← Eesti

1-22-6710/83

Obsah (4)§ 33§ 69§ 50§ 45

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 69 lg 1, § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 45 lg 7 ja § 50 lg 3 p 1 nõudeid. Avarii tagajärjel sai juhi kõrvalistmel istunud A. R. muu hulgas rohked peavigastused, mis põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Tsiviilhagi

  1. A. R. esitas
  2. augustil 2022 tsiviilhagi, paludes hüvitada varalise kahju avariis kahjustunud riiete, mobiiltelefoni ja saamata jäänud töötasu eest ning mittevaralise kahju 30 000 eurot.
  4. augustil 2022 tunnistati liikluskindlustuse andja Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaal kriminaalasjas tsiviilkostjaks. Maakohtu otsus
  5. Tartu Maakohtu
  6. juuni
  7. a otsusega tunnistati M. Märks süüdi KarS § 422 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastat 6 kuud. Sellest tuli KarS § 73 lg 1 alusel kohe ära kanda üks kuu ning ülejäänud vangistus jäeti 3 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi kohaldamata. Lisakaristusena võeti talt üheks aastaks ära juhtimisõigus. A. R-i varalise kahju nõue jäeti rahuldamata, kuid süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt mõisteti kannatanu kasuks solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitis 8000 eurot.
  8. Kohus tuvastas, et mootorsõidukit juhtis M. Märks, kes oli joobeseisundis ja põhjustas avarii. Juhi kõrval istunud A. R. sai auto esimesel üle katuse paiskumisel vastu salongi detaile põrkudes muu hulgas peavigastused, mis tõid kaasa eluohtliku tervisekahjustusena ulatusliku peaajukahjustuse. Ekspertiisiakti ja ekspertide selgitustega on tõendatud, et kuigi kannatanul oli turvavöö kinnitamata, oleks sama tagajärg saabunud talle ka kinnitatud turvavöö korral. Seega on tema raske tervisekahjustus M. Märksile omistatav.
  9. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestas kohus kannatanu osa kahju tekkimises ehk istumist autosse vaatamata arusaamisele, et M. Märks oli seisundis, milles ei tohtinud mootorsõidukit juhtida. Apellatsioon
  10. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja, kes taotles õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja leidis, et kannatanu rasket tervisekahjustust ei saa omistada sõidukit juhtinud M. Märksile, kuna A. 2

(7)1-22-6710 R-i turvavöö oli nõuetekohaselt kinnitamata. Seetõttu ja ka põhjusel, et ta istus ise alkoholi tarvitanud juhi juhitavasse autosse, ei ole põhjendatud hüvitada kannatanule mittevaralist kahju. Ringkonnakohtu otsus
  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsusega maakohtu otsus tühistati. Uue otsusega tunnistati M. Märks süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ja teda karistati 9 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti temalt juhtimisõigus ära kolmeks kuuks. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.
  4. Ringkonnakohus leidis, et A. R-i liiklusõnnetuses saadud raske tervisekahjustus ei ole M. Märksile objektiivselt omistatav. Kohus viitas, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt on see, kui vastutusvõimeline isik riskib enda individuaalsete õigushüvedega, osa õigushüve kandja autonoomiast, mis omakorda võib välistada talle saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele. Praeguses asjas pidas ekspert võimalikuks, et A. R-i vigastused oleksid kinnitatud turvavöö korral olnud kergemad. Seega on võimalik, et kuigi süüdistatav põhjustas õnnetuse, oleks kannatanu tervisekahju olnud olemata või oluliselt väiksema raskusastmega. Lisaks ohustas kannatanu oma elu ja tervist sellega, et ta istus purjus juhi juhitavasse sõidukisse. Kuna M. Märks oli sõidukit juhtides joobeseisundis, kvalifitseeris kohus tema käitumise KarS § 424 lg 1 järgi. Tsiviilhagi jäi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, sest M. Märksi ei tunnistatud süüdi tsiviilhagi aluseks olevate tervisekahjustuste tekitamises. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  5. Kassatsioonis taotleb kannatanu esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaator leiab, et M. Märks vastutab A. R-ile raske tervisekahjustuse tekitamise eest vaatamata viimase kinnitamata turvavööle. Maakohus põhjendas õigesti ja jälgitavalt, et ka kinnitatud turvavöö korral oleks kannatanu vältimatult saanud rasked peavigastused. Samuti on juhil keelatud sõidutada turvavööga kinnitamata sõitjat (

§ 33lg 11 p 4).

