1-24-76/30

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2024, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-24-76 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Erkki Hirsnik Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. augusti 2024 määrus Girts Venskise tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta Kaebus esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Girts Venskise (Venskis; sünniaeg 27.05.1991) kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, määruskaebus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. augusti 2024 määrus ja vabastada Girts Venskis vangistusest tingimisi ennetähtaegselt.
5. Jätta Girts Venskisele käitumiskontroll kohaldamata.
6. Määrata Girts Venskisele katseaeg kuni karistusaja lõpuni, s.o
7. juulini
9. Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
10. Harju Maakohtu
11. veebruari 2024 otsusega karistati Girts Venskist karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi 2 aasta vangistusega, mille kandmise algust arvestati KarS § 68 lg 1 alusel alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates
12. juulist
13. KarS §-de 54 lg 1 § 55 lg 2 järgi kohaldati G. Venskis suhtes lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist ja Eesti Vabariiki sissesõidukeeldu 7 aastaks. G. Venskise karistuse kandmise aja lõpp on
14. juuli
16. Viru Maakohtu
17. augusti 2024 määrusega jäeti G. Venskis tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
18. Süüdimõistetul puudub vabanemisel Eesti Vabariigis elukoht, kuid see ei ole kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 426 lg 3 alusel ka oluline, kuna täitmiskohtunik võib loobuda KarS § 76 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. 2.
19. Süüdimõistetul on 1 kehtiv kriminaalkaristus. Kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad. Tegu on Läti Vabariigi kodanikuga ning ta asuks elama Läti Vabariigis. Vaatamata sellele puudus maakohtul alus arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk isiku tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel oleks madal või väheoluline. Seda arvamust toetab tema poolt toimepandud kuriteo raskus. 2.
20. Harju Maakohtu
21. veebruari 2024 otsusest nähtub, et G. Venskis mõisteti kokkuleppemenetluses süüdi suures koguses narkootilise aine käitlemises, kuna ta omandas suures koguses erinevaid narkootilisi aineid peidikute kaudu, pakendades neid müügikogusteks ja peidikute kaudu realiseeris narkootilisi aineid Tallinnas ja Harjumaal. Karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust ning lisakaristusena väljasaatmine Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga 7 aastaks. 2.
22. G. Venskis tarvitas ka ise enne vangistust erinevaid narkootilisi aineid 10 aasta jooksul. Vaatamata sellele, et isikul ei ole diagnoositud sõltuvust, ei tähenda see, et ta võiks vabanedes jätkata oma senist käitumist. Ta ei saa aru, kuidas narkootilised ained teda mõjutavad ja tema motivatsioon nendest loobumiseks ei ole suur. Seda kinnitab ka asjaolu, et isik keeldus vangla poolt pakutud sekkumistegevusest. 2.
23. Vangistuses viibib ta esimest korda, kuid ta pani toime rahvatervisevastase esimese astme narkokuriteo ning on mõistetud karistusest ära kandnud alles poole. Tegu oli toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil ning isikul puudub ka vabanemisjärgne töökoht. Säilib oht, et vabanedes võib süüdimõistetu taas hõlptulu teenimise eesmärgil jätkata kuritegude toimepanemist. Lisaks säilib oht, et ta võib kuritegusid toime panna ka Eesti Vabariigi territooriumil, kuna väljasaatmisel Läti Vabariiki oleks tal siiski võimalik ära kasutada Schengeni piirideta ala võimalusi. Arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, ei ole kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve alla õigustatud. Süüdimõistetu puhul, kes on karistatud esimese astme kuriteo eest, ei ole kohtul alust arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk oleks madal. 2.
24. Ärakandmiseks on veel 11 kuud vangistust, mis on pikk aeg. Isiku vabastamisel ei oleks karistuse eesmärgid saavutatud. Maakohus ei leidnud G. Venskise iseloomustuses sellist positiivset teavet, mis kaaluks üle tema kuriteo toimepanemise asjaolud. 2.
25. Maakohus hindas süüdimõistetu pingutusi (sotsiaalprogrammis osalemine, vangistuses töötamine) küll kiiduväärseks, kuid leiab, et nimetatu ei ole tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisav. Isikul on madal motivatsioon narkootiliste ainete tarvitamisest loobumiseks ning tal puudub vabanedes töökoht, mis tagaks talle materiaalse kindlustatuse. Isiku ennetähtaegsele vabanemisele on vastu ka prokuratuur. Määruskaebus
26. Viru Maakohtu
27. augusti 2024 määruse peale esitas määruskaebuse G. Venskise kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes palub tühistada maakohtu määruse ning uue määrusega vabastada G. Venskis vangistusest tingimisi enne tähtaega tingimustel, mida taotles Viru Vangla. 3.
