KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Kädi Vaker Otsuse tegemise aeg ja koht 04.detsember 2023.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-1068 Tsiviilasi / hagi ese

) § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (

§ 9

lg 1).

§ 11

lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

1. Antud juhul loeb kohus tsiviilasja materjalidest tulenevalt tuvastatuks ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • Pooled olid abielus kuni 02.07.2021 (dtl 217, p 5); • Pooled olid abielludes valinud varasuhteks varalahususe varasuhte (dtl 222); • Kostja oli varasemalt andnud W laenu (dtl 58-59); • Hageja kandis kostjale 07.04.2018 ülekannetega kokku 5000 eurot (dtl 3, 5); • Kostja ostis 10 000 euro eest W võlakirju, mis konverteeriti 18.05.2020 W aktsiateks, mille tulemusel sai kostja 31 W aktsiat (dtl 7, 8); • 2021.aasta lõpus müüs kostja maha kolm aktsiat 7076,73 USD eest (dtl 9); • Kostja kandis hagejale 24.12.2021 3503,37 USD selgitusega „laenu tagastus (454,55) pluss intressid 3073,82“ (dtl 11, 13); • 13.04.2022 toimus W aktsiate jagunemine, mille tulemusel oli hagejal alates 13.04.2022 280 000 aktsiat; • 05.10.2022 müüs kostja 80 000 aktsiat hinnaga 0,84361 USD aktsia kohta, s.o kokku 67 488,80 USD (dtl 16, 17); • Kostja sai 80 000 aktsia müügist 68 069,20 eurot (dtl 18, 19). Pooled vaidlevad selle üle: • Kas hageja kantud 5000 eurot oli kantud W väärtpaberitesse investeerimiseks pooles ulatuses 10 000 eurosest lävendist; • Kas kostja kohustus hagejale tagastama W väärtpaberite müümisel pool saadud rahast, s.t hagejale makstakse tagasi vastavate väärtpaberite soetamiseks antud raha ja nende väärtpaberitega teenitud tootlus kogu ulatuses, s.o 80 000 aktsia müügist 34 034,60 eurot, millest 1290,32 eurot on põhinõue ja 32 744,28 eurot intress. Tuginedes eeltoodule tuleb kohtul seega tuvastada poolte poolt kokkulepitu sisu ja poolte kohustused ning õigused tõlgendamise teel.
2. Kohus tutvunud hageja väidete ja kostja vastuväidetega nendib, et kostja ei ole oma vastuväidetes hageja poolt 5000 euro tasumise osas järjepidev olnud. Vastuses hagile, sh 12.05.2023 seisukohas väitis kostja, et hageja saadetud raha eest finantseeriti hageja ja kostja seadusliku esindaja 4

§ 619tähenduses.

Hageja on alternatiivselt leidnud, et kui kohus leiab, et pooled ei sõlminud käsunduslepingut, sõlmisid pooled laenulepingu. Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud (

§ 619lg 1).

Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (

§ 396lg 1).

Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud (

§ 397lg 1).

13. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et poolte kokkuleppe kohaselt andis hageja kostjale laenu investeerimiseks ning kostja kohustus tagastama laenu aktsiate müümisel. Kuigi käsunduslepingu korral oleks

§ 619

lg 1 tähenduses pidanud kostja ostma hageja antud summa ulatuses aktsiaid hageja nimel (sarnane olukord esindaja võtmisega), siis iseenesest on võimalik, et kuna investeerimise lävendiks oli 10 000 eurot, võib kohtu hinnangul olla käesolevas tsiviilasjas kirjeldatud olukorras käsundi täitmisega tegemist ka juhul, kui aktsiad osteti kahasse ja üksnes kostja nimel. Samas välistab kohtu arvates käsunduslepingulaadse õigussuhte see, et kostja kohustus hagejale tagastama aktsiate võõrandamisel nii laenu põhiosa kui ka intressi. Hageja on ju ka ise välja toonud, et pooled nimetasid väärtpaberite ostuhinda katva osa laenuks ja nendega teenitud tootluse intressiks. Sellise kokkuleppe alusel on ka kostja 24.12.2021 teinud hagejale ülekande pärast kolme aktsia müümist – laenu tagastus (454,55) pluss intressid 3073,28. Käsunduslepingu sõlmimise korral ei oleks toimunud laenu tagastamist, vaid hagejal oleks olnud õiguspärane ootus vaid tootluse saamiseks. Kohus lisab, et kuigi hageja on selgitanud, et kui tootlus oleks olnud negatiivne, siis oleks 5

