← Eesti

1-21-6603/195

Obsah (10)§ 183§ 184§ 120§ 209§ 214§ 331§ 64§ 65§ 74§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 14. veebruar 2024 Kohtuasja number 1-21-6603 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Sekre

) § 120 lg 1, § 183 lg 2 p-de 1 ja 2, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 214 lg 2 p 1 ja § 331 järgi ning Aleksei Durnevi süüdistuses

§ 183

lg 2 p 2 ja § 331 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. oktoobri 2022 otsus Apellant prokuratuur, esindaja Põhja ringkonnaprokurör Lily Sandel Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Sergei Martõštšenko. Isikukood 38211012220; kriminaalkorras viimati karistatud Viru Maakohtu
  2. juuli 2018 otsusega

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; kannab Viru Vanglas alates 29.

märtsist 2016 9 aasta 6 kuu ja 1 päevast vangistust Ringkonnaprokuratuuri süüdistatav Aleksei Durnev. Isikukood 37501120242; elukoht XXX; töötu; kriminaalkorras viimati karistatud Harju Maakohtu 12. augusti 2015 otsusega

§ 184

lg 2 p 2 järgi; tõkendit kohaldatud ei ole Sergei Martõštšenko kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar ja Aleksei Durnevi kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel Menetluse vorm suuline, kohtuistungid

  1. märtsil ja
  2. oktoobril 2023 RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. oktoobri 2022 otsus osaliselt, s.o: 1.
  5. Sergei Martõštšenko õigeksmõistmises

§ 120

lg 1, § 183 lg 2 p-de 1 ja 2, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 214 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistustes; 1.2. Aleksei Durnevi õigeksmõistmises

§ 183lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 331 järgi esitatud süüdistuses; 1

(52)1.
  1. Sergei Martõštšenkole mõistetud karistuse osas; 1.
  2. Aleksei Durnevi menetluskulude riigi kanda jätmises; 1.
  3. Sergei Marõtštšenkoga seotud menetluskulude osas.
  4. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.
  5. tunnistada Sergei Martõštšenko süüdi

§ 120lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust; 2.2.

tunnistada Sergei Martõštšenko süüdi

§ 183lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning mõista talle karistuseks 3 aastat vangistust; 2.3.

tunnistada Sergei Martõštšenko süüdi

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning mõista talle karistuseks 9 aastat vangistust; 2.4.

tunnistada Sergei Martõštšenko süüdi

§ 209

lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi ning mõista talle karistuseks 2 aastat vangistust; 2.5. tunnistada Sergei Martõštšenko süüdi

§ 214lg 2 p 1 järgi ning mõista talle karistuseks 7 aastat vangistust; 2.6.

mõista Sergei Martõštšenkole

§ 331

järgi karistuseks 1 aasta vangistust; 2.7.

§ 64

lg 1 alusel mõista Sergei Martõštšenkole liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 10 (kümme) aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendada seda karistust Sergei Martõštšenkole Viru Maakohtu 16.

juuli 2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-5482 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks 11 aastat 7 kuud 15 päeva aastat vangistust; 2.8. tunnistada Aleksei Durnev süüdi

§ 183lg 2 p 2 järgi ning mõista talle karistuseks 2 aastat vangistust; 2.9.

tunnistada Aleksei Durnev süüdi

§ 331järgi ning mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust; 2.10.

mõista Aleksei Durnevile

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat vangistust; 2.11.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et Aleksei Durnevile mõistetud liitkaristust ei pöörata täitmisele, kui Aleksei Durnev ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid, mille kohaselt on Aleksei Durnev kohustatud: • elama kohtu määratud alalises elukohas aadressil XXX ; • ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; • alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 2.12. keelata Aleksei Durnevil

§ 75

lg 2 p 2¹ alusel käitumiskontrolli ajal narkootiliste või psühhotroopsete ainete omamine ning tarvitamine; 2.

  1. Aleksei Durnevi katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates
  2. veebruarist
  3. Käitumiskontroll algab otsuse jõustumisest. 2.
  4. Mõista Sergei Martõštšenkolt Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha 2050 eurot ning muud menetluskulud 6661,30 eurot. 2.
  5. Mõista Aleksei Durnevilt Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha 1230 eurot ning muud menetluskulud 3882 eurot. 2.
  6. Need menetluskulud tuleb Sergei Martõštšenkol ja Aleksei Durnevil tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. 2

(52)Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
  1. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada.
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. jaanuari 2024 ning
  4. jaanuari 2024 määrustega OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaat Kalju Kutsari poolt Sergei Martõštšenkole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstav tasu ja hüvitatav kulu summas 1044,32 eurot (sh käibemaks 188,32 eurot) jätta Eesti Vabariigi kanda.
  5. Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri 2023 ja
  7. jaanuari 2024 määrustega OÜ-le Advokaadibüroo Mati Senkel vandeadvokaat Mati Senkeli poolt Aleksei Durnevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstav tasu ja hüvitatav kulu summas 1185 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA (I) Süüdistus
  8. Sergei Martõštšenko anti kohtu alla süüdistuses

§ 120

lg 1, § 183 lg 2 p-de 1 ja 2, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 214 lg 2 p 1 ja § 331 järgi ning Aleksei Durnev süüdistuses

§ 183lg 2 p 2 ja § 331 järgi.

Kohtuliku uurimise käigus muutis prokurör S. Martõštšenkole

§ 183lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 331 järgi esitatud süüdistust ja A.

Durnevile

§ 183lg 2 p 2 ning § 331 järgi esitatud süüdistust.

S. Martõštšenko ja A. Durnevi lõplikud süüdistused on järgmised. 2. S. Martõštšenkot süüdistatakse

§ 120lg 1 järgi selles, et ta ähvardas Tartu Vanglas olles 29.

aprillil 2020 kella 13 paiku eeluuritavate eluhoone 8. eluosakonna kambris nr 2157 tervisekahjustuse tekitamisega enda kambrikaaslast A.P. i. S. Martõštšenko hoidis enda paremat rusikas kätt A.P. i rindkere juures ning ütles: „Kui sa uksele ei kolgi ja valvuritele ei helista, siis ma annan sulle peksa“. A.P. võttis ähvardust reaalsena ning pidas võimalikuks, et S. Martõštšenko tungib talle kallale ja lööb teda, kahjustades seeläbi tema tervist ning põhjustades talle valu. Seega pani S. Martõštšenko toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise. 3.

§ 183lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistatakse S.

Martõštšenkot selles, et ta korraldas oma abikaasa K.L. u vahendusel väikeses koguses narkootilise aine vanglasse toimetamise. Selleks viis S. Martõštsenko K.L. u kokku tuvastamata isikuga, kellelt K.L. kokkuleppel S. Martõštšenkoga omandas vähemalt viies tarvitamiskoguses ainet, mis sisaldas furanüülfentanüüli ja karfentanüüli. Selle aine toimetas K.L. enda suhu peidetuna

  1. jaanuaril 2019 Tartu Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele S. Martõštšenkoga ning andis talle üle. Peale vähemalt ühe tarvitamiskoguse endale eraldamist andis S. Martõštšenko vähemalt kolm tarvitamiskogust
  2. jaanuaril 2019 Tartu Vangla administratiivhoone klubiruumis nr 251 üle A. Durnevile, kes vahetult peale selle aine saamist kolmandiku sellest ära tarvitas. Ülejäänu toimetas A. Durnev süüdimõistetute eluhoone S2 eluosakonda, kus andis selle üle P.N. ule. Samuti andis S. Martõštšenko
  3. jaanuaril 2019 3

(52)Tartu Vangla administratiivhoone klubiruumis nr 251 ühe tarvitamiskoguse üle A.T. ile, kes selle veel samal kuupäeval süüdimõistetute eluhoone S1 eluosakonda toimetas ning seal kinnipeetav J.P. ele üle andis. Furanüülfentanüül ja karfentanüül on narkootilised ained. Seega pani varemgi narkokuriteo sooritanud S. Marõtštšenko grupis toime narkootilise aine väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise. 4.

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistatakse S.

Martõštšenkot selles, et ta korraldas K.L. u vahendusel suures koguses narkootilise aine posti teel Tartu Vanglasse saatmise. Selleks viis S. Martõštsenko K.L. u kokku tuvastamata isikuga, kellelt K.L. kokkuleppel S. Martõštšenkoga omandas kaks A4 formaadis paberilehte, mis sisaldasid sünteetilist kannabinoidi AB-FUBINACA. Narkootilist ainet sisaldanud paberilehti hoidis K.L. kuni

  1. detsembrini 2018 enda valduses, mil ta need vastavalt S. Martõštšenkolt saadud juhistele Tartu Vanglasse saatis. Seda tegi K.L. kahe eraldi kirjaga, millest ühe adresseeris S. Martõštšenkole ja teise A.K. ile. Kumbki adressaatidest kirja kätte ei saanud, sest Tartu Vangla ametnikud pidasid need kirjad kinni. Sünteetiline kannabinoid AB-FUBINACA kujutab endast narkootilist ainet. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. K.L. u poolt vanglasse saadetud sünteetilist kannabinoidi AB-FUBINACA sisaldavatest paberilehtedest piisas narkojoobe tekitamiseks vähemalt 1248 inimesele. Seega pani S. Martõštsenko toime suures koguses narkootilise aine korduva ebaseadusliku käitlemise grupis.
  2. Röövimise eest karistatud S. Martõštšenkot süüdistatakse ka kelmuse katses –

§ 209lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi.

Nimelt väitis S. Martõštšenko

  1. septembril 2019 esitatud hagiavalduses, et on
  2. aastal andnud A.Kv. ile laenuna 2500 eurot, mille A.Kv. pidi tagastama kahe kuu jooksul peale laenu saamist. Samuti väitis S. Martõštšenko, et A.Kv. laenu ei tagastanud. A.Kv. kirjutas
  3. aasta augustikuus Tartu Vanglas viibides võlakirja, milles lubas S. Martõštšenkolt laenatud raha tagastada. Seda väites esitas S. Martõštšenko kohtule teadvalt ebaõigeid andmeid laenulepingu sõlmimise, laenu üleandmise ja selle tagastamise kokkulepete kohta, kuna tegelikult ei ole S. Martõštšenko A.Kv. ile laenu andnud ning võlatunnistuse koostas A.Kv. seetõttu, et S. Martõštšenko ähvardas teda vägivalla kasutamisega. Seega üritas S. Martõštšenko luua varalise kasu saamise eesmärgil Tartu Maakohtule teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Kui hagi oleks rahuldatud, oleks S. Martõštšenko põhjustanud A.Kv. ile varalise kahju. Sellist kahju ei tekkinud tema tahtest mitteoleneval põhjusel – Tartu Maakohus peatas
  4. jaanuari 2020 määrusega kuni kriminaalasja nr 19922900012 menetluse lõppemiseni tsiviilasja nr 2-19-14885 menetluse. 6.

§ 214lg 2 p 1 järgi süüdistatakse röövimise eest karistatud S.

Martõštšenkot selles, et ta hakkas varalise kasu saamise eesmärgil

  1. augustil 2019 manipuleerima Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
  2. eluosakonda paigutatud kinnipeetava A.Kv. iga. Kui A.Kv. S. Martõštšenko manipulatsioonile ei allunud, järgnes S. Martõštšenko
  3. augustil 2019 kella 14.46 ajal A.Kv. ile tema kambrisse, kus ta kasutas enese kehtestamise ja üleoleku näitamiseks A.Kv. i suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda vähemalt ühe korra parema lahtise käega vasakule näopiirkonda ning vähemalt ühe korra rusikaga rindkerepiirkonda. Selle tagajärjel kukkus A.Kv. vastu riiulit ning tundis valu. Seejärel pakkus S. Martõštšenko
  4. augustist kuni
  5. septembrini 2019 A.Kv. ile võimalust leppida, kui viimane ostab vangla kauplusest tordi. Seejärel koostas S. Martõštšenko nimekirja toodetest, mida A.Kv. peab talle vangla kauplusest ostma. Tundes hirmu vägivalla kordumise pärast, tellis A.Kv. S. Martõštšenkole kauplusest 19,79 euro väärtuses kaupa, sh ühe pähklikreemi, tee „Auglu“, kohvi „President“, 4 pakki lihapalle, majoneesi ja ühe paki riisi, mille andis
  6. septembril 2019 S. Martõštšenkole üle. Samuti nõudis S. Martõštšenko täpselt tuvastamata ajal ajavahemikul 12.–
  7. augustini 2019, et A.Kv. näitaks talle fotosid oma 4

(52)tüdruksõbrast, mille järel küsis S. Martõštšenko A.Kv. ilt, kas fotodel olev naisterahvas on narkomaan. A.Kv. vastas sellele eitavalt.
  1. augustil 2019 kella 16.23 ajal kutsus S. Martõštšenko koridoris jalutanud A.Kv. i endaga kaasa viimase kambrisse, kus hakkas A.Kv. i süüdistama oma tüdruksõbra kohta valetamises ning nõudis, et A.Kv. annaks selle heastamiseks talle fotodel nähtud kuldketi. Kui A.Kv. kuldketi üleandmisest keeldus, tõukas S. Martõštšenko teda ning lõi talle selja tagant käega maksa piirkonda ja korra rusikaga kõhtu. Selle tagajärjel tundis A.Kv. valu ja üritas kambrist põgeneda, kuid S. Martõštšenko võttis ta haardesse ja takistas tal kambrist väljumist, mille tagajärjel tekkis kähmlus. A.Kv. selgitas, et ei anna kuldketti S. Martõštšenkole, kuna tegemist on kingitusega, mispeale S. Martõštšenko vastas: „Kui vabanen, siis helistan ja kett tullakse võetakse sinult nagunii ära“.
  2. septembril 2019 kella 12.06 ajal kutsus S. Martõštšenko A.Kv. i enda kambrisse nr 111, kus sundis A.Kv. i kirjutama võlakirja, mille kohaselt tunnistab ta, et võlgneb S. Martõštšenkole 2500 eurot ja kohustub selle tagastama ühe kuu jooksul pärast oma ennetähtaegset vabastamist. Juhul, kui ühe kuu möödudes ei ole A.Kv. võlga tagastanud, kohustub ta andma ära oma kuldketi kaaluga 50 grammi. Kui A.Kv. i ennetähtaegselt ei vabastata, siis kohe pärast vabastamata jätmise kohta kohtulahendi saamist kohustub A.Kv. andma S. Martõštšenkole oma auto Mercedes-Benz CLK registreerimismärgiga XXX , sõiduki võtmed ning dokumendid. Lõpetuseks pidi A.Kv. kinnitama, et dokumendi koostamiseks ei ole teda moraalselt ega füüsiliselt survestatud, kogu tekst on tema enda kirjutatud ning tal ei ole kellegi suhtes pretensioone. Juhul, kui A.Kv. peaks väljapressimisest kellelegi rääkima, lubas S. Martõštšenko võtta temalt ära tema korteri, tema tervist kahjustada, ta igapäevaselt läbi peksta ning vägistada. Veel nõudis S. Martõštšenko A.Kv. ilt 500 euro üleandmist, milleks pidi A.Kv. helistama oma vabaduses viibivatele sõpradele ning paluma, et viimased kannaksid raha üle R.G. i arvelduskontole.
  3. septembril 2019 kella 15.14 ajal läks S. Martõštsenko A.Kv. i kambrisse nr 120 ning teatas, et kuna ennetähtaegse vabastamise otsustamisega läheb aega, peab A.Kv. helistama koheselt oma isale ning paluma, et ta annaks A.Kv. ile kuuluva sõiduauto üle isikule, kes sellele S. Martõštšenko korraldusel treileriga järgi tuleb. A.Kv. veenis S. Martõštšenkot, et helistamise asemel võiks ta isale kirja kirjutada, millega S. Martõštšenko nõustus. S. Martõštšenko nõudmisel kirjutas A.Kv. valmis kirja, mille kohaselt jäi ta
  4. aastal ühele inimesele, kellega nüüd koos karistust kannab, võlgu 4000 eurot ning vanglas olles leppis temaga kokku, et annab võla katteks ära oma sõiduauto ning A.Kv. i isa peaks auto üle andma sellele isikule, kes tema juurde autole järele tuleb. A.Kv. seda kirja siiski välja ei saatnud. 7.

§ 331järgi süüdistatakse S.

Martõštšenkot selles, et ta tarvitas Tartu Vanglas täpselt tuvastamata ajal ajavahemikus 15.–

  1. jaanuarini 2019 metadooni ning lisaks sellele
  2. jaanuaril 2019 enne kella 20.03 (aeg, mil vanglaametnikud S. Marõtštšenko joobetunnustega kambrist leidsid) sellist narkootilist ainet, mis sisaldas karfentanüüli.
  3. Varemgi narkokuriteo toime pannud A. Durnevit süüdistatakse

§ 183

lg 2 p 2 järgi selles, et ta vahendas karfentanüüli ja furanüülfentanüüli sisaldavat narkootilist ainet S. Martõštšenkolt P.N. ule. 19. jaanuaril 2019 ajavahemikul kell 08.44–11.50 andis S. Marõštšenko Tartu Vangla administratiivhoone klubiruumis nr 251 A. Durnevile vähemalt kaks tarvitamiskogust narkootilist ainet, mille A. Durnev pidi andma edasi temaga samas eluosakonnas viibivale P.N. ule. A. Durnev toimetas samal kuupäeval pärast kella 11.50 selle aine süüdimõistetute eluhoone S2 eluosakonda, kus täpselt tuvastamata kellaajal enne kella 20.10 andis selle üle P.N. ule. 9.

§ 331järgi süüdistatakse A.

Durnevit selles, et ta tarvitas täpselt tuvastamata ajal ajavahemikul 15.–

  1. jaanuarini 2019 metadooni ning
  2. jaanuaril 2019 kella 08.50 ajal administratiivhoone sotsiaalosakonna klubiruumis nr 251 karfentanüüli ja furanüülfentanüüli sisaldavat ainet. Seega pani A. Durnev toime kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine omandamise ja arsti ettekirjutuseta tarvitamise. 5

(52)(II) Maakohtu otsus
  1. Tartu Maakohtu
  2. oktoobri 2022 otsusega mõisteti A. Durnev

§ 183lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 331 järgi õigeks.

