Obsah (7)

§ 121§ 68§ 73§ 2§ 16§ 56§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. august 2020, Narva kohtumaja Kriminaalasja arutati avalikul kohtuistungil Narva kohtumaja ruumides 5. augustil 2020

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi, üldmenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Kõrgmaa Süüdistatav L.J ringkonnaprokurör Elukoht XXX; viibimiskoht Viru Vangla; XXX, XXX, XXX, emakeel – XXX, töötab XXX Kriminaalkorras karistamata Kaitsja Jaanika isikukood Vandeadvokaat Galina Tšelnokova RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-dest 306, 311, 313 ja 315, maakohus otsustas: Tunnistada L.J süüdi

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi ning mõista talle karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 19.11.2020 kuni 20.11.2020, s.o 1 (üks) päev ja mõista L.J-ile lõplikult ärakandmisele 8 (kaheksa) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. 1 Jätta

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel ärakandmata vangistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et L.J ei pane 1 (ühe) aasta ja 2 (kahe) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkab kulgema kohtulahendi kuulutamisest, s.o alates 07.08.

1. Mõista L.J-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot sundraha ja 861 (kaheksasada kuuskümmend üks) eurot ja 60 senti muu kriminaalmenetluse kulu katteks. Määrata, et L.J on õigus tasuda välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud kokku summas 1737 (üks tuhat seitsesada kolmkümmend seitse) eurot ja 60 senti 1 (ühe) aasta jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99920700032265 ning selgitus „L.J, 1-20-4416, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõend DVD+R plaat häirekeskuse kõnega ja politsei rinnakaamera videosalvestusega jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. augustist
3. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu teatades määruskaebe kasutamise soovist Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. augustist
5. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus kättesaadav seoses kohtuotsuse tegemise tähtaja pikendamisega Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates
6. septembrist
7. MENETLUSE KÄIK
8. L.J-i süüdistatakse selles, et ta pani ajavahemikul 16.11.-17.11.2019 ja 19.11.2019 oma abikaasa R Š suhtes toime

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. 22.06.2020 koostatud süüdistusakt saabus Viru Maakohtu Narva kohtumajja samal päeval ja kriminaalasi nr 1-20-4416 jagati kohtute infosüsteemi (KIS) kaudu kohtunik Mari-Liis Aviksoni menetlusse. 2
2. Süüdistatava kaitsja Galina Tšelnokova esitas 26.06.2020 kaitseakti tuues välja, et kaitsja on seotud kaitsealuse positsiooniga ning leiab, et süüdistus ei ole põhjendatud.
3. 02.07.2020 toimunud eelistungil prokurör ja kaitsja taandusi ei esitanud ning kaitsjal puudusid vastuväiteid ka L.J-i kohtu alla andmisele. Viru Maakohtu 02.07.2020 määrusega andis kohus L.J-i kohtu alla.
4. Kohtuistungil tõi süüdistatav L.J välja, et süüdistus on talle arusaadav ning ta ei tunnistanud ennast süüdi mitte kummaski kuriteo episoodis.
5. Prokurör leidis, et kohtulikul uurimisel on L.J-ile esitatud süüdistus

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi tõendamist leidnud ning palus ta süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks üks aasta vangistust.

§ 68

lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 19.11.2019-20.11.2019, s.o üks päev karistusaja hulka ja lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud ja 29 päeva vangistust. Arvestades L.J-i isikut peab prokurör võimalikuks kohaldada

§ 73sätteid ning mõista karistus tingimisi üheaastase katseajaga.

Asitõendiks oleva CD-plaadi palus prokurör jätta toimiku juurde ning mõista L.J-ilt välja menetluskulud, milleks on määratud kaitsja tasu ning sundraha.

1. Kaitsja leidis, et L.J-i süü ei ole tõendatud ning palus ta õigeks mõista.
2. Kohtuistungil kuulati üle tunnistaja K V (KoTo, tl 25-27), tunnistaja N L (tl 27 pöördel kuni 29 pöördel) ning süüdistatav L.J (KoTo, tl 31 pöördel -35 pöördel). Kannatanu R Š keeldus kohtuistungil ütluste andmisest isiklikel põhjustel.
3. Kohus võttis vastu ja uuris kohtuistungil järgmiseid tõendeid: lähisuhtevägivalla infoleht (KoTo, tõendite köide, tl 1); fototabel kriminaalasjas 19233001480 (KoTo, tõendite köide, tl 2-6), mis on 19.11.2019 kannatanu R Š ülekuulamise protokolli lisa; asitõendi vaatlusprotokoll koos CD-plaadiga (KoTo, tõendite köide, tl 7-17) ja isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (KoTo, tõendite köide, tl 18-23). MAAKOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED
4. L.J-ile esitatud süüdistus, mille järgi kohus seda kriminaalasja arutab, on järgmine. Ajavahemikul 16.11-17.11.2019 korteris aadressil XXX lõi ta oma abikaasat R Š vastu kätt, jalga ja pead. Oma tegevusega tekitas L.J kannatanule füüsilist valu ja kehavigastused (hematoomid käel, jalal ja näol). Samuti tema 19.11.2019 ajavahemikul kella 21:45 – 22:05 korteris aadressil XXX lõi oma abikaasat R Š rusikaga näkku, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastuse (muhk, hematoom laubal). Sel moel pani L.J oma tahtliku teoga toime teise inimese tervise kahjustamise, valutekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, korduvalt, s.o pani toime

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 11. Vastavalt Kr

MS §-le 61 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. KrMS § 3051 lg 3 kohaselt ei välista tõendi esialgne vastuvõtmine selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. 12.