Ringkonnakohtu arutuskäik, mille kohaselt saab tagajärje omistamise juhile välistada see, et kannatanu läheb purjus juhiga autosse, ei ole praeguses asjas veenev.

  1. Kassatsioonivastuse esitas tsiviilkostja esindaja, paludes jätta kassatsiooni rahuldamata. Kuna kannatanu jättis turvavöö kinnitamata ja istus teadvalt joobes juhi autosse, saab eeldada tema enda käitumise seost tekkinud tervisekahjustusega. Kuna ta tegutses ennast kahjustavalt kaudse tahtlusega, tuleks mittevaralise kahju hüvitist vähendada nullini ehk jätta tsiviilhagi rahuldamata.
  2. Kirjalikud seisukohad esitasid kaitsja ja prokuratuur. Kaitsja hinnangul ei saa lükata ümber kahtlust, et turvavöö kinnitamise korral ei oleks A. R. saanud rasket tervisekahjustust. Kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest ta seadis end ise olukorda, kus ta sai tervisekahjustusi. Võlaõigusseaduse § 139 lg 1 kohaselt tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel alati arvestada kannatanu enda osa kahju tekitamises.
  3. Prokuratuur möönab oma seisukohas, et joobes juhi sõidukisse istudes asetab kannatanu oma elu ja tervise ohtu. See ei tähenda aga, et ta annab nõusoleku eneseohustamiseks ehk on justkui vaikimisi nõus sellega, et ta võib saada surma või raskelt vigastada. Tuvastada tuleb tema teadlikkus sellest, millise riisiko ta endale võtab ja milliseks ta hindab autosse istumise tagajärgi. Piisav pole vaid teadmine, et sõidukijuht on tarvitanud alkoholi. Näiteks võivad kahe sama suures joobes inimese kognitiivsed ja füüsilised võimed olla mõjutatud erineval viisil ning olla ka kolmandatele isikutele erinevalt tajutavad. Samuti on õiguskirjanduses leitud, et raske tervisekahjustuse tekitamiseks või tapmiseks ei olegi võimalik nõusolekut anda. 3

