← Eesti

1-23-7416/19

Obsah (8)§ 71§ 291§ 66§ 15§ 61§ 62§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis T

§ 71lg 1 p 5 alusel kohtus ütlusi andmast.

Tema kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati

§ 291lg 1 p 2 alusel.

Ta andis ütlusi

  1. ja
  2. septembril
  4. septembril rääkis kannatanu, et ta magas parasjagu koos lapsega, kui järsku tõmbas alkoholi tarvitanud süüdistatav ta voodist välja, võttis rinnust kinni, sõimas teda, et kannatanu ei võtnud enne telefoni vastu, ning süüdistas abielurikkumises. Siis lõi süüdistatav kannatanut rusikaga vastu nägu. Kannatanu proovis end kaitsta, ent süüdistatav lõi teda uuesti rusikatega, mispeale kukkus kannatanu rüseluse käigus põrandale. Seejärel peksis süüdistatav pikali olnud kannatanut rusikatega pähe ja mõne korra jalaga vastu keha. Süüdistatav nõudis kannatanult Fordi autovõtmeid, kuid kannatanu võtmeid ei andnud. Süüdistatav lubas välja minnes auto lõhkuda. Pärast seda tuli tuppa tunnistaja A.U. , kes küsis autovõtmeid ja ütles, et muidu peksab süüdistatav auto puruks. Kannatanu andiski võtmed, misjärel sõitis süüdistatav autoga minema.
  5. septembril 2023 toimunud ülekuulamisel sõnas kannatanu, et süüdistatav hakkas nende elukohas koos sõpradega alkoholi tarvitama. Kannatanu lahkus sealt koos tütrega ja läks maakoju. Kella 16 paiku helistas talle süüdistatav ja tahtis, et kannatanu ta koju viiks. Kannatanu keeldus, sest ta oli natuke alkoholi joonud. Õhtul kella 20 paiku läksid nad tütrega magama. Veidi pärast kella 20 ärkas kannatanu selle peale, kui süüdistatav temaga rääkima hakkas. Süüdistatav oli alkoholijoobes ja süüdistas kannatanut abielurikkumises ühe peretuttavaga, kes käis nende muru niitmas. Süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku, kui kannatanu oli voodis istukil. Seepeale tekkis rüselus, mille käigus süüdistatav kannatanut rohkem ei löönud, aga kannatanu lõi süüdistatavat enda kaitseks käega. Rüseluse lõppedes soovis süüdistatav kannatanule kuuluva auto Fordi võtmeid ja ähvardas auto puruks lüüa, kui kannatanu võtmeid ei anna. Süüdistatav läks välja ja kuulda oli mingeid pauke. Mõne aja pärast tuli süüdistatava kaine autojuht tuppa ja palus võtmed anda, mispeale kannatanu andiski need. Siis oli kuulda auto käivitamist ja minema sõitmist. Kannatanu kutsus kiirabi. Kannatanu ei mäleta, mida ta rääkis
  6. septembril 2023 politseile, sest ta oli siis ehmunud, unine ja tema pea valutas, mis võis tingida ebatäpsed ütlused.
  7. Süüdistatava sõnul veetis ta
  8. septembril 2023 aega kodus ja tarvitas alkoholi. Ta proovis kannatanule ja tütrele helistada, ent keegi vastu ei võtnud. Kuna süüdistataval oli tarvis järgmisel 2