Samuti mõisteti enamikes etteheidetes õigeks S. Martõštšenko:

§ 120

lg 1, § 183 lg 2 p-de 1 ja 2, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 214 lg 2 p 1 järgi ning

§ 331järgses süüdistuses metadooni tarvitamises ajavahemikus 15.–18.

jaanuarini 2019. Süüdi tunnistati S. Martõstšenko

§ 331järgi 19.

jaanuaril 2019 karfentanüüli ja metadooni sisaldava pulbri tarvitamises, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 kuu vangistust. Moodustati ka liitkaristus: 3 aastat ja 13 päeva vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 181 lg 1 alusel jäeti A. Durneviga seonduvad menetluskulud riigi kanda. S. Martõštšenkoga seonduvatest menetluskuludest jäeti KrMS § 180 lg-te 1 ja 3 ning § 181 lg 1 alusel riigi kanda riigi õigusabi kulud, ekspertiisikulud ja pool sundrahast ning KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti S. Martõštšenkolt riigituludesse välja ülejäänud pool sundrahast ehk 490,50 eurot, mida tal võimaldati tasuda ositi. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. (a) A. Durnevi ja S. Martõštšenko süüdistused

§ 183ning § 331 järgi 11.

  1. märtsi 2019 SA Tartu Kiirabi dokumentidest nähtuvalt läks kiirabi
  2. jaanuaril 2019 õhtul väljakutse peale Tartu Vanglasse. Ilmnes, et P.N. ul, J.P. el ja S. Martõštšenkol olid narkootikumide tarvitamise üledoosi tunnused. Ka vanglaametnike ettekannetest-õienditest Tartu Vangla direktorile, terviseseisundi kirjeldamise aktidest, tunnistajate S.S. a, S.J. , V.M. i, R.P. , J.K. i, K.Ki, A.L.i, R.M., L.J.i, R.G. i, J.H. a, P.N. u ja S. Martõštšenko ütlustest nähtub, et
  3. ja
  4. jaanuaril 2019 olid mitmetel Tartu Vangla kinnipeetavatel narkootilise aine tarvitamise üledoosi tunnused. Seega tulebki tuvastada, et
  5. jaanuaril 2019 oli uimastite üledoos S. Martõštšenkol, A. Durnevil, P.N. ul ja J.P. el ning P.N. ul oli üledoos ka
  6. jaanuaril
  8. S. Martõštšenkolt
  9. jaanuaril 2019 kell 23.55 võetud vereproovist leiti karfentanüüli ja metadooni ning
  10. jaanuaril 2019 kell 10.50 võetud uriiniproovist karfentanüüli ja metadooni. A. Durnevilt
  11. jaanuaril 2019 kell 22.24 võetud vereproovist leiti furanüülfentanüüli ja metadooni ning samal päeval kell 22 võetud uriiniproovist karfentanüüli, furanüülfentanüüli ja metadooni. P.N. ult
  12. jaanuaril 2019 kell 20.10 võetud vereproovist narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ei leitud, kuid samal ajal võetud uriiniproovist leiti karfentanüüli ja furanüülfentanüüli. P.N. ult
  13. jaanuaril 2019 kell 09.22 võetud vereproovist narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ei leitud, ent samal päeval kell 9.20 võetud uriiniproovist leiti karfentanüüli ja furanüülfentanüüli. J.P. elt
  14. jaanuaril 2019 kell 20.05 võetud vereproovist leiti metadooni ning samal ajal võetud uriiniproovist leiti furanüülfentanüüli ja metadooni.
  15. S. Martõštšenkole, A. Durnevile, P.N. ule ja J.P. ele ei olnud
  16. aasta jaanuarikuuks metadooni, karfentanüüli ega furanüülfentanüüli raviks välja kirjutatud. Järelikult poleks neilt sel ajal võetud proovides tohtinud nimetatud aineid olla.
  17. Süüdistusversiooni kohaselt sai
  18. ja
  19. jaanuaril 2019 tarbitud aine levik alguse S. Martõštšenko abikaasast K.L. ust, kes andis aine pikaajalise kokkusaamise käigus edasi S. Martõštšenkole ning S. Martõštšenko omakorda andis aine
  20. jaanuaril 2019 Tartu Vangla administratiivhoone klubiruumis nr 251 (keeleõppe ruum) edasi A. Durnevile ja A.T. ile. S. Martõšenkolt saadud aine andis A. Durnev edasi P.N. ule ja A.T. omakorda J.P. ele. Seda versiooni P.N. u, A.T. i, R.G. i ega S. Martõštšenko ütlused ei kinnita. 6

(52)
  1. S. Martõštšenko ütlustest nähtub, et ta proovis
  2. aastal vanglas ühte talle teadmata narkootikumi. Selle tulemusena leiti ta
  3. jaanuaril 2019 kambrist teadvusetuna. See narkootikum saadeti talle postkaardi sees. Sinna oli pandud ainet vihiku ruudu jagu, kogu ülejäänud pind oli kinni liimitud. Ainet oli õhuke kiht. Ta tarvitas selle kõik ära. Postkaardi saatis M.B. umbes nädal või kaks enne seda, kui S. Martõštšenko selle aine ära tarvitas. M.B. i nime saadetisel ei olnud. Postkaardi saatjal oli Tallinna aadress, kuid kes sellel aadressil elas, S. Martõštšenko ei tea. Ta ei ole ise palunud, et talle vanglasse narkootilist ainet saadetaks. Sellest, et postkaart sisaldab narkootikume, sai ta teada vahetult tarvitamise eelselt eesti keele tunnis. Nimelt ütles keegi talle, et ta peaks vaatama postkaarti, sest seal sees on kingitus. Ta ei mäleta, kes see ütleja oli. J.P. t keeletunnis ei olnud, aga just tema saatis selle postkaardi kohta suuliselt teate. S. Martõštšenko suhtles keeletunnis A.T. iga. Ta ei tea, kas A.T. teadis ka J.P. t – võimalik, et teadis. M.B. võis saata kaardi ka J.P. ele. K.L. uga tal tõesti eelnevalt pikaajaline kokkusaamine oli, aga ta ei palunud K.L. ul sellele kokkusaamisele midagi kaasa võtta peale seksuaalse riietuse.
  4. Tunnistaja P.N. u ütlustest nähtub, et ta kandis
  5. jaanuaril 2019 Tartu Vanglas karistust A. Durneviga ühes sektsioonis, kuid narkootilisi aineid ei ole ta A. Durnevilt saanud. Vanglas tarvitas ta kahel päeval
  6. aasta jaanuaris 4–5 päevase vahega nuusutamise teel pulbrilist fentanüüli ja ta sai üledoosi. See aine saadeti vanglasse kirjaga: uimasti oli pandud kirja postmargi alla. Kiri saabus natukene enne tarvitamist ning kirja saades ei olnud ta narkootikumidest teadlik. Sellest sai ta teada alles telefonikõnest ühe oma tuttavaga ja siis ta tarvitaski ainet.
  7. Tunnistaja A.T. i ütlustest nähtub, et ta osales koos S. Martõštšenkoga eesti keele õppes. Keeletundide ajal ei andnud S. Martõštšenko talle mitte midagi J.P. ele edasiandmiseks ega ka palunud tal midagi edasi anda.
  8. Tunnistaja R.G. i ütlustest nähtub, et
  9. jaanuaril 2019 ei andnud A. Durnev talle mitte midagi. A. Durnev ei ole talle kunagi narkootikume andnud. R.G. i valduses ei ole vanglas olnud ei fentanüüli ega karfentanüüli. A. Durnev pole talle kunagi öelnud, et ta oleks saanud S. Martõštšenkolt fentanüüli või karfentanüüli. Ta ei tea, kas J.P. on saanud kinnipidamiskohas S. Martõštšenko käest narkootilist ainet. A.T. it ta ei tunne ja ta ei tea, kas A.T. on andnud kinnipidamiskohas kellelegi uimasteid. R.G. ei tea, kuidas P.N.
  10. jaanuaril 2019 Tartu Vanglas üledoosi sai. R.G. il endal ega tema kambrikaaslasel N.R. il narkootilisi aineid polnud.
  11. Kohtul ei ole alust kahelda P.N. u, A.T. i, R.G. i ja S. Martõštšenko eeltoodud ütlustes. Neist ütlustest nähtuv on kooskõlas sellega, et vahetult pärast seda, kui S. Martõštšenko kohtus K.L. uga (
  12. jaanuar 2019 kell 14.00 kuni
  13. jaanuar 2019 kell 14.00), tehti S. Martõštšenkole uriini multitest ja fentanüülitest, millest mõlemad olid negatiivsed.
  14. S. Martõštšenko ütlustest nähtub, et saades
  15. jaanuaril 2019 eesti keele tunnis teada, et tal on kambris asuva postkaardi sees „kingitus“, asus ta kohe samal päeval seda kaardi seest üles leitud ainet tarvitama, kuna narkosõltlasena ei suutnud ta sellele vastu panna. Ei ole usutav, et kui S. Martõštšenko saanuks K.L. uga toimunud pikaajalisel kokkusaamisel narkootikume, suutnuks ta nende tarbimisest hoiduda, säilitada neid kuni
  16. jaanuaril 2019 toimunud eesti keele tunnini ja hakata neid alles seal A. Durnevile ja A.T. ile edasi andma.
  17. Süüdistuse versiooni narkootilise aine liikumistrajektoori kohta seavad kahtluse alla ka asjatundja M.T. i ütlused ja tema vastuskiri koosmõjus kinnipeetavatelt võetud vere- ning uriiniproovide tulemustega. Furanüülfentanüüli oleks pidanud joobe tekitamiseks olema tarbitud pulbris suhteliselt palju – kindlasti oluliselt rohkem kui karfentanüüli, kuna joobe tekitamiseks läheb furanüülfentanüüli vaja karfentanüülist märkimisväärselt rohkem. Nimelt on joobe 7
(52)tekitamiseks ühele inimesele keskmiselt vaja 0,9 mg furanüülfentanüüli ja 0,0015 mg ehk 1,5 µg karfentanüüli. Ka püsib furanüülfentanüül M.T. i ütluste kohaselt karfentanüülist kauem organismis. S. Martõštšenkolt võetud proovides furanüülfentanüül puudus, kuid oli olemas karfentanüül. A. Durnevi ja P.N. u proovides oli nii furanüülfentanüül kui ka karfentanüül, J.P. e proovides aga üksnes furanüülfentanüül. Kuna A. Durnevi, P.N. u ja J.P. e proovides furanüülfentanüüli oli, pidanuks furanüülfentanüül avalduma ka S. Martõštšenkolt võetud proovis. Seega polnud S. Martõštšenko tarbitud ainesegu samast partiist A. Durnevi, P.N. u ja J.P. e tarbitud ainete seguga. Samuti on tähelepanuväärne, et S. Martõštšenkolt
  1. ja
  2. jaanuaril 2019 võetud proovides sisaldus metadoon, mida P.N. ult
  3. ja
  4. jaanuaril 2019 võetud proovides ei olnud. M.T. i ütluste kohaselt pidanuks tarbitud pulber sisaldama suhteliselt palju metadooni ning see pidanuks samast partiist pärineva aine tarbimisel avalduma kõigilt tarvitanutelt võetud proovides. Niisiis ei tarvitanud P.N.
  5. ja
  6. jaanuaril 2019 teistega samast partiist pärinevat ainet ning tema tarbitud aine ei saanud pärineda S. Martõštšenko käest. Välistatud on seegi, et A. Durnev andis P.N. ule edasi mõnda muud ainete segu, mis ei pärinenud S. Martõštšenkolt, kuna A. Durnevilt
  7. jaanuaril 2019 võetud proovides oli medatooni, aga P.N. ult
  8. ja
  9. jaanuaril 2019 võetud proovides seda ei olnud. Seega olid A. Durnevi ja P.N. u tarbitud ainete segud erinevatest partiidest. Lisaks on tähelepanuväärne see, et P.N. ja J.P. ei osalenud
  10. jaanuaril 2019 eesti keele õppes, aga said sel päeval üledoosi ning P.N. sai üledoosi ka
  11. jaanuaril
  12. Nähtuvalt M.T. i
  13. märtsi 2019 vastuskirjast Tartu Vanglale on karfentanüül ja furanüülfentanüül tavaliselt uriinist leitavad kuni 3 (harva kuni 5) päeva peale tarvitamist. Kui esineb karfentanüüli või furanüülfentanüüli organismist väljaviimise häirumine (nt märkimisväärne maksa- või neeruhaigus), võib fentanüüle leida uriinist kuni 2 nädalat peale tarvitamist. Kui üldiselt terve kahtlustatav manustas karfentanüüli või furanüülfentanüüli
  14. jaanuaril 2019, on vähetõenäoline, et karfentanüüli või furanüülfentanüüli leidub uriinis ka
  15. jaanuaril
  16. P.N. u ütluste kohaselt ei ole tal neeruhaigusi olnud; maksahaigusena esines tal aastatel 2015–2019 hepatiit, aga sellega tal enam probleemi ei ole. Niisiis ei ole alust arvata, et P.N. ul saanuks
  17. jaanuaril 2019 manustatud ainest avalduda joove ka
  18. jaanuaril
  21. jaanuaril 2019 olid eesti keele õppesse suunatud 13 kinnipeetavat, teiste hulgas A.T. , A. Durnev ja S. Martõštšenko, kes muidu paiknesid sel ajal vanglas järgmiselt: A.T. S-maja
  22. eluosakonna kambris nr 112, A. Durnev S-maja
  23. eluosakonna kambris nr 163 ja S. Martõštšenko E-maja
  24. eluosakonna kambris nr
  25. J.P. paiknes
  26. jaanuaril 2019 S-maja
  27. eluosakonna kambris nr 114 ja P.N. S-maja
  28. eluosakonna kambris nr
  29. Süüdistuse kohaselt andis S. Martõštšenko A. Durnevile ja A.T. ile narkootilist ainet
  30. jaanuaril 2019 edasi Tartu Vangla administratiivhoone klubiruumis toimunud keeleõppe tunnis. Kinnipeetavate paiknemisest lähtudes oli võimalik, et Tartu Vangla A-hoone sotsiaalosakonnas olnud keeleõpperuumist saanuksid narkootilised ained jõuda eesti keele õppes osalenud ja S-2 osakonnas paiknenud A. Durnevi kaudu S-2 osakonnas paiknenud P.N. uni ning keeleõppes osalenud ja S-1 osakonnas paiknenud A.T. i kaudu S-1 osakonnas paiknenud J.P. eni.
  31. Videosalvestuste kohaselt on kinnipeetavad sotsiaalsed inimesed, suhtlevad õpetajaga ja omavahel ning seda nii klassiruumis kui ka koridoris, liiguvad ringi, peatuvad, seisvad ja suhtlevad akna juures. Ligi kolmetunnistelt salvestistelt nähtub hulgaliselt hetki, kus üks või teine kinnipeetav võis kellelegi sellel momendil midagi edasi anda, kui kaamera kõike päris täpselt ei näinud või osa jäi kaamera vaateväljast välja või millegagi varjatuks. Sellest aga ei saa teha järeldust, et ju siis sellel hetkel tõesti kellelegi midagi edasi anti.
  32. Kohtuvaidluses viitas prokurör ajavahemikule 8.48–8.51, kus S. Martõštšenko andis väidetavalt A. Durnevile laua all midagi üle ning A. Durnev võttis selle vastu. Kohtu hinnangul seda videosalvestistelt siiski ei nähtu ja seda pole kajastatud ka
  33. märtsi 2019 asitõendi 8
(52)vaatlusprotokollis. Viidatud ajavahemikul olid S. Martõštšenko ja A. Durnevi käed tõesti laua all, kuid pole näha, mis seal laua all toimub. Paljasõnaline on ka prokuröri väide, et A. Durnev tarbis klassiruumis S. Martõštšenkolt saadud narkootilist ainet. Tõsi, näha on seda, kuidas A. Durnev ennast vahepeal kratsib, hõõrub parema käega silmi, hoiab kahte kätt näo ees, on laua kohal kummargil ja hõõrub oma jalga, vaatab enda ette lauale, pea vajub allapoole, hoiab vasakut kätt näo ees, sõrmitseb paberitükki, kiigutab ennast edasi-tagasi, hõõrub jalga ja istub jalg toolile tõstetud. Nende asjaolude pinnalt ei ole aga võimalik kahtlusteta järeldada, et A. Durnev oli narkojoobes. Seega ei jää A. Durnev ja S. Martõštšenko videosalvestisel võrreldes teiste kinnipeetavatega mitte millegi ebaharilikuga silma, mistõttu on väited A. Durnevi ja S. Martõštšenko uimastite tarvitamise kohta meelevaldsed. Seda enam, et eesti keele õpe toimus juba hommikul, ent üledoosid saabusid alles õhtul. Niisiis ei saa tuvastada seda, et S. Martõštšenko keeleõppetunnis A. Durnevile narkootilist ainet andis.
  1. Seoses A.T. iga väitis prokurör kohtuvaidluses seda, et S. Martõštšenko andis talle narkootilist ainet ajal, mil kaks meest õpperuumi akna juures käisid – klassi poole seljaga olles jäi nende tegevus kaamera eest varjatuks. See väide ei pruugi tõele vastata: et mingit üleandmist salvestuselt näha pole, ei saa seda tuvastada.
  2. Et S. Martõštšenko ei andnud keeletunnis kellelegi uimasteid, on kooskõlas ka A.T. i, P.N. u, R.G. i ja S. Martõštšenko ütlused.
  3. Oluline on tähele panna ka prokuratuuri ebakindlat käitumist süüdistuste põhjendatuse osas. Nimelt püstitas prokuratuur
  4. septembri 2022 muudetud süüdistuses ja
  5. oktoobri 2022 kohtuvaidluses uue versiooni, andes metadoonile süüdistustes uue tähenduse ning asudes väitma, et metadooni polnudki
  6. jaanuaril 2019 kinnipeetavate poolt ebaseaduslikult

§ 183

tähenduses käideldud ja kinnipeetavad tarbisid

§ 331

mõttes metadooni eraldi narkootiliste ainete segust, milles sisaldusid karfentanüül ja furanüülfentanüül ning milliste ebaseaduslik käitlemine oli kajastatud 1. septembri 2022 muudetud süüdistustes

§ 183järgi.

See näitab, et riiklik süüdistus pidas ka ise võimalikuks, et

§ 183järgsed süüdistused ei leia kohtus tõendamist.

