Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada 1 üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
lg 1 alusel mõisteti G.V-lt riigi tuludesse sundraha 810 eurot, menetluskulud 318 eurot (ekspertiisitasu 168 eurot, kaitsjatasu 150 eurot).
lg 3 alusel kohustati G.V tasuma menetluskulusid kogusummas 1128 eurot 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest igakuiste maksetena (ühes kuus 94 eurot). G.V oli antud süüdistuses KarS § 183 lg 1 järgi kohtu alla ja ta mõisteti süüdi selles, et ta omandas ebaseaduslikult kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikult ja kohas ning tuvastamata ajast alates, kuid vähemalt alates
e süütuse presumptsiooni põhimõtte vastu, kuivõrd tugines ainult kaudsele tõendile, mis ei kinnita narkootilise aine omandamist ja 3 valdamist.
Erinevalt maakohtust leiab kaitsja, et tunnistaja BB ütlused on usaldusväärsed. Kuigi tema ütlustes esineb vastuolu, on ta seda mõistuspäraselt selgitanud. BB tunnistas kohtuistungil, et ta pole saanud DD-lt ega süüdistatavalt narkootilist ainet. Seda, miks ta eeluurimisel väitis, et sai G.V-lt marihuaanat, selgitas ta uurijapoolse surveavaldusega. BB tunnistas, et andis kohtueelses menetluses valeütlusi. Kohtueelse menetluse ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks ka seetõttu, et protokolli p-st 8 ei selgu, mille järgi on tunnistaja ütlused protokollitud (jutu, ütluste jms). Lisaks on üldteada asjaolu, et ülekuulamise lõpus paluvad menetlejad ütluste andjal kirjutada protokolli, et see on tal läbi loetud, kirjutatud tema sõnade järgi, vastab tõele jms. Isegi, kui H. Peenaoja ütlused on vastuolulised, on need osaliselt lubatavad. Nimelt puuduvad vastuolud DDa iseloomustavatel andmetel ja kokaiini osas. Riigikohtu lahenditest 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 tuleneb, et ütluste osale, milles vastuolud puuduvad, on võimalik tõendite hindamisel tugineda. Kohtueelses menetluses ei küsitud tunnistajalt kokaiini kohta. Kohtuistungil andis ta ütlusi, et G.V pole kokaiini tarvitanud ja ta pole kokaiini tarvitamist näinud. See lükkab ümber tunnistaja DD ütlused kokaiini manustamisest sõiduautos. Samuti langevad tunnistaja ütlused kokku süüdistatava ütlustega DD ebausaldusväärsuse kohta. Kohus pidanuks võtma vastavaid BB ütlusi otsuse tegemisel arvesse. Kohus järeldas ebaõigesti, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed. G.V ütlused on kooskõlas läbiotsimisprotokollidega, sularaha tagastamisega, tunnistaja BB ütlustega, kohtuistungil kaitsja esitatud e-kirjavahetusega, osaliselt DD ütlustega. G.V ütlustes pole kordagi tuvastatav vastuolude esinemine, need on järjepidevad. Kuna kohus jättis G.V ütlused põhjendamatult kõrvale, rikkus kohus
Ainsaks süüstavaks tõendiks on DD ebausaldusväärsed ütlused, mille puhul on süüdimõistva kohtuotsuse tegemine välistatud (RKKKo otsus 3-1-1-88-06; 3-1-1-2406; 5 3-1-1-21-09 ja 3-1-1-87-11). Kohus ei hinnanud tõendeid sisu liselt, vaid ainult loetles neid. Kuna G.V süüd kinnitavad tõendid pole piisavad, tuleb
lg 3 kohaselt lugeda kahtlus nagu kuulunuks sõiduautost leitud narkootiline aine G.V-le tema kasuks ja ta süüdistuses õigeks mõista. Täiendavalt taotleb kaitsja tunnistaja CC ülekuulamist. Kaitsja esitas kohtule
Kohtueelses menetluses puudus info, et CC omab puutumust süüdistuse asjaoludega. CC töötab G.V etetvõttes ja saab anda ütlusi DD väidete osas. Kuigi DD eitas maakohtus CC-ga narkootikumide tarvitamist, siis mainis ta korduvalt CC nime ning selgitas, et viimane „vist tõmbas enamasti ka“. Seega omab CC puutumust kriminaalasjaga, mis selgus alles kohtuistungil. Alternatiivset taotlust põhistab kaitsja sellega, et maakohus rikkus DD ristküsitlemisel
sätteid ja sekkus lubamatult ristküsitlusse.
