Obsah (6)

§ 113§ 108§ 396§ 402§ 4062§ 4034

Tsiviilasi nr 2-22-126229 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-22-126229 Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13.08.2024 Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik M

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku summas 20,17 eurot.

Tsiviilasi nr 2-22-126229 PÕHJENDUSED

1. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada.
2. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude lepingulisel alusel. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele

§ 108

lg 1 alusel koosmõjus

§ 396lg-ga 1 ning laenulepingute nr xxx ja xxx alusel.

Selle eeldused on järgmised: 1) kehtiv leping; 2) raha maksmise kohustus; 3) kohustuse sissenõutavaks muutumine; 4) kohustuse rikkumine; 5) ei ole vabandatav.

1. Hageja on toonud välja, et xxx (edaspidi ka kui krediidiandja) ja kostja sõlmisid 10.03.
2. a laenulepingu nr xxx, mille järgi võis kostja kasutada lepingu xxx alusel limiiti kuni 1100 eurot. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 1 (dtl 37 jj), kust nähtub, et kostjale on võimaldatud kasutada krediidikontot limiidiga 1100 eurot. Limiiti tõsteti 15.06.
3. a lepinguga nr xxx summani 1250 eurot. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 2 (dtl 45 jj). Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 10.03.2020 21.01.2022 kogusummas 3150 eurot (10.03.2020 – 1100 eurot, 26.10.2020 – 500 eurot; 02.11.2020 – 500 eurot; 27.11.2020 – 300 eurot; 30.05.2021 – 350 eurot; 21.01.2022 – 400 eurot. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 3 (dtl 53 jj), milleks on krediidiandja pangakonto väljavõte, kust nähtuvad ülekanded kostja kontole märgitud summas. Lepingu kehtivuse hindamiseks tuleb hinnata ka lepingu tüüpi ning sellest tulenevaid täiendavaid nõudeid. Kuivõrd krediit on antud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva krediidiandja poolt tarbijast krediidisaajale, on tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402lg 1 tähenduses.

Hageja on toonud välja, et krediidi kulukuse määr on 60,96%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on see 59,92%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr ei ületanud seega laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära (

§ 4062lg 1).

1. Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 1 ja 2 (laenulepingud), kust nähtub, et krediit tagastamisele kuulub. Hageja on enda esitatud tabelis välja toonud, et kostja on tasunud tagasimaksetena 2556,39 eurot (dtl 142). Pärast lepingu lõppemist ei teinud kostja ühtegi tagasimakset põhivõlgnevuse katteks. Kuivõrd väljastatud krediit oli summas 3150 eurot, on kogu põhivõla tasumise kohustust rikutud. Raha saamisele suunatud kohus ei ole eelduslikult vabandatav.
2. Hageja on palunud esialgse hagi esemena välja mõista lisaks põhinõudele ka intressi, sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 251,90 eurot ja sissenõudmiskulu. Selleks, et kindlaks teha, kas nimetatud summasid saab nõuda, on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
3. Eestis kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 4034lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi Tsiviilasi nr 2-22-126229 tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034lg 13).

1. Kohus selgitas 12.12.
2. a määruses hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 81 jj).
3. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõttes osas esitanud seisukoha nii 30.12.
4. a hagiavalduse täienduses (dtl 100), 14.02.
5. a vastuses kohtunõudele (dtl 159 jj), 28.02.
6. a vastuses (dtl 171 jj) kui ka 16.10.
7. a vastuses kohtunõudele (dtl 190 jj). Hinnates eeltoodud menetlusdokumentides ja tõendites esitatut kogumis, leiab kohus, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav ning hageja ei ole tõendanud, et kostja oli laenu võtmise hetkel krediidivõimeline ehk et krediidiandja oli veendunud, et tarbija on suuteline krediiti tagasi maksma enda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. 11.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (

§ 4034lg 2 viimane lause koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7).

Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei kontrollinud enne laenu väljastamist laenusaaja väljaminekute, majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust.

1. Kostjalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja ei ole toonud esile, mis oli „muu kogutud teave“ KAVS § 50 lg 4 tähenduses, mis võimaldas krediidiandjal teha objektiivseid järeldusi tarbija kohustuste suuruse kohta. Üksnes tarbija märgitud hinnang enda majapidamiskulude suuruse kohta ei ole piisav, kuivõrd tarbija ei pruugi ka aru saada, mida selle all mõeldud on. Ei nähtu, et oleks küsitud või kontrollitud infot isiku muude kohustuste kohta, mh kolme lapse ülalpidamise kulude kohta. Seega pole võimalik järeldada, et isiku varaline seisund ja krediidivõime oleks kindlaks tehtud. Eelnimetatu ei sõltu igakuise tagasimakse suurusest ega isiku sissetuleku suurusest. Ka suurema sissetulekuga isiku jaoks võib väiksem kuumakse olla isiku maksevõimet ületav, kui isikul on kõik muud kohustused kokku igakuiselt suuremad kui tema sissetulek. Seda aga välja selgitatud ega kontrollitud pole. Kohus rõhutab, et käesoleval juhul ei saagi kindlaks teha, mis isiku maksevõime oli, sest selle kohta andmeid ei kogutud ega Tsiviilasi nr 2-22-126229 kogutud andmeid ei kontrollitud. Väide, et pangakonto väljavõttest ei pruugi alati piisata, ei oma asja lahendamisel tähendust, sest käesoleval juhul ei saa väita, et pangakonto väljavõte ei oleks olnud piisav isiku maksevõime välja selgitamiseks, kuna seda ei küsitud.
2. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3; RKTKo 2-21-13098/50, p 20). Praegusel juhul seda tehtud ei ole. 14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

1. Hageja on alternatiivselt palunud kohtul välja mõista väljastatud krediidi ja tagasimaksete vahe põhinõudena ja lisaks seadusjärgse viivis (dtl 195).
2. Kohus tuvastas eelnevalt juba väljastatud krediidi summa. Tagasimaksete summad nähtuvad laekumiste arvestusest (dlt 142). Väljastatud krediidi ja tagasimaksete vahe põhinõudena kuulub väljamõistmisele, s.o 593,61 eurot (3150 eurot - 2556,39 eurot), kuivõrd seda saab hageja igal juhul tagasi nõuda, isegi kui vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Seadusjärgse viivise väljamõistmise nõue kuulub samuti rahuldamisele (

§ 113lg 1) summas 20,17 eurot.

1. Hageja on toonud välja ja tõendanud, et esialgne krediidiandja loovutas nõude hagejale ning sellest teavitati ka kostjat (dtl 146), mistõttu on hageja õigustatud isik võla sissenõudmiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine
2. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav. Käesoleval juhul oli esialgse hagi hind 1721,28 eurot. Rahuldamisele kuulub summa 613,78 eurot. Seega on hagi rahuldamise protsent 35,66%, mis jääb kostja kanda, ja hagi rahuldamata jätmise protsent 63,34%, mis jääb hageja enda kanda.
3. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal.
4. Hageja on taotlenud tasutud riigilõivu (s.o 315 eurot) hüvitamist, millest tuleb kostjal hüvitada menetluskulude jaotuse järgi tema kanda jäänud osa, s.o 112,32 eurot. Lepingulise esindaja kulude hüvitamist hageja taotlenud ei ole. Tsiviilasi nr 2-22-126229
5. Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
6. TsMS § 178 lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4, menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Otsuse avalik kättetoimetamine kostjale
7. Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud avalikult. Ka maksekäsuosakonnal ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole asjaolud muutunud, kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtu selgitused otsuse jõustumisest, jõustumise tagajärgedest ja täitmisest Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik. Otsuse jõustumist tõendava jõustumismärke väljastab menetlusosalise avalduse alusel ja kohtutoimiku põhjal asja lahendanud maakohtu kantselei. Maakohtu otsus jõustub eelkõige, kui: 1) apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud; 2) ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse või jätab kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata või kui lõpetatakse apellatsioonimenetlus ning ringkonnakohtu lahendi peale kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul kassatsioonkaebust ei esitata; 3) apellatsioonkaebus jäetakse ringkonnakohtus menetlusse võtmata, läbi vaatamata või rahuldamata või lõpetatakse apellatsioonimenetlus ja ringkonnakohtu lahendi peale esitatud kassatsioonkaebust ei võeta menetlusse, see jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või lõpetatakse kassatsioonimenetlus Kohtuotsuse seaduslik vaidlustamine peatab kohtuotsuse jõustumise. Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Kui kohtuotsus vaidlustatakse muus osas kui menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, ei jõustu kohtuotsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Tsiviilasi nr 2-22-126229 (allkirjastatud digitaalselt) Maarja-Liis Lall Kohtunik