(10)päeval tööle minna, kuhu sõidutab teda kannatanu, siis sõitis ta koos A.U. ega kannatanu juurde. Kohale jõudes jäi süüdistatav õue suitsu tegema ja A.U. läks majja. Kui viimane tagasi tuli, sisenes sinna süüdistatav. Kannatanu oli voodis ärkvel. Süüdistatav hakkas teda sõimama, et miks kannatanu telefoni vastu ei võta. Lisaks tuli kõneks ka see, et mingid tüübid tulevad purjus kannatanu juurde. Süüdistatav viskas kannatanule teki näkku, läks õue ja lõi autot paar korda jalaga ning palus A.U. el autovõtmed tuua, mida viimane ka tegi. Seejärel sõitis A.U. minema. Kannatanu tuli majast välja ja lärmas ning tahtis autost asju saada. Kannatanu ründas süüdistatavat esimesena, lüües süüdistatavat kaks korda rusikaga näkku. Süüdistatav lükkas kannatanu endast jõuga eemale, mispeale kukkus viimane selili. Siis ründas kannatanu uuesti süüdistatavat, mis päädis jälle sellega, kuidas süüdistatav lükkas teda eemale, nii juhtus mitu korda. Pärast ühte järgmist kukkumist istus süüdistatav kannatanu kõhule, võttis kätest kinni ja selgitas enda tuleku põhjust. Kohe kui süüdistatav kannatanu lahti lasi, ründas kannatanu jälle. Viimaks võttis süüdistatav kannatanu hommikumantlist kinni, tõmbas teda ukse poole ja pani jooksu. Süüdistatav kannatanut kordagi ei löönud.
  1. Tunnistaja A.U. e väitel viis ta
  2. septembril 2023 õhtul enda autoga süüdistatava kannatanu juurde. Sinna jõudes käis tunnistaja kõigepealt ise kannatanuga rääkimas, süüdistatav jäi välja. Kannatanu oli ärkvel. Kui tunnistaja oli kannatanuga rääkimise lõpetanud, läks ta välja, istus autosse ja sõitis minema. Süüdistatav jäi õue.
  3. Süüdistatava ja kannatanu ütlused kattuvad selles, et A.U. käis toas kannatanult autovõtmeid küsimas. A.U. läks tuppa alles pärast seda, kui süüdistatav oli seal kõigepealt käinud. Süüdistatava ja kannatanu ütlused haakuvad ka selles, et kui süüdistatav tuppa läks, siis tekkis neil kõigepealt sõnaline konflikt, kuna kannatanu ei vastanud süüdistatava telefonikõnele ja süüdistatav kahtlustas kannatanut truudusetuses. Osas, mis puudutab seda, kuidas sündmus edasi kulges, on süüdistatava ja kannatanu ütlused aga vastuolus. Kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ta rääkis vahetult pärast juhtunut, et süüdistatav lõi teda mitu korda, ent teisel ülekuulamisel väitis, et lööke oli ainult üks. Samas on kannatanu öelduga tuvastatud, et ta rüseles süüdistatavaga, kukkus mitu korda ja lõi ka ise enda kaitseks süüdistatavat. Kannatanu ütlusi
  4. septembril 2023 ei saanud mõjutada tema terviseseisund ega see, et ta oli varem samal päeval tarvitanud pokaali šampust.
  5. Häirekeskuse kõnesalvestis tõendab, et kannatanu helistas pärast juhtunut Häirekeskusele, öeldes, et alkoholijoobes süüdistatav tuli talle kallale käte või jalgadega, peksis teda igale poole ning sõitis pärast seda tema autoga minema. Kannatanu kurtis peavalu. Kiirabikaardilt nähtub, et kannatanu kaebas peavalu, kuna süüdistatav oli talle kallale tulnud magamise pealt, tõmmanud ta üles ning rusika ja jalaga korduvalt vastu pead löönud. Väljavõte andmekogust KILP sisaldab politseile antud kirjeldust juhtunu kohta. Süüdistatav tõmbas väidetavalt kannatanu voodist maha, peksis teda rusikatega pähe ja jalgadega kehasse, mis põhjustas kannatanule tugeva peavalu ja turse. Kohus ei pea seda väljavõtet iseseisvaks tõendiks, mis näitaks, et süüdistatav peksis kannatanut.
  6. Politseiametnikest tunnistajate A.A. ja J.P. ütlused kinnitavad kannatanu sõnu. A.A. sõnul läks ta
  7. septembri
  8. a õhtusel ajal sündmuskohale, kus viibis peavalu kurtev kannatanu ja kes rääkis talle sellest, kuidas süüdistatav oli vihastanud, et kannatanu ei vastanud telefonile ja petab teda naabriga. Kannatanu kõneles sellestki, et ta magas tütrega koos, kui saabus süüdistatav, kes tõmbas kannatanu voodist maha ja lõi teda rusikaga näkku. Kannatanu ütles, et süüdistatav nõudis temalt enne autovõtit ja hakkas autot lõhkuma, kui kannatanu ei tahtnud võtit anda, ning süüdistatav sõitis autoga minema, kui oli võtme saanud. Kannatanul pea valutas. Ta väitis, et jõi päeval ühe pokaali šampust. Kannatanu väitel pole see esimene kord süüdistatava käest peksa saada. J.P. rääkis suuremas osas seda sama, mida A.A. . 3
(10)
  1. J.P. vormikaamera videosalvestiselt nähtub, et J.P. ja A.A. vestlevad kannatanuga
  2. septembril 2023 alates kell 20.43 enam kui 4 minuti vältel. Kannatanu väitel ründas teda joobes süüdistatav, kes süüdistas kannatanut muruniitjaga seksimises. Kannatanu kaitses end, lükates mitu korda süüdistatavat, mida nägi ka tütar. Seepeale lõi süüdistatav kannatanut korduvalt rusikaga pähe ja paar korda kehasse. Kannatanu sõnul oli tal valus ja pea valutab veel.
  3. A.A. ja J.P. ütlused on