võimaldas kohtu sekkuda ainult juhul, kui seda taotleb pool või kui on esitatud tunnistaja väärikust alandav küsimus. Kohus võttis selliselt endale süüdistusfunktsiooni. Samuti jättis kohus rahuldamata kaitsja esitatud
Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele. 1. Kaitsja taotles apellatsioonis apellatsioonikohtu istungil tunnistajana üle kuulata CC. Esiteks, kohtukolleegium rõhutab, et sellisel juhul, kui apellant taotleb apellatsioonis kellegi ülekuulamist apellatsioonikohtu istungil, on tal seadusest tulenevalt kohustus apellatsioonis märkida selle isiku elu - või asukoht ja aadress, kelle kutsumist apellatsioonikohtu istungile taotletakse. Seda nõuet apellant ei ole täitnud.
lg -le 2 viitas kohus rahuldamata jätmise kuulamisele määramise määruses ning sama seadusesäte võimaldab ka uuesti taotlust esitada kohtuistungil. Süüdistatava kaitsja sellise taotluse esitas. On tõsi, et ka maakohtu istungil esitas kaitsja samasisulise taotluse, kuid see jäi maakohtu poolt rahuldamata põhjusel, et ristküsitluse käigus selgus, et CC nime ütles esimesena välja kaitsja ja seega oli talle see isik teada, mis tähendab omakorda seda, et vastavasisuline taotlus tulnuks esitada kaitseaktis juba e kaitsja taotlus CC tunnistajana ülekuulamiseks oli tehtud hilinemisega. Kaitsja põhjendas oma taotlust apellatsioonikohtu istungil sellega, et kaitseakti tegemise ajal ta ei teadnud veel CC nime ja tema võimalikust tunnistaja rollist midagi. Kohtukolleegium jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et CC nime tõi menetlusse süüdistatava kaitsja ja nagu ristküsitlusest nähtub, tegi ta seda teadlikult ja küllaltki pealesuruvalt. Süüdistatav seevastu ei ole oma ütlustes kaitsja küsimusele vastates kindlalt 6 väitnud, et CC osales ühises narkoainete tarvitamises, kuid ütles otse välja, et isegi, kui CC teaks G.V poolt narkootiliste ainete käitlemisest midagi, siis ta seda kindlasti ei tunnista. Kohtukolleegium on veendunud, et kaitsja poolt tunnistaja ülekuulamise taotlus on esitatud kindla teadmisega, et CC annab kohtus süüdistatavale soodsaid ütlusi ning eitab narkootikumide käitlemist süüdistatava poolt. Kohtukolleegiumi hinnangul oli see ka põhjuseks, miks kaitsja soovis, et süüdistatav just selle selle tunnistaja nime välja ütleks ja tunnistaks, et CC osales narkootikumide ühistarvitamises. Seda veendumust süvendab asjaolu, et kaitsepoolel oli tunnistajaga kokku lepitud, et vajadusel tuleb ta kohtusse. Kaitsja teatas maakohtus taotluse esitamisel, et tunnistaja asub 20 minuti kaugusel e et teda on võimalik kohe kohtusse kutsuda. Veel märgib kohtukolleegium, et sisuliselt on tegemist tunnistajaga, kes oma ütlustes ei pea ennast süüstama. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna aga sellise tunnistaja ülekuulamine midagi juurde tõendikogumile ning ei mõjuta kohtu veendumust tõendite hindamise tulemi osas. Tema ütlused ei lükkaks ümber tunnistaja DD ütlusi, sest nagu öeldud, ei ole DD väitnud kindlalt, et CC midagi kindlalt öelda saaks, sest ei ole kindel, et ta osales narkootikumide tarvitamises. Kaitsja on oma apellatsioonis väljendanud arusaama ja seda just tunnistaja BB ütlustele omapoolse hinnangu andmisel, et juhul, kui isikut ei ole kohtueelsel uurimisel üle kuulatud ja ta annab ütlusi esmakordselt kohtus, siis tuleb tema ütlusi hinnata usaldusväärsetena, sest ei saa väita, et ta annaks eelnevalt antud ütlustega vastupidiseid ütlusi. Kohtukolleegium annab sellele seisukohale hinnangu allpool, kuid on arvamusel, et just seetõttu oli kaitsja sooviks üle kuulata CC kohtus. Oluline on kohtukolleegiumi hinnangul ka rõhutada seda, et G.V ei ole kogu kohtueelse uurimise vältel, mille käigus kriminaalasi saadeti maakohtusse kolmel korral kokkuleppementluses, ise nimetanud CC, kui võimalikku tunnistajat, kes tema süüd eitavaid ütlusi saaks kinnitada. 2. Apellatsioonis on esitatud põhitaotluse e õigeksmõistmise kõrval ka alternatiivne taotlus kohtuotsuse tühistamise järgselt saata kriminaalasi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivse taotluse esitamisel ja kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus taotlemisel tugineb apellant järgmistele argumentidele: - kohtunik sekkus lubamatult ja rikkus ristküsitluse korda; - maakohus on jätnud alusetult rahuldamata kohtumenetluses esitatud taotluse täiendavate tõendite kogumiseks. Esmalt selgitab kohtukolleegium, et seadus sätestab üheselt, et kriminaalasja tagastamine maakohtule on võimalik vaid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (
). Igasugustel muudel alustel kriminaalasja tagastamist maakohtule ringkonnakohtu poolt on Riigikohus alati lugenud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ringkonnakohtu poolt. Järgnevalt on
lg-s 1 esitatud kataloog nendest kriminaalmenetlusõiguse rikkumistest, millised tingivad alati kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule. Vastavalt
Tuvastades
lõike 1 7 punktis 12 või lõikes 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Seega ringkonnakohtul on tõesti õigus tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka muid menetlusnormide rikkumisi, mis jäävad väljaspoole
lg 1 kataloogi, kuid seejuures õigus kriminaalasja tagastamiseks tuvastatud menetlusnormi rikkumise tõttu on ringkonnakohtul vaid ja ainult siis, kui ringkonnakohus ei saa ise seda rikkumist kõrvaldada. Kui rikkumine on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt ja ringkonnakohus ikkagi saadab kriminaalasja tagasi, siis on Riigikohus pidanud sellist otsustust ringkonnakohtu poolt menetlusnormide oluliseks rikkumiseks. Riigikohus selgitab oma otsuses 3-1-1-37-11 p.-s 13 : Kolleegium märgib siinjuures, et isegi menetluslike nõuete rikkumise tunnistamine oluliseks
lg 2 tähenduses ei anna ringkonnakohtule alati alust esimese astme kohtulahendi tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks.