§ 121

lg 2 p 2, 3 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt. Kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Selle kuriteokoosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Tervise kahjustamine on erialakirjanduses välja toodu kohaselt tegu, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni 3 häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Löömine ja peksmine on näited sellistest kohtlemistest, samuti kuuluvad siia käe väänamine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine jne (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04, p 8).

1. Kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava, tunnistajad, uurinud kriminaalasjas kogutud muid tõendeid ning hinnanud neid kogumis ja poolte seisukohtade valguses, jõudis kohus järeldusele, et L.J tuleb süüdi mõista mõlemas talle inkrimineeritud kuriteoepisoodis ning süüdistusaktis on tema kuritegelikule käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang. Kohus järgnevalt toob mõlema kuriteoepisoodi puhul eraldi välja, miks ta leiab, et L.J on süüdi süüdistuses toodud ajal ja kohas toime pandud kehalises väärkohtlemises kannatanu R Š suhtes. L.J-i poolt kehalise väärkohtlemise toimepanemine ajavahemikul 16.11.17.11.2019 korteris aadressil XXX kannatanu R Š suhtes
2. Nimetatud kuriteo toimepanemises süüdistatav L.J ennast süüdi ei tunnistanud. Tema ütluste kohaselt välja toodud ajavahemikul ei tulnud politsei kohale. Sellel ajal toimus ainuüksi sõnaline konflikt tema ja tema abikaasa vahel, sest 14.-
3. novembrini oli ta Saksamaal ja hiljem tuli tagasi ning töötas tol ajal teises kohas. Ta tuli koju
4. novembril, kui oli abikaasa ehk R ja tema õe K ema sünnipäev. Ta tahaks lisada, et süüdistus muutub absurdseks, sest kuidas ta võis sellel ajavahemikul lüüa oma naist olles kaugel.
5. kuupäeval tähistas ta ämma sünnipäeva. Tagasi tulles võib ta öelda, et telefonitsi on abikaasa avaldanud, et viimast haavas see, et ta on eemal. Eks ta võib tagasi tulla ämma sünnipäevale, muidu jääb mulje, et ta ei pea ämmast lugu. Ta tuli tagasi, istusid ämma juures tähistamas ja oli kõik korras. Tuleb välja, et
6. vastu 17 ehk
7. kuupäeval õhtul tuli ta Narva tagasi. Sünnipäeva tähistas ta ämma juures
8. kuupäeval õhtu poolikul. Nad tähistasid sünnipäeva XXX ehk emal külas. Loomulikult jah oli külas kõik korras. Sünnipäevale tulles inimesed panevad ilusad riided selga ja oleks nähtavad kõik need vigastused ja siis võiks keegi öelda ja küsida, mis teil viga on. Nad tulid külaskäigust tagasi umbes kell 22.0022.
9. Nad ei teinud midagi, panid last magama, sest järgmisel päeval ta pidi lasteaeda minema. Kõik oli korras, tülisid polnud. Ta nägi
10. -
11. kehavigastusi oma naisel. Täiesti reaalne nägi. Ta võis näha abikaasal mingeid marrastusi sinikaid. Samas ta ei ole arst, aga võib öelda, et nemad mängides võib ta näpistada abikaasat ja viimasel jääb kohe sinikas peale. Samuti võib see lapsega ka olla. Ta ütleb nõnda, et abikaasal olid sinikad keha peal. Ta küsis ja abikaasa ütles, et mängis lapsega ja kõik. Saksamaalt koju tulles ta ei väärkohelnud abikaasat mingil moel.
12. Kohus ei pea eeltoodud süüdistatava ütluseid tegelikkusele vastavaks selles osas, et tema ei ole kehaliselt väärkohelnud enda abikaasat 16.11.-17.11.2019, kuna need ütlused ei haaku selles osas kohtule esitatud muude tõenditega, mille usaldusväärsuses puudub kohtul alus kahelda. Kohtu hinnangul on asitõendi vaatlusprotokolliga (KoTo, tõendite köide, tl 7-17) usaldusväärselt tõendatud see, et L.J kehaliselt väärkohtles enda abikaasat just selliselt nagu süüdistusaktis talle inkrimineeritakse. Nimelt nähtub sellest protokollist, et kannatanu on vastanud politseiametniku küsimusele: „Aga mille pärast teil tüli tekkis?“ järgnevalt: „Meie tüli … ta ammuammu ja alati. Noh, täna lihtsalt, noh …. Puhkepäevadel oli meil tüli, sellepärast on mul siin kõik …. (näitab sinikale). Kohtu hinnangul on eeltoodud süüdistatavat süüstav tõend kohtukõlblik, kuna selle protokolli lisaks olevale CD-plaadile salvestatust nähtub selgelt see, et politseiametnik on kannatanule enne eeltoodud ütluste andmist selgitanud viimase õigust mitte anda ütluseid isiklikel põhjustel ning kannatanu ei ole seda õigust kasutanud. Seda, et eeltoodud protokollis talletatu vastab tegelikkusele tõendab ka kohtule tõendina esitatud fototabel (KoTo, tõendite köide, tl 2-6), kust nähtuvad kannatanul sinikad nii käel, jalal ja peal (silma all). Kohtu hinnangul, arvestades 4 eeltoodud sinikate asukohta ja suurust, on põhjendatud pidada neid kohtupraktikaga kooskõlas olevalt tekitatuks just perevägivalla toimel.
13. Kannatanu videosalvestuselt nähtuvad ütlused haakuvad täielikult fototabelist nähtuvaga, kus on fikseeritud kannatanul esinenud vigastused 19.11.
