1-21-7901/6

(21730000027)Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Marianna Sidorok Kriminaalasi Prokurör H.K süüdistus KarS § 331 Lühimenetluses Anastasia Senetskaja Süüdistatav H.K 4 järgi Ik: XXX, xxx, xxx, töökoht: xxx (Äriregistris äriühingu kohta andmed puuduvad), elukoht: xxx. Tõkend: ei ole kohaldatud. Varasem karistatus: 1 kehtiv kriminaalkaristus: Riigikohtu 28.10.2015 otsusega nr 3-1-1-79-15 karistati KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1, § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 7 aastat. Karistus täidetud 29.06.2020 /tl 46-49/. Viru Maakohtu 29.05.2020 määrusega nr 1-1311082 kohaldati pärast vangistuse ärakandmist karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 12 kuud ning kohustati järgima KarS § 75 lg 1 p 1-6, lg 2 p 2, 4 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi. 5 kehtivat väärteokaristust. RESOLUTSIOON 4

1. H.K süüdi tunnistada KarS § 331 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) kuud.
2. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada H.K-le mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) kuud.
3. H.K-le mõistetud ja kandmisele kuuluva 2 (kaks) kuulise vangistuse kandmist arvestada alates H.K karistuse kandmisele asumisest või tema karistuse kandmisele toimetamisest.
4. H.K-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: 1 - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot; mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „H.K , 1-21-7901, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel H.K-le tema elukoha või kinnipidamiskoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, tsiviilkostja tsiviilhagisse puutuvas osas ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.
5. SÜÜDISTUSE SISU H.K süüdistatakse selles, et tema isikuna, kelle suhtes on Viru Maakohtu 29.05.2020.a kohtumäärusega nr 1-13-11082 kohaldatud karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 12 kuud pärast Riigikohtu 28.10.2015 otsusega nr 3-1-1-79-15 mõistetud karistuse ärakandmist ning määratud KarS § 75 lg 1 p 1-6 ja KarS § 75 lg 2 p 2, 4 sätestatud kohustused, on korduvalt ehk kuritahtlikult rikkunud temale karistusjärgse käitumiskontrolli raames pandud kohustusi - elada kohtu poolt määratud aadressil, ilmuda kriminaalhooldaja juurde määratud ajavahemike järel, saada kriminaalhooldusametniku luba elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui
6. päevaks ning mitte tarvitada alkoholi, järgnevalt: - 22.09.2020 kella 22.41 ajal viibis aadressil xxx ning oli alkoholijoobes, mõõdetud joove 1,15 mg/l; - 04.10.2020 viibis aadressil xxx ning oli alkoholijoobes, mõõdetud alkoholijoove 0,86 mg/l; - 05.10.2020 viibis aadressil xxx alkoholijoobes, mõõdetud joove 0,58 mg/l; - 17.02.2021 viibis aadressil xxx alkoholijoobes, mõõdetud joove 0,95 mg/l; - 10.04.2021 viibis aadressil xxx alkoholijoobes; - 11.05.2021 viibis aadresil xxx alkoholijoobes, mõõdetud joove 0,63 mg/l; - alates 24.11.2020 oli kohustatud alaliselt elama aadressil xxx, kuid 29.12.2020 asus H.K elama aadressile xxx, kuid ei esitanud sellekohast avaldust; - alates 26.04.2021 asus H.K elama aadressile xxx, kuid ei esitanud sellekohast avaldust; - alates 29.12.2020 kuni vähemalt 05.02.2021 elas H.K aadressil xxx, s.o rohkem kui 15 päeva, kuid pole saanud kriminaalhooldusametnikult luba elukohast lahkumiseks; - H.K oli kutsutud kriminaalhooldaja juurde järgmistel kuupäevadel: 23.11.2020, 29.12.2020, 30.12.2020, 11.01.2021, 19.01.2021, 25.01.2021, 12.04.2021, 03.05.2021, 17.05.2021, 19.05.2021, kuid nendel kuupäevadel ta kriminaalhooldaja juurde ei tulnud. 2 Seega H.K pani toime karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isiku poolt käitumiskontrolli raames pandud kohustuste kuritahtliku rikkumise, so KarS § 3314 järgi kvalifitseeritava kuriteo Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. On käinud rehabilitatsioonikeskuses ravil ja on lasknud ennast 24.11.2021 kodeerida, mistõttu alkoholi enam tarvitanud ei ole. Kui allutatakse taas käitumiskontrollile, on valmis käitumiskontrollile alluma.
7. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 3314 näeb ette vastutuse kontrollnõude või käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtliku rikkumise eest karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isiku poolt. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et H.K isikuna, kelle suhtes on kohaldatud karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 12 kuud pärast Riigikohtu 28.10.2015 otsusega nr 3-1-1-79-15 mõistetud karistuse ärakandmist ning määratud KarS § 75 lg 1 p 1-6 ja KarS § 75 lg 2 p 2, 4 sätestatud kohustused, on korduvalt ehk kuritahtlikult rikkunud temale karistusjärgse käitumiskontrolli raames pandud kohustusi. Tunnistaja T G ütluste (tl 24-27) kohaselt 29.05.2020 Viru Maakohtu määrusega kohtuasjas 1 nr 1-13-11082 määrati H.K-le KarS § 87 lg 3 alusel karistusjärgne käitumiskontroll pikkusega 12 kuud ning ta määrati kriminaalhooldusele Tallinna Vangla Kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Vastavalt kohtumäärusele oli H.K kohustatud käitumiskontrolli ajal järgima KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 2,4 sätestatud lisakohustusi. 30.06.2020 toimus esmane kohtumine H.K-ga , kuid tal tuvastati alkoholijoove 0,614 mg/l ning esmakohtumise toiminguid ei olnud võimalik jätkata, kohustused jäid allkirjastamata. H.K allkirjastas õigused ja kohustused 15.07.
8. Tunnistaja arvel on H.K olnud alates 10-
9. detsembrist 2020, esimene vastuvõtt toimus 15.12.2020, kus selgitati H.K-le uuesti tema kohustusi ja käitumiskontrolli nõudeid, kes sai nõuetest aru. PPAle tehtud päringu vastuse kohaselt H.K toimetati 22.09.2020, 04.10.2020 ja 05.10.2020 kainestusmajja, millega isik rikkus KarS § 75 lg 2 p 2 käitumiskontrolli nõuet mitte tarbida alkoholi. Alates 24.11.2020 asus H.K elama aadressile xxx. 04.01.2021 teatas ta, et alates 29.12.2020 elab elukaaslase juures xxx. Avaldust ei esitanud, kuna ei olnud kindel, kas see jääb ta lõplikuks aadressiks. Talle tuletati meelde, et avaldust esitamata, et või mujal viibida rohkem kui 15 päeva ning avaldusele tuleb lisada korteri omaniku nõusolek, samuti peab kriminaalhooldaja elukoha vahetusega nõus olema. 14.01.2021 ja 22.01.2021 teatas H.K , et elab ikka veel elukaaslase juures, 27.01.2021 teatas ka elukaaslane, et H.K elab tema juures. Avaldust elukoha vahetamiseks ei ole siiani esitatud, millega rikkus KarS § 75 lg 1 p 1 käitumiskontrolli nõuet elada kohtu poolt määratud alalises elukohas. H.K oli kohustatud kriminaalhooldaja registreerimisel käima korra nädalas, ta ei ilmunud kriminaalhooldaja juurde 23.11.2020, 29.12.2020, 30.12.2020, 11.01.2021, 19.01.2021 ja 25.01.