lg 2 kohaselt võib apellatsioonikohus sellise otsustuse teha vaid juhul, kui oluliseks tunnistatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Taoline regulatsioon lähtub muu hulgas arusaamast, et väljaspool
lg-s 1 nimetatud ja juba seadusandja poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisteks rikkumisteks loetud minetusi, peab läbi viidud kohtuliku arutamise kordamiseks esinema vältimatu vajadus. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik. Seejuures on Riigikohus ka korduvalt rõhutanud, et kui maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu, siis selline rikkumine on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav ja sel alusel kriminaalasja tagastamine maakohtule ei ole põhjendatud. Eeltoodu tähendab seda, et, kui tõesti kaitsja poolt esitatud asjaolud kujutaks endast kriminaalmenetluse sellist rikkumist, mis annaks aluse tunnistada need rikkumised
lg 2 alusel oluliseks, siis alust kriminaalasja tagastamiseks ei oleks ja seda seetõttu, et ringkonnakohus saaks ka ise selliste taotluste olemasolul apellatsioonis neid puudusi kõrvaldada e viia läbi uus ristküsitlus ja anda hinnang maakohtus kaitsja poolt esitatud tõenditele. Mis põhjusel kaitsja taotleb maakohtus uut kohtulikku arutamist ja ei näe võimalust apellatsioonikohtu istungil rikkumiste kõrvaldamiseks, apellatsioonist ei selgu. Veel väidab kaitsja, et kuivõrd kõiki tema poolt kohtuistungil esitatud vastuväiteid ei ole kohtuotsuses kajastatud, kohtuotsus rajaneb lubamatule tõendile ning kohtuotsuses ei ole võetud seisukohta ega antud hinnangut kaitsja esitatud kirjalikele tõenditele, on kohtuotsuses motiivide puudumine käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
8 Kohtukolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme e et neid kahte asjaolu, mida kaitsja on nimetanud sellisteks rikkumisteks, kohtukolleegiumi hinnangul tegelikult ei esine. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole lubamatult sekkunud ristküstlusse e rikkunud ristküstluse korda ning kaitsja seisukoht, et kohtunik võttis ristküsitlusse sekkumisega süüdistava kallaku, on meelevaldne. Nagu nähtub maakohtu istungi protokollist ning vastavast helisalvestisest, püüdis kaitsja järjekindlalt väljuda tõendamiseseme asjaolude piiridest ning süvendatult uurida süüdistatava ja tunnistaja DD omavahelisi suhteid ja DD isikut iseloomustavaid andmeid. Eesmärgiks oli saada kohtukolleegiumi hinnangul konkreetse menetlusesemest lähtudes ebavajalikku teavet selle kohta, et DD on haige ja valelik isik, kes on pahatahtlikult ja alusetult esitanud valeavalduse G.V poolt kuriteo toimepanemise kohta. Seejuures ei saa jätta märkimata, et DD ei ole eitanud, et ta esitas kuriteoavalduse kättemaksuks selle eest, et G.V oli teda süüstanud varguses ning ei maksnud talle ka lubatud töötasu. Kohtukolleegiumi hinnangul puudus pärast selle asjaolu tunnistamist DD poolt vajadus uurida kohtuistungil, kus menetlusesemeks oli narkokuritegu, süüdistava ja tunnistaja DD omavahelisi suhteid ning DD isikut iseloomustavaid andmeid. See, milliste emotsioonide (solvumine, viha, õiglustunne jne) ajendil isik esitab teise isiku poolt kuriteo toimepanemise kohta politseile kuriteoavalduse, ei ole selles esitatud kuriteofaktide uurimise seisukohalt oluline. Oluline on see, et tegemist ei oleks valeavaldusega. Kohtukolleegium rõhutab, et
lg 4 kohaselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Riigikohus on oma otsuses 311-43-10 pikalt ja põhjalikult selgitanud, miks ja kuidas peab kohtuistungi eesistuja ohjeldama menetlusosalisi, kui nad eesmärgipäraselt püüavad oma küsimustega väljuda tõendamiseseme asjaolude piiridest venitades menetlust, juhtides tähelepanu kõrvale tõendamiseseme seisukohast oluliste asjaolude uurimisest jne. Viidatud otsuse p-s 46 on Riigikohus rõhutanud, et näiteks tuleb kohtul