§ 8

lg-st 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 100

alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja võõrandas 05.10.2022 80 000 aktsiat, mille eest sai kokku 68 069,20 eurot (dtl 16-19) ning pooled selle asjaolu üle ka ei vaidle. Hageja nõuab kostjalt poolt aktsiate müügist saadud rahast, so 34 034,60 eurot, millest 1 290 eurot on põhinõue (laen) ja 32 744,28 eurot on intress. Ühtlasi nõuab hageja kostjalt kohustuse (laenu 1290,32 eurot) täitmata jätmise eest viivist seaduses sätestatud määras alates 06.10.2022 kuni 19.01.2023 summas 31,66 eurot (dtl 20, 25). Viivise nõude osas märgib kohus, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millal kostja kohustus pärast aktsiate müüki oma kohustuse täitma, mistõttu tuleb see tuvastada tõlgendamise teel. 80 000 aktsia müügist saadava rahalise nõude osas on hageja hakanud viivist arvestama alates 06.10.2022, s.o päev pärast kostja tehingut. Sellest võib kohus järeldada, et hageja hinnangul oleks pidanud kostja täitma kohustuse tehinguga samal päeval. Seevastu 2021.aasta lõpus pärast kolme aktsia müüki, tegi kostja ülekande 24.12.

1. Kuigi hageja ei ole täpselt välja toonud, millal kolme aktsia müüki puudutav tehing aset leidis, on pooled olnud sõnumivahetuses kostjalt hagejale ülekantava summa osas 20.12.2021 ning kostja teostas ülekande 24.12.
2. Seega ei kohustunud kostja hagejale raha tagasi kandma kohe tehinguga samal päeval. Asjas esitatud sõnumivahetustest nähtub, et hageja on saatnud kostjale 07.10.2022 teabe selle kohta, kui palju aktsiate müügist summaliselt moodustab laenu põhiosa tagasimakse (dtl 20). Seega hageja ise esitas põhiosa summa tagasimaksmise kohta teabe päev hiljem kui hakkas viivist arvestama. Hageja on küsinud ülekande kohta 31.10.2022 (dtl 21), 22.11.2022 (dtl 22), 03.11.2022 (dtl 24), samuti on juttu ülekandest 28.10.2022 helisalvestuses (dtl 169). Kuigi hageja on küsinud ülekande kohta, ei tähelda kohus, et hageja oleks määranud kostjale täitmiseks konkreetset tähtaega. Kordagi ei ole hageja ka maininud, et arvestaks juba viivist alates 06.10.
3. Kohtu hinnangul on hageja esitanud konkreetse nõude alles 20.01.2023 hagiavaldusega. Samas alates hagi esitamisest hageja viivist laenu põhisosalt ei taotle. Võttes arvesse, et hageja ei ole tõendanud, millal täpselt kostja kohustus kohustuse täitma ning kuna hageja nõudis viivist laenu põhiosalt kuni 19.01.2023, jätab kohus hageja viivise nõude summas 31,66 eurot rahuldamata. Tuginedes eeltoodule mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 34 034,60 eurot.
4. TsMS § 163 lg 1 alusel kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnase ulatuses nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole enda kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus rahuldas hageja nõude 99,9 % ulatuses, s.o praktiliselt terves ulatuses. Tuginedes eeltoodule jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast 6