Et süüdistused siiski kohtus mingilgi kujul püsima jääksid, asus prokurör kohtuvaidluses väitma, et metadooni käideldi ja tarbiti karfentanüülist ning furanüülfentanüülist eraldi, s.o iseseisvalt. Seda põhjendas prokurör sellega, et metadoon on ravimina vanglas kättesaadav ja ei ole välistatud, et kinnipeetavad hankisid selle vanglasiseselt. Kohtu hinnangul on need prokuröri väited aga tõendamata. S. Martõštšenkole, A. Durnevile, P.N. ule ega J.P. ele ei olnud metadooni, karfentanüüli ega furanüülfentanüüli raviks välja kirjutatud. Seda kinnitas ka P.N. – talle oli välja kirjutatud vaid Xanaxit. Tunnistajate A.S. i, V.M. i, I.P. i ja P.N. u kohtus antud ütlustega on tõendatud, et metadooni kinnipeetavatele ravimina manustamine toimus kindla korra järgi, s.o arsti ja valvurite range järelevalve all. Kriminaalasjas ei ole andmeid selle kohta, et Tartu Vanglas raviks ettenähtud metadoon oleks leidnud mittesihipärast kasutamist. Seetõttu on alusetud prokuröri väited, et kinnipeetavad said ja tarbisid metadooni eraldi sellest ainete segust, mis sisaldas karfentanüüli ning furanüülfentanüüli. Niisiis ei ole alust 1. septembri 2022 muudetud süüdistustes esitatud väidetel, et metadooni tarvitamine võis toimuda ka enne 19. jaanuari 2019, ajavahemikus 15.–18. jaanuarini 2019. 28. P.N. u ja K.L. u suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-21-5689 ei ole praeguses menetluses lahendatava süüküsimuse jaoks oluline. K.L. keeldus praeguses asjas oma abikaasa S. Martõštšenko vastu ütluste andmisest ja kohus ei rahuldanud prokuröri taotlust võtta vastu K.L. u kohtueelses menetluses antud ütlused – KrMS § 291 lg 3 eeldused polnud täidetud. S. Martõštšenko viitas ka psühholoogilise surve avaldamisele K.L. ule. 9

(52)
  1. K.L. ja P.N. pole kriminaalasjas ka ainukesed, kes on endi varasemaid positsioone kohtumenetluse ajaks oluliselt muutnud. Ka R.G. i kohtuistungil antud ütlused erinevad olulisel määral nendest ütlustest, mis ta andis kohtueelses menetluses.
  2. Eeltoodud asjaoludel on S. Martõštšenkole

§ 183lg 2 p-de 1 ja 2 ning A.

Durnevile

§ 183

lg 2 p 2 järgi esitatud narkootilise aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise süüdistused tõendamata ja nad tuleb neis süüdistustes õigeks mõista. 31. S. Martõštšenko süüdistus

§ 331järgi on tõendatud narkootilise aine arsti ettekirjutuseta tarvitamises.

Selle teo pani ta toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kuigi S. Martõštšenko ei teadnud täpselt, millist narkootilist ainet ta tarbib, sai ta aru, et tegemist on narkootilise ainega. Tema käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Samas tuleb S. Martõštšenko mõista õigeks metadooni tarvitamises Tartu Vanglas ajavahemikus 15.–

  1. jaanuarini 2019, kuna selle süüdistuse kinnituseks ei ole asjas ühtegi tõendit. K.L. uga pikaajaliselt kokkusaamiselt
  2. jaanuaril 2019 naastes S. Martõštšenkole tehtud multitest ja fentanüülitest uriinist olid negatiivsed ning prokuröri kohtuvaidluses tehtud viited asjatundja M.T. i kohtus antud ütlustele selle kohta, et metadoon võib organismis püsida kuni 96 tundi, on asjakohatud ja meelevaldsed. Kui pikaajalise kokkusaamise järgselt S. Martõštšenkole tehtud narkoainete testid osutusid negatiivseteks, siis pole alust eeldada, et ta ajavahemikus 15.–
  3. jaanuarini 2019 metadooni tarvitas.
  4. A. Durnev tuleb

§ 331järgses süüdistuses õigeks mõista.

A. Durnevilt

  1. jaanuaril 2019 võetud proovides tuvastati tema uriinist küll karfentanüüli, furanüülfentanüüli ja metadooni ning verest furanüülfentanüüli ja metadooni, kuid pole teada, millistel asjaoludel need ained A. Durnevi organismi sattusid.
  2. aprillil 2019 kell 17:11:52–17:37:08 helistas S. Martõštšenko numbrilt 84002976 numbrile
  3. S. Martõštšenko suhtles vene keeles ühe tuvastamata mehega. Sellest telefonisuhtlusest nähtub, et Tartu Vanglas olid narkootilised ained levinud ning neid sattusid kinnipeetavate organismi ka vanglatoitu süües-juues. P.N. u ütluste kohaselt palus tema ise endale vanglasse narkootilisi aineid saata ja ka tarvitas talle saadetud kirja margi alt pärinevat fentanüüli. S. Martõštšenko väitel ei palunud ta küll kellelgi endale vanglasse uimasteid saata, kuid ta sai teada, et talle saadetud postkaardi sees on „kingitus“ ja tarbis ta selle
  4. jaanuaril 2019 ära. Seega olid vanglas liikvel nii sinna kinnipeetavate tuttavate kaudu saabunud narkootikumid kui ka igapäevase vanglatoidu-joogiga kinnipeetavate organismi sattuvad uimastid. Sellele viitavad kaudselt ka V.M. i, I.P. i, A.S. i, S.J. i, M.V. i ja S. Martõštšenko enda ütlused selle kohta, et lisaks vanglatoidule söödi vanglapoest soetatud toidukaupa ja viimasena nimetatud toidukaupa kinnipeetavad omavahel vahetasid. Seega ei saa välistada, et narkootilised ained sattusid A. Durnevi organismi vanglatoitu süües. (b) S. Martõštšenko süüdistus

§ 184järgi 33.

Tartu Vanglasse saabus

  1. detsembril 2018 S. Martõštšenko nimele adresseeritud kiri, mille saatjaks oli märgitud K.L. XXX ning
  2. detsembril 2018 A.K. i nimele adresseeritud kiri, mille saatjaks oli märgitud T.T. XXX . Süüdistuse kohaselt saatis mõlemad kirjad S. Martõštšenko abikaasa K.L. .
  3. S. Martõštšenko kirjavahetuse kaart tõendab, et S. Martõštšenkol oli laialdane kirjavahetus, sealhulgas K.L. uga ning Tallinna Vanglas viibivate I.P. a ja D.Z. iga, Viru Vanglas viibivate I.O. i ja J.F. uga, Tartu Vanglas viibivate R.T. i, D.T. i, A.M. i ja V.K. iga. Vabaduses viibivatest isikutest oli S. Martõštšenkol kõige tihedam kirjavahetus K.L. uga. 10

(52)
  1. Pole teada, kes kirjutas vanglasse saadetud ümbrikele käsikirjalised tekstid. Kohtule ei ole esitatud andmeid T.T. i isiku kohta. Kohus tegi ise KrMS § 297 lg 1 alusel päringu rahvastikuregistrisse ja tuvastas, et andmed T.T. i kohta puuduvad. Niisiis on alust arvata, et sellenimelist isikut olemas ei ole.
  2. Kirjade postitemplite kohaselt postitati mõlemad kirjad
  3. detsembril 2018 Tallinnas. Mõlemas kirjas olid identse väljanägemisega kollases rõivas Buddha kujutistega pildid. A.K. i nimele saadetud kiri oli A5 suuruses ümbrikus, mille sees oli 6 kahepoolset A4 suuruses trükitud paberilehte venekeelsete tekstide ning idamaiste värviliste Buddha kujutiste ja templite piltidega. S. Martõštšenko nimele saadetud kirja sees oli valge A5 suuruses ümbrik ja selle sees omakorda üks A4 suuruses paberileht, mille mõlemal poolel oli üks idamaine värviline Buddha kujutistega pilti. A.K. ile adresseeritud kirja ja selles asunud 6 paberilehe vaatlusest nähtub, et kollases rõivas Buddha kujutisega paberileht oli ümbrikus kuues, see oli teiste idamaiste piltidega võrreldes kõige erksavärvilisem ja hõlmas tervet A4 lehte. Teistel piltidel polnud värve üldse või olid need nõrgad. Kirjaümbrikel oleva käekirja üldpildist ning stiilist jääb esmapilgul mulje, tegemist on ühe ja sama inimese käekirjaga.
  4. S. Martõštšenkole adresseeritud kirjas asunud Buddha kujutisega paberileht massiga 5,05g sisaldas sünteetilist kannabinoidi AB-FUBINACA, mille kogust ega protsendilist sisaldust ei olnud võimalik määrata. AB-FUBINACA kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Sellest sünteetilisest kannabinoidist piisab narkootilise joobe tekitamiseks 624–2495 inimesele. S. Martõštšenko nimele saadetud ümbrikus asunud Buddha kujutisega paberilehelt võetud teisest proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaprofiilis on eristatav peamine DNA-profiil, mis andmebaasiotsingu tulemuste alusel on kokkulangev P.S. i DNA-profiiliga. Paberilehelt võetud esimesest proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaprofiilis on eristatav üks peamine DNAprofiil, mis ei ole aga kokkulangev ühegi riiklikusse DNA-registrisse eelnevalt kantud DNAprofiiliga. Ümbrikult võetud DNA-proovidest paikapidavaid järeldusi teha ei saa.
  5. A.K. ile adresseeritud kirjas asunud Buddha kujutisega paberileht massiga 5,11g sisaldas sünteetilist kannabinoidi AB-FUBINACA, mille kogust ega protsendilist sisaldust ei olnud võimalik määrata. Ülejäänud viis kirjas asunud paberilehte narkootilisi ega psühhotroopseid aineid ei sisaldanud. AB-FUBINACAST piisab narkootilise joobe tekitamiseks 624–2495 inimesele. Kirjas asunud teiselt A4 paberilehelt saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis langeb kokku K.L. u DNA-profiiliga. Sellel teisel paberilehel aga narkootilisi aineid ei olnud. Niisiis ei leitud K.L. u DNA-d sünteetilist kannabinodi sisaldavalt paberilehelt. Seega ei ole põhjendatud seostada K.L. ut A.K. ile adresseeritud ümbrikus olnud kollases rõivas Buddha kujutisega.
  6. S. Martõštšenko väitel K.L. talle vanglasse narkootilisi aineid ei saatnud.
  7. Kohtu poolt KrMS § 297 lg 1 alusel kriminaalasja juurde võetud rahvastikuregistri väljatrükkide kohaselt oli K.L. u elukoht
  8. septembrist 2005 kuni
  9. juunini 2019 XXX . Vanglasse saadetud ümbrikel T.T. i elukohaks märgitud aadressil XXX ei ole K.L. elanud.
  10. S. Martõštšenko kirjavahetuse kaardilt ei nähtu, et ta oleks suhelnud P.S. iga.
  11. K.L. u DNA A.K. ile adresseeritud ümbrikus asunud teisel paberilehel ei anna küllaldaselt põhjust seostada K.L. ut samas ümbrikus asunud sünteetilist kannabinoidi sisaldanud kuuenda paberilehega. On olemas hulgaliselt võimalusi, kuidas võis K.L. u DNA sattuda narkootilisi aineid mittesisaldavale lehele. Näiteks võis see paberileht sattuda A.K. ile adresseeritud ümbrikku S. 11
(52)Martõštšenko kaudu, kellel oli muu hulgas kirjavahetuses Tallinna Vangla kinnipeetavatega – Tallinna Vanglas aga kandis karistust P.S. . S. Martõštšenko võis K.L. ult saadu (näiteks fotod, joonistused, postrid jmt) edastada mõnele teisele kinnipeetavale, kelle kaudu võis K.L. u DNA kanduda edasi nt P.S. ini ja sealt omakorda sattuda kuidagi postiasutusse. S. Martõštšenko kirjutas mõnede kinnipeetavatega saadetiste-postkaartide ja nende vahetamise teemadel.
  1. Seega ei ole kõrvaldatud kahtlusi selle kohta, et K.L. u DNA-ga paberileht võis sattuda A.K. ile adresseeritud kirja S. Martõštšenko kaudu. Üksnes asjaolud, et
  2. detsembril 2018 S. Martõštšenkolt Tartu Vanglas ära võetud saadetiste ümbrikul oli K.L. u nimi ja tema tolleaegne elukoha aadress XXX , K.L. ul oli tihe kirjavahetus enda abikaasa S. Martõštšenkoga ning S. Martõštšenkole ja A.K. ile adresseeritud ümbrikel olevas käekirjas on võimalik täheldada sarnasust, ei anna küllaldaselt põhjendatud alust omistada Buddha kujutisega piltide saatmist K.L. ule. Liiatigi polnud K.L. u DNA-d kummalgi narkootikumi sisaldaval paberil – küll aga oli ühel neist Tallinna Vanglas narkokuriteo eest karistust kandnud P.S. i DNA-d. Kaudselt osutab K.L. u mitteseotusele nende saadetistega ka asjaolu, et need postitati Tallinnas ehk kohas, kus K.L. ei elanud – kus aga paiknes P.S. i tolleaegne elukoht (Tallinna Vangla).
  3. Ka siin ei ole kohtu jaoks siduv kriminaalasjas nr 1-21-5689 tehtud kohtuotsus, millega P.N. tunnistati süüdi uimastite tarvitamises ja K.L. uimastite käitlemises.
  4. Tõendiväärtuslikku teavet ei nähtu ka R.G. i ja O.R. i vahelist vestlust nende lühiajalisel kokkusaamisel
  5. jaanuaril 2020 kell 14–16 Tartu Vanglas. Prokuröri arvates rääkis R.G. selles vestluses O.R. ile S. Martõštšenkost ja K.L. ust, kellest viimane oli tunnistanud narkootikumide viimist S. Martõštšenkole vanglasse. Kohtu meelest on selline järeldus meelevaldne. Nimelt ei mainitud selles vestluses nimesid, mistõttu saavad vaid R.G. ja O.R. ise aru, kellest nad räägivad. R.G. ilt kohtus selle vestluse kohta midagi ei küsitud ja O.R. i ei kuulatud üldse üle. Prokurör viitas sellele, et tunnistaja R.G. võttis
  6. juunil 2022 ütlusi andes omaks kohtumise K.L. uga vabaduses. Samas ütles R.G. , et ta käis K.L. u juures S. Martõštšenko jaoks raha või marke viimas, kuid narkootilistest ainetest kohtumisel ei räägitud. Ka ei nähtu R.G. i ütlustest, et ta oleks K.L. ut kuskile toonud või viinud.
  7. Ka ei saa praeguse menetluse esemega seostada
  8. märtsist kuni
  9. aprillini 2019 toimunud S. Martõštšenko kirjavahetusi kahe vangiga: Tallinna Vanglas karistust kandva D.Z. i ja Tartu Vanglas oleva D.P. aga. Esiteks toimusid need kirjavahetused ca 3–4 kuud pärast väidetavat kuritegu. Kirjades räägitakse küll saadetistest-postkaartidest, nende maitsmisest, valmistamise ebaõnnestumistest ja nende vahetamisega seonduvast, kuid midagi praegust süüdistust puudutavat ei nähtu. Neist üksikutest kirjaväljavõtetest on meelevaldne lugeda välja S. Martõštšenko ja K.L. u seotust
  10. aasta lõpus Tartu Vanglasse jõudnud kahe kirjaga. Kirjades räägitakse midagi ebaõnnestunud partiist, vajadusest kellelegi raha tagasi maksta ja kellestki Juliast. K.L. u nime sellest kirjavahetusest aga ei nähtu. S. Martõštšenko küll kirjutas, et „tema oma“ (naissoost) räägib midagi „kätte jäänu“ kohta, kuid pole selge, keda S. Martõštšenko silmas peab (kas kirjas mainitud Juliat, kedagi teist või K.L. ut). Tõsi on seegi, et kirjades tehakse juttu „tähtede maitsmisest“, ent silmas peetakse ikkagi
  11. aasta märtsis-aprillis päevakajalisi sündmusi.
  12. Niisiis tuleb S. Martõštšenko süüdistuses

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks mõista, kuna küllaldased ning usaldusväärsed tõendid selle süüdistuse kinnitamiseks puuduvad. (c) S. Martõštšenko süüdistus

§ 120lg 1 järgi 12

(52)
  1. S. Martõštšenko ja A.P. olid 28.–
  2. aprillini 2020 ühes kambris.
  3. aprilli 2020 kella 13 ajal helistas A.P. vanemvalvur K.P. ile ja ütles, et tal tekkisid oma kambrikaaslasega erimeelsused ja ta ei saa vene keelest aru. Vahetult pärast seda kõnet helistas A.P. veel mitu korda ja ütles, et tema ei taha probleeme tekitada, vaid soovib rahus istuda. A.P. i ja S. Martõštšenko vestlust oli mõlemale mehele korduvalt tõlkinud nendega ühes osakonnas viibinud S.V. e, kes oskas nii eesti kui ka vene keelt.
  4. A.P. väitis oma ütlustes kaks korda, et tõlgiks olnud kõrvalkambris viibinud S.V. e valetas tõlkimise käigus S. Martõštšenkole A.P. i kohta. A.P. i ütluste kohaselt hoidis S. Martõštšenko kätt rusikas ja ähvardas talle kallale tulemisega ning tappa andmisega, kui ta ei võta vanglaametnikega ühendust ega nõua enda ümberpaigutust. Niimoodi ähvardas S. Martõštšenko A.P. i siis, kui nad olid kahekesi koos kambris. A.P. kartis, et S. Martõštšenko teda lööb, kuna S. Martõštšenko sõnul oli ta varemgi Tartu Vanglas inimesele kallale läinud. A.P. selgitas, et temagi soovis, et ta S. Martõštšenko juurest kuhugi mujale paigutataks.
  5. S. Martõštšenko ütlused on kannatanu A.P. i ütlustega suures osas kooskõlas. Erisus seisneb selles, et S. Martõštšenko väitel ta A.P. i kallale tulemise või tappa andmisega ei ähvardanud –ta soovis enda ümberpaigutust saavutada rahumeelsete vahenditega.
  6. S. Martõštšenko ütluste kohaselt suhtles A.P. akna kaudu agressiivselt S.V. ega. S. Martõštšenko sai sellest eestikeelsest jutust vähe aru. A.P. ja S.V. e nimetasid teineteist vastastikku homoseksualistiks. S. Martõštšenko palus S.V. ed, et viimane tõlgiks A.P. ile eesti keelde, et A.P. valvurite poole pöörduks ning paluks neid eraldi kambritesse paigutada. Ta ei saanud aru, kas S.V. e selle tõesti A.P. ile ära tõlkis. A.P. kuulas S.V. e ära ja oli väga närvis. S.V. e tõlkis S. Martõštšenkole, et A.P. kohe helistab valvurile ja üritab kokku leppida. A.P. tõesti helistaski valvurile. S. Martõštšenko läks jalutama ja jalutamast tagasi tulles A.P. i enam kambris ei olnud. S. Martõštšenkol kästi oma asjad kokku pakkida, mida ta ka tegi ning siis viidi ta üle uude kambrisse teisele korrusele.
  7. Eelkajastatust nähtuvalt oli kaalukas roll tõlgiks olnud S.V. el. Kas viimane aga tõlkis A.P. ile S. Martõštšenko juttu õigesti, kindel ei ole. A.P. i ütlustest nähtuvalt soovis S.V. e esitada asjaolusid enda soodsas valguses ning ta valetas tõlkimise käigus S. Martõštšenkole tema kohta. Seega pole välistatud, et S.V. e võis valetada ka A.P. ile S. Martõštšenko kohta ning vahendada A.P. i ja S. Martõštšenko vahelist suhtlust ebaausalt. Kahtlusi tõlke õigsuse osas ei saa kõrvaldada vanglaametniku T.T. ütlustega: viimane rääkis üksnes sellest, mida oli A.P. ilt kuulnud. Seega tuleb S. Martõštšenko A.P. i tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise süüdistuses õigeks mõista.
  8. Isegi kui tõele vastab A.P. i väide S. Martõštšenko rusikas käsi ähvardavalt püsti hoidmise kohta, ilmneb A.P. i ütlustest seegi, et S. Martõštšenko ei olnud sel ajal tema vahetus läheduses. Niisiis ei saanud ähvardus, isegi kui see esines, olla kuigi tõsine ega reaalne. Rusikas käsi võidakse püsti tõsta ka muul otstarbel kui ähvardamiseks. Nii A.P. kui ka S. Martõštšenko soovisid, et neid paigutataks eraldi. Nii tehtigi. (d) S. Martõštšenko süüdistus

§ 214lg 2 p 1 järgi 54.