Maakohtu istungil järgis kohtunik neid Riigikohtu juhiseid ja väita, et sellega kohus väljendas süüdistavat hoiakut, on väär. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtule aga see, miks selle väidetava rikkumise tõttu on vajalik läbi viia uus kohtumenetlus maakohtus. Esiteks, ei maakohtu istungi protokollist ega ka apellatsioonist ei ole väljaloetav see, et kaitsjal kohtuistungil kohtuniku märkuse tõttu midagi küsimata oleks jäänud. Nagu nähtub maakohtu istungi protokollist, pärast seda, kui kaitsja eiras kohtuistungi läbiviimise reegleid, mis annavad kohtuistungi ainujuhtimise õiguse kohtunikule/eesistujale (
Kui olekski midagi olulist seetõttu küsimata jäänud, siis tulnuks taotleda selles osas ringkonnakohtus ristküsitlust, mitte uut kohtumenetlust maakohtus. Mis aga puudutab kaitseväiteid, et maakohtu otsus on
lg 1 p 7 mõttes motiveerimata, siis kohtukolleegiumi hinnangul on ka need põhjendamata. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2). Inimõiguste kohtu praktika 9 järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama oma lahendis põhjendused, millel see rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased. Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse ulatus sõltub otsuse iseloomust ja tuleb kindlaks määrata kohtuasja asjaoludest lähtudes. Otsuses 3-1-1-44-13 p-s 20 rõhutab Riiigkohus, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699).
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtukolleegium annab erinevalt kaitsjast maakohtu otsusele positiivse hinnangu e vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks oma otsuses üle korrata. See, et maakohus ei ole otsuses andnud hinnangut kaitsja poolt esitatud süüdistatava ja tunnistaja kirjavahetuse materjalidele ja elukoha läbiotsimise määrusele, ei muuda kohtuotsust ebaseaduslikuks ega põhjendamatuks. Võttes need dokumendid kaitsjalt vastu, selgitas maakohus, et otsustab edasise menetluse käigus nende asjakohasuse küsimuse. Kuna tegemist on selliste dokumentidega, mis tõendamiseseme asjaolude osas ei loo uut tõendit ega lükka ümber ka olemasolevaid, siis puudus kohtul vajadus neid hinnata. Kirjavahetus kinnitas põhimõtteliselt seda, mida ka tunnistaja DD ise jaatas ja see, et süüdistatava elukohas ei leitud läbiotsimisel narkootilisi aineid, ei lükka ümber seda, et ta pool aastat varem neid edasiandmise eesmärgil omandas ja andis edasi neid nii tunnistajatele kui ka tuvastamata isikutele, kellega koos ka neid tarvitas. Omalt poolt selgitab kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis esitatud peamiste väidete osas järgmist. Asjaolu, et menetlusosalised ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga ja selle tulemiga e süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistva otsusega, ei 10 tähenda seda, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist - nii süüdistatava süü osas vastupidise otsuse tegemist, kui ka süüküsimusega kaasnevate teiste õigusjärelmite osas. Arvestades apellatsiooni sisu ja taotlust, selgitab ringkonnakohus, et kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ühtlasi on kõrgeim kohus selgitanud apellatsioonikohtu rolli osas, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud maakohtu otsuses selliseid vigu, mis annaks aluse tõendite ümberhindamiseks selliselt, et selle tulem oleks maakohtust erinev ning tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Ka ei anna apellatsioonis esitatud kaitseväited selleks alust. Mis puudutab kaitsja väidet põhimõtte rikkumise kohta maakohtu poolt, siis mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12). Isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus
lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. -põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest
Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht ka tõendite eelistuse osas põhjendatud. Kaitsja leiab, et süüküsimuse otsustamisel tuleks võtta aluseks just süüdistatava süüd eitavad ütlused, mida toetavad ka tunnistaja BB kohtuistungil antud ütlused, sest need on usaldusväärsed. Tunnistaja DD, kes on kättemaksu ihaldav lausvaletaja ja pahatahtlik, aga valetab, vassib ja süüstab alusetult G.V, kes ei ole süüdistuses näidatud ajal, kohas ja viisil ebaseaduslikult narkootilisi aineid käidelnud. Seda, et DD aga valetab, kinnitavad tema enda vastuolusid täis ja erinevatel menetlusetappidel antud erinevad ütlused. Tõendid, millised maakohus luges T. 11 G.V süüd tõendavateks, need ei tõenda tegelikult süüd ja tuleks süüstavate tõendite kogumist välja jätta. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-49-16 väljendatud seisukohale, kus meenutatakse kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Kaitsja seisukoht ütluste usaldusväärsuse hindamise osas rajaneb aga arusaamal, et kohus saab seda teha justkui ainult siis, kui tuvastab vastuolud ütluste andja enda poolt erinevatel menetlusetappidel antud ütlustes. Nii arvab kaitsja, et tunnistaja BB ütlustest tuleks usaldusväärseks tunnistada see osa, kus tunnistaja eitab kokaiini tarvitamist G.V-ga , sest kohtueelsel uurimisel ei ole seda temalt küsitud ja seega selles osas olla ütlused vastuolulised. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada Riigikohtu seisukohta, kus Riigikohus tõesti jaatab, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 12). Kuid samas annab Riigikohus kohtutele selles osas ka kindlad juhised ja nimelt, sellisel juhul peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ka rõhutab Riiigkohus, et viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et BB ütlused on ebausaldusväärsed ning need on tõendikogumist põhjendatult jäetud kõrvale. Osaliselt on BB ütlused vastupidised eeluurimisel räägituga, osaliselt e siis kokaiini osas, tunnistaja DD ütlustega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole seda võimalik adekvaatselt põhjendada ja selline ütluste lahkulöömine oleks ilmselgelt kunstlik. BB ütluste usaldusväärsuse hindamisel ja kohtu siseveendumuse kujunemisel on oluline mitte ainult see, et ta ei suutnud veenvalt põhjendada ütluste muutmist, vaid ka see viis, kuidas ta maakohtus on ütlusi andnud. Peamised väited, miks BB ei ole nõus avaldama nimesid, kellega ta narkootilisi aineid tarvitas, on: Kohtukolleegiumi hinnangul on BB kohtuistungi ajaks keegi harinud selles küsimuses, et ta ei pea enda vastu ütlusi andma, sest tõsi on see, et jaatades konkreetseid narkootikumide tarvitamise kordi, jaatab ta ka enda poolt süüteo -väärteo 12 toimepanemist. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et DD ütlused on ainukeseks G.V süüstavaks tõendiks ja et tegemist on nö sõna -sõna vastu olukorraga. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kaudselt tõendab konkreetsete narkootiliste ainete käitlemist ka tema sõiduautost samade keelatud ainete jääkide leidmine. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on maakohtu süüdimõistev otsus rajatud tunnistaja DD ütlustele. Maakohus kuulas vahetult tunnistaja ütlusi ja leidis, et need on veenvad ja mingit alust kahelda nende tõepärasuses ei ole. Ka kohtukolleegium kuulas maakohtu istungi helisalvestist ja on samuti veendunud, et tunnistaja räägib tõtt ja seda olenemata sellest, et mõningaid nüansse ta ei mäleta, kuid need ei faktid ei oma tõendamiseseme asjaolude seisukohast määravat tähtsust. On küll tõsi, et kohtuistungil ei suutnud tunnistaja kohe täpselt aastat nimetada – 2017 või 2018- ja ta seostas sündmuste toimumist ajaga, mis ta töötas süüdistatava juures. Fakt on see, et sündmused ei saanud toimuda 2018 kuna kuriteoavalduse esitas tunnistaja politseisse
§ -s 338 ette nähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
lg 1 p -st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 17. juunist 2019.a G.V suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.