14. Arvestades eeltoodud fotodelt nähtuvaid sinikaid on põhjendatud asuda seisukohale, et need ei ole tekitatud samal päeval. Üldteada on see, et kehal esinevate sinikate värvus on pidevas muutumises enne kui need kehalt lõplikult kaovad ning sinika värv muutub hiljem kollakasroheliseks ja kollaseks. Eeltoodud muutus sinika värvuses on selgelt täheldatav fotodelt nr 3 ja 4 (KoTo, tõendite köide, tl 4 ja 5). Ka on kohtu hinnangul fotodelt nähtuvad vigastused sellised, mida pole võimalik tekitada näpistades või saada lapsega mängides, sest selleks on need liiga suured ning neid on liiga palju, et pidada sellist võimalust eluliselt usutavaks. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt on tõendite hindamisel ka elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-11, p 9). Seda, et kannatanu R Š silma all oli pärast 19.11.2019 sinikas kinnitavad ka tunnistaja K V ütlused, mille tegelikkusele vastavuses puudub kohtul alus kahelda.
15. Riigikohus on enda otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-29-15 välja toonud, et valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Ei saa aktsepteeritavaks pidada seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes. Kui kannatanu kinnitab valu tundmist, siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust. Kohus leiab, et arvestades süüdistavapoolseid korduvaid lööke ja selle tulemusel tekitatud sinikaid on kannatanule valuaistingu tekitamine süüdistatavale tema teo tagajärjena ka objektiivselt omistatav.
16. Ka tunnistaja Nadežda Liivi ütlused, mille tegelikkusele vastavuses kohtul alus kahelda puudub, tõendavad kohtu hinnangul seda, et L.J pani toime talle inkrimineeritava kuriteo. Kohus leiab, et eeltoodud tunnistaja ütlused on iseseisvaks tõendiks. Vastavalt KrMS § 66 lg 21 p-le 1tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel. Kannatanu R Š keeldus kohtulikul uurimisel ütluste andmisest KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel, mille kohaselt õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on süüdistatava abikaasal. Tunnistaja N L ütluste kohaselt naisterahvas oli väga ehmunud, ütles, et mees lõi vist rusikaga mitu korda näo piirkonda ja tal olid kätel vanad hematoomid ka. Täpselt ei oska öelda, aga mäletab, et olid mingid hematoomid, vanad. Ta küsis ka nende vanade hematoomide kohta, et millest need on ja millal need tekkisid. Naine selgitas, et mees oli teda varem löönud ja varemgi peksnud. Arvatavasti naine selgitas, millal see varem oli, praegu ei mäleta. Kannatanu selgitas nende vanade hematoomide kohta, et need tekitati nädalavahetusel.
17. Üldteadaolevalt oli kuupäevadel 16.-
18. november 2019 nädalavahetus. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistatava ütlustes selles osas, et 14.-
19. novembrini oli ta Saksamaal ja hiljem tuli tagasi 5 ning töötas tol ajal teises kohas. Ta tuli koju
20. novembril, kui oli abikaasa ehk R ja tema õe K ema sünnipäev. Seega tuleneb süüdistatava eeltoodud ütlustest, et ta viibis ajavahemiku 16.11.17.11.2019 lõpu poole kodus aadressil XXX ning sai seega toime panna talle inkrimineeritava kuriteo süüdistusaktis toodud ajal.
21. Kohtueelsel uurimisel ei õnnestunud täpselt kindlaks teha, millal toimus süüdistatava poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine, sest usaldusväärsetest tõenditest tulenevalt toimus see nädalavahetusel, s.o kuupäevadel 16.-
22. november
23. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul süüdistusaktis määratletud kuriteo toimepanemise aeg piisava täpsusega võimaldamaks teostada efektiivset kaitset.
24. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et usaldusväärselt leidis kohtuliku uurimise tulemusena tõendamist see, et süüdistatav L.J kehaliselt väärkohtles kannatanut süüdistuses toodud ajal ja kohas kahjustades kannatanu tervist ja põhjustades valu. Usaldusväärselt ei leidnud tõendamist see, kas see toimus enne kannatanu ema sünnipäeval käiku või pärast seda. Eeltoodu ei oma aga mingit õiguslikku tähendust andmaks hinnangut sellele, kas süüdistatav on toime pannud talle süüdistusaktis inkrimineeritava kuriteo süüdistuses toodud ajal ja kohas.
25. Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka RKKKo 3-1-1-13-07, p 12). Toimepanija tahtlus avaldub

§ 121

koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (

§ 16lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist.

Kohus leiab, et L.J pani talle inkrimineeritava kuriteo toime otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Süüdistatav L.J lüües rusikaga kannatanule korduvalt vastu erinevaid kehaosi sai aru, et põhjustab enda tegevusega kannatanule valu ja kehavigastusi ning möönis seda.