Käsitletavad süüdistused puudutavad

  1. aasta augusti- ja septembrikuud. S. Martõštšenko oli
  2. maist kuni
  3. septembrini 2019 paigutatud Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone esimeses osakonnas S-1 kambrisse nr 111 (A). Samas osakonnas kandsid siis karistust ka A.Kv. , kes oli paigutatud kambrisse nr 120 (B) ja R.G. , kes viibis kambris nr 116 (A). 13

(52)
  1. S. Martõštšenko ütluste kohaselt tutvus ta A.Kv. iga
  2. aasta alguses, kui ta müüs A.Kv. ile narkootikume ja auto Hyundai. Auto andis ta suulise lepingu alusel koos dokumentide ja võtmetega A.Kv. ile üle ning selgitas A.Kv. ile, et registreerib auto A.Kv. i nimele alles siis, kui A.Kv. maksab ära kogu raha. Maksmine pidi toimuma mõistliku aja jooksul.
  3. aasta märtsi lõpus pandi S. Martõštšenko vanglasse. Kui tal tekkisid vanglas rahalised probleemid, palus ta vabaduses olevatel sõpradel A.Kv. üles otsida. A.Kv. i ei leitud. Uuesti kohtas ta A.Kv. i vanglas
  4. aasta suvel või sügise alguses, kui A.Kv. tuli samasse sektsiooni ning tuli ise talle tere ütlema. Nad otsisid omavahel kompromissi autoga seonduva võla osas ja A.Kv. pakkus välja hilisemas võlakirjas märgitud versiooni. A.Kv. ütles, et tal on kuldkett ja auto ning pärast vanglast vabanemist saab ta oma raha-asjad korda. S. Martõštšenko lubaski A.Kv. il maksta talle võlg ära alles pärast vabanemist. Võlakiri oli justkui garantiikiri, millega vajadusel kohtusse pöörduda. Võlakirja koostamise juures viibis ka R.G. , kes saab kinnitada, et võlakirja kirjutamisel ei kasutatud vägivalda ega survestamist. Võlakirja andis S. Martõštšenko ühele teisele inimesele hoiule, et end ootamatuste eest kaitsta. Ühel esmaspäeval pakkus S. Martõštšenko vanglas A.Kv. ile poekaupade osas vahetust: A.Kv. ostab talle mõned toiduained ning tema annab vastu suhkruasendaja ja deodorandi. A.Kv. oli sellega nõus. Pärast poeringi näitaski A.Kv. S. Martõštšenkole asjad ette ja läks ise helistama. S. Martõštšenko võttis A.Kv. i kambrist asjad ja pani külmkappi. Summa, mille A.Kv. tema jaoks asjade ostmisele kulutas, ületas vähesel määral suhkruasendaja ja deodorandi maksumust. Ilmselt tahtis A. Kisslejov näidata, kui suur sõber ja abiline ta on, aga tegelikult ajas ta n-ö puru silma. Vanglas nägi S. Martõštšenko A.Kv. i näidatud fotol A.Kv. i naist D. t, keda S. Martõštšenko teadis juba varasemast ajast kui narkootikumide eest intiimteenuseid pakkuvat inimest. S. Martõštšenko tegi ilmselt lolluse, sest rääkis sellest sektsioonis teistelegi. Paljud tundsid D. t. A.Kv. suhtes vanglas telefoni teel D. ga ja tülitses temaga palju. S. Martõštšenko arvab, et A.Kv. tegi tema peale küll kuriteoteate, kuid pärast kahetses seda. Kuriteoteate võis ta teha seetõttu, et sai kelleltki teada, et võlakirjaga saab kohtu kaudu raha nõuda ja soovis sellest vabaneda. Ka võis A.Kv. loota, et end kuriteoohvrina näidates saab ta vanglast ennetähtaegselt välja. Samuti võisid A.Kv. il olla narkootikumidega seoses luulud. Kui A.Kv. oleks tahtnud asjad teisiti lahendada, oleks ta võinud vangla direktorilt taotleda tema isiklike asjade juures laos oleva kuldketi ühele konkreetsele inimesele üle andmist. R.G. i pangakonto numbrit tal ei olnud, mistõttu ta ei saanud seda A.Kv. ile anda. Pärast A.Kv. i vanglast vabanemist ei olnud S. Martõštšenkol A.Kv. iga enam kontakti. Ta eeldas, et kontakti otsimine võib olla uurimisele kahjulik. Ta pöördus A.Kv. i vastu hoopis kohtusse. Hagiavaldust ei saa esitada vene keeles, mistõttu aitas kõrvalkambris viibinud vang tal kirjutada selle eesti keeles. Ta soovis võlakirja alusel A.Kv. ilt võlga tagasi saada. Mingi aeg tuli kohtust kiri, et A.Kv. on surnud. Tal oleks olnud võimalik nõuda võlga välja A.Kv. i vanematelt, ent ta võttis hagi tagasi, kuna ei soovinud poja kaotanud inimesi täiendavalt traumeerida.
  5. Vangla uurija T.T. väitis järgmist. A.Kv. tuli kunagi teabe- ja uurimisosakonna ruumidesse, tema silmaalused olid murest sinised ja ta oli depressioonis. A.Kv. rääkis, et tal on eluosakonnas tekkinud konflikt S. Martõštšenkoga, temalt pommitakse välja autotja kuldketti ning ta on S. Martõštšenkolt obaduse saanud. Alguses oli A.Kv. S. Martõštšenkole verbaalselt vastu hakanud ning S. Martõštšenko oli teda n-ö õpetanud. Algas see nii, et kui A.Kv. tuli elusektsiooni, uuriti temalt tema tausta ja küsiti, kas tema naine on narkomaan. A.Kv. seda eitas. Üks kaaskinnipeetav teadis, et A.Kv. on Maardust ning A.Kv. i naist. Küsijad tegelikult teadsid, et A.Kv. i naine on narkomaan. Valetamine S. Martõštšenkole ei meeldinud ja A.Kv. pidi valetamise eest „tasuma“. A.Kv. pidi midagi vangla kauplusest ostma ja vist ostiski. Mingil hetkel hakati A.Kv. ilt tema auto ja vangla laos olnud kuldketi ära andmist nõudma. A.Kv. i sõnul pidi ta kirjutama S. Martõštšenko ja R.G. i juuresolekul kirja, et ta annab vabatahtlikult S. Martõštšenkole kõik need asjad üle. Kirja sisu dikteeris talle S. Martõštšenko. Pärast ülekuulamist läks A.Kv. eluosakonda tagasi. Ilmselt tema hirm siiski ära ei kadunud. Tema silmaalused jäid vangistuse lõpuni väga siniseks. Mõni aeg 14
(52)pärast A.Kv. i vanglast vabanemist kuulis T.T. , et A.Kv. oli end üles poonud. Pärast A.Kv. i jutu ära kuulamist siirdusid vanglaametnikud S. Martõštšenko kambrit läbi otsima. Enne läbiotsimise algust viidi S. Martõštšenko kambrist ära. Tema ära viimiselt karjus S. Martõštšenko, et „hävitage see ära!“. Hiljem said vanglaametnikud aru, et seda karjus S. Martõštšenko M.V. ile. Läbiotsimisel midagi ei leitud. Kunagi pärast läbiotsimist aga jõudis vanglaametnikeni info, et A.Kv. i viidatud kiri on M.V. i kambris ja sealt see riispakkide seest leitigi. M.V. ja S. Martõštšenko olid heades suhetes. T.T. ütlused selle kohta, kas A.Kv. ja S. Martõštšenko teineteist enne vanglat tundsid, kõikusid ühest äärmusest teise.
  1. Rahvastikuregistri andmetel suri
  2. juulil 1982 sündinud ja Maardus elanud A.Kv.
  3. detsembril
  4. KrMS § 291 lg 1 p 1 ja § 291 lg 3 alusel võttis kohus kriminaalasja juurde A.Kv. i kohtueelses menetluses antud ütlused. Need olid kokkuvõtvalt sellised.
  5. A.Kv. toodi
  6. aastal Tartu Vangla S-1 osakonda. Peagi pärast seda hakkas S. Martõštšenko talle jalutuskäigu ajal sektoris küsimusi esitama ning ütles järgmist: „Räägi, kelle suhtes sa andsid vabaduses olles ütlusi. Ma tean, et sa andsid vabaduses ütlusi. Kui sa selle kohe üles tunnistad, siis me lahendame selle heaga“. Ka lisas S. Martõštšenko, et ta olevat kirja teel pärinud kelleltki A.Kv. i kohta infot ja kui see info erineb A.Kv. i väidetust, saab olukord olema A.Kv. i jaoks „hullem“. A.Kv. ütles, et ta pole andnud kellegi vastu ütlusi ega teinud kellegi peale mingisugust avaldust. Olles jõudnud A.Kv. i kambrisse, lõi S. Martõštšenko teda lahtise käega vastu kõrva ja seejärel rusikaga väga tugevasti rindu, nii et A.Kv. paiskus vastu televiisorilauda. A.Kv. il oli valus ja ta hakkas tarvitama valuvaigisteid. A.Kv. i keha oli ühelt küljelt punane, ent arsti juurde ta ei läinud, sest lootis, et midagi sellist enam ei kordu. Sündmuse ajal oli kambris ka R.G. . Viimane „klähvis“ S. Martõštšenkoga kaasa, aga A.Kv. i ta ei puutunud.
  8. augusti 2019 paiku tuli S. Martõštšenko A.Kv. i juurde ning tegi ettepaneku nendevaheline konflikt „ära tühistada“. Selleks pidi A.Kv. minema R.G. i juurde ning lubama talle kauplusest lepituseks tordi tuua. A.Kv. ile ema kandis talle üle 100 eurot, millest R.G. sai kätte 30 eurot. Osa selle raha eest pidi A.Kv. ostma S. Martõštšenkole viimase koostatud nimekirjas märgitud asju: pähklikreem, 4 või 5 pakki lihapalle, tee „Auglu“, majonees ja riis. Need kaubad maksid 23 eurot. A.Kv. ei tahtnud neid asju osta, aga kirjutas need siiski tellimislehele. Vastasel juhul oleks S. Martõštšenko teda jälle löönud.
  9. septembril 2019 sai A.Kv. asjad kätte. Varsti pärast seda andis A.Kv. kauba S. Martõštšenkole üle.
  10. Millalgi
  11. augusti ja
  12. septembri vahel küsis S. Martõštšenko A.Kv. ilt, kas tal on fotosid oma tüdruksõbrast. S. Martõštšenkoga oli koos R.G. . A.Kv. ütles, et tal selliseid fotosid pole. Seejärel küsis S. Martõštšenko, kas tema naine on narkomaan. A.Kv. vastas eitavalt, sest S. Martõštšenko oli tema jaoks võõras inimene. S. Martõštšenko ja R.G. hakkasid omavahel nalja viskama, et D. t nad teavad küll. Mõni päev pärast seda soovis S. Martõštšenko A.Kv. iga D. st rääkida ja ta kutsus A.Kv. i enda kambrisse. Kui A.Kv. oli S. Martõštšenko kambrisse läinud, päris viimane temalt kurjalt, miks ta valetas, et D. ei ole narkomaan. Kambrisse tuli ka R.G. . S. Martõštšenko ütles A.Kv. ile, et naise kohta valetamise eest peab ta andma S. Martõštšenkole oma kuldketi. Siis tõukas S. Martõštšenko A.Kv. i ja lõi talle käega selja tagant vastu maksa ja vastu kaela. A.Kv. il oli valus. S. Martõštšenko sundis A.Kv. i istuma ja avas WC-ukse, et koridorist ei oleks kambris toimuvat näha. S. Martõštšenko lõi A.Kv. i veel korra kõhtu ja võttis A.Kv. i haardesse, takistades nii A.Kv. il kambrist väljumist. A.Kv. i ja S. Martõštšenko vahel tekkis kähmlus. S. Martõštšenko ütles, et niikuinii ta saab keti endale – kui A.Kv. vabaneb, siis keegi tuleb võtab S. Martõštšenko korraldusel selle keti ära. 15
(52)
  2. septembril 2019 ehk paar päeva pärast äsja kirjeldatud sündmust kutsus S. Martõštšenko A.Kv. i jälle enda kambrisse ning A.Kv. läkski sinna. S. Martõšenko andis A.Kv. ile paberi ja käskis panna kirja kõik, mida ta räägib. A.Kv. kirjutas, et kuu jooksul pärast oma vabanemist elektroonilise valve alla peab ta andma S. Martõštšenkole 2500 eurot. Kui ta seda ei tee, peab ta andma S. Martõštšenkole kuldketi. Kui A.Kv. i ei vabastata, peab ta andma S. Martõštšenkole oma auto Mercedes CLK 2007 väärtusega 5500 eurot. Pärast selle teksti dikteerimist ütles S. Martõštšenko A.Kv. ile, et ta võib temalt ka korteri ära võtta, et mõne aja pärast võtab ta A.Kv. ilt ära tervise ja et A.Kv. i hakatakse peksma. Ka ütles S. Martõštšenko, et A.Kv. võidakse voodi külge siduda, talle võidakse lapp suhu panna, ta võidakse vägistada jms. Kui A.Kv. oli selle ära kirjutanud, läks ta enda kambrisse ja kirjutas mälu järgi endale sama teksti. Originaali jäi S. Martõštšenkole.
  4. septembril 2019 käskis S. Martõštšenko A.Kv. il helistada oma isale, et too annaks auto üle ühele S. Martõštšenko sõbrale. A.Kv. pakkus S. Martõštšenkole, et ta hoopiski kirjutab oma isale ja S. Martõštšenko jäi sellega nõusse ning A.Kv. asuski kirja kirjutama. Kirja kirjutamise ajal nõudis S. Martõštšenko A.Kv. ilt veel 500 eurot – A.Kv. pidi ütlema, et lõhkus kellegi televiisori ära ja peab nüüd selle tagasi ostma. R.G. andis A.Kv. ile kontonumbri, et A.Kv. raha sinna kannaks. A.Kv. ei saatnud kirja ära, sest tema isa oleks seda lugedes südameprobleemide tõttu haiglasse sattunud.
  5. A.Kv. i sõnul ta kardab S. Martõštšenkot väga – kardab iseenda, oma naise ja oma vanemate pärast. S. Martõštšenko ütles talle, et tal on igal pool sõbrad ning A.Kv. saadakse niikuinii kätte.
  6. Mitme leheküljelisel A.Kv. i ülekuulamise protokollil on mitmeid allkirju, mis peaksid olema A.Kv. i antud. Allkirjad jätavad esmapilgul sarnase mulje, kuid kui hakata joonte liikumise trajektoori tähelepanelikumalt vaatama, on alust nende allkirjade sarnasuses kahelda. Osad allkirjad on aga visuaalselt teineteisest täiesti selgelt erinevad.
  7. A.Kv. i ülekuulamisprotokolli juurde on lisatud paberileht venekeelse käsikirjalise tekstiga. See on väidetavalt A.Kv. i variant
  8. septembri 2019 võlakirjast, mille ta olevat kirjutanud mälu järgi. Sellelt paberilt ei nähtu, kellele A.Kv. võlgu on ja kellele võlg tuleb tasuda. On võimalik, et see info asub siniseks tehtud kastide all. Sellel dokumendil olev allkiri erineb oluliselt kõigist A.Kv. i kannatanuna ülekuulamise protokollil olevatest allkirjadest.
  9. A.Kv. i ülekuulamise protokolli juures on ka käsikirjaline tekst, mis väidetavalt kujutab A.Kv. i
  10. septembri 2019 kirja oma isale.
  11. Ülekuulamisprotokolli juurde on lisatud ka R.G. i kontonumbritega paberileht, lipik kahe poenimekirjaga ja Tartu Vangla kaupluse
  12. septembri 2019 ostu-müügi arve nr
  14. Kriminaalasja materjalide juurde on võetud A.Kv. i
  15. septembri 2019 kuriteokaebus, mis on venekeelne ja käsikirjaline. See on kirjutatud sinise pastapliiatsiga A4 lehtedele. Sellel dokumendil olev allkiri erineb visuaalselt oluliselt A.Kv. i
  16. septembri 2019 võlakirja variandil olevast allkirjast ning A.Kv. i ülekuulamisprotokollil olevast viiest allkirjast.
  17. Kriminaalasja materjalide juurde on võetud ka A.Kv. i
  18. septembri 2019 tellimisleht nr 4543283 tema poolt Tartu Vangla kauplusest tellitud toodete kohta. Tellimislehe all vasakul nurgal on allkiri, mis erineb kõigil eelnevalt käsitletud tõenditel olevatest A.Kv. i nimel antud allkirjadest. 16
(52)
  2. septembri 2019 otsiti läbi M.V. i kasutuses olev S-1 sektsiooni kamber nr
  3. Muu hulgas leiti riisipakendi seest üks paberileht venekeelse käsikirjalise tekstiga. Sellel dokumendil on kuupäev
  4. september 2019 ja allkiri. See allkiri erineb visuaalselt kõigist eelnevalt käsitletud A.Kv. i nimel antud allkirjadest.
  5. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esinevad kahtlused A.Kv. i osavõtul koostatu autentsuse osas. Allkirjad on visuaalselt erinevad. A.Kv. i nimel on antud allkiri ka tsiviilasjas nr 2-19-14885 Tartu Maakohtule
  6. detsembril 2019 esitatud avaldusele ja seegi allkiri erineb A.Kv. i kannatanuna ülekuulamise protokolli kahel esimesel lehel olevatest allkirjadest. Allkirjade erinevused on joonte liikumistrajektoori jälgides selgelt tajutavad ega saa jääda märkamata ka võhikule ning eriteadmisteta inimesele. Käekirjaekspertiisi ei ole tehtud. Seega ei ole võimalik üheselt järeldada, kas ja millistel tõenditel on A.Kv. i allkiri tegelikult olemas. Seega on võimalik, et A.Kv. ei andnudki
  7. septembril 2019 ütlusi ega kirjutanud eeltoodud dokumente. Ka ei klapi eelnimetatud tellimislehel toodud kogusumma (30,03 eurot)
  8. septembri 2019 arvel A.Kv. i poolt kaupade eest tasutud kogusummaga (26,76 eurot). Väidetavalt A.Kv. i mälu järgi kirjutatud võlakirja variandil on visuaalselt oluliselt erinev allkiri sellest, mis asub M.V. i kambrist leitud originaalvõlakirjal. Ei ole usutav, et kaks sama kuupäeva kandvat võlakirja on allkirjastanud üks ja sama isik. Seega ei pruugi M.V. i kambrist leitud võlakiri ollagi originaalvõlakiri. Tekkinud kahtlusi pole võimalik kõrvaldada. A.Kv. on surnud. Ka T.T.
  9. septembril 2019 vestlus A.Kv. iga on salvestamata. Tekib kahtlus kohtueelse uurimise aususe osas. Sellises olukorras ei ole saa kahtlusi kõrvaldada T.T. kohtus antud ütlustega. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada S. Martõštšenko kasuks.
  10. Isegi kui lähtuda sellest, et riisipakist leitud võlakiri oli A.Kv. i poolt kirjutatud n-ö originaalvõlakiri, ei saa mööda vaadata sellest, et A.Kv. i allkiri sellel võlakirjal on visuaalselt oluliselt erinev teistest eelnevalt käsitletud allkirjadest. Seetõttu on alust eeldada, et nn originaalvõlakirjast üle jäävatel dokumentidel kajastatu ei vasta tegelikkusele, sest allkirju ei pruukinud anda A.Kv. . Taolises olukorras on põhjust lähtuda S. Martõštšenko ütlustest, et ta pole A.Kv. i ähvardanud ega tema suhtes vägivalda kasutanud ning M.V. i kambrist leitud võlakiri kajastab tegelikke tsiviilõiguslikke varalisi suhteid, millega anti A.Kv. ile võimalus likvideerida oma ammune võlg S. Martõštšenko ees.
  11. Tunnistajatena andsid käesolevat teemat puudutavaid ütlusi R.G. , T.T. , M.V. , S.J. , I.P. , A.S. ja V.M. . Ainsana neist toetavad süüdistust T.T. ütlused ning väga vähesel määral ka A.S. i ütlused. Samas T.T. üksnes vahendas A.Kv. i poolt talle avaldatut. Kas ja milline roll oli asjas T.T. l, pole teada. Küll aga oli T.T. töö paljuski n-ö niiditõmbaja oma – operatiivtöötajana võttis ta vastu tähtsaid otsuseid, muu hulgas selle kohta, millised kinnipeetavad kambrites koos olla saavad. Mingil põhjusel andis T.T. ainukesena S. Martõštšenko kohta negatiivsed ütlusi ning ainsana iseloomustas ta ka S. Martõštšenko ja A.Kv. i omavahelist suhtlust probleemsena. T.T. väitis, et S. Martõštšenko on kinnipeetavate hierarhias kõrgel kohal ja survestas füüsiliselt nõrka vanglahierarhias madalal astmel olnud omaette hoidvat A.Kv. i. Tõsi, A.S. ki kinnitas seda, A.Kv. eriti oma kambrist väljas ei käinud. Vangla videosalvestistelt aga ei nähtu, et S. Martõštšenko oleks A.Kv. i survestanud, temasse halvasti suhtunud või et neil oleks olnud konflikte. Vastupidi, nende suhtlus oli sõbralik, nad käisid vastastikku teineteise kambris, jalutasid koos koridoris ja veetsid koos aega. Kui A.Kv. i ütluste kohaselt tuli S. Martõštšenko
  12. septembril 2019 pärast nn poeringi tema juurde kaupa ära võtma võrguga, siis videosalvestise kohaselt läks S. Martõštšenko sinna valge esemega, milleks võis olla valge kilekott, ja juba siis oli selles kilekotis midagi väiksemõõtmelist sees. Mitmete tunnistajate sõnul oli kinnipeetavate vahel kaupade vahetamine tavaline. A.Kv. oli narkomaan, kes sai vanglas igapäevaselt ravi eesmärgil metadooni ning tal oli 17
(52)kalduvus valetada ja otsida endale kasu saamise eesmärgil soodsaid variante. Vangistuse ajal soovis A.Kv. enda autot maha müüa, aga et ta midagi kartnud oleks, ei nähtunud.
  1. R.G. ütles oma kohtueelses menetluses antud ütlustest kohtus lahti. Ta selgitas seda nii, et esialgu oli teisiti rääkimine talle kasulik, kuid nüüd tooks see teistele kaasa põhjendamatuid tagajärgi; eeluurimisel olid ütlused talle juba ette kirjutatud ja temalt oodati üksnes allkirjade panemist. Teisel ülekuulamisprotokollil ei ole R.G. i sõnul isegi tema allkirja. R.G. i kohtuistungil antud ütlusi ei ole alust tõendikogumist kõrvale jätta, kuna neist ei nähtu vastuolusid M.V. i, S.J. i, I.P. i, V.M. i, A.S. i ega S. Martõštšenko enda ütlustega.
  2. M.V. i väitel sai ta riisikarbist leitud paberilehe S. Martõštšenko käest, kes tuli sellega tema kambrisse ja andis üle. Paberi pani M.V. kohe ilma tagamõtteta riisipakki. Keegi ei palunud tal paberit ära peita. T.T. avaldas talle survet ja seetõttu või ta esialgu öelda paanikas olles paberilehe riispakki panemise kohta midagi muud. Kuskohast S. Martõštšenko selle paberi võttis, M.V. ei tea. M.V. i sõnul ei olnud S. Martõštšenko vanglas autoriteet, vaid samasugune kinnipeetav nagu teised.
  3. Kohus loeb R.G. i, M.V. i, S.J. i, I.P. i, V.M. i, A.S. i ja S. Martõštšenko ütlustega tõendatuks, et S. Martõštšenko ja A.Kv. i vahel arusaamatusi, konflikte, tülisid, vägivalla kasutamist või midagi kuritegelikku polnud. Nad suhtlesid omavahel nagu tavalised kinnipeetavad. Poest saadud kauba vahetamine oli tavapärane. Ka kassamüügi aruannete kohaselt soetasid nii A.Kv. kui ka S. Martõštšenko regulaarselt vangla poest kaupa. S. Martõštšenko andis A.Kv. ile kasutamata deodorandi ja sahhariini ning sai selle eest A.Kv. ilt vastu lihakraami ja võib-olla üht-teist veel. Valvekaamera salvestuse kohaselt sai S. Martõštšenkol
  4. septembril 2019 väikesemõõtmelise vahetuskauba. See on usutav: deodorandi ja sahhariini eest ei saanud S. Martõštšenko A.Kv. ilt kuigi palju kaupa. Süüdistuses toodud esemed – pähklikreem, tee „Auglu“, kohv „President“, 4 pakki lihapalle, majonees ja pakk riisi – ei oleks mahtunud videosalvestiselt nähtavasse valgesse kilekotti. Seega pole vähimalgi määral usutav, et S. Martõštšenko sai deodorandi ja sahhariini eest vastukaubaks kõik süüdistuses loetletud esemed. Ei ole alust kahelda S. Martõštšenko ütlustes, et ta sai vahetuskaubana lihakraami ja võib-olla veel midagi, näiteks teed. Osa A.Kv. i tellitud lihatoodetest võis koos väikse paki teega mahtuda väiksemõõtmelisse kilekotti.
  5. Kuna M.V. i ja S. Martõštšenko ütlustest nähtub, et S. Martõštšenko ja A.Kv. tundsid teineteist juba vabaduses viibimise ajast, on usutav S. Martõstšenko väide, et nad kohtusid A.Kv. iga vabaduses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise teemal ning S. Martõštšenko müüs selle tutvuse käigus A.Kv. ile
  6. aasta alguses järelmaksuga 2500 euro eest sõiduauto Hyundai.
  7. M.V. i, S.J. i, I.P. i, V.M. i ja S. Martõštšenko ütlustega on tõendatud, et A.Kv. il oli kalduvus valetada ja kelkida. Ta otsis pidevalt võimalust kasu saada ja raha teenida, sealhulgas pettusega. Taolistel asjaoludel on usutavad S. Martõštšenko ütlused, et A.Kv. võis hakata otsima võimalusi võlakirjast vabanemiseks, et seda ei saaks tema vastu kasutada. Samuti on usutav I.P. i väide, et A.Kv. luba kunagi kellegi „kinni, istuma“ panna – see haakub S. Martõštšenko ütlustes välja käidud versiooniga, et A.Kv. soovis 2500 euro suurusest võlast ja seda kajastavast võlakirjast selliselt vabaneda.
  8. S. Martõštšenko ütluses pole alust kahelda. Küll tuleb kahelda A.Kv. i kuriteoavalduses ja tema ütlustes kajastatu tõele vastavuses: kuriteoavaldusel ja ülekuulamisprotokollil olevaid allkirju ei pruukinud anda A.Kv. . Kaudselt viitab sellele, et A.Kv. i suhtes vägivalda ei kasutanud, seegi, et A.Kv. il pole fikseeritud mingeid kehavigastusi. Süüdistuse kohaselt algas väljapressimine, sh vägivald juba
  9. augustil
  10. Alles enam kui kuu hiljem pöördus A.Kv. 18
(52)väidetavalt T.T. poole ja andis uurimisosakonna peaspetsialisti A.M. u juures ütlused. A.Kv. i suhtlust T.T. ega A.M. uga salvestatud ei ole. A.Kv. sai igapäevaselt metadooniravi ja meditsiinitöötajad või valvurid oleks A.Kv. i kehavigastusi märganud. Ka oleks A.Kv. saanud selle igapäevase protseduuri käigus edastada teiste kinnipeetavate eest varjatult oma kaebused. Seda aga A.Kv. ei teinud. Seegi viitab, et keegi A.Kv. i suhtes vägivalda ei kasutanud ega ähvardanud teda.
  1. Et väljapressimissüüdistus on kunstlik, viitavad ka konkreetsed kuupäevad ja kellaajad süüdistuses – kuigi A.Kv. i kannatanuna ülekuulamise protokollist täpseid aegu ei nähtu. Võimalik, et kannatanu ütlusi püüti „klapitada“ vangla videosalvestistelt nähtuvaga. Samas aga videosalvestistelt süüdistuses kajastatud asjaolusid A.Kv. i suhtes füüsilise vägivalla kasutamise kohta ei nähtu. Videosalvestistelt ei nähtu ka seda, et A.Kv. tunneks kellegi eest hirmu või et S. Martõštšenko oleks olnud vägivaldne ning teised hoiduksid temast.
  2. Seega tuleb S. Martõštšenko väljapressimise süüdistuses õigeks mõista. Isegi kui poleks alust kahelda, et ülekuulamisprotokolli ja kuriteoavalduse allkirjastas tõesti A.Kv. , ei saaks kohus neile tõenditele siiski otsust rajada, sest KrMS § 15 lg 3 alusel kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Abi poleks ka tunnistaja T.T. ütlustest, sest tema teadis rääkida ainult seda, mida talle väidetavalt avaldas A.Kv. . (e) S. Martõštšenko süüdistus