§ 66

lg 21 p 2 alusel lubatavad, sest kannatanu rääkis nendega vahetult pärast juhtunut, ta oli endast väljas ja ilmselgelt veel tajutu mõju all. Pole alust arvata, et kannatanu moonutas tõde.

66 lg 2 järgi ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda teiste seas uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. J.P. kuulas

  1. septembril 2023 kannatanu üle, kuid see ei muuda lubamatuks tema ütlusi osas, mis puudutab sündmuskohal nähtud kannatanu seisundit ja seal kannatanult saadud teavet. Ülekuulamine toimus
  2. septembril 2023 kell 22.30 kuni 23.40 haiglas. Sündmuskohale saabudes tegutsesid A.A. ja J.P. korrakaitseseaduse alusel ehk siis haldusmenetluses.
  3. Kannatanu ning tunnistajate A.A. ja J.P. ütlustega on usaldusväärselt tõendatud üksnes see, et süüdistatav lõi kannatanut vähemalt ühe korra rusikaga vastu pead. Kannatanu vigastust tõendavad arstlikku läbivaatust puudutavad dokumendid ja A.A. sõnad. Rüseluse toimumist, aga ka süüdistatava joobeseisundit kinnitavad lisaks muule süüdistatava ütlused. Süüdistatavat on varem karistatud vägivalla kasutamise eest. Ehkki süüdistatava löögist rääkis üksnes kannatanu, keda kaitsepool ei saanud küsitleda, sest ta keeldus kohtus ütlusi andmast, ei põhine süüdistatava süüditunnistamine valdavas ulatuses kannatanu ütlustel

§ 15lg 3 mõistes.

Politseiametnikest tunnistajate ütlused on kannatanu löömist puudutavas osas lubatavad tõendid

§ 66lg 21 p 2 järgi.

Juhtumil, mil süüdistataval polnud võimalik kriminaalasjas keskseks tõendiallikaks olnud kannatanut küsitleda, on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et kannatanu ütlustele tuginemise kasuks kõneleb muu hulgas see, et kannatanu rääkis juhtunust vahetult pärast seda kahele sõbrale, kes mõlemad andsid ristküsitlusel ütlusi, kusjuures kannatanu poolt sõpradele räägitu erines politseile antud ütlustest vaid vähesel määral (vt EIK 15.12.2011, Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 156). APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 13. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, kes taotleb selle tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist järgmistel argumentidel. 14. Kohus eksis, kui tugines kannatanu vastuolulistele ütlustele, mis on deponeerimata ja mida ei saadud ristküsitluse teel. Sama isikulise tõendiallika erinevate ütluste arvestamine peaks olema

§ 291lg 3 p 1 alusel välistatud.

Kohus hindas, millised kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused võivad olla tõesemad ja millisel põhjusel kohus neid eelistab, ilma et kannatanult olnuks võimalik kohtuistungil selle kohta küsida. Kohtul tulnuks kannatanu ütlused kõrvale jätta. 15. Suurema osa ülejäänud tõendikogumist moodustavad kannatanu ütluste erinevad talletamise viisid (Häirekeskuse kõne, meditsiiniline läbivaatus ja politseiametnikele räägitu). Ei saa välistada, et kannatanu moonutas A.A. ja J.P. ga rääkides tõde, seda enam, et kannatanu erineval ajal antud ütlused on vastuolulised. Kannatanu võis juhtunust rääkida vahetult selle järel hirmuäratavamana, kui see tegelikkuses oli. Kannatanut selles osas enam üle kuulata aga pole võimalik. Seetõttu ei saa tunnistajate ütlusi pidada lubatavaks

§ 66lg 21 p 2 järgi.