1. Seega esinevad süüdistatava käitumises talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud kohtu hinnangul puuduvad. L.J-i poolt kehalise väärkohtlemise toimepanemine 19.11.2019 ajavahemikul 21:45-22:05 korteris aadressil XXX kannatanu R Š suhtes
2. Nimetatud kuriteo toimepanemises süüdistatav L.J ennast süüdi ei tunnistanud. Tema ütluste kohaselt
3. novembril neil kodus toimus arusaamatus. Toimus peretüli ja ta seda ei eita. Kõik me vaatasime video üle, nägime, et tagaplaanil töötab televiisor, millest ta vaatas jalgpalli. Neil toimus lihtne tüli, et sina jälle vaatad jalgpalli, et keera televiisor vaiksemaks, et laps peab magama. Hakkas kõik sellest. Ta ütles, et ta äsja tuli töölt, lase tal puhata. See hakkaski kui snowball nagu lumest pall. Te nägite ise videost, et algselt ta naeratas. Hiljem see sai läbi, et ta võttis naiselt mobiiltelefoni, kaardid, rahakoti. Selline olukord juhtus, kui tookord ja ka täna tundis ta muret selle olukorra tõttu. Tunneb süüd ka, selle vastu ta ei vaidle. Mõne asjaolu jättis ta vahele ja tuleb välja, et nad hakkasid abikaasaga tülitsema. Ta ütleb abikaasale, et kõik ta ei saa telekat vaadata, hakkas ennast sättima ja läheb ema juurde, kes elab lähedal koos tema vennaga. Ta hakkas ennast sättima, võib-olla viskas midagi abikaasa suhtes. Ta ei tea, ei mäleta mida. Võib-olla mänguasja. Abikaasa vastas talle selle peale. Ta hakkas ennast riidesse panema olles pisut ärritunud. R ütles, et kuhu sa nüüd lähed ja kapi kõrval olles tõukasid teineteist pisut ja see oligi kogu tüli. Abikaasa hakkas nutma, läks kööki ja arvatavasti helistamaks õele või emale, sest sel hetkel ta ei võtnud abikaasalt telefoni ära. Ta lihtsalt tõukas abikaasat, et anna mulle teed, et oli see ainuke liigutus. Ta võib öelda kindlalt, et need sinikad ei ole nende tüli tulem. See ongi see asjaolu, mis põhjusel ta ei tahtnud midagi kommenteerida enda kinnipidamisel. Kui teda peeti kinni ja järgmisel päeval kui tuli uurija ja küsis talt, kas ta tahabki öelda, siis ta ütles, et ei taha midagi kommenteerida või öelda pidades lugu ka. Ta on arvamusel, et prokurör pakkuski kolm varianti 6 välja rakendades lihtmenetlusi, sest tegemist just tema puhul välja mõeldud looga. Ta ei tea, mida abikaasa võis karta noogutades kui politseitöötaja esitas talle küsimuse, kas ta kardab abikaasat. Kannatanu võis karta, et selle vägivalla ajal ta võib telefoni ära lõhkuda või ära võtta või viskab midagi või teda võetakse kinni. Ta ei tea, abikaasa võis karta mida tahes. Jällegi pole meil teada, kas abikaasa palus politsei kutsumist või mitte. Tema arvates õde vastas küll, sest öeldes rääkis õde K, et kui õde jäi vait ja seal nuteti, siis ta tegi otsuse hoidumaks, sest säärane jama nagu sõnalised konfliktid tuleb neil ette, kuigi nutmist mitte.
4. Kohus eeltoodud süüdistatava ütluseid usaldusväärseks ei pea selles osas, et tema süüdistuses toodud ajal ja kohas enda abikaasat R Š kehaliselt ei väärkohelnud, kuna sellesisulised ütlused ei haaku kohtu hinnangul teiste tõenditega, mille usaldusväärsuses kohtul alus kahelda puudub. Kohus ei välista seda, et 19.11.2019 toimus ka kannatanu tõukamine selliselt nagu süüdistatav on seda kirjeldanud. Samas kohtu hinnangul tuleneb alltoodud usaldusväärsetest tõenditest ka see, et toimus süüdistatava poolt kannatanu suhtes sellise vägivalla rakendamine nagu talle süüdistusaktis inkrimineeritakse.
5. Nimelt tuleneb asitõendi vaatlusprotokollist koos CD-ga (KoTo, tõendite köide, tl 7-17), et kõne on tehtud Häirekeskusesse 19.11.2019 kell 22:05 telefoninumbrilt XXX. Kõne kestab 2 minutit ja 43 sekundit. Teataja räägib vene keeles naishäälega. Teataja küsib, kas saab politseid välja kutsuda. Küsimusele, mis tel juhtus vastas teataja: „Seesama, XXX“. Hiljem teatab teataja, et õigeks aadressiks on XXX. Teataja toob välja:“XXX. korter. Seal toimub riid“. Küsimusele, kelle vahel tüli toimub vastab teataja: „Mehe ja naise vahel“. Teataja teatab: „Lihtsalt mul paluti helistada. Nii.“. Teataja vastab küsimusele, kuidas politsei majja pääseb järgnevalt: „Ma ei tea, võib-olla helistage kellelegi naabritest …“. „Seal on fonolukk olemas, kuid ma ei tea, kuidas see … kuidas see sellele reageerib. Nii“. Küsimusele, kas kiirabi on ka vaja vastab teataja: „Ma ei tea“. Küsimusele, mis naisterahva nimi on, kes seal korteris viibib vastas teataja „R Š“. Küsimusele, aga mis mehe nimi on vastas ta: „L.J“. Küsimusele ja teil paluti helistada vastas avaldaja: „Jah, jah, jah“. Küsimusele, aga on nad purjus või sellist ei ole vastab avaldaja: „Ei, ei. Naine ei joo üldse, ei suitseta. Aga mina ei tea, miks seal tüli on. Võib-olla mees … ma ei tea“. Küsimusele ja kellelegi naabritele peaks fonolukust helistama vastas teataja: „Noh arvatavasti, jah. Sellepärast, et ma ei tea, kuidas ta reageerib seal sellele fonolukule, võib-olla ei tee ta ust lahti …“.
