel toimunust nii, nagu ta sellest kannatanult kuulnud oli. Kuigi T. T. ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 1 tähenduses lubatav tõend, liigitub seegi tõendiks, millele süüdimõistmine valdavalt rajaneda ei või. Ka nende ütluste vahetuks allikaks oli kannatanu. Seega oli vanglaametniku tunnistus KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendiks – seda ühtaegu nii KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud ütlusena kui ka seetõttu, et selle vahetut allikat ei saanud süüdistatav ega kaitsja küsitleda. Lisaks tugineti süüdimõistmisel A. K. kuriteokaebusele ning tema
  7. detsembril 2019 koostatud avaldusele (kirjalikud vastuväited hagile). Needki on tõendid, mille vahetut allikat – A. K-d – ei saanud küsitleda.
  8. Muud tõendid – võlatunnistus ja selle jäljend, isale kirjutatud kiri, tunnistajate ütlused vahetult kogetu kohta, kassamüügiaruanne, ostudokumendid, turvakaamera salvestise protokoll lisaga ning sõrmejälje- ja käekirjaekspertiisi aktid – ei võimalda eraldivõetult ega kogumis teha järeldust, et S. Martõštšenko kasutas varalise kasu üleandmise nõudmisel vägivalda.
  9. Ka kelmuse katses tunnistas ringkonnakohus S. Martõštšenko süüdi peamiselt kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste ning hagile esitatud kirjalike vastuväidete põhjal ehk tuginedes tõenditele, mille vahetut allikat kaitsja ega süüdistatav küsitleda ei saanud. Kui need tõendid juba eespool nimetatud põhjustel kõrvale jätta, siis ei võimalda alles jääv tõendikogum järeldada, et S. Martõštšenko proovis luua hagi lahendavale kohtule ebaõiget ettekujutust võlasuhte olemasolust.
  10. Eeltoodust johtuvalt rikkus apellatsioonikohus süüdistatava varavastaste kuritegude toimepanemises süüditunnistamisel KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud keeldu. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Apellatsioonikohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada ja S. Martõštšenko nendes kuritegudes õigeks mõista. 4
(6)1-21-66031-21-6603 21. Kassatsiooniväliselt märgib kolleegium, et ringkonnakohus väljus S. Martõštšenkole

§ 331järgi karistust mõistes lubamatult apellatsiooni piiridest.

  1. Riigikohtul on tulnud viimase aja praktikas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi asjades (vt RKKK 15.10.2020, 1-19-8357/34, 04.11.2022, 1-20-8694/55, 28.06.2024, 1-20-3101/99) korduvalt meenutada, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. Ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse vaid siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (KrMS § 340 lg 1). Seega saab ringkonnakohus väljuda otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest üksnes süüdistatava olukorra kergendamiseks. Ringkonnakohus on küll õigustatud süüdistatava olukorda raskendama prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, kuid ka siis ei saa mõista raskemat karistust, kui taotles apellant (KrMS § 340 lg 4 p 1). Sel moel erineb karistuse mõistmine ringkonnakohtus karistuse mõistmisest maakohtus, kus kohus ei ole seotud prokuröri poolt taotletava karistuse liigi ega määraga.
  2. Prokuratuur taotles apellatsioonis S. Martõštšenko karistamist

§ 331järgi 8 kuu pikkuse vangistusega.

Ringkonnakohus karistas teda viidatud kuriteokoosseisu järgi aga 1 aasta pikkuse vangistusega. Seega mõistis kohus apellatsiooni piiridest väljudes S. Martõštšenkole raskema karistuse, rikkudes sel viisil KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja mõista S. Martõštšenkole

§ 331järgi 8 kuu pikkune vangistus.

24. Süüdistatava

§ 209

lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning

§ 214

lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmine ja

§ 331

järgi karistuse kergendamine ei tingi talle

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse kergendamist.

Arvesse võttes narkootikumidega seotud kuritegude ja ähvardamise toimepanemise tehiolusid ja karistuse eesmärke, vastab mõistetud 10 aasta pikkune liitkaristus jätkuvalt S. Martõštšenko süü suurusele. Ta pani organiseeritud rahvatervise-, isiku- ja õigusmõistmisevastased kuriteod toime vanglas, kus kannab karistust narkootikumidega seotud kuritegude ja röövi toimepanemise eest.

§ 64

lg-le 3 vastavalt ei ületa liitkaristus ka edaspidi üksikkaristuste summat (13 aastat ja 2 kuud vangistust) ega raskema karistuse ülemmäära (15 aastat vangistust).

  1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega jäeti süüdistatava kanda kohtueelse ja maakohtu menetluse kulud, mis seondusid kelmuse katse ja väljapressimise süüdistustega (vt ka RKKK 07.03.2024, 1-21-8941/64, p 24). Ringkonnakohtu otsusega mõisteti S. Martõštšenkolt välja maakohtu menetluses määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud 4132 eurot ja 80 senti ning ekspertiisikulud 2528 eurot ja 50 senti. Kolleegiumi hinnangul moodustab kelmuse katses ja väljapressimises esitatud süüdistus ligikaudu kolmandiku süüdistuse kogumahust. Seetõttu on põhjendatud jätta riigi kanda kolmandik kaitsjale makstud tasust ja kuludest, s.o 1377 eurot ja 60 senti. Ülejäänud kaks kolmandikku, s.o 2755 eurot 20 senti, tuleb süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista. Ekspertiisikuludest on varavastaste kuritegude süüdistuse menetlemisega seotud sõrmejäljeekspertiisi tasu 663 eurot ning käekirjaekspertiisi tasu 282 eurot, mis tuleb süüdistatava osalise õigeksmõistmise tõttu jätta riigi kanda.
  2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  3. veebruari
  4. a otsuse osas, millega S. Martõštšenko tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning

§ 214

lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti

§ 331järgi karistus.

Samuti tühistatakse otsus osas, millega jäeti kohtueelse ja maakohtu menetluse kulud täies ulatuses süüdistatava kanda. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega mõistab S. Martõštšenko

§ 209

lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 ja

§ 214

lg 2 p 1 järgi õigeks, karistab teda

§ 331järgi 8 kuu pikkuse vangistusega ning vähendab süüdistatavalt kohtueelses ja 5

(6)1-21-66031-21-6603 maakohtu menetluses kantud menetluskulu katteks välja mõistetava hüvitise suurust. Muus osas, sh S. Martõštšenkole mõistetud liitkaristuse osas, jääb kohtuotsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a määrusega määrati OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga süüdistatavale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 395 eurot ja 28 senti ning arvati see summa menetluskulude hulka. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb nimetatud menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.