(7)1-22-6710
  1. Riigikohtu istungil jäi kannatanu esindaja kassatsiooni juurde. Kaitsja ja prokuratuur kordasid enda kirjalikke seisukohti ning tsiviilkostja esindajad kassatsioonivastuses märgitut. Tsiviilkostja esindajad viitasid väites, et mittevaralise kahju hüvitist tuleb kas vähendada enam kui 50% või kannatanu õigus hüvitisele sootuks välistada, täiendavalt Eesti kohtupraktikale ning naaberriikide ja Euroopa Kohtu praktikale, samuti õiguskirjanduses märgitule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassaator leiab õigesti, et ringkonnakohus on maakohtu otsust osaliselt tühistades ja süüdistatava tegu kvalifitseerides eksinud. Esimese astme kohus asus põhjendatult seisukohale, et M. Märks pani toime KarS § 422 lg 2 p-le 1 vastava teo. Kolleegium märgib järgmist.
  3. Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid veatult, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit joobeseisundis ja põhjustas liiklusõnnetuse, milles A. R. sai eluohtliku tervisekahjustusena raske peaajukahjustuse. Mõlemad kohtud olid ühel meelel ka selles, et süüdistatava selline käitumine oli kannatanule saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses.
  4. Samuti tegid kohtud kindlaks, et kannatanu ei kinnitanud turvavööd ja teadis, et autot juhtinud süüdistatav oli tarvitanud alkoholi. Kassatsioonimenetluse keskne õiguslik küsimus on, kas kannatanu niisuguse ennast ohustava käitumise korral on tema raske tervisekahjustus süüdistatavale objektiivselt omistatav.
  5. KarS § 422 koosseisupäraseks teoks on juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumine, mis toob kaasa inimese raske tervisekahjustuse või surma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud, et põhjuslikkus on tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus. Lisaks on vaja tuvastada, kas koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Süüdistatavale ei saa tagajärge objektiivselt omistada näiteks juhul, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab (viimati RKKK 11.04.2024, 1-22-1990/69, p 21). Liiklussüüteo puhul võib tagajärje omistamise teo toimepanijale välistada kaasliikleja (sh kannatanu) ebakorrektne käitumine ning enda õigushüvede ohtu asetamine (vt nt RKKK 02.11.2015, 3-1-1-87-15, p-d 12-13). Sellise vabatahtliku eneseohustamisena on käsitatud nt olukorda, kus vastutusvõimeline isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ja vajalikkus on üldtuntud asjaolud. Kannatanu liiklusõnnetuses saadud rasket tervisekahjustust või surma ei ole võimalik süüdistatavale objektiivselt omistada näiteks siis, kui saab tõsikindlalt väita, et vaatamata tema põhjustatud liiklusõnnetusele oleksid kannatanule saabunud tagajärjed olnud sootuks olemata või oluliselt väiksema raskusastmega, kui ta oleks kasutanud turvavarustust (samas, p-d 14-15). Kolleegium jääb selle praktika juurde.
  6. Praeguses asjas analüüsisid mõlemad kohtud, kas A. R. oleks saanud ajukahjustuse põhjustanud vigastused ka kinnitatud turvavöö korral. Ringkonnakohus jõudis siin maakohtust erinevale seisukohale. Niisugusel juhul tuleb ringkonnakohtul eriti põhjalikult selgitada, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (RKKK 21.06.2022, 1-20-2143/118, p 18). Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus ei ole neid nõudeid järginud.
  7. Tuvastades, et A. R. oleks eluohtliku tervisekahjustuse saanud ka turvavöö kinnitamisel, tugines maakohus liiklusekspertiisiaktis antud arvamusele ning teise eksperdi ütlustele, samuti sõiduki BMW vaatlusprotokolli fotodele. Ringkonnakohus seevastu kahtles, kas kinnitatud turvavöö korral oleks kannatanul saabunud raske tervisekahjustus tuvastatud ulatuses. Sellisele seisukohale jõudmisel 4
(7)1-22-6710 hindas kohus üksnes eksperdi ütlusi, osutades, et ekspert pidas võimalikuks turvavarustuse kasutamisel kannatanul kergemate vigastuste tekkimist.
  1. Kolleegiumi hinnangul ei arvestanud apellatsioonikohus sellise järelduse tegemisel erinevalt maakohtust kriminaalasjas sisalduvat tõendikogumit tervikuna. See on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
  2. Esimese astme kohus analüüsis seevastu tõendeid kogumis. Eksperdiarvamuse ja eksperdi ütlustega luges kohus tõendatuks, et kannatanu sai rasked peavigastused auto esimesel üle katuse rullumisel ning pea parema poolega vastu salongi detaile paiskudes. Fotod kinnitasid maakohtu jaoks ekspertiisiaktist nähtuvat, et sõidukist sai põhiliselt ja väga tugevalt kahjustada just parempoolne esiosa ehk koht, kus istus A. R. Maakohtu seisukoht, et kannatanu oleks saanud liiklusõnnetuses raske tervisekahjustuse ka turvavarustuse nõuetekohaselt kasutamisel, vastab tuvastatud asjaoludele. Sõiduki katus oli avarii järel sisse surutud seal, kus istus A. R. Samuti oli auto paiskunud üle katuse, parem külg ees, ning ekspert selgitas kohtuistungil, et külje pealt löögi saamisel turvavöö sõitjat ei kaitse. Kannatanul sedastati eluohtlikud vigastused just pea paremal pool.
  3. Maakohtu otsuse põhjendused veenavad selles, et kannatanu oleks saanud rasked peavigastused väljaspool mõistlikku kahtlust ka siis, kui tema turvavöö oleks olnud kinnitatud. Kolleegium toonitab, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tuleb tõlgendada tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi esitada tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka RKKK 05.10.2022, 1-20-8308/70, p 17 koos edasiste viidetega).
  4. Järgmisena on vaja vastata küsimusele, kas kannatanu raske tervisekahjustuse objektiivse omistamise süüdistatavale võib välistada asjaolu, et ta istus teadvalt autosse, mille juht oli tarvitanud alkoholi. Ringkonnakohus leidis, et nii käitudes ohustas A. R. ennast veelgi enam kui end turvavööga kinnitamata jättes ja seegi välistab süüdistatava vastutuse kannatanule põhjustatud tagajärgede eest. Kolleegium apellatsioonikohtuga praeguses kohtuasjas tuvastatut silmas pidades ei nõustu.
  5. Süüdistatav vabaneb vastutusest tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (RKKK 08.12.2016, 3-1-1-102-16, p 11), kusjuures sellise teadliku eneseohustamise võimaliku tagajärjena on aktsepteeritud nii reaalse ohu põhjustamist enda elule kui ka surma (RKKK 11.04.2024, 1-22-1990/69, p 22). See tähendab, et kannatanu eneseohustamine võib küll välistada teo toimepanija vastutuse, kuid seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest.
  6. Asjaolud, millel kannatanu teadmine ja tagajärje ettenägemise võimalus põhinevad, tuleb iga juhtumi puhul eraldi tuvastada. Käsilolevas asjas on oluline tähele panna järgmist.
  7. On üldteada, et joobes juhid põhjustavad liikluses õnnetusi sagedamini kui kained juhid. Siiski ei viita (sh praeguses kohtuasjas tsiteeritud) statistika, nagu oleks joobes juhiga sõiduki liiklusõnnetusse sattumise ja seeläbi vigastuste saamise tõenäosus nii suur, et kaassõitja saaks pidada neid autosse istumise ilmseteks tagajärgedeks. Seega ei saa pelgalt faktist, et M. Märks oli A. R-ile teadaolevalt joobes, vähemalt praeguse kaasuse asjaoludel teha tõsikindlat järeldust teadliku eneseohustamise kohta.
  8. Süüdistatavale heidetakse ette ka mitmete teiste liiklusseaduse sätete tahtlikku rikkumist, mille tõttu toimus auto teelt väljasõitmine ja üle katuse paiskumine. Lisaks keelule juhtida mootorsõidukit 5
(7)1-22-6710 joobeseisundis (

