ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
lg 1 toodud arvutuste kohaselt jääb kahekordseks keskmiseks sissetulekuks 0 eurot, mis on küll 20 eurost 20 euro võrra vähem, kuid samas oli kaebajal menetlusabi taotluse esitamise hetkel vabakasutuskontol 212,87 eurot vabu rahalisi vahendeid. Lisaks käesoleva määruse tegemise ajaks oli kaebaja majanduslik olukord paranenud. Ajavahemikul 05.06.2024 kuni 05.09.2024 oli kaebaja sissetulekuteks K-Raha väljavõtte kohaselt 753,50 eurot ja lubatud mahaarvamisi oli 568,83 euro väärtuses.
lg 1 tuleneva arvutuse kohaselt oleks sellisel juhul kahekordne keskmine kuu sissetulek 92,34 eurot, mis ületab kohustusliku riigilõivu määra 20 eurot. Lisaks on kaebaja vabakasutuskontol vahendeid 271,49 euro väärtuses. Antud juhul on vajalik arvestada ka vabakasutuskonto vabade vahendite ja kaebaja majandusliku olukorraga käesoleva määruse tegemise hetkel (vt ka
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse p 1 ning vabastada teda riigilõivu 20 eurot tasumisest või alternatiivselt võimaldada tasuda riigilõiv osamaksetena nelja kuu vältel.
lg 1 toodud arvutuste kohaselt jääb kaebaja kahekordseks keskmiseks sissetulekuks 0 eurot. Seega on menetlusabi andmise tingimused täidetud. Kaebajal on vabu vahendeid arvestusega 15 eurot kuu kohta kuni karistusaja lõpuni, mistõttu ta ei ole võimeline tasuma lõivu, et olla seeläbi ilma kirjatarvete, kõneaja ja pesemisvahenditeta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohus võtab
Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (
lg 1), määruskaebus on tähtaegne (
Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (
lg 1 alusel põhjendatud, kuid on sealjuures põhjendamatult omistanud õigusliku tähenduse kaebaja sissetulekutele ajavahemikul 05.06.2024 kuni 05.09.2024 ehk menetlusabi taotluse esitamise ajale järgnenud ajavahemikul. Menetlusabi andmise põhialused halduskohtumenetluses sätestab
lg 1, mille kohaselt menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.
lg 1 p 1 kohaselt füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha 2
lg 1 on seega erinorm
lg 1 suhtes, sätestades konkreetse sisuga keelu menetlusabi andmiseks isikule, kelle sissetulekud vastaval menetlusabi taotluse esitamisele eelneval perioodil jäävad alla antud punktis nimetatud määra, riivates seeläbi isiku põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Taolist põhiõiguse kitsendust ei ole alust tõlgendada laiendavalt menetlusabi taotleja kahjuks, mis juhtuks juhul, kui kohus laiendaks
lg-s 1 sätestatud sissetulekute kontrollimise perioodi mis tahes muule ajavahemikule. Ka varasemas kohtupraktikas on asutud seisukohale et
-i menetlusabi andmise normid ei näe ette võimalust võtta menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse taotluse esitamisele järgnenud ajal toimunud võimalikke muutusi isiku sissetulekus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2022 määrus haldusasjas nr 3-212558, p 15). Halduskohtu määruse põhjendusi tuleb vastavas osas muuta. 7. Halduskohtu määrus on aga eeltoodust sõltumata seaduslik, kuna kaebajat saab pidada menetlusabi taotluse esitamise aja seisuga maksejõuliseks isikuks olenemata tema sissetulekute ja varalise seisu muutustest pärast menetlusabi taotluse esitamist. Menetlusabi taotluse lahendamisel ei saa juhinduda pelgalt
lg 1 p-s 1 sätestatud eelnevate sissetulekute arvutamise kriteeriumist, vaid arvestada tuleb lisaks ja eelkõige
lg-s 1 sätestatuga.
lg 1 järgi antakse menetlusabi, kui selle taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega on menetlusabi andmise esmaseks tingimuseks kaebaja võimetus riigilõivu tasuda (vt ka Riigikohtu 16.02.2017 määrus haldusasjas nr 3-3-1-91-16, p 9; Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2022 määrus haldusasjas nr 3-22-532, p 10).
lg 1 p 2 sätestab imperatiivse aluse menetlusabi andmata jätmiseks isikule, kelle sissetulek kontrollitaval perioodil ületab sättes nimetatud määra, kuid sellest normist ei saa järeldada vastupidist, et sissetuleku jäämine alla nimetatud määra tooks automaatselt kaasa menetlusabi andmise.
lg-s 1 sätestatud välistuste puudumisel peab kohus menetlusabi otsustamisel juhinduma
8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli võimalik tasuda 20 euro suurune riigilõiv sõltumata sellest, et
lg 1 järgi arvutatud kahekordsest keskmisest sissetulekust ei piisanud riigilõivu tasumiseks. Kaebaja ei vaidlusta, et tal oli menetlusabi taotluse esitamise hetkel vabakasutuskonto jääk 212,87 eurot. Seega ületas antud summa tasumisele kuuluvat riigilõivu enam kui kümnekordselt, millest tulenevalt oli kaebajal tegelikult riigilõivu 20 eurot tasumine võimalik ning sellest summast jääb veel vahendeid hädavajalike kulutuste tegemiseks. Riigilõivu tasumine kaebuse esitamisel on ette nähtud riigilõivuseaduse §-ga
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.