6. Seda, et eeltoodud helistajaks häirekeskusesse oli tunnistaja K V, kelle ütluste tegelikkusele vastavuses kohtul alus kahelda puudub, tuleneb selle tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlustest (KoTo, tl 25-27). Ta helistas Häirekeskusesse, sest R helistas, nuttis ka. Enne seda ehk enne helistamist on ta R rääkinud ja kõik oli korras. Ta kordab üle, et tal ei ole meeles, kes helistas, kas R või tema. Enne seda on nad võtnud ühenduse telefonitsi ja kõik oli normaalne. R on nutnud ja ta kutsuski. Ta helistas Häirekeskusesse sellepärast, et R nuttis, sest enne seda kõik oli normaalne. Ta ei tundnud huvi, miks R nuttis, siis pandi toru tagasi ja ta ütles, et tal ei ole midagi lisada. Seitsme aasta jooksul oli see esimene kord, sest nende vahel on nüüd ka kõik korras ja selle tõttu oli ta imestunud tookord, et nõnda juhtus. Eeltoodud tunnistaja ütlustest tuleneb seega see, et tema õe R Š käitumise, s.o nutmise tõttu helistas ta Häirekeskusesse. Nähtuvalt eeltoodud asitõendi vaatlusprotokollist toob teataja välja, et tal paluti helistada. Eeltoodust saab järeldada seda, et 19.11.2019 oli kannatanu elukohas toimumas midagi sellist, mis pani ta paluma enda õde, et viimane kutsuks politsei välja.
7. Väljakutsumise täpne põhjus selgub sellest samast asitõendi vaatlusprotokollist (KoTo, tõendite köide , tl 7-17), kust nähtub see, et videosalvestus 19233001480 – XXX .MP4 on tehtud kell 22.22.25 19.11.2019 ning kestab 14 minutit ja 22 sekundit ja tehtud patrullpolitseiniku rinnakaameraga. Fonolukule vastab naisterahvas öeldes: „Jah“. Meespatrullpolitseinik teatab: „Politsei“. Mehehääl: „Hallo, kes seal on?“. Politseiametnik 1: „Politei“. Mees: „Mis politsei?“. Politseiametnik 1: „Noh, tehke uks lahti“. Mees: „Mis juhtus?“. Politseiametnik: „Noh, tehke uks lahti. Kas me vestleme läbi fonoluku või?“. Mees: „Kutsuti politsei välja või?“. Politseiametnik: 7 „Jah“. Mees: „Aga kes? Mis sa valetad mulle?“. Politseiametnik 1: „Avage uks“. Mees: „Me lahendame küsimuse kodus. Me natukene riidlesime ja kõik“. Politseiametnik 1: „Avage uks“. Mees: „Mis, veel korra?“. Politseiametnik 1: „Avage uksed“. Mees: „Põrgut, ma lahendan kõik normaalselt“. Politseiametnik 1: „Te olete erutatud, me tahame teiega suhelda“. Mees: „Ma pole erutatud/ärritatud, ma olen normaalne. Lihtsalt meil on tüli ja muu seesugune. Lihtsalt juhtus,“. Politseiametnik 1: „Noh, teeme lahti ja räägime, et teil on kõik korras. Näeme, et teil on kõik korras“. Mees: „Ma lähen praegu koju, hästi, ema juurde. Ma tulen 5 minuti pärast teie juurde alla“. Protokolli kohaselt mees alla ei tule. Naabri fonoluku kaudu saadakse trepikotta.
8. Eelpool vaadeldud salvestisest nähtub seega see, et 19.11.2019 toimus süüdistatava ja kannatanu elukohas nende vahel riidlemine, mis pidi aset leidma enne kõnet Häirekeskusesse, s.o enne 22:
9. Seda, et tegemist ei olnud tavapärase riidlemisega, mis ei too kaasa kriminaalkorras karistamist, tõendab kohtu hinnangul süüdistatava käitumine sündmuskohal, kus ta ei olnud valmis politseiametnikele ust avama ja neid enda korterisse laskma, soovides ise tulla viie minuti pärast alla nende juurde. Eeltoodud süüdistatava käitumine on kohtu hinnangul selgitatav sellega, et ta soovis vältida seda, et kannatanul tekiks võimalus anda ütluseid ning viimasel saaksid ka fikseeritud tekitatud kehavigastused. Kohus nõustub hinnates süüdistatava käitumist sündmuskohal, et politseiametniku järeldus, mille kohaselt L.J oli erutatud, vastab tegelikkusele. Seda kinnitavad ka kannatanu ütlused, mis nähtuvad asitõendi vaatlusprotokollist (KoTo, tõendite köide, tl 7-17) ja mille kohaselt süüdistatav lõikas praegu katki kõik tema kaardid, ID kaardi, kõik pangakaardid ja … kõik tema asjad ta …Ka nähtub eeltoodud protokolli lisaks olevalt videosalvestuselt, et süüdistatava käitumine kannatanu suhtes oli lugupidamatu, kuna ta viskas kannatanule korterist lahkudes rahakoti selle asemel, et see tavapärases korras käest kätte üle anda. Ka see asjaolu suurendab kohtu siseveendumust selles osas, et süüdistatav pani toime süüdistuses toodud ajal ja kohas enda abikaasa kehalise väärkohtlemise.
10. Eeltoodud asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevalt videosalvestuselt nähtub see, et politseiametnik selgitab kannatanule õigust keelduda ütluste andmisest süüdistatava vastu isiklikel põhjustel. Pärast eeltoodud õigusest teada saamist on kannatanu enda ütlustes välja toonud seoses küsimusega, mis juhtus järgneva: „ “. Küsimusele, kas täna lõi vastab kannatanu: „Praegu“. Küsimusele, kuidas ta teid lõi, kas rusikatega, noogutab kannatanu. Ka toob kannatanu välja, et ta kardab.
11. Eeltoodud tõendiga on kooskõlas kohtule tõendina esitatud fototabel (KoTo, tõendite köide, tl 2-6), mille fotodelt nr 1 ja 2 on selgesti nähtav see, et kannatanu R Š laubal on muhk, hematoom laubal, mis võidi selle värvust arvestades tekitada äsja. Samuti ei ole võimalik eeltoodud vigastust saada kohtu hinnangul selliselt nagu süüdistatav on selgitanud enda ütlustes tõukamisega seonduvat. Ka nimetatu kinnitab kohtu hinnangul seda, et teda pole võimalik pidada usaldusväärseks tõendiallikaks selles osas, kas ta 19.11.2019 kehaliselt väärkohtles kannatanu R Šviimase elukohas aadressil XXX.