§ 69lg 1) eiras ta ka teisi liiklusseaduse nõudeid.

Maakohus on need rikkumised ka asjakohaselt tuvastanud. Kolleegium leiab, et kuigi KarS § 422 lg 2 p 1 sisaldab kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemist joobeseisundis, hõlmavad selle koosseisu objektiivsed tunnused ka juhi eksimist muude liiklus- või käitusnõuete vastu (lg 1). Teisisõnu: KarS § 422 lg 2 p 1 objektiivse teokoosseisu juures ei oma tähendust mitte ainult joove, vaid arvestama peab ka ülejäänud liiklusnõuete rikkumisi, mis olid põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. Hindamaks A. R-i ennast ohustava käitumise ja oma õigushüvede ohtu seadmise teadlikkust, olnuks seega vaja tuvastada, kas ta aktsepteeris autosse istumisel muu hulgas ka süüdistatava poolt kurvis vale sõidukiiruse valimist (

§ 50

lg 3 p 1) ja võimalikku vastassuunavööndisse kaldumist (

§ 45

lg 7) sõidu käigus, s.o tegevusi, mis olid põhjuslikus seoses auto teelt väljasõitmise ja liiklusõnnetuse toimumisega. Kohtute tuvastatud asjaoludel sellist järeldust teha ei saa.