§ 209lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ning 2 järgi 82.

S. Martõštšenkole kelmusekatse süüdistusse puutuvalt pole vaidlust selles, et

  1. septembril 2019 koostas S. Martõštšenko Tartu kohtumajale adresseeritud avalduse A.Kv. i vastu 2500 eurose võla tasumiseks.
  2. detsembri 2019 avalduses teatas A.Kv. Tartu Maakohtule, et ta ei tunnista S. Martõštšenko poolt tema vastu esitatud haginõuet. Tartu Maakohtu
  3. jaanuari 2020 määrusega peatati tsiviilasjas menetlus kuni kriminaalasjas nr 19922900012 menetluse lõppemiseni. Tartu Maakohtu
  4. novembri 2021 määrusega rahuldati S. Martõštšenko avaldus hagist loobumiseks ja tsiviilasjas lõpetati menetlus. Kuna väljapressimissüüdistuses mõistetakse A.Kv. õigeks, tuleb ta õigeks mõista ka kelmusekatset puudutavas süüdistuses. Tegemist oli tegelikult eksisteerinud võlasuhtega, mistõttu pole midagi kuritegelikku selles, et S. Martõštšenko hakkas seda võlga kohtu kaudu sisse nõudma. Midagi kuritegelikku pole selleski, et S. Martõštšenko on võlgu olemise asjaolusid enda hagis mõneti lihtsustanud, jättes sellest välja auto järelmaksuga müümise asjaolud: S. Martõštšenkol pole juriidilist haridust. (e) S. Martõštšenko karistus
  5. S. Martõštšenkole

§ 331

järgi karistuse mõistmisel arvestas kohus seda, et narkootilisi aineid sisaldavat pulbrit tarvitas S. Martõštšenko kaudse tahtlusega. Seda pulbrit polnud S. Martõštšenko endale ise tellinud ning ta ei andnud seda pulbrit ka kellelegi edasi. Need asjaolud vähendavad tema süüd. Narkomaanina ei suutnud S. Martõštšenko tarbimisahvatlusele vastu panna. Tarbitud pulbrist sai ta väga suure üledoosi ning seadis enda elu ohtu, vaakudes pikalt elu ja surma piiril. Seeläbi on ta paljuski oma karistuse juba kätte saanud. Karistust kergendab puhtsüdamlik kahetsus, mis väljendus enda süüd tunnistavate üksikasjalike ütluste andmises. 84. Tartu Vanglast antud iseloomustuste kohaselt on S. Martõštšenko püüdnud praeguse vangistuse ajal oma varasema kuritegeliku eluga lõpparveid teha. Ta on aktiivselt osalenud taasühiskonnastavates tegevustes, on läbinud sotsiaalprogrammid „Agressiivsuse asendamise treening“ ja „Igapäevane valik“ ning on osalenud sõltuvustemaatilistel loengutel, tagasilanguse 19

(52)ennetuse tugigrupis ja 12 sammu tugigrupis. Nende tegevuste tagasiside on S. Martõštšenko kohta positiivne. Vangistuse ajal on S. Martõštšenko omandanud ka keevitaja kutse ning on läbinud individuaalvestlused psühholoogi ja psühhiaatriga. Distsiplinaarrikkumisi ta sooritanud pole. 85. Seetõttu on õiguskorra kaitsmise ja S. Martõštšenko õiguskuulekuse suunas mõjutamise huvides piisav ühekuuline vangistus.

§ 65lg 2 alusel tuleb seda vangistust suurendada S.

Martõštšenkole Viru Maakohtu

  1. juuli 2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-5482 mõistetud vangistuse ära kandmata osa ehk 2 aasta 11 kuu ja 13 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks 3 aastat ja 13 päeva vangistust, mis kuulub kandmisele alates kohtuotsuse kuulutamisest. (III) Apellatsioon
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, paludes tühistada maakohtu otsus osas, millega A. Durnev mõisteti õigeks

§ 183lg 2 p 2 ja § 331 järgi ning S.

Martõštšenko

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2, § 183 lg 2 p-de 1 ja 2, § 214 lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-le 1 ja 2 ning § 120 lg 1 järgi, samuti S. Martõštšenkole

§ 331järgi mõistetud karistuse ja menetluskulude väljamõistmise osas.