12. Lisaks eeltoodud tõenditele tõendavad L.J-i poolt 19.11.2019 kehalise väärkohtlemise toimepanemist aadressil XXX tunnistaja N L ütlused, mille tegelikkusele vastavuses kohtul alus kahelda puudub ning mis on kooskõlas teiste eeltoodud kohtu hinnangul usaldusväärsete tõenditega. Kohus leiab, et eeltoodud tunnistaja ütlused on iseseisvaks tõendiks ka selles kuriteoepisoodis. Vastavalt KrMS § 66 lg 21 p-le 1 tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel. Kannatanu R Š keeldus kohtulikul uurimisel ütluste andmisest KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel, mille kohaselt õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on süüdistatava abikaasal. Kohus leiab, et eeltoodud kuriteoepisoodis on tunnistaja N L ütlused kasutatavad iseseisva tõendina ka teisel seaduslikul alusel. Nimelt tuleneb KrMS § 66 lg 21 p-st 2, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud 8 kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Nähtuvalt eeltoodud asitõendi vaatlusprotokollist on kannatanu R Š seal välja toonud, et praegu lõi ning tema videosalvestuselt nähtuv käitumine on kohtu hinnangul selline, et ta on eeltoodu välja toomisel veel tajutud kehalise väärkohtlemise mõju all, mida kinnitavad pisarad tema silmis ning puudub igasugune alus arvata, et ta moonutas tõde, sest eluliselt usutav pole see, et videosalvestuselt nähtu on näitekunst.
13. Tunnistaja N L ütluste kohaselt ta teab L.J-i väljakutse järgi. See väljakutse oli kui ta ei eksi eelmine aasta, täpset kuupäeva ta ei mäleta. See väljakutse oli ütluste järgi 19.11.
14. Nad said väljakutse lähisuhtevägivallaga peretüli kohta kolmanda isiku käest. See väljakutse olin tehtud kas XXX, korterit ei mäleta. Fonolukule vastas naisterahvas, aga kui ta ei eksi meesterahvas võttis fonoluku üle, ütles, et politseid ei ole kutsunud, aga ütles, et tuleb ise alla. Nad trepikotta said naabrite abil. Kui ta ei eksi, kui nad said korterisse seal viibis meesterahvas, naisterahvas ja nende laps. Ta vestles naisterahvaga. Ta rääkis naisega. Naisterahvas oli väga ehmunud, ütles, et mees lõi vist rusikaga mitu korda näo piirkonda ja tal olid kätel vanad hematoomid ka. Kannatanu nuttis. Ta nägi naise näos vigastusi laubal, kui ta ei eksi. Arvatavasti kannatu rääkis seoses vigastusega laubal, millal see löök oli toimunud. Kannatanu rääkis, et see rusikaga löök oli arvatavasti samal kuupäeval kui oli väljakutse.
15. Seda, et eeltoodud tunnistaja ütlused vastavad tegelikkusele tõendab lähisuhtevägivalla infoleht (KoTo, tõendite köide, tl 1), kuna seal kajastatud teave ühtib tunnistaja N L ütlustes väljatooduga. Selle infolehe kohaselt teatas teadmata isik 19.11.2019 kell 22:
16. Sündmuskoha aadressiks on XXX. Vägivald lapse juures. Üks laps peres. Vägivalla liigiks on füüsiline vägivald, tundis valu. Osapoolte suhe on abikaasad. Kannatanuks on R Š. Vägivalla korduvus kannatanu hinnangul: korduv. Tervisekahjustused - vigastatud. Kogetud vägivald mõjutab kannatanu hinnangul tema tervist, turvalisust väga palju, toimetulekut mõjutab. Vägivallatseja on L.J . Isikul alkoholijoobe tunnused, tervisekahjustused puudusid. Videosalvestuse kohta on ära märgitud, et kasutati vormikaamerat, seadme nr P
17. Lisainformatsiooni kohaselt – R teatas, et tema abikaasa mitu korda lõi teda näo piirkonda rusikaga. Naisterahval olid näha ka vanad hematoomid mõlemal käel. Naisterahvas seletas, et umbes sellel nädalavahetusel tema abikaasa peksis teda ja see ei ole juba esimene kord, kui Pavel kasutab tema suhtes füüsilist vägivalda. R väga kardab oma abikaasat. Pavel võttis R telefoni ära.
18. Seda, et süüdistatav L.J viibis 19.11.2019 korteris aadressil XXX tõendab ka isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (KoTo, tõendite köide, tl 18-23).
19. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et usaldusväärselt leidis kohtuliku uurimise tulemusena eeltoodud tõenditega kogumis tõendamist see, et süüdistatav L.J pani toime talle inkrimineeritava kuriteo süüdistuses toodud ajal ja kohas. Kohus peab käesolevas kriminaalasjas vajalikuks viidata ka Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-8-10 punktile 11, mille kohaselt kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt
20. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või
21. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Kohus leiab, et eeltoodud kahe kuriteoepisoodi pinnalt joonistub välja süüdistatava käitumismuster koduste konfliktide lahendamisel, mis päädib kannatanu kehalise väärkohtlemisega selliselt, et toimuvad löögid kannatanu erinevatesse keha piirkondadesse. 9
22. Käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud tõendina kannatanu ütluseid, milles ta kinnitaks valu tundmist. Samas arvestades kannatanule tekitatud vigastust, mis on fikseeritud fototabelis fotodel nr 1 ja 2 (KoTo, tõendite köide, tl 2-3) ja arvestades seda, et toimus rusikaga löök näkku, siis on kannatanule valuaistingu tekitamine süüdistatavale tema teo tagajärjena ka objektiivselt omistatav.
23. Kohus leiab, et L.J pani talle inkrimineeritava kuriteo toime otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Süüdistatav L.J lüües rusikaga kannatanule näkku sai aru, et põhjustab enda tegevusega kannatanule valu ja kehavigastuse ning möönis seda.