  1. Alkoholijoove ei välista automaatselt juhi suutlikkust valida õiget sõidukiirust, mis võimaldaks püsida oma sõiduvööndis ja vältida teelt väljasõitmist. Maakohus on kindlaks teinud, et M. Märksi BMW liikus paremkurvis sellest kiirusest, mis võimaldanuks kurvi ohutult läbida (liiklusekspertiisiakti kohaselt 61 km/h), oluliselt suurema kiirusega (s.o 87–97 km/h). Sisuliselt on tuvastatud, et süüdistatav hakkas öisel ajal kurvilisel kruusateel kihutama. Ei ole tuvastatud, et sellise ülemäärase sõidukiiruse valik ja ohtlikud juhtimisvõtted olid hõlmatud kannatanu teadmise ja nõusolekuga. Seega ei saa selle kindlakstegemiseks, millise riisiko kannatanu endale joobes juhi autosse istudes võtab, tugineda üksnes tema teadmisele sellest, et juht on tarvitanud alkoholi. Alkoholi tarvitamise mõju sõltub paljudest asjaoludest, sh joobeastmest. Nagu prokuratuur õigesti märkis, võivad ka kahe sama suures joobes inimese kognitiivsed ja füüsilised võimed olla mõjutatud erinevalt. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et M. Märksile oleksid omased riskantsed juhtimisvõtted, mida joove oleks veelgi võimendanud ja mis oleks olnud kannatanule autosse istumisel teada.
  2. Kokkuvõttes ei saa praeguses asjas kohtute poolt tuvastatu põhjal järeldada, et A. R. pidas M. Märksi juhtimise võimalikuks tagajärjeks teelt väljasõitmist suurel kiirusel ja auto üle katuse paiskumist ning selle tõttu raskelt vigastada saamist. Kannatanu arusaamine ohust ei olnud seega piisav ega võimalik tagajärg talle ettenähtav. Seetõttu nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et kannatanu ei ohustanud ennast teadlikult ning KarS § 422 lg 2 p-s 1 kirjeldatud raske tagajärg (s.o A. R-i raske tervisekahjustus) on M. Märksile objektiivselt omistatav.
  3. Kuna apellatsioonikohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kolleegium jõustab Tartu Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsuse, v.a osas, millega kohus rahuldas osaliselt kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. Kaitsja vaidlustas apellatsioonis muu hulgas ka kahjuhüvitise väljamõistmise, kuid kuna ringkonnakohus jättis tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, jäi apellatsioon selles osas analüüsimata ja maakohtu otsustus tsiviilhagi kohta sisulise hinnanguta. Maakohtu otsuse jõustamise korral jääksidki tsiviilhagi puudutavad apellatsiooniväited vastuseta (vt ka RKKK 3-1-1-87-15, p 22).
  6. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 5 ja 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  7. veebruari
  8. a otsuse, v.a osas, millega jäeti riigi kanda A. R-i sõidukulu, ja saadab kriminaalasja samale kohtukoosseisule uueks arutamiseks üksnes kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude otsustamiseks. Tsiviilhagi küsimuse otsustamisel peab apellatsioonikohus arvesse võtma kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust tervisekahjustuse saamisel. Nõude rahuldamise korral peab otsusest nähtuma, mil määral see asjaolu kahjuhüvitise suurust mõjutab. Kolleegium jõustab maakohtu otsuse, v.a A. R-i mittevaralise kahju nõudesse puutuvalt. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 6

(7)1-22-6710
  1. KrMS § 186 lg 1 alusel mõistab kolleegium kassatsioonimenetluse kuluna riigilt välja 1445 eurot 70 senti (sh käibemaks) süüdistatavale tema lepingulisele kaitsjale makstud tasu katteks ning 2582 eurot 50 senti tsiviilkostja esindajatele makstud tasu katteks. Tsiviilkostja esindajate esitatud taotlus hõlmab tasu Riigikohtu suulisel istungil osalemise eest. KrMS § 175 lg 2 sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (vt ka RKKK 21.06.2013, 3-1-1-63-13, p 23). Kuigi kohtuistungil osales kaks esindajat, tuleb KrMS § 175 lg-st 2 juhindudes tsiviilkostjale hüvitada ühe esindaja tasu kohtuistungil viibitud aja (1 tund 35 minutit) eest, arvestades O-J. Luige tunnihinda 230 eurot.
  2. Riigikohtu
  3. mai
  4. a määrusega arvati menetluskulude hulka kannatanu esindajale kassatsioonimenetluses makstud riigi õigusabi tasu summas 519 eurot 72 senti. Lisaks esitas esindaja taotluse tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 248 eurot 88 senti Riigikohtu istungiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise eest. Ka see taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb nimetatud menetluskulu kokku 768 eurot 60 senti (sh käibemaks) riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.