Tühistatud osas palub prokuratuur teha uue otsuse, millega tunnistataks S. Martõštšenko ja A. Durnev kogu neile esitatud süüdistuse ulatuses süüdi. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. (a) Kohtuotsust üldiselt puudutavad argumendid

  1. Maakohtu otsus on vastuolus kõigi KrMS §-s 61 sätestatud tõendite hindamise reeglite ja põhimõtetega, mitmes küsimuses üllatuslik ja kallutatud ning eirab poolte võrdsuse põhimõtet.
  2. Süüdistatavate õigeksmõistmise tingis S. Martõštšenko ütluste ebaproportsionaalne eelistamine kõigile teistele tõenditele ja nende vahelistele elulistele seostele. Erinevalt S. Martõštšenko ja tema sõpruskonna ütluste a priori tõeseks lugemisest viitab kohus prokuröri argumentidele läbivalt kui tõendamata väidetele. Lisaks nimetab kohus prokuröri poolt kohtuistungil vahetult tuvastatud asjaolude valguses süüdistuse korrigeerimist prokuratuuri ebakindlaks käitumiseks süüdistuse põhjendatuse osas. Kohtu seesugune käsitlus on mõistetamatu. Kohus alavääristab kõiki prokuröri faktipõhiseid argumente ja loeb tõeseks süüdistatavate ning nende kaaskondlaste huvipõhised väited vangla elu korralduse ja toimimise kohta.
  3. Kohtuotsuses on üksikasjalikult kajastatud S. Martõštšenko emotsionaalseid pretensioone eeluurimise suhtes ning on ära toodud tema laimava iseloomuga väited, justkui oleks kinnipidamiskoha operatiivtöötajad K.V. i, A.M. k ja T.T. teinud läbi survestamise ja hirmutamise n-ö karjääri. Seejärel resümeerib kohus, et nõustub üldjoontes süüdistatavate seisukohtadega. Sama mustrit järgib kohus R.G. i positsiooni käsitlemisel, leides, et kuigi tema ristküsitluse käigus tuli ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada valdav osa tema eeluurimisel antud ütlustest, saab siiski tõsiseltvõetavaks ja kasutuskõlbulikuks lugeda tema kohtus antud ütlusi, mis muu hulgas hõlmasid väidet, et kohtueelse menetluse ütlused olevat talle juba enne ütluste andmist ette kirjutatud ja et ühel ülekuulamise protokollil ei olevat isegi tema allkiri õige. Kohus on läinud S. Martõštšenko ja tema lähikonna kohtus antud ütluste eelistamisega isegi nii kaugele, et on nimetanud neid omavahel haakuvate tõendite kogumiks, mille usaldusväärsuses pole alust kahelda. Vanglatöötajate ütlusi, videosalvestisi, jälitusprotokolle ja teisi dokumentaalseid tõendeid analüüsides on kohus seadnud nende hindamiskriteeriumiks selle, kuivõrd need sobituvad S. Martõštšenko ja tema sõpruskonna väidetega. Isegi tõendeid eraldivõetuna hinnates on kohus püüdnud leida S. Martõštšenko kaitseversiooni toetava tõlgenduse. Näiteks leidis kohus A.P. i 20

(52)ütlusi analüüsides, et ähvardus ei saanud olla kuigi tõsine ja reaalne, sest inimese rusikas käsi võib püsti olla mitmel põhjusel.
  1. Tõendite hindamise reegleid on kohus täielikult eiranud ka seoses T.T. ütlustega. T.T. püüdis võimalikult üksikasjalikult ja analüütiliselt selgitada narkosõltlaste mitmetahulisi käitumismustreid ning inimsuhteid, ent kohus leidis, et T.T. ütlused on kõikunud ühest äärmusest teise. Lisaks on kohus omal initsiatiivil seadnud kahtluse alla A.Kv. i allkirjade autentsuse ning pidanud võimalikuks seostada seda T.T. ütluste kahtluse alla seadmisega isegi sellises vormis, et on otsuses väitnud, et kuivõrd mingil põhjusel on A.Kv. i koostatud paberitel tema nimel antud allkirjad erinevad, tõusetub küsimus, milline roll on selles olnud n-ö niiditõmbajal T.T. l. Seejärel väljub kohus isegi süüdistust kahtluse alla seadva analüüsi mõistetavatest piiridest, märkides järgmist: „Mingil põhjusel on T.T. ütlused ainukesena Sergei Martõštšenko aadressil negatiivsed ja kirjeldavad ka Sergei Martõštšenko ja A.Kv. i suhtlust negatiivselt. Asjas üle kuulatud teiste tunnistajate, R.G. i, M.V. i, S.J. i, I.P. i, V.M. i ja A.S. i ütlustest ei nähtu kusagilt, et Sergei Martõštšenko ja A.Kv. i igapäevases suhtluses oleks olnud probleeme, konflikte, midagi kuritegelikku või väljapressimisele viitavat.“ Kohus ignoreeris täielikult tõsiasja, et T.T. kui asjast isiklikult mittehuvitatud vanglatöötaja ütlused haakuvad ennekõike A.Kv. i ütlustega talle osaks saanud väljapressimise kohta. Lisaks on kohus ühe tunnistaja ütluste tegelikku sisu isegi moonutanud: tegelikult haakuvad A.S. i ütlused oma põhiolemuses A.Kv. i ja tunnistaja T.T. ütlustega. Ka on kohus teinud lubamatult kaugeleulatuvaid järeldusi videosalvestiste pinnalt ning on tagatipuks omistanud S. Martõštšenkot toetavatele kinnipeetavatele eksperdi rolli, lugedes tõendatuks tegelikkusele mittevastava nägemuse, justkui ostaks kinnipeetavad pidevalt üksteisele asju ja kasutaks üksteise vahendeid. Nii ignoreeris kohus täielikult A.S. i selgitust, et selline käitumine oli uue kinnipeetava suhtes äärmiselt tavatu. S. Martõštšenko ütluste tõe mõõdupuuks võtmine saavutas kulminatsiooni väljapressimise ja kelmuse süüdistustes käsitletavate varaliste nõuete seaduslikuks lugemisega, kui kohus on otsustanud kannatanu ja vanglatöötajast tunnistaja T.T. ütlusi täielikult eirata ning tõdeda ainult S. Martõštšenko ütlustele tuginedes, et S. Martõštšenko võlanõue A.Kv. i vastu tekkis sellest, et A.Kv. jättis S. Martõštšenkole auto eest 2500 eurot tasumata.
  2. S. Martõštšenkot toetav käsitlus tuleb selgelt esile ka narkootikumide tarvitamise eest karistuse mõistmisel. Küüniliselt mõjub kohtu tõdemus, et S. Martõštšenko süüd tunnistavate üksikasjalike ütluste andmist tuleb käsitleda puhtsüdamliku kahetsusena, mis kujutab endast karistust kergendavat asjaolu. S. Martõštšenko eitas kõiki tegusid peale uimastite tarbimise, mida tal oli üledoosi tõttu võimatu vältida.
  3. Prokurör püüdis vastavalt kohtuistungil tõusetunud kahtlustele nende kontrollimiseks esitada täiendavaid asjakohaseid tõendeid, kuid kohus on enamuse neist taotlustest rahuldamata jätnud. Nii esitas prokurör kohtule taotluse kuulata üle R.G. ki Lätis üle kuulanud uurija A.M. k, kes saanuks anda ütlusi selle kohta, mida R.G. talle sellel kohtumisel ütluste muutmise kavatsuse ja põhjuste kohta rääkis. Kohus jättis taotluse ebakohastel põhjustel rahuldamata. Seejärel taotles prokurör R.G. i ülekuulamise protokollide vastuvõtmist dokumentaalsete tõenditena, et tõendada esiteks ülekuulamise läbiviimise aega, tunnistaja kinnitusi ning tema allkirjade sarnasust mõlemal protokollil ning välistada R.G. i väited, justkui oleks tema allkirja võltsitud. Kohus keeldus ka mainitud protokollide vastuvõtmisest. Kahtluse tõstatamise korral peab aga olema võimalus tõendada, kus, millal ja kelle osavõtul mingi menetlustoiming aset leidis. Kohus viitas neid protokolle vastu võtmata jättes ka sellele, et ta ei saa asuda eksperdi rolli, ent A.Kv. i allkirjade osas kohus omaalgatuslikult just eksperdi rolli asuski. Viimaks taotles prokurör R.G. i karistusregistri väljatrüki vastuvõtmist sisustamaks jälitustoimingu käigus talletatud R.G. i ja O.R. i vestlust
  4. jaanuaril 2020 toimunud lühiajalisel kokkusaamisel. Kõnealuse vestluse sisu 21
(52)mõistmiseks on oluline teada, mis ajal viibis R.G. vangistuses ja mis ajal vabaduses. Tegemist on kaudse tõendiga, mille esitamise vajadust ei oleks tekkinud, kui R.G. ei oleks kohtus oma ütlusi muutnud. Kohus jättis tõendi kõrvale kui ebavajaliku ning leidis, et jälitustoimingu protokolli oleks saanud prokurör sisustada, kui oleks R.G. i selle kohta küsitlenud. Kohus jättis aga tähelepanuta, et R.G. ei ole S. Martõštšenko osas usaldusväärne tõendiallikas: tema kohtus antud ütlused olid peaaegu tervikuna vastuolus kohtueelselt antud ütlusega, mistõttu oli prokurör sunnitud tema kohtueelses menetluses antud ütlused avaldama. Kuigi ei ole võimalik tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele, on ütluste avaldamise abil siiski võimalik aru saada, et R.G. muutis oma ütlusi just S. Martõštšenkot ja A. Durnevit süüstavas osas. Seepärast ei olnud põhjust käsitleda R.G. i usaldusväärse tõendiallikana ka 31. jaanuaril 2020 toimunud vestluse kohta, mis puudutas S. Martõštšenkot ja K.L. ut. 93. K.L. keeldus kohtus ütluste andmisest oma abikaasa S. Martõštšenko vastu, misjärel taotles prokurör kohtult K.L. u kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmist. Kohus jättis prokuröri taotluse mõistetamatutel põhjustel rahuldamata. (b) S. Martõštšenko süüdistus

§ 184järgi 94.

S. Martõštšenko ega tema kaitsja pole vaidlustanud asjaolu, et K.L. saatis süüdistuses kajastatud kirjad Tartu Vanglasse. K.L. on sünteetilist kannabinoidi sisaldavate paberilehtede vanglasse saatmises süüdi tunnistatud. Sellest hoolimata jõudis kohus seisukohale, et K.L. neid kirju vanglasse ei saatnud. Sellest, et K.L. ütluste andmisest keeldus, ei saa järeldada, et K.L. kirjade saatmist eitab. Pole mingit alust väita, et K.L. ei saatnud

  1. detsembril 2018 S. Martõštšenkole tema (st K.L. u) nime ja elukoha aadressi kandvat kirja. K.L. ku alaline elukoht võib tõesti olla X, ent K.L. oli kirja saatmise ajal Tallinnas Kopli ametikoolis. Kirja saatmist K.L. u poolt ei välista see, et K.L. u DNA-d S. Martõštšenkole saadetud narkoainet sisaldanud paberilehelt ei leitud. See paberileht oli väikses ümbrikus, mis omakorda oli pandud teise, suuremasse ümbrikusse, millele olid märgitud saatja ja saaja andmed. Niisiis edastati K.L. ule S. Martõštšenkole edasisaatmiseks paberileht, mis juba oli ühte ümbrikusse pakendatud ja K.L. sellest ümbrikust seda paberilehte välja ei võtnud. Ka välist ümbrikku puudutas K.L. ilmselt vaid lühikest aega. Lisaks on oluline, et seda välist ümbrikku käitles hulgaliselt inimesi, alates postkontori töötajatest ja kirjade laialivedajast kuni vanglaametnikeni. Seetõttu on loogiline, et sellelt ümbrikult K.L. u DNA-d ei leitud.
  2. Kohtu selgitus, kuidas võis K.L. u DNA sattuda A.K. ile adresseeritud kirjas olnud paberilehele, on äärmiselt vähetõenäoline. K.L. u DNA leidmine sellelt paberilehelt saab tähendada üksnes seda, et just K.L. käitles viidatud kirjas (ümbrikus) olevaid lehti: pakendas need ümbrikusse, millele kirjutas saaja ning saatja andmed.
  3. Tegelikult võib isegi kohtuotsusest lähtuvalt nentida, et mõlemad kirjad on saatnud üks ja sama isik: ka kohus tunnistab, et mõlemal ümbrikul olev käsikirjaline tekst on sarnane, mõlemad kirjad postitati Tallinna postkontoris samal kuupäeval ning mõlemas kirjas on identne Buddha kujutisega pilt. Kui ühel kirjal olid K.L. u andmed, sh tema tegelik elukoha aadress, mis ei saa juhuslikule Tallinnas viibivale inimesele teada olla, ning teises kirjas oli paberileht, millelt leiti K.L. u DNAd, saab täiesti kindlalt öelda, et mõlemad kirjad saatis vanglasse K.L. . Seda väidet toetab ka asjaolu, et A.K. ile saadetud kirja puhul kasutati valenime T.T. ning sellelt välja mõeldud isikult sai S. Martõštšenko kirja ka
  4. detsembril 2018 – ja vastuse sellele kirjale saatis S. Martõštšenko K.L. ule. T.T. ile ei ole S. Martõštšenko kordagi kirjutanud. 22

(52)
  1. S. Martõštšenko möönis kohtus, et K.L. võis need kirjad Tartu Vanglasse saata omal algatusel. Selline versioon ei ole usutav. K.L. oli
  2. aasta detsembris kõigest 19-aastane kriminaalkorras karistamata inimene. Ei saa uskuda, et niisugune isik saadaks omal initsiatiivil oma narkosõltlasest abikaasale vanglasse narkootikume. Usutav on aga see, et paadunud narkomaan ja kurjategija S. Martõštšenko kasutas oma tahtmise saamiseks ära noort tütarlast.
  3. Ka S. Martõštšenko kirjavahetus D.Z. i ja D.P. aga tõendab, et narkootikumide vanglasse saatmine toimus S. Martõštšenko korraldamisel. Kohus isegi nentis, et neis kirjades on jutuks saadetised-postkaardid, nende maitsmine ning valmistamise ebaõnnestumised ja nende omavahel vahetamisega seonduv. Sellegipoolest jõudis kohus järeldusele, et midagi praeguse süüdistuse jaoks olulist sellest kirjavahetusest ei selgu. Sellega seoses pidas kohus tähtsaks, et kõnealune kirjavahetus leidis aset 3–4 kuud pärast Buddha-kujutistega kirjade vanglasse saatmist. Kohtu selline seisukoht jääb täiesti eluvõõraks. Sisuliselt leiab kohus, et S. Martõštšenko tegevus ei saanud olla jätkuv, sest jätkuvas tegutsemises ei ole S. Martõštšenkole süüdistust esitatud. S. Martõštšenko kirjavahetus D.Z. i ja D.P. aga aga tõendab seda, et S. Martõštšenko tegevus oligi jätkuv: kirjades on juttu samal spetsiifilisel viisil käideldavast ja tarvitatavast ainest, mis saadeti Tartu Vanglasse
  4. aasta detsembris. Kirjadest nähtuvalt D.Z. ile ja D.P. ale narkoaine edastamisel midagi ebaõnnestus, mistõttu ei olnud alust esitada sellega seoses kellelegi uimastite käitlemise süüdistust. Sellest hoolimata on tegemist kaalukate modus operandi’t iseloomustavate tõenditega.
  5. Eeltoodu valguses on võimalik üheselt väita, et K.L. saatis S. Martõštšenko korraldamisel sünteetilist kannabinoidi sisaldavad paberilehed Tartu Vanglasse. (c) S. Martõštšenko ja A. Durnevi süüdistus

§ 183ning § 331 järgi 100.

Kohus tuvastas, et

  1. jaanuaril 2019 oli S. Martõštšenkol, A. Durnevil ja P.N. ul narkootikumide üledoosi tunnused ja et A. Durnevi uriinist tuvastati karfentanüül, furanüülfentanüül ja metadoon ning verest furanüülfentanüül ja metadoon. Seejärel jõudis kohus aga täiesti uskumatutel põhjustel veendumusele, et kriminaalasjas esineb kõrvaldamata kahtlus selle osas, kuidas need ained A. Durnevi organismi said. Kohus pidas tõsimeeli võimalikuks, et narkootilised ained levivad vanglas laialdaselt toidu-joogi kaudu. Sellele veendumusele jõudis kohus S. Martõštšenko telefonikõne pinnalt, milles kõne osalised lõõpivalt ja irooniliselt rääkisid sellest, mida tehti P.N. uga („Petrjuhaga“) pärast seda kui ta oli saanud üledoosi ning paigutatud lukustatud kambrisse. Niisiis ei räägitud A. Durnevist. Kohus ei adunud päris hästi, et kõne tegelikust sisust said aru ainult kõne osalised. S. Martõštšenko-sarnase taustaga inimesed ei räägi vangla telefoni kasutades avameelselt oma kuritegudest. Lausa uskumatu on kohtu järeldus, et uimastid, sh sedavõrd ohtlikud nagu karfentanüül, võiksid vanglas levida toidu kaudu. Kui narkootikumid oleksid olnud toidu sees, poleks võimalik selgitada seda, et joobetunnused tekkisid vaid A. Durnevil ja P.N. ul, mitte aga teistel sama toitu söönud inimestel. Seejuures tunnistas P.N. ise, et tarvitas narkootikume. Vangla rangelt kontrollitud keskkonnas võivad narkootikumid sattuda kinnipeetavate organismi vaid tarvitamise tulemusena.
  2. Prokuratuur leiab, et olemasolev tõendikogum on piisav, et tõendada S. Martõštšenko ja A. Durnevi süüd neile

§ 183ning § 331 järgi esitatud süüdistustes.