28. Maakohus on käesoleval ajal veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Millist kriminaalhoolduslikku vahendit kohus silmas pidas jääb mõistetamatuks. Mäletatavasti tulnuks taotluse rahuldamisel G. Venskis saata Läti Vabariiki. Seal ei ole aga Eesti Vabariigil võimalik mingeid kriminaalhoolduslikke vahendeid rakendada. Järelikult on see seisukoht praegusel juhul teemaväline. 3.
29. G. Venskis tunnistati süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ning teda karistati sisuliselt miinimumilähedase karistusega – 2 aastat. Eluline loogika ja kriminaalõiguslik kogemus kinnitab, et sellise minimaalse karistuse puhul on süüdimõistetu süü väiksem ning just see asjaolu annab põhjuse edasisest reaalsest vangistusest vabastamiseks. Praegusel juhul on 2 tuvastatud, et G. Venskis ei ole vangistuses korda rikkunud ning vangla toetab tema vabastamist. Käeoleva kaebuse arutamise tulemusena tehtava määruse jõustumisel jääb karistuse lõpuni 8-9 kuud. 3.
30. Kaitsjale jääb arusaamatuks, millist õiguslikku tähendust omab ennetähtaegse vabastamise lahendamisel see, kas isik on kunagi narkootikume tarvitanud. Üldteadaolevalt ei ole narkootikumide tarvitamine liberaalses õigusriigis käsitletav kuriteona. Liberaalses maailmas on igaüks pädev otsustama, kuidas ta oma elu hävitab või ei hävita. 3.
31. Maakohus rikkus KrMS § 339 lg 2 nõudeid, tehes määruses diskretsioonivea, jättes kohtulahendi lugejale mõistlikult selgeks tegemata, miks tuleb kaalukamateks asjaoludeks lugeda süüdimõistetu kuriteo (erandlikke) asjaolusid sellest, et süüdimõistetu on vangistuses pidanud ennast üleval laitmatult. Kuigi süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on paljuski kohtu diskretsiooniotsus, tuleb ka seda suvaotsust veenvalt ja asjasse puutuva argumentatsiooniga põhistada. Praegusel juhul sellist põhistust kohtumääruses ei esitatud. Järelikult on tegemist seadusevastase lahendiga.
32. Tartu Ringkonnakohtu
33. septembri 2024 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni
34. september
36. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
37. Õige on maakohtu seisukoht, et kui isiku suhtes on vaidluse all tingimisi ennetähtaegne vabastamine KrMS § 426 lg 3 alusel, siis lähtuvalt kohtupraktikast KrMS § 426 lg 3 lubab kohtul KarS § 76 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes tema väljasaatmise või väljaandmise korral loobuda käitumiskontrolli kohaldamisest. Loobuda saab ka väljasaadetava või -antava isiku suhtes elektroonilise valve kui ühe käitumiskontrolli raames määratava kohustuse kohaldamisest. Kui kohus otsustab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli ja elektroonilise valve kohaldamisest loobuda, ei ole nõutav, et süüdimõistetul oleks Eesti Vabariigis elukoht, mis vastab elektroonilise valve seadmete paigaldamise tingimustele. (RKKKm asjas nr 1-201503/111, p-d 15-16) Seega nagu maakohus tõdes, ei ole oluline, et süüdimõistetul ei ole Eesti Vabariigis elukohta.
38. Küll lisaks formaalsetele eeldustele peavad süüdimõistetu enne tähtaega vabastamiseks olema täidetud ka KarS § 76 lg-st 4 tulenevad vabastamise materiaalsed eeldused.
39. Maakohus toob argumentatsiooni alguses välja selle, et vaatamata sellele, et süüdimõistetu käitumine on vangistuses nõuetekohane, siis ei anna see alust järelduseks, et uue kuriteo risk oleks madal ning tõdeb veel, et „Seda arvamust toetab tema poolt toimepandud kuriteo raskus“. Lugedes ka edasisi põhjendusi kuriteoasjaoludest, ei ole ringkonnakohtule päris selge, kas maakohus tugines kuriteo raskusele või kuriteo toimepanemist iseloomustavatele asjaoludele. Sellest tulenevalt kordab kohus taaskord üle, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega. Kuriteo raskust on seadusandja arvestanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel (RKKKm asjades nr 3-1-1-12-17, p-d 16 ja 21; nr1-09-14104/142, p-d 20 ja 21). Küll aga saab ja ka tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (RKKKm asjas nr 1-0914104/142, p 22). Kuriteo asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutada.