1. Seega esinevad süüdistatava käitumises talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud kohtu hinnangul puuduvad. L.J-i poolt toime pandud kuriteo kvalifikatsioon
2. Kehalise väärkohtlemise kvalifikatsioon sisaldub lg 2 erinevates punktides: p 2 eeldab seda, et tegu on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes. Lähisuhe on kahe või enama inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtes õigusvastaste teo toimepanemine on kohtu hinnangul tõendamist leidnud nii kannatanu, süüdistatava kui ka tunnistajate ütlustega, millistest nähtub, et süüdistatav ja kannatanu on lähisuhtes olevateks isikuteks, kuna tegemist on abielus olevate isikutega; p 3 eeldab seda, et tegu on toime pandud korduvalt. Korduvus (lg 2 p 3) on kehalise väärkohtlemise varasem toimepanemine, sõltumata kas selle eest on karistatud või mitte. Eelpool leidis kohus, et usaldusväärselt on tõendatud see, et käesolevas kriminaalasjas L.J kahel korral kehaliselt väärkohtles kannatanut süüdistuses toodud ajal ja kohas. Seega tuleb L.J-i poolt toime pandud kuriteod kvalfitseerida

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi nagu seda on ka süüdistusaktis tehtud.

Kohtu seisukoht karistuse osas 41. Karistuse mõistmisel juhindub kohus

§-st 56 ning arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04 ja
3. veebruari
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06). Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04).
5. Kohus peab süüdistatavale karistuse mõistmisel vajalikuks juhtida ka tähelepanu sellele, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik 10 lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni
7. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-79-03).
8. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaseks aluseks konkreetse sanktsiooni keskmine määr, mida siis vastavalt kas kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisele nihutada edasiselt kas üles- või allapoole (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11, p 11). Isiku süü suuruse kindlakstegemisel tuleb seejuures lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust. Nii on asutud ka seisukohale, et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema teosüüd reeglina suurena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-76-12, p 7). Andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-18-11, p 8.1). Samuti näitavad süü suurust mitme kuriteo toimepanemine, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus ja tagajärje raskus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-76-12, p 7).
9. Süüdistatava osas karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, Süüdistatav on toime pannud tahtlikult ja süüvõimelisena teise astme kuriteod.