Kui arvestada lisaks K.L. u kohtueelses menetluses antud ütlusi, saab eelnev tõendikäsitlus veelgi kinnitust. (d) S. Martõštšenko süüdistus

§ 214lg 2 p 1 ning § 209 lg 2 p 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi 23

(52)
  1. A.Kv. kirjeldab juhtunut identselt oma kuriteokaebuses, ütlustes ja hiljem kohtule esitatud vastuses hagiavaldusele. A.Kv. i ütluste tõele vastavust saab hinnata kaudsete tõendite abil. Seetõttu on olulised T.T. ütlused: T.T. pidi tagama vanglas turvalisuse ja selgitama välja õigusrikkumiste asjaolud. Ei ole mingit põhjust arvata, et T.T. polnud erapooletu.
  2. T.T. ütlused ja M.V. i kambrist leitud võlakiri toetavad A.Kv. i versiooni. Eriti olulised on kolm aspekti: T.T. ütluste kohaselt karjus S. Martõštšenko osakonnast äraviimisel kaaskinnipeetavatele, et midagi (võlakiri) hävitataks; võlakiri leiti riisipakki peidetuna kolmanda isiku kambrist; võlakiri sisaldas tavatut ja kindlasti mitte kinnipeetavate vahelisele olmesuhtlusele iseloomulikku klauslit „Selle allkirjalehe kirjutamisel ei ole minule osutatud moraalset ega füüsilist survet. Kogu teksti olen kirjutanud mina isiklikult. Pretensioone kellegi suhtes ei ole.“ Autentset vabatahtlikult koostatud tõele vastavat võlakirja ei ole mingit põhjust peita, hävitada ega rõhutada vägivalla puudumist. Küll aga viitavad need asjaolud sellisele n-ö konksu otsa võtmisele, nurka surumisele ja survestamisele nagu A.Kv. on kirjeldanud.
  3. A.Kv. i ütlusi väljapressimisega soetud sündmuste kohta kinnitavad ka tema omakäelised ülestähendused, mida ta tegi jooksvalt enne ametnike poole pöördumist ja mille ta andis uurijatele üle.
  4. Seletamatul põhjusel eiras kohus käsitletud tõendite sisemist loogikat ja seadis omaalgatuslikult kahtluse alla mitte ainult A.Kv. i ütluste sisu, vaid ka tema osavõtul koostatud dokumentide autentsuse, allkirjade õigsuse ja seeläbi ka vanglatöötaja T.T. ütlused. Viimase suhtes sisuliselt tõendite fabritseerimise kahtlusele vihjates eksis kohus isikulise tõendiallika hindamise ühe peamise põhimõtte vastu: T.T. ütlusi kahtluse alla seades ei osutanud kohus ühelegi põhjusele, miks peaks kogenud õiguskaitsetöötaja valetama. Puudub igasugune põhjus T.T. ütluste tõepärasuses kahelda: T.T. täitis lihtsalt oma tööülesandeid.
  5. Kinnipeetavate jõuvahekordi ja käitumismustreid oskavadki kõige paremini hinnata vangla julgeolekutöötajad. Vangla julgeolekuspetsialisti mitmekülgsete teadmiste ja tähelepanekute kogumil tuginevaid järeldusi ei ole kohane kahtluse alla seada sellisel viisil, nagu kohus on seda püüdnud teha: vaadates vangide eluosakonnas liikumise hääletuid videosalvestusi ning tehes selle pinnalt järeldusi, kuidas isikud omavahel läbi saavad, millised on nende suhted ja jõuvahekorrad. Vangla avalike ruumide kaamerate olemasolu on vangidele hästi teada ja seetõttu ei eksponeerita oma tegelikke hoiakuid, agressiivsust ja kaaskinnipeetavate survestamist kaamerate vaateväljas. Kaamerate vaatevälja jäävad vaid emotsioonide pinnalt tekkinud konfliktid.
  6. Oma kaitseversioonide kinnitamiseks taotlevad kohtu all olevad kinnipeetavad sageli enda suhtes sõbralike või endast sõltuvuses olevate kaaskinnipeetavate ülekuulamist. Nii püütakse ütluste hulgaga kaaluda üles kannatanu või vanglaametniku ütlusi. Õnneks ei ole kohtupraktika seni eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Ka praegu kutsuti S. Martõštšenko taotlusel välja rida kinnipeetavaid eesmärgiga A.Kv. i halvustada ning kirjeldada tema ja S. Martõštšenko suhteid kohtualusele kasulikul viisil. Samas aga on S. Martõštšenko kutsutud tunnistajate hulgas inimene, kelle ütlused haakuvad üldjoontes T.T. omadega. A.S. i ütlustest selgub, et A.Kv. oli omaette hoidev kinnipeetav, kes eriti kambrist väljas ei käinud ja teiste kinnipeetavatega kuigivõrd ei suhelnud ning kellel ei olnud poest ostmiseks raha. Samuti ütles A.S. , et A.Kv. oli sektsioonis uus ja uute kinnipeetavatega kaupade vahetamine on tavapäratu. Teised S. Martõštšenko nimetatud tunnistajad aga väitsid, et A.Kv. osales aktiivselt n-ö vahetuskaubanduses. Paraku jäi kohtul tähelepanuta, et A.Kv. il ei olnud selleks piisavalt raha. Kahe kuu vältel laekus A.Kv. i vabakasutuskontole kõigest 30 eurot. Sel ajal, kui A.Kv. oli S. Martõštšenkoga ühes osakonnas, sai ta poest kaupa ainult ühel korral ning sel korral võttis S. Martõštšenko temalt enamuse tooteid 24
(52)ära. Seega ei ole võimalik, et A.Kv. vahetas paar korda S.J. iga poest ostetud kaupu. Eeltoodust tulenevalt ei saa uskuda ka S.J. i ja V.M. i väiteid, et A.Kv. oli sotsiaalselt väga aktiivne, suheldes paljude kinnipeetavatega, muu hulgas oma kuritegelikest plaanidest ja tegi palju vahetuskaupa.
  1. A.Kv. i allkirjade autentsuse üle spekuleerides näitas kohus üles erakordset ebajärjekindlust. Kohus kontrollis mitmeid asjaolusid ise: nt tutvus rahvastikuregistriga puutuvalt T.T. isse ja P.S. i. Samas aga nentis kohus seoses A.Kv. iga, et kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt ei saa ta omaalgatuslikult ekspertiisi määrata ja seetõttu tuleb kohtul tekkinud kahtlused tõlgendada S. Martõštšenko kasuks. Samas aga kellelgi teisel peale kohtu enda dokumentide autentsuse ja allkirjade samasuse üle kahtlusi ei tekkinudki. Seega ei järginud kohus võistleva menetluse põhimõtteid, sest kaitsja ega S. Martõštšenko neid dokumente ei vaidlustanud. Ka ei väljendanud kohus asja arutamise käigus kordagi neid kahtlusi. Niisiis ei saanudki prokurör ekspertiisi tegemist taotleda. Seda silmas pidades jäi eriti arusaamatuks, miks ei rahuldanud kohus prokuröri taotlust kuulata üle A.Kv. i üle kuulanud uurija A.M. k. Praegugi piisaks A.M. u ülekuulamisest ja ekspertiisi poleks vaja teha. Inimesed, kelle jaoks dokumentide koostamine ja allkirjastamine ei ole igapäevaseks tegevuseks, ei omista allkirja detailsusele nii palju tähendust kui nt juristid. Seega ei pruugi isiku allkiri olla peensusteni väljakujunenud ja alati visuaalselt ühesugune. Kahtlus kellegi allkirja autentsuses peaks prokuröri hinnangul tuginema ka muudele asjaoludele. Praegu selliseid asjaolusid ei ilmne.
  2. S. Martõštšenko läks isegi nii kaugele, et hakkas olematut võlga nõudma välja kohtu kaudu nn kolmnurkkelmuse teel. S. Martõštšenko modus operandi oli erakordselt hulljulge ja selle lahutamatuks osaks on järjepidev ning kõigutamatu valetamine oma eesmärkide saavutamiseks. Kahjuks avaldas see valetamine maakohtule mõju. Kohus luges ainuüksi S. Martõštšenko ütlustega tõendatuks automüügi S. Martõštšenko ja A.Kv. i vahel ning võlgnevuse olemasolu, välistades täielikult kõik pettuse, vägivalla ja sunniga seonduva. S. Martõštšenko ütlused aga pole usutavad. Enne viimast vangistust mõnda aega vabaduses viibinud S. Martõštšenko väidab, et ta tutvus kunagi
  3. aasta jaanuarist kuni märtsini A.Kv. iga ning müüs talle auto, aga selle eest raha ei saanud. Võõrale narkosõltlasele sellisel viisil auto müümine on äärmiselt ebatõenäoline. Ka ei viita miski S. Martõštšenko hilisemas käitumises automüügitehingule. Ka riisipakist leitud võlakirjas ei ole sõnagi juttu automüügitehingust. Sellest ei kõnelda midagi ka kohtule esitatud hagiavalduses. Kriitikat ei kannata kohtu viitamine sellele, et S. Martõštšenko võis hagi aluseks olevaid asjaolusid lihtsustada. Hagiavalduses väidetakse üheselt, et S. Martõštšenko andis
  4. aastal A.Kv. ile sularahas 2500 eurot laenuks. Auto müümine ja raha laenamine on täiesti erinevad asjad. Niisiis mõtles S. Martõštšenko legendi automüügitehingust välja kohtuistungi tarbeks. Et S. Martõštšenko kohtus valetas, kinnitab ka tema A.Kv. iga tutvumist ja sõiduki müüki puudutavate ütluste äärmine umbmäärasus: ta ei oska öelda, mis ajal ta täpselt A.Kv. iga tutvus, kus toimusid nende kohtumised, kus ja mis ajal ta sõiduki A.Kv. ile üle andis jpm. Transpordiameti andmetel võõrandati kõnealune sõiduk juba
  5. märtsil
  6. Ei ole eluliselt usutav, et igapäevaselt autosid mitte müüv inimene ei mäleta müügi kohta mitte midagi. Oluline on seegi, et A.Kv. kinnitas nii ülekuulamisel kui ka hagiavaldusele vastates, et enne
  7. aasta augustikuud, mil ta S. Martõštšenkoga ühte eluosakonda paigutati, ta S. Martõštšenkot ei teadnud.
  8. Vägivalda kasutades välja pressitud võlatunnistusele tuginedes väitis S. Martõštšenko hagiavalduses, et andis
  9. aastal A.Kv. ile sularahas laenuna 2500 eurot, mida A.Kv. tagasi ei maksnud. Seda tehes esitas S. Martõštšenko kohtule teadvalt valeandmeid, lootes, et kohus hagi rahuldab ning ta saab otsuse alusel pöörata sissenõude A.Kv. i varale – kuldketile või sõidukile, mille arestimist S. Martõštsenko hagi tagamiseks ka taotles. Need hagi tagamise taotlused näitavad üheselt, et S. Martõštšenko eesmärk oli see raha kätte saada. 25
(52)(e) Sergei Martõštšenko süüdistus

§ 120järgi 111.

Vaidlust ei ole selles, et S. Martõštšenko ei soovinud A.P. iga ühes kambris viibida ja tegi jõupingutusi selleks, et A.P. kambrist eemaldataks. S. Martõštšenko küsitlemise käigus õnnestus prokuröril esile tuua ka tema sellise käitumise motiiv: vangid seostasid A.P. i homoseksuaalse käitumisega ja sellise inimesega ühes kambris olemine võis kahjustada S. Martõštšenko positsiooni vanglahierarhias – S. Martõštšenkot oleks võidud hakata pidama „kukeks“. A.P. i sõnul soovis S. Martõštšenko temast vabaneda ähvardamise teel, öeldes A.P. ile, et kui ta valvurit ei kutsu ja enda ümberpaigutamist ei nõua, saab ta peksa – ja seda nõudmist toetas S. Martõštšenko rusika tõstmisega. Kohtuotsuses märgitakse, et S. Martõštšenko ütluste kohaselt üritas ta A.P. i ümberpaigutust saavutada kultuursete vahenditega. Samas kirjeldas S. Martõštšenko erinevaid meetodeid, mida on vanglas kasutatud soovimatust kambrikaaslasest lahti saamiseks: veenide lõikamine või valvuri ründamine. Lisaks täpsustas S. Martõštšenko, et vanglatöötajad ei reageeri tavalisele ümberpaigutamise palvele. Niisiis selgitas S. Martõštsenko tegelikult ise, et kellegi ümberpaigutamiseks on vaja korda rikkuda. Seega saab öelda, et A.P. ei ole ähvardust välja mõelnud. S. Martõštšenko hoopis sundis A.P. i tegema kõike endast olenevat, et sellest kambrist lahkuda. Et A.P. tundis end ohustatuna ja palus seetõttu ümberpaigutamist, kinnitas ka A.P. i vahetuid reaktsioone ja meeleseisundit tajunud julgeolekutöötaja T.T. . Seega on A.P. i ja T.T. ütlustega, kuid valdavas osas ka S. Martõštšenko enda ütlustega tõendatud, et ümberpaigutuse saavutamiseks ähvardas S. Martõštšenko A.P. i vägivalla kasutamisega. 112. S.V. e tunnistajana ülekuulamisest loobumine ei olnud kerge otsus. Selle tingis tõsiasi, et hoolimata jõupingutustest ei õnnestunud prokuröril S.V. e kohtuistungist osavõttu tagada. Samas ei kujuta S.V. e ütlused endast sellise kaaluga tõendit, mille uurimata jätmine välistab tõe tuvastamise. S.V. e võib küll teada üht-teist A.P. i ja S. Martõštšenko omavahelisest läbisaamisest, kuid ta ei olnud vahetult kuriteosündmuse juures, ei näinud ega kuulnud seda pealt ning oleks seetõttu ainult kaudseks tõendiallikaks. (f) Karistused 113. S. Martõštšenkole karistust mõistes arvestas kohus puhtsüdamlikku kahetsust, mida S. Martõštšenko kohtumenetluses tegelikult ei avaldanud, ning muid ebakohaseid asjaolusid nagu üledoosi saamist ja elu-surma vahel vaakumist. Narkootikumidesse puutuvalt mõjutavad S. Martõštšenko süü suurust ennekõike narkootilise aine erakordselt suur kogus (süüdistus

§ 184

järgi) ning vanglasse toimetatud narkootikumide ohtlikkus (üledoosid,

§ 183järgne süüdistus).

S. Martõštšenko kasutas ära oma abikaasat ja kiindumussuhet. Ka on S. Martõštšenkot korduvalt narkokuritegude eest (sanktsiooni alammäära lähedaselt) karistatud, kuid sellest olenemata jätkas ta isegi vanglas olles narkokuritegude toimepanemist.

§ 331järgse karistuse alamääras muudab põhjendamatuks juba see, et S.

Martõštšenko pani narkokuriteo toime karistuse kandmise ajal kinnipidamiskohas. Peale selle sooritas kõige raskema varavastase kuriteo, st väljapressimise. Väljapressimine on olemuslikust küüniline ja julm: see avaldab kannatanu psüühikale nii intensiivset survet, et kannatanu kahjustab end teadlikult. Vanglas, kus inimete valikuvabadused on niigi piiratud, mõjub selline survestamine ja allutamine veel eriti ruineerivalt. A.S. i ütluste kohaselt oli A.Kv. endasse tõmbunud. T.T. väitel oli A.Kv. suures mures ja depressiivne. Väljapressimine võib omada inimese psüühikale ka pöördumatut mõju. Praegu võttis 30ndates eluaastates A.Kv. endalt ise elu. Kuigi enesetappu ei saa S. Martõštšenkole õiguslikult inkrimineerida, annab see siiski A.Kv. ile ühe napi võimaluse õigusemõistmiseks enda eest. Ka kinnitab see suitsiid T.T. ütlusi A.Kv. i depressiivse meeleseisundi kohta. S. Martõštšenko kohtusaalis kõlanud valed aga näitavad ilmekalt, et ta on valmis kannatanut halvustama isegi pärast 26