10. Põhjendustena tõi, et tal polnud raha Tallinnasse sõitmiseks, ajas kuupäevad segamini või tundis end halvasti. Seega rikkus H.K korduvalt KarS § 75 lg 1 p 2 nõuet ilmuda kriminaalhooldaja juurde määratud ajavahemike järel. Viimane kohtumine H.K-ga toimus 04.01.2021, kus ta oli häiritud, 3 hajameelne, püüdis teada anda, et on emotsionaalselt ebastabiilne ja unustab määratud registreerimise kuupäevad. Kurtis, et ta ei saa majanduslikel põhjustel korterit üürida, lubas, et leiab probleemile lahenduse ja kirjutab avalduse elukoha vahetamiseks. On lootus, et saab elukaaslase juurde jääda. Emotsionaalselt ebastabiilset seisundis põhjendas tööandja poolse töötasu mitte maksmisega detsembris. Samal päeval teostati ka alkoholi mittetarvitamise kontroll, indikaatorvahendi näit oli negatiivne. Alates 24.11.2020 asus H.K elama aadressile xxx. Alates 29.10.2020 kuni käesoleva ajani (ütluste andmise aeg 05.02.2021) elab aadressil xxx, s.o rohkem kui 15 päeva. Avaldus elukoha vahetamiseks on esitamata, ametnikult luba taotlemata, korteri omaniku nõusolek küsimata. Seega rikkus H.K KarS § 75 lg 1 p 4 käitumiskontrolli nõuet saada kriminaalhooldusametnikult eelnev luba elukohast lahkumiseks Eesti territooriumil piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks. Tunnistaja T G täiendavalt antud ütlustest (tl 31-33) tuleneb, et politseilt saadud vastuse kohaselt on H.K viidud 17.02.2021 kainenemisele, 10.04.2021 rikkus kaupluses kaupa ja laamendas xxx korteri ukse taga ning politsei viis ta kainenema. 29.03.2021 telefonivestluses ütles H.K, et on COVID positiivne ja peab olema karantiinis kuni 10.04.2021 ning elas jätkuvalt xxx elukaaslase ja laste juures. Lepiti kokku uus registreerimise aeg, 12.04.2021, kuhu isik ei ilmunud. Kell 09.49 helistas isiku elukaaslane, kes teatas, et H.K registreerimise ei ilmu, kuna läks tööle, samuti teatas, et H.K tarvitab alkoholi ja narkootikume ja elukaaslane on korduvalt politseid koju kutsunud. Alates 23.04.2021 helistas isik korduvalt, teatas, et asub tööle, tuleb Tallinnasse elama ja planeerib registreerimistele tulla. 26.04.2021 ja 28.04.2021 teatas, et asus elama xxx ühiselamusse, elab üksi, üürileping on sõlmitud tuttava nimele. Talle tuletati meelde käitumiskontrollist tulenevaid kohustusi. 03.05.2021 helistas ja teatas, et töötab xxx, mistõttu ei saa kohale tulla, 05.05.2021 palus kriminaalhoolduse üle viia xxx, kuna töötab seal. 11.05.2021 kell 10.48 H.K helistas ja teatas, et tunneb end ärritatuna, tööle ei sõitnud ja tahab tagasi vanglasse. Enda sõnul oli kaine. Kell 11.11 teatas, et helistas vägivallast loobumise tugiliini numbrile, kus suhtles psühholoogiga. Kell 11.25 teostati isiku elukohast xxx, kohustuse mitte tarvitada alkoholi kontroll, indikaatorvahendi näit oli positiivne – 0,631 mg/l, tuvastatud alkoholi joove. 17.05.2021 teatas isik, et ei saa registreerimise tulla, tuleb 19.05.2021, kuid ei tulnud. Seega ei ole H.K pärast 05.02.2021 ilmunud kriminaalhooldusesse, ei ole allunud käitumiskontrolli nõuetele ja korduvalt rikkus kohustust mitte tarvitada alkoholi. Tunnistaja ütlusi kinnitavad ja alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tõendavad ka Politsei- ja Piirivalveameti vastused. 27.02.2021 vastuse (tl 15) ja esitatud protokollide (tl 16-23) kohaselt 22.09.2020 tuvastati isikul joove 1,15 mg/l, 04.10.2020 tuvastati joove 0,86 mg/l ja 05.10.2020 tuvastati joove 0,65 mg/l, kõigil juhtudel toimetati isik kainenemisele. 07.06.2021 politsei vastuse (tl 29) kohaselt alates 01.01.2021 on isikuga seotud 9 juhtumit, millistest kahel juhul toimetati isik kainenemisele. Alates 01.01.2021 on isiku suhtes alustatud kaks väärteomenetlust kauplustes toime pandud varguste tõttu. 29.05.2020 Viru Maakohtu määrusega kohtuasjas nr 1-13-11082 määrati H.K-le 1 KarS § 87 lg 3 alusel karistusjärgne käitumiskontroll pikkusega 12 kuud ning ta määrati kriminaalhooldusele Tallinna Vangla kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Vastavalt kohtumäärusele oli H.K kohustatud käitumiskontrolli ajal järgima KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 4 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks Samuti kohustatud täitma KarS § 75 lg 2 p 2,4 sätestatud lisakohustusi: 1) mitte tarvitama alkoholi; 2) asuma tööle või võtma end Töötukassas arvele 2 (kahe) nädala jooksul alates vabanemisest. Kahtlustatava H.K ütluste (tl 37-41) kohaselt on talle arusaadav, milles teda kahtlustatakse, on antud teod toime pannud ja tunnistab oma süüd. Ütlusi anda ei soovi. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud H.K poolt temale määratud käitumiskontrolli raames pandud kohustuste rikkumine. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 3314 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. H.K oli teadlik 29.05.2020 Viru Maakohtu määrusega tema suhtes kohaldatud karistusjärgsest kontrollist, oli tutvunud kriminaalhooldusaluse õiguste ja kohustustega, olnud kontaktis oma kriminaalhooldajaga, kes korduvalt käitumiskontrolli tingimusi talle ka selgitas. Samamoodi oli ta teadlik nii alkoholi tarvitamise keelust, registreerimiskohustusest kui ka elukoha muutmisel eelneva loa küsimise kohustusest. Nimetatud kohustusi oli talle kuude vältel korduvalt kriminaalhooldaja poolt ka selgitatud ja meelde tuletatud, kuid süüdistatav jätkas omaseks saanud eluviisi, s.o regulaarselt alkoholi tarvitamist ja kontrollnõuete eiramist, jättes korduvalt registreerimisele ilmumata, vahetades ka eelnevalt luba küsimata nii elu- kui ka töökohti. Suhtlus kriminaalhooldajaga viitab üheselt sellele, et süüdistatav käitus täpselt nii nagu heaks arvas ja kuidas mugavam tundus, ignoreerides temal lasuvat kohustust alluda käitumiskontrolli nõuetele ja hoiduda alkoholi tarvitamisest. Seejuures jättis ta kümnel korral registreerimisele ilmumata, vahetas korduvalt luba küsimata elukohta ning alkoholi tarvitamise keelu rikkumine tuvastati kuuel korral. Selline kontrollnõuete korduv eiramine ja kohustuse rikkumine on kogu käitumiskontrolli jooksul olnud süsteemne ning tegemist ei ole kontrollnõuete ja kohustuse juhuslikku laadi rikkumistega. Kohus hindab sellist käitumist käitumiskontrolli raames pandud kontrollnõuete ja kohustuse rikkumistena, mis oluliselt kahjustasid kriminaalhoolduse eesmärke. Selles tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava poolt käitumiskontrolli nõuete ja kohustuse süsteemset rikkumist tuleb hinnata kuritahtlikuna. Kriminaalasjas kogutud tõenditest on üheselt tuvastatav, et süüdistatav oli teadlik nii teo keelatusest kui ka karistatavusest ning kriminaalhooldusametniku korduvatele meeldetuletustele vaatamata jätkas kriminaalhooldust takistavat käitumist. Sellest järeldab kohus, et H.K käitumine oli eesmärgipärane ja süsteemne kohustusi eirav teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see ka saabub, või vähemalt pidas seda vähemalt võimalikuks. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et H.K pani toime kontrollnõude või käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtliku rikkumise olles allutatud karistusjärgsele käitumiskontrollile, s.o KarS § 3314 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
11. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 3314 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. 5 Kuivõrd süüteokoosseisu sanktsiooni puhul on tegemist alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Teatisest süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 40) nähtub, et süüdistatava aasta tulu 2020 aasta jooksul oli 420 eurot. Karistusregistri andmetest (tl 37-38) nähtuvalt on süüdistataval 5 kehtivat väärteokaristust ning kolme viimase teo puhul on tegemist varavastaste süütegudega. Kõigi väärtegude puhul on karistuseks määratud rahatrahvid, mis on jäetud täitmata. Isiku sõnade kohaselt ta töötab ametlikult ehk tal on olemas töine sissetulek, kuid rehabiliteerimiskeskuses viibimise tõttu on need trahvid jäetud tasumata. Seega olukorras, kus süüdistataval on olemas küll sissetulek, kuid varasemad rahatrahvid on tasumata, siis näitab tema suhtumine temal lasuvatesse rahaliste kohustuste täitmisse seda, et ka tema rahaline mõjutamine mõju ei avalda ega oma eesmärki ei täida. Seejuures lisanduvad järjekordse kriminaalmenetlusega kaasnevad uued kulud, mistõttu ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Samuti leiab kohus, et olukorras, kus käitumiskontrolli ajal olid rikkumised pidevad, sagedased ning rikuti mitmeid erinevaid nõudeid, ei oleks rahaline karistus piisav mõjutamaks süüdistatavat edaspidi õiguskuulekusele. Seega tuleks süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Järgnevalt hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav ei ole kohtueelses menetluses kahetsust avaldanud, kuid avaldas kahetsust kohtuistungil. Muude karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Seetõttu