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. 45. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri - ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel kohus arvestab seda, et L.J-i ei ole varasemalt karistatud kriminaalkorras. Samas arvestades seda, et käesoleval juhul leidis usaldusväärselt tõendamist see, et L.J on kahel korral lühikese ajavahemiku jooksul kehaliselt väärkohelnud enda abikaasat, siis karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades ei pea kohus võimalikuks karistada teda kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega. Kohtu hinnangul ei hoiaks selline karistus ära seda, et süüdistatav ei pane tulevikus toime samalaadset kuritegu. Sellist kohtu seisukohta kinnitab see, et kohtuistungil L.J ei tunnistanud enda süüd kannatanu sellises kehalises väärkohtlemises nagu süüdistusaktis talle inkrimineeritakse. Süü tunnistamine vähendaks kohtu hinnangul tõenäosust, et toimunu kordub, sest see näitaks selgelt, et tehtud viga teadvustatakse ning soovitakse tehtust õppust võtta välistamaks uue perevägivalla juhtumi koduseinte vahel, kus kõigil on õigus tunda end turvaliselt. 46. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel, ei ole tähtis mitte see, kas ta täitis ühe või mõlemad

§ 121

koosseisualternatiivid, vaid kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-44-16, p 20).

1. Arvestades seda, et L.J-i ei ole varasemalt karistatud kriminaalkorras, kannatanule püsivaid tervisekahjustusi ei tekitatud ning viimasel ei ole ka kohtuistungil väljendatust tulenevalt pretensioone süüdistatavale, siis kohus peab võimalikuks mõista talle karistuse oluliselt alla keskmäära.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et L.J-i tuleb karistada üheksa kuu pikkuse vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 19.11.2020 kuni 20.11.2020, s.o üks päev ja mõista L.J-ile lõplikult ärakandmisele kaheksa kuud ja 29 päeva vangistust. Kuna L.J-i pole varasemalt kriminaalkorras karistatud, siis peab kohus võimalikuks jätta

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel ärakandmata vangistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et L.J ei pane 1 aasta ja 2 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 kohaselt katseaeg hakkab kulgema käesoleva seadustiku §-des 73 ja 74 sätestatud juhtudel kohtulahendi kuulutamisest, välja arvatud 11 käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Kohtu seisukoht asitõendite suhtes võetavate meetmete osas

1. Riigikohus on
2. mai 2007.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 p-s 11 välja toonud, et lahendades asitõenditega seonduvaid küsimusi, tuleb lähtuda asitõendi olemusest ja õiguslikust kuuluvusest. Kriminaalasja juurde võib jätta vaid kuriteojäljega asja, dokumendi või kuriteojäljest valmistatud jäljendi või tõmmise. Muudel juhtudel tuleb need vastavalt seadusele omanikule tagastada, hävitada, anda riigi omandisse või realiseerida tsiviilhagi katteks (KrMS § 126).
3. KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt menetleja määruses või kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Kohus leiab, et DVDR plaat häirekeskuse kõnega ja politsei rinnakaamera videosalvestusega tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Menetluskulude suurus ja hüvitamine
4. Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Kohus peab KrMS § 180 lg 1 alusel põhjendatuks L.J-ilt välja mõista kõik menetluskulud.
5. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks sundraha (KrMS § 175 lg 1 p 9) ja määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses (KrMS § 175 lg 1 p 4).
6. KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud hüvitada süüdimõistetul. Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetult sundraha instituudi kaudu. Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-05).
7. KrMS §-de 175 lg 1 p 9 ja 179 lg 1 p 2 alusel kuulub L.J-ilt väljamõistmisele sundraha teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise tõttu summas 876 eurot, milline summa vastab 1, 5 kuupalga alammäärale, kuna 2020.a kehtestatud kuupalga alamäära suurus on 584 eurot.
8. L.J-ile riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest on kohtueelsel uurimisel määratud tasu kokku 64, 80 eurot (KoTo, tõendite köide, tl 24-26). Kohtumenetluses on L.J-ile riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest määratud tasu kokku 796, 80 eurot (KoTo, tl 12, 41-47). Kokku on seega L.J-ile riigi õigusabi korras osutatud õigusabi kulu 861, 60 eurot, mis kuulub seoses süüdimõistva otsuse tegemisega väljamõistmisele süüdistatavalt.
9. Kuna kohus teeb süüdimõistva otsuse, siis tuleb KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestada kohtul süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda 12 või kohustada süüdimõistetut hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt ja kas on põhjendatud määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.
10. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tulenevalt KrMS § 180 lg-st 3 põhjendatud jätta osa eeltoodud menetluskuludest riigi kanda, arvestades L.J-i varalist seisundit ja resotsialseerumisväljavaateid. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul põhjendatud jätta osa menetluskuludest riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit, sest sellekohaseid tõendeid kohtule esitatud ei ole, mis annaksid aluse jaatada L.J-i äärmiselt kehva majanduslikku olukorda. Tegemist on noore töövõimelise mehega. Ka ei toonud kaitsja ega süüdistatav kohtuliku uurimise ajal välja ühtegi sellist aspekti, mis võiks tingida väljamõistetavate menetluskulude osas üldregulatsioonist kõrvalekaldumise. Arvestades seda, et süüdistatav pani toime tahtlikult teise astme isikuvastased vägivallakuriteod ja teda pole varasemalt karistatud, siis ei aita kohtu hinnangul ka menetluskulude osaline riigi kanda jätmine kaasa tema resotsialiseerumisele. Seda seetõttu, et kriminaalasja kohtuliku arutamise tulemusena ei selgunud see, et L.J-i varalise seisundi ja kriminaalkorras karistatava tegevuse vahel esineks mingi põhjuslik seos.
11. Samas arvestades välja mõistetavate menetluskulude kogusuurust ning seda, et L.J on alaealise lapsega perekonna ainuke ülalpidaja, siis määrab kohus, et menetluskulud tuleb tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Mari-Liis Avikson Kohtunik 13