(52)tema surma. Selline küünilisus võimaldab teha järelduse, et S. Martõštšenko on senini ohtlik, tema süü on suur ning seda tuleb arvestada ka karistusmäära valikul.
  1. A. Durnevile tuleb mõista sanktsiooni keskmise määra lähedane karistus. Leebemat karistust ei võimalda A. Durnevile mõista see, et ta seadis uimastite levitamisega ohtu ka teise isiku elu ja tervise. Võimalik on jätta A. Durnevi karistus tingimisi kohaldamata: A. Durnev on nüüdseks vanglast vabanenud ja kuriteod leidsid aset mitu aastat tagasi. (IV) Menetlus ringkonnakohtus
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. veebruari 2023 määrusega jäeti rahuldamata prokuratuuri taotlus kuulata A.M. k tunnistajana üle. Kohtukolleegium leidis, et A.M. u ülekuulamine pole vajalik, kuna tema ütlustel poleks KrMS § 286¹ lg 1 mõttes tõenduslikku väärtust.
  5. märtsil 2023 toimus Tartu Ringkonnakohtus kohtuistung. Prokuratuur esitas taotluse määrata (surnud) A.Kv. iga seonduv käekirjaekspertiis, et teha selle abil kindlaks, kas A.Kv. i nime kandvatele dokumentidel on tema allkirjad. Ühtlasi palus prokuratuur teise astme kohtul tõendina vastu võtta K.L. u kohtueelses menetluses antud ütlused ning R.G. i ülekuulamisprotokollid ja (viimase) karistusregistri väljatrükk. Kaitsjad vaidlesid mõlemale taotlusele vastu ning palusid kohtukolleegiumil need rahuldamata jätta. Ringkonnakohus rahuldas prokuröri taotlused ja võttis täiendavad tõendid kriminaalasja juurde.
  6. Tartu Ringkonnakohtu
  7. aprilli 2023 määrusega määrati A.Kv. iga seonduv käekirjaekspertiis.
  9. mail 2023 esitas prokuratuur taotluse kuulata ringkonnakohtu istungil üle vanglaametnik T.T. ning S. Martõštšenko. Prokuratuur viitas oma taotluses värskele Riigikohtu seisukohale, mille järgi on isikulise tõendiallika täiendav ülekuulamine vajalik juhul, kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse kellegi ütluste usaldusväärsusele anda oluliselt erinev hinnang (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. mai 2023 otsus asjas nr 1-20-2143/156).
  12. juunil 2023 laekus ringkonnakohtule ekspertiisiakt nr 23E-DK
  13. Ekspertide hinnangul on
  14. septembri 2019 kuupäevaga A.Kv. i ülekuulamise protokolli lehekülgedele 1–5,
  15. septembri 2019 kuupäevaga ruudulisele paberile,
  16. septembri 2019 kuupäevaga valgel paberil kirja viimasele leheküljele ja koopiana esitatud
  17. septembri 2019 kuupäevaga tellimuslehele kirjutanud tõenäoliselt alla üks ja sama isik ehk A.Kv. . Seda, kas
  18. septembri 2019 kuupäevaga ruudulisele lehele kirjutatud võlatunnistusele on pannud allkirja A.Kv. , ei ole ekspertidel võimalik määrata. Tekstid
  19. septembri 2019 kuupäevaga kannatanu ülekuulamise protokolli viiendal leheküljel,
  20. septembri 2019 kuupäevaga ruudulisel paberil,
  21. septembri 2019 kuupäevaga valgel paberil oleval kirjal ning
  22. septembri 2019 kuupäevaga ruudulisel lehel oleval võlatunnistusel on väga tõenäoliselt kirjutanud üks ja sama isik – tõenäoliselt A.Kv. . On viiteid, et
  23. septembri 2019 kuupäevaga tellimislehele kantud kirjed on kirjutanud A.Kv. .
  24. Tartu Ringkonnakohtu
  25. juuni 2023 määrusega määrati kohtuistungi toimumisajaks
  26. oktoober 2023 kell 10.
  27. Ringkonnakohus rahuldas sellega prokuratuuri ülekuulamistaotluse (vt käesoleva otsuse p 118) ning kutsus lisaks kohtumenetluse pooltele istungile ka vanglaametnik T.T. . 27
(52)
  2. oktoobril 2023 toimunud ringkonnakohtu istungil kuulati üle T.T. ning S. Martõštšenko. Prokurör jäi apellatsiooni juurde. Kaitsjad vaidlesid apellatsioonile vastu, tuues muu hulgas välja, et kohtul tuleks kaaluda kriminaalasja lõpetamist mõistliku menetlusaja tõttu. Prokurör leiab, et menetlusaja pikkus ei tingi automaatselt menetluse lõpetamist – võimalik on ka karistust vähendada. Just pika menetluse tõttu ei taotlegi prokuratuur A. Durnevile reaalset vangistust. Süüdistatavad palusid kohtuotsuse jätta muutmata. (V) Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu vead tõendite hindamisel viisid materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, mistõttu tuleb Tartu Maakohtu
  4. oktoobri 2022 otsus osaliselt tühistada.
  5. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaitsjate poolt tõstatatud küsimust mõistliku menetlusaja kohta (I). Seejärel keskendub teise astme kohus narkootikumide käitlemise ja tarvitamisega seotud süüdistustele (II), analüüsides seejärel väljapressimisse ja kelmuse katsesse puutuvat (III). Edasi annab kohtukolleegium hinnangu ähvardamisele (IV) ning mõistab süüdistatavatele uued karistused, puudutades seejuures ka S. Martõštšenkole maakohtu poolt mõistetud karistust (IV). Viimaks teeb kolleegium otsustuse maakohtus tekkinud menetluskulude osas (V), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VI) ning lahendab apellatsioonimenetluse kuludesse puutuvad küsimused (VII). I
  6. A. Durnevi kaitsja vandeadvokaat M. Senkel palus kohtuistungil kaaluda A. Durnevi suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise motiivil. Mõistliku menetlusaja mööda saamisele on viidanud ka S. Martõštšenko kaitsja. Seega tuleb ringkonnakohtul võtta esmalt seisukoht küsimuses, kas mõistlik menetlusaeg on möödunud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri 2019 määrus asjas nr 1-17-10050, p 11).
  8. Kohtupraktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. detsembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-79-16, p 27 või
  10. detsembri 2019 määrus asjas nr 1-17-10050, p 15).
  11. Tuleb tõdeda, et kriminaalasja menetlemine on kujunenud aastatepikkuseks – esimesed S. Martõštšenkole etteheidetavad teod jäävad
  12. aasta lõppu, A. Durnevi puhul aga
  13. aasta algusesse.
  14. A. Durnevile heidetakse ette kinnipidamisasutuses väikeses koguses narkootikumide käitlemist (omandamist ja üleandmist) ning selle tarvitamist. S. Martõštšenkole etteheidetavate kuritegude ampluaa on märksa laiem – temale esitatud süüdistus seisneb narkootikumide vanglasse smuugeldamises ja nende edasiandmises, väljapressimises, kelmuse katses ning ähvardamises. Kriminaalasi on keskmisest mahukam ning etteheidetavaid tegusid ei saa tervikuna pidada tõenduslikult lihtsakoeliseks. Nii on narkootikumide organiseerimine vanglasse kui ka nende kinnipidamisasutuses jagamine – millest viimasel oli oluline osa ka A. Durnevil –, samuti väljapressimisteo iseloom tõenduslikult keerukam: narkootikume käidelnud kinnipeetavad tegutsesid vastastikusel kokkuleppel ning väljapressimise ohvriks langenud A.Kv. suri kohtueelse 28
(52)menetluse ajal,
  1. detsembril 2020 (kd 6, tl 114). Seetõttu on kriminaalasja uurimine kujunenud olemuselt ressursimahukaks – üle tuli kuulata rohkelt tunnistajaid, kontrollida pikki turvakaamera salvestisi jne. Kriminaalasja kohtueelse menetluse ajakulu võis suurendada ka
  2. aasta märtsis Eestisse jõudnud koroonaviiruse laialdane levik ja sellest tingitud ettevaatusabinõude rakendamine. Taolises olukorras muutus isikuliste tõendite kogumine veelgi keerukamaks. Seda ei saa aga riigile ette heita.
  4. septembril 2021 saatis prokuratuur kohtule süüdistusakti.
  5. oktoobril 2021 andis maakohus A. Durnevi ja S. Martõštšenko kohtu alla ning alates
  6. veebruarist 2022 alustati kohtulikku arutamist. Kohtuistungid toimusid aktiivselt kuni
  7. oktoobrini
  8. Juba
  9. oktoobril 2022 kuulutas esimese astme kohus välja kohtuotsuse. Sellele järgnes menetlus ringkonnakohtus, mille kestus on kujunenud analoogsetest apellatsioonimenetlustest pikemaks – seda aga küllaltki olulises osas käekirjaekspertiisi tegemise tõttu. Toodut kokku võttes ei ole kriminaalmenetluse läbiviimisel näha sihilikku venitamist – kohtumenetlus on esimese- ja teise astme kohtus kulgenud piisava kiirusega.
  10. Ka ei ole kriminaalmenetluse toimetamine riivanud olulisel määral süüdistavate põhiõigusi. Pidades silmas seda, et süüdistatavad kandsid kohtueelse menetluse ning maakohtu menetluse ajal vanglakaristust – S. Martõštšenko on tänaseni vanglas –, ning võttes arvesse, et A. Durnevi suhtes pole pärast tema vanglast vabanemist (
  11. aasta augustist) kohaldatud tõkendit, vara arestimist ega muid piiravaid meetmeid, ei ole kriminaalasja menetlemise pikkus kumbagi süüdistatavat arvestataval määral mõjutanud: peale õiguskindluse puudumise pole sellel sisuliselt muid mõjusid olnud. Vähetähtis pole seegi, et teatud ulatuses on süüdistatavatel kohustus taluda nende suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (vt nt Riigikohtu üldkogu
  12. märtsi 2011 otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 60). Seetõttu tuleb võimalikke riiveid alati kaaluda võrdluses avaliku menetlushuviga. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas asjas avalik menetlushuvi jätkuvalt suur. Kõik kuriteod on toimunud vanglas. Vanglakaristust kandvate kinnipeetavate poolt uute kuritegude toimepanemise korral on avalik menetlushuvi reeglina suur – ühiskond eeldab, et vangla kontrollitud tingimustes ei jätka kinnipeetavad uute kuritegude toimepanemist ning juhul, kui nad seda teevad, peab riik sellele otsustavalt reageerima.
  13. Kokkuvõtvalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetluses toimunud selliseid pikemaid pause, mida ei oleks võimalik selgitada. Kriminaalmenetlust on läbi viidud proportsionaalselt vastavalt kriminaalasja mahule ja keerukusele. Menetlusega kaasnevad negatiivsed mõjutused ei kaalu üles avalikku menetlushuvi. II
  14. Prokuratuur ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega esimese astme kohus tunnistas S. Martõštšenko süüdi

§ 331järgi 19.

jaanuaril 2019 vanglas karfentanüüli ja metadooni sisaldava pulbri tarvitamises. Ülejäänud narkokuritegudes mõistis aga maakohus nii S. Martõštšenko kui A. Durnevi õigeks ning sellele vaidlebki prokuratuur vastu. Kohtukolleegiumi hinnangul väärivad prokuratuuri esitatud argumendid tähelepanu ning toovad endaga kaasa õigeksmõistva otsuse tühistamise.

  1. Esmalt on maakohus jätnud vastu võtmata mitu tõendit, mida prokuratuur esitada püüdis.
  2. Nii jättis esimese astme kohus KrMS § 291 lg-le 3 viidates vastu võtmata K.L. u kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlused – neli ülekuulamisprotokolli. Maakohus ei pidanud K.L. u ütlusi usaldusväärseks, leides, et tunnistaja ütlustes esineb ebakõlasid. Samuti viitas esimese 29

(52)astme kohus võimalusele, justkui polnuks K.L. kohtueelses menetluses ütlusi andes teadlik enda õigusest S. Martõštšenko (kui enda abikaasa) vastu ütluste andmisest keelduda. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista kumbki argument võimalust K.L. u ütlusi tõendina vastu võtta. Kuivõrd K.L. andis ütlusi kahtlustatavana, oli tal õigus ütluste andmisest keelduda – seda mistahes alusel. Seega prevaleeris K.L. u jaoks kahtlustatava positsioonis viibimine tema õiguse üle abikaasa vastu ütlusi n-ö isiklikel põhjustel mitte anda. Otsustades siiski ütluste andmise kasuks, jättis K.L. kasutamata enda õiguse vaikida – seda ka S. Martõštšenkot puudutavas osas. Kohtukolleegium ei näe põhjust kahelda selles, et K.L. ule tutvustati õigust ütluste andmisest keelduda. Seda liiati veel olukorras, kus tema ülekuulamise juures viibis kaitsja.
  1. Ütluste tõeväärtust tuleb aga analüüsida nende sisu ja teisi tõendeid silmas pidades. Teisisõnu ei hinnata KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut – sellel etapil ei nõuta mitte ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruar 2013 otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16.) Asjakohatu on maakohtu viide KrMS § 15 lg-le 3, kuna see ei ole tõendi vastuvõtmisest keeldumise aluseks.
  3. Kohtukolleegiumi meelest on KrMS § 291 lg 3 eeldused täidetud. K.L. keeldus kohtus ütluste andmisest. Samas andis ta (neljal korral) ütlusi kohtueelses menetluses. Ringkonnakohus ei näe põhjust eeldada, et K.L. oleks ütlusi andes valetanud: ei esine ühtki viidet, mille järgi oleks ta soovinud S. Martõštšenkot ebaõigesti süüstada. Vastupidi, ta on enda süü omaks võtnud ning selgitanud võrdlemisi detailselt sündmustega seotud asjaolusid. Seetõttu omavad K.L. u ütlused olulist tõenduslikku väärtust. Tõendi taotleja vastaspoolel – nii süüdistatavatel kui kaitsjatel – on kohtumenetluse kestel olnud küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kuna K.L. u ülekuulamised toimusid menetleja juures vahetult, on kõik eeldused tema kohtueelses menetluses deponeerimata ütluste vastuvõtmiseks täidetud. Järelikult pidanuks maakohus K.L. u kohtueelses menetluses antud ütlused tõendina vastu võtma.
  4. Veel jättis maakohus vastu võtmata R.G. i kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamiste protokollid, leides et nende vastuvõtmiseks puudub menetlusõiguslik alus. Iseenesest järeldas maakohus õigesti, et kuna R.G. ki on kohtus ristküsitletud, ei saa tema poolt kohtueelses menetluses räägitut tõendina kasutada – KrMS § 289 lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada üksnes tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Teisalt võivad ülekuulamisprotokollid omada iseäranis olulist tõeväärtust mitte (üksnes) nendes talletatud ütluste sisu, vaid (hoopis) nende andmisega seotud asjaolude kohta. Niisugune olukord aktualiseerus ka praegusel juhul, kui R.G. väitis kohtule, et talle oli (ühe) ülekuulamisprotokolli sisu ette kirjutatud ning (teisel) ülekuulamisprotokollil oli tema allkirja võltsitud. Selliseks kujunenud olukorras tulnuks kohtul tagada prokuratuurile võimalus neile väidetele vastu vaielda, lubades süüdistajal need protokollid dokumentaalse tõendina kohtule esitada.
  5. Ringkonnakohtu meelest pidanuks esimese astme kohus täiendava tõendina vastu võtma ka R.G. i karistusregistri väljatrüki. Kuivõrd süüdistaja tõi selgelt välja, et ta soovib selle abil sisustada jälitustoimingu käigus talletatud (R.G. i ja O.R. i vahel peetud) vestlust, ei saa seda lugeda ebavajalikuks tõendiks. Veenev on ka prokuröri selgitus, et vajadus selle esitamiseks kohtule ilmnes alles kohtumenetluse kestel, kui R.G. otsustas kohtus enda ütlusi muuta. Taolist olukorda ei saanud prokuratuur ette näha, mistõttu ei saa prokuratuurile ette heita selle süüdistusaktis kajastamata jätmist. 30
(52)
  1. Toodut kokku võttes on maakohus jätnud õigustamatult vastu võtmata nii K.L. u kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlused, R.G. i kohtueelses menetluses antud ütluste kohta koostatud protokollid kui viimase karistusregistri väljatrüki. Selliselt talitades on maakohus võtnud prokuratuurilt võimaluse esitada süüdistusetteheidet kinnitavaid tõendeid, rikkudes sellega KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellegipoolest on ringkonnakohtul võimalik apellatsioonimenetluses need minetused kõrvaldada, võttes märgitud tõendid kriminaalasja juurde, ning anda olemasolevale tõendikogumile omapoolne uus hinnang.
  2. Puutuvalt K.L. u vahendusel vanglasse narkootikumide organiseerimist käsitlevasse süüdistusse, loeb ringkonnakohus tuvastatud järgmised faktilised asjaolud.
  3. Mõni aeg enne
  4. detsembrit 2018 saabus K.L. u aadressile kiri, milles oli kaks kahepoolset Buddha kujutisega värvilist paberilehte ning üks tühi leht. Need paberilehed palus S. Martõštšenko K.L. ul vanglasse saata – ühe endale ja teise A.K. ile. K.L. nii tegigi, saates
  5. detsembril 2018 neist narkootilist ainet sisaldavatest paberilehtedest kaks tükki kirja teel käsipostiga vanglasse – ühe kirja adresseeris ta S. Martõštsenkole, teise A.K. ile. Kummaski ümbrikus oli üks Buddha kujutisega A4 formaadis paberileht, mis sisaldas sünteetilist kannabinoidi AB-FUBINACA. Saadetud paberilehtedel oleva narkootilise aine kogus oli sedavõrd suur, et kummastki piisanuks narkootilise aine joobe tekitamiseks 624–2495 inimesele. S. Martõštšenkot on varem suures koguses grupiviisilise ja korduva narkootilise aine käitlemise eest karistatud.
  6. Niisugused faktilised asjaolud loeb ringkonnakohus tuvastatuks järgmiste tõenditega.
  8. jaanuari 2019 asitõendi vaatlusprotokollist selgub, et
  9. detsembril 2018 saabus vanglasse S. Martõštšenkole adresseeritud kiri, mille ümbriku tagaküljel on saatjaks märgitud K.L. . Ümbrik sisaldab endas teist A5 formaadis ümbrikut, milles oli kokkuvolditud kahepoolne värviline Buddha pilt. (kd 5, tl 18–23) Ekspertiisiaktist nr 19E-AN0042 järeldub, et S. Martõštšenkole saadetud kirjas olnud Buddha kujutisega paberileht sisaldab sünteetilist kannabinoidi AB-FUBINACA (kd 5, tl 30–31). Ekspertiisiaktist nr 19E-LÕX0021 selgub, et paberilehel oleva aine kogus oli piisav 624–2495 inimesele narkootilise joobe tekitamiseks (kd 5, tl 33-34).
  11. jaanuari 2019 asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab, et
  12. detsembril 2018 saabus Tartu vanglasse A.K. ile adresseeritud kiri, selle saatjaks on ümbriku teisele küljele märgitud T.T. . Ümbrikus oli üks kahepoolne värviline Buddha kujutisega paberileht, samuti kuus venekeelse trükitud teksti ja idamaise pildiga paberit. (kd 5, tl 47–62) Ekspertiisiakt nr 19E-AN0041 tõendab, et kahepoolne Buddha kujutisega paberileht sisaldas sünteetilist kannabinoidi AB-FUBINACA. Ekspertiisiaktist nr 19E-LÕX0020 selgub, et aine kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks 624–2495 inimesele. Ühelt A.K. ile saadetud ümbrikus sisalduvalt paberilehelt leitud DNA-profiil langes kokku K.L. u DNA-profiiliga (kd 5, tl 90).
  13. Kuigi S. Martõštšenko sõnul ei ole K.L. talle vanglasse narkootilisi aineid saatnud, väitis K.L. kohtueelses menetluses vastupidist. Nii tõi K.L. välja, et ta on S. Martõštšenkoga pidanud kirjavahetust. K.L. selgitas, et ühel päeval tuli talle kiri – selle saatjat ta ei mäleta enam. Kirjas oli kaks kahepoolset Buddha kujutisega värvilist paberilehte ning üks tühi leht. Kui ta küsis S. Martõštšenkolt paberite kohta selgitust, palus viimane selle talle vanglasse saata, jättes põhjendamata, miks ta seda soovib. K.L. nii talitaski, saates S. Martõštšenkole ühe Buddha kujutisega paberilehe. Teise Buddha kujutisega paberilehe saatis ta S. Martõštšenko palvel A.K. ile, märkides kirjaümbrikule saatjaks enda poolt välja mõeldud T.T. i nime. A.K. i kontaktandmed andis talle S. Martõštšenko. (kd 9, tl 19-21; 32) 31
(52)
  1. Ehkki S. Martõštšenko vaidleb niisugusele sündmuste käigule vastu, kinnitavad teised tõendid vastupidist.
  3. mai 2019 jälitustoimingu protokollis on talletatud fragmendid S. Martõštšenko kirjavahetusest D.Z. i ja A.P. aga. Omavahelistes kirjades on juttu nii paljunduste proovimisest, kui tähtede maitsmisest. Kirjutati ka soovitud mõjust, mida ei tekkinud – samuti raha tagasimaksmisest. Ringkonnakohtu meelest leidub kinnipeetavate vahel vahetatud kirjades krüptilise kõnepruugi kasutamist – mida pole võimalik n-ö lahti muukida. Sellest hoolimata on võimalik täheldada selged viited, et S. Martõštšenko on tegelenud uimasteid sisaldavate paberilehtede saatmisega.
  4. märtsi 2019 kirjas vabandab S. Martõštšenko D.Z. i ees.
  5. märtsil 2019 kurdab D.Z. S. Martõštšenkole, et ei leidnud viimase saadetisest „postkaarte“ ega mõista (seda), sest proovis tema tähti maitsta, kuid muud peale

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.