leiab kohus, et avaldatud kahetsus ei saa mõistetavat karistust olulisel määral mõjutada, kuigi seda kahetsust ei saa jätta täies ulatuses tähelepanuta. Seetõttu leiab kohus, et arvestades käitumiskontrolli ajal aset leidnud rikkumiste rohkust tuleks süüdistatavale karistus arvestades kergendava asjaolu olemasolu, mõista mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Samas, arvestades asjaolu, et süüdistatav on läbinud oma sõnade kohaselt rehabilitatsiooni, lasknud ennast kodeerida ning on loobunud alkoholi tarvitamisest, on süüdistatav oma süülise käitumise põhjustest aru saanud ning oma ellusuhtumist muutnud, mistõttu peab kohus võimalikuks karistuse mõista siiski oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lootuses, et mõistetav karistus tekitab süüdistatavas arusaama kohustuste täitmise ja õiguskuulekuse vajalikkusest ning keelunormi kehtivusest nii käesoleval ajal kui ka tulevikus. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Edasi arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Süüdistatava karistusregistri väljatrükist (tl 37-38) nähtuvalt süüdistataval üks kehtiv kriminaalkaristus, mis on kantud, ja viis väärteokaristust, mis on täitmata. Süüdistatav näitas oma suhtumist määratud kohustusse juba esimesel kriminaalhooldaja vastuvõtul, kuhu süüdistatav ilmus alkoholijoobes, mistõttu ei olnud võimalik kriminaalhooldusosakonnas toiminguid jätkata. Registreeritud kohustuste rikkumisi pani süüdistatav toime alates 22.09.2020, st 4 kuud pärast määruse kuulutamist, rikkumisi oli erinevaid ja need pandi toime pidevalt. Alkoholi tarbimise keeldu rikuti kuuel korral, elukohti on vahepeal mitmel korral vahetanud, kuid sellekohaseid avaldusi siiani esitatud ei ole ning kümnel korral ei ole süüdistatav ilmunud kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Selle aasta augusti kuu seisuga oli H.K viimati kriminaalhooldusosakonnas käinud veebruari kuus. Seejuures on kolm viimast väärtegu toime pandud käitumiskontrolli ajal ja kõigil juhtudel on tegemist varavastaste süütegudega väheväärtusliku asja vastu, s.t ka käitumiskontroll ei suutnud süüdistatavat suunata õiguskuulekusele tavaelus, rääkimata siis käitumiskontrollile allumisest. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav 6 karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Karistusregistri andmete kohaselt on süüdistataval 1 kehtiv kriminaalkaristus ja 5 kehtivat väärteokaristust, neist viimased kolm on toime pandud käitumiskontrolli ajal. Samas kahe esimese osas asub kohus seisukohale, et nende karistuste täitmine on aegunud. Karistusseadustik võimaldab karistuse tingimisi kohaldamata jätmisel kohaldada nii KarS § 73 kui ka § 74 sätteid. Karistuse kohaldamata jätmise tingimuste valikul tuleb käesoleval juhul lähtuda süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude iseloomust ning süüdistatava suhtumisest oma tegudesse. Kuivõrd antud juhul heidetakse süüdistatavale ette just käitumiskontrolli nõuete järjepidevat ja kuritahtlikku rikkumist, siis leiab kohus, et süüdistatav on oma käitumisega näidanud, et ta ei võta määratud kohustusi tõsiselt ning ei ole võimeline neid täitma, mistõttu ta ei sobi kriminaalhooldusele, kuivõrd on käitunud kriminaalhooldust takistavalt. Seega puudub igasugune alus kaaluda süüdistatava suhtes karistusest osaliselt või täielikult tingimisi vabastamist ja mõistetav vangistus tuleb määrata ära kandmisele täies ulatuses.
12. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Süüdistatav ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Kuigi süüdistatava tulu kogu eelneva aasta jooksul on olnud 420 eurot, leiab kohus, et kuna süüdistatav on asunud tööle ja tal on sissetulek, ei saa süüdistatavat pidada täielikult maksejõuetuks. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna H.K on varem kohtu poolt karistatud, mistõttu on ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad järjekordselt tema enda kanda jäävad menetluskulud. Peale selle on süüteo toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis võiksid tingida menetluskulude vähendamist. Seetõttu tuleb kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus menetluskulude suurusest ja süüdistatavale mõistetava isiku vabadust piirava karistuse iseloomust lähtuvalt, et esinevad alused võimaldada menetluskulude 7 hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12) kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8