J.P. ütlused tõendina välistab ka

§ 66lg 2.

Selle sätte eesmärgiks on välistada olukord, kus menetleja edastab uurimise käigus hangitud teavet. Kui uurimisasutuse ametnik puutub kannatanuga kõigepealt kokku väljakutsele minnes ja seejärel teda üle kuulates, pole võimalik tagantjärele eristada, milline info talletus ametniku teadvusesse vahetute tähelepanekute põhjal ja milline osa ülekuulamise 4

(10)tulemusena. A.A. rääkis kannatanust tehtud fotost, aga seda kriminaalasja materjalidele lisatud pole.
  1. Kohus pidas võimalikuks tugineda süüdistatava ütlustele rüseluse toimumise ja kannatanu kukkumise kohta, aga ei näidanud, miks ülejäänud osas ei ole need ütlused usaldusväärsed. Mööndes seda, et süüdistatav ja kannatanu rüselesid, tulnuks kohtul hinnata sedagi, kes esimesena ründas, kes tegutses hädakaitses ja kas vigastus võis tekkida vastastikkuse rüseluse käigus. Maakohus tugines oletusele, kui leidis, et süüdistatava süüd kinnitab joobeseisund, mis kohtu arvates teadaolevalt pärsib enesekontrollivõimet ja suurendab vägivaldse käitumise ohtu. Oletusel põhineb ka kohtu väidetu, et eluliselt ei saa usutavaks pidada seda, et süüdistatav, kes on varem sarnast vägivalda kasutanud ja alkoholi tarvitanud, ei löönud kannatanut. Vastastikune rüselus selgitaks kannatanu seisundit, sest ärritunud ja vihased inimesed võivad juhtunut mäletada ebatäpselt ja seda võimendada. Kuna on olemas kahtlus, et süüdistatava ja kannatanu vahel toimus vastastikune rüselus, tuleb süüdistatav õigeks mõista. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (a) Sissejuhatus
  2. Kolleegium leiab, et maakohus tuvastas süüdistatava toime pandud kehalise väärkohtlemise üldjoontes nõuetekohaselt ja apellatsioonis väidetu ei too kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist. Ringkonnakohus nõustub suuresti vaidlustatud otsuses toodud tõendite analüüsiga ja selle kordamine samaväärses mahus pole apellatsiooni- kui edasikaebemenetluses vajalik (vt nt RKKK 10.05.2023, 1-20-2143/156, p 16 koos viidetega). Kolleegium ei nõustu aga maakohtuga tunnistaja J.P. ütluste kasutamise osas ja muudab seepärast esimese astme kohtu otsust. Kaitsja väidetele vastates käsitleb kolleegium kõigepealt kannatanu ütlusi (b), kujundab pärast seda seisukoha

§ 15

lg 3 kohaldamise suhtes, annab hinnangu kannatanu ütlusi kinnitavatele teistele tõenditele ning peatub lühidalt ka sellel, miks ei pea paika kaitseversioon, et kannatanu võis maakohtu tuvastatud vigastuse saada võimaliku vastastikkuse rüseluse käigus (c). Lõpetuseks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja otsustab menetluskulu üle (d). (b) Kannatanu ütlused 18. Kannatanu andis ütlusi vahetult pärast menetletavat juhtumit (9. septembril 2023, vt tl 61 ja 62) ja seejärel paar päeva hiljem (11. septembril 2023, vt tl 64–66). Kuna ta keeldus kohtus

§ 71

lg 1 p 5 alusel ütlusi andmast, avaldati

§ 291lg 1 p 2 järgi tema kohtueelses menetluses antud ütlused.