40. Maakohus on kuriteo asjaoludena välja toonud, et G. Venskis mõisteti süüdi suures koguses narkootilise aine käitlemises, kuna ta omandas suures koguses erinevaid narkootilisi aineid 3 peidikute kaudu, pakendades neid müügikogusteks ja peidikute kaudu realiseeris narkootilisi aineid Tallinnas ja Harjumaal. Seejuures märgib maakohus, et karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust ning lisakaristusena väljasaatmine Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga 7 aastaks. Kaitsja leidis, et maakohus ei ole välja toonud, millist erilist kuriteo erakordset asjaolu maakohus silmas pidas, jättes süüdimõistetu vabastamata. Ennetähtaegse vabastamise küsimuse puhul ei ole aktuaalsed ei erilised ega erakorralised asjaolud. Kuriteo asjaolude pinnalt tuleb ära näidata, miks on alust arvata, et need suurendavad uue kuriteo riski. Maakohtu hinnangul näitab seda toimepandud kuriteo asjaolud ja tõsiasi, et ka süüdimõistetu ise tarvitab narkootikume.
41. Vaidlust sellest, et isik tarvitab narkootikume ei ole. Küll võib see mõningal määral suurendada uue kuriteo toimepanemise riski. Tõsiasi on ka see, et kui süüdimõistetu karistuse ära kannab ja tal reaalne soov narkootikumidest loobuda puudub, siis ei sunni selleks teda ei karistuse lõpuni kandmine ega ka kriminaalhooldus.
42. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult karta, seda väiksem peab uute kuritegude toimepanemise tõenäosus tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema. KarS § 76 lg 4 alusel niisugust prognoosi püstitades on kohtul ulatuslik kaalutlusõigus (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Samas ei ole see kaalutlusõigus absoluutne: kui maakohus teeb kaalutlusvea, mille tagajärjel jääb kinnipeetav ebaõigesti vabastamata, tuleb ringkonnakohtul sekkuda. Praegusel juhul nii ongi – maakohus on KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid vaagides teinud kaalutlusvea, andes ebaõige hinnangu G. Venskist lähtuvale retsidiivsusriskile. Sellega on esimese astme kohus rikkunud KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
43. G. Venskist pole Eestis varem karistatud. Ka pole mingeid viiteid sellele, et ta oleks sooritanud kuritegusid kusagil välismaal. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu meelest lähtuda eeldusest, et G. Venskis on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning tegemist on tema esimese vangistusega. See annab aluse loota, et vanglakaristus on G. Venskise puhul täitnud oma peamise – vangistusseaduse § 6 lg-s 1 sätestatud – eesmärgi ehk suunanud teda õiguskuulekale käitumisele. Selle kasuks kõneleb seegi, kuidas süüdimõistetu on end vanglas ülal pidanud – tema käitumine on olnud hea. G. Venskisel puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on vangistuses soovinud töötada (töökohta valimata) ning alustanud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimist. Arvestades, et selle eeldatava lõpuna on märgitud
44. juuli 2024, siis eelduslikult on süüdimõistetu selle ka läbinud. Kuna vangla on G. Venskisele näinud ette veel vaid vabanemiseelse nõustamise, saab tema individuaalse täitmiskava lugeda sisuliselt täidetuks.
45. Maakohtu peamine etteheide seisneb selles, et kuriteo asjaolud on rasked ja süüdimõistetu tarvitab ka ise narkootikume, mis on suur uue kuriteo risk. Samas, kinnipeetava iseloomustusest ei nähtu, et G. Venskisel oleks diagnoositud sõltuvus ning tuvastatud on järgmine. Isiku sõnul proovis esimest korda narkootikume kümme aastat tagasi. Enne vangistust tarvitas iga nädalaselt põhiliselt kokaiini. On ka tarvitanud teisi narkootilisi aineid: kanepit, amfetamiini, ecstasyt. Süstinud ei ole. Sõnades on isikul motivatsioon olemas narkootikumidest vabanemiseks. Vesteldes isikuga sekkumise planeerimisest seoses narkootikumide tarvitamisega, tõmbus järsult kaitsepositsioonile, kategooriliselt sõltuvust eitades. Vangla on teadlik, et tal ei ole sõltuvusdiagnoosi. Seega saab öelda, et narkootikumide tarvitamine võib küll tõsta G. Venskisest lähtuvat uute kuritegude ohtu, ent ei tõsta seda kuigivõrd suurel määral. 4
46. Kirjeldatud asjaoludele tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et G. Venskist lähtuv uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt madal, et lugeda tema ennetähtaegse vabastamise eeldused täidetuks.
47. KrMS § 426 lg 3 kohaselt võib kohus KarS § 76, § 761 või § 77 alusel loobuda vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest olukorras, kus viimane antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Kohtukolleegium leiab, et kuna G. Venskis on karistatud riigist väljasaatmisega (ühes seitsmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisega), on otstarbekas tema suhtes käitumiskontroll kohaldamata jätta. See on põhjendatav ka sellega, et G. Venskis soovib minna tagasi Läti Vabariiki. KrMS § 76 lg 5 ja § 78 p 2 alusel tuleb G. Venskis määrata siiski katseaeg – seda kohtumääruse jõustumisest kuni
48. juuli
50. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
51. augusti 2024 määruse, vabastab G. Venskise vangistusest tingimisi enne tähtaega ja jätab talle KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli kohaldamata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 5 Erkki Hirsnik