Maakohus tuvastas, et kannatanu rääkis nii

  1. kui ka
  2. septembril 2023, kuidas kannatanu ja tema laps magasid parasjagu
  3. septembril 2023 õhtusel ajal, kui saabus alkoholijoobes süüdistatav, kes hakkas kannatanule muu hulgas ette heitma abielurikkumist ja lõi teda rusikaga näkku. Kannatanu mõlemal korral antud ütlustest nähtub seegi, et pärast seda süüdistatava lööki süüdistatav ja kannatanu rüselesid. Nii
  4. kui ka
  5. septembril rääkis kannatanu ka sellest, kuidas süüdistatav nõudis ühel hetkel kannatanu auto võtmeid ja kannatanu keeldumise peale lubas autot kahjustada ning läks õue, millele järgnesid mütsatused, mida kannatanu pidas auto löömiseks. Seejärel tuli A.U. , kes palus kannatanul võtmed siiski anda, mida kannatanu tegigi, misjärel sõitis süüdistatav kannatanu autoga minema. Juhtunu tagajärjel tundis kannatanu tugevat peavalu. (Vt maakohtu otsuse lk 4.)
  6. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kannatanu ütluste vastuvõtmine peaks olema välistatud

§ 291lg 3 p 1 alusel.

Selle sätte järgi võib kohus erandina vastu võtta varasemad deponeerimata ütlused, kui ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Riigikohus on selgitanud, et

§ 291lg 3 p-s 1 märgitud tingimus puudutab 5

(10)süüdistatavale lisagarantii andmist juhtudeks, mil kaitse ei saa kasutada konfrontatsiooniõigust (ehk õigust küsitleda süüdistuse tunnistajaid ja esitada neile vastuväiteid). Tõendi usaldusväärsus selle sätte mõistes pole sama mis

§ 61

alusel tõendi hindamisel tuvastatud tõendi usaldusväärsus.

§ 291

lg 3 p 1 puhul ei hinnata ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. See säte ei nõua ütluste usaldusväärsuse tuvastamist, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. (Vt RKKK 18.02.2013, 3-1-1-8912, p-d 13–15 ja 15.06.2018, 1-16-7179/127, p 11.) Kolleegium leiab, et kaitsja osutus kannatanu ütluste võimalikule vastuolule puudutab juba ütluste sisu ja nende usaldusväärsuse hindamist

§ 61

mõistes, aga mitte üldisi ütluste andmise asjaolusid ja kannatanu võimet ütlusi anda. Kuna apellatsioonist ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu muid asjaolusid, mis seaksid kannatanu ütluste usaldusväärsuse

§ 291

lg 3 p 1 tähenduses kahtluse alla, ei välista

§ 291lg 3 p 1 praegu kannatanu ütluste vastuvõtmist.

20. Samuti ei välista kannatanu ütluste vastuvõtmist tõendina pelgalt see, et tema erineval ajal kohtueelses menetluses antud kohtus avaldatud ütlused pole täiel määral kooskõlas. Kriminaalmenetluse seadustik ei piira niisugusel juhul isiku ütluste usaldusväärsuse hindamist ega seisukoha kujundamist, kas ja millises osas saab lugeda ütlused usaldusväärseks. Kui täidetud on muu hulgas

§ 291

lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimused isiku kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamiseks, saab kohus hinnata nende usaldusväärsust

§ 61lg 2 alusel kogumis teiste tõenditega enda siseveendumuse järgi.

Seda tehes võib kohus leida, et osa sellistest ütlustest on usaldusväärsed, osa aga mitte (vt ka RKKK 28.05.2014, 3-1-1-131-13, p 11 jj). Seega võib tugineda ka sellistele kohtueelses menetluses antud ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud ütlustele, mis on kohtumenetluses nõuetekohaselt avaldatud ja mida tohib kohus hinnata ning millele kohtuotsuse rajada, isegi kui osa sama ütluste andja ütlustest pole usaldusväärsed.

  1. Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Selliseks asjaoluks on ütluste haakumine teiste tõenditega (vt nt RKKK 18.02.2013, 3-1-1-89-12, p 14 ja 27.06.2016, 3-1-1-49-16, p 19). Oluline on ka see, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas ütluste andja on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKK 28.01.2022, 1-209406/41, p 13 koos viitega). Ütluste usaldusväärsus sõltub muu hulgas ütluste andja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Ütluste usaldusväärsust kinnitab see, kui ütluste andja suudab üksikasjalikult osutada juhtumi asjaoludele, reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi ning rääkida ka kaasuvatest asjaoludest, mis polegi kuriteoga iseenesest seotud (vt RKKK 28.01.2022, 1-20-9406/41, p 13). Samuti tuleb tähelepanu pöörata ütluste elulisele usutavusele ehk siis sellele, milline on ütluste tõepära üldine tõenäosus, sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 109–113 ja 18.02.2013, 3-1-1-89-12, p 14).
  2. Kaitsja peab apellatsioonis kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks, kuna esimesel ülekuulamisel sõnas kannatanu, et süüdistatav lõi teda rusikaga korduvalt pähe ja mõne korra jalaga kehasse, samas kui
  3. septembril 2023 ütles kannatanu, et süüdistatav lõi teda ainult ühe korra rusikaga näkku. See on ainus apellatsioonis toodud ebakõla kannatanu ütlustes. Riigikohus on selgitanud, et kriminaalasja eripära arvestades on võimalik ütlused lugeda ka üksnes osaliselt ebausaldusväärseks ning ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb kohtul hinnata

§ 61lg 2 alusel kogumis teiste tõenditega enda siseveendumuse kohaselt.

Lubamatu on rajada kohtuotsus vaid sellele ütluste osale, milles ilmneb diametraalne vastuolu. (Vt RKKK 28.05.2014, 3-1-1-131-13, p-d 12 ja 13.) Ringkonnakohus möönab, et apellatsioonis märgitud vastuolu on kannatanu ütlustes tõesti olemas, kuid seda ei saa pidada määravaks ja see ei muuda kannatanu ütlusi ülejäänud osas aprioorselt ebausaldusväärseks. Pealegi pole see osa kannatanu 6

(10)ütlustest jäänud maakohtul tähelepanuta, vaid kohus esitas omapoolsed põhjendused, miks on süüdistatava süü sellele vaatamata tuvastatud (vt maakohtu otsuse lk 6 jj).
  1. Kannatanu on kaks korda ühetaoliselt ja piisava üksikasjalikkusega rääkinud järgmistest asjaoludest: 1)
  2. septembril 2023 õhtusel ajal tuli alkoholijoobes süüdistatav magama heitnud kannatanu juurde ja hakkas teda süüdistama; 2) süüdistatav lõi seejärel kannatanut rusikaga näkku; 3) süüdistatava löögile järgnes rüselus tema ja kannatanu vahel; 4) millalgi juhtunu ajal nõudis süüdistatav kannatanult viimase auto võtmeid, mille andmisest kannatanu esialgu keeldus; 5) pärast seda lahkus süüdistatav kannatanu juurest, lubades viimase autot kahjustada, misjärel oli õuest kuulda midagi sellist, mida kannatanu pidas enda auto löömiseks; 6) kannatanu juurde tuli A.U. , kes palus kannatanul auto võtmed anda, misjärel viis A.U. kannatanult saadud võtmed süüdistatavale, kes sõitis kannatanu autoga minema; 7) kannatanu tundis pärast juhtunut tugevat peavalu. See kannatanu räägitu oli kahte ülekuulamist kõrvutades muutumatu, ilma oluliste vasturääkivusteta ja piisavalt detailne, hõlmates ka kaasuvaid asjaolusid. (c)

§ 15

lg 3 ja teised süüstavad tõendid peale kannatanu ütluste 24.

§ 15

lg 3 keelab kohtuotsuse rajamise üksnes või valdavas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal polnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb „valdavas ulatuses“, on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad need on, seda vähetõenäolisemalt tuleb ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda teiste kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. Teiste tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. (Vt nt RKKK 15.06.2018, 1-16-7179/127, p 13.) 25. Kolleegium ei näe vaidlustatud otsuses vastuolu

§ 15lg-s 3 sätestatuga.

Ehkki kannatanu ütlused on oluline tõend, tugines maakohus teistelegi kaalukatele tõenditele. Süüdistatava süü saaks kindlaks teha põhimõtteliselt isegi siis, kui kannatanu ütlused tervikuna kõrvale jätta (vrd nt RKKK 13.03.2020, 1-17-11682/102, p 24). 26. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustudes kõigepealt seda, et politseiametnikust tunnistaja A.A. ütlused on lubatav tõend

§ 66lg 21 p 2 järgi.

Kaitsja väitel pole täidetud

§ 66

lg 21 p-s 2 sätestatud tingimus „puudub alus arvata, et ta [ehk tajutu mõju all olev isik, praegu kannatanu] moonutas tõde“. Apellatsioonis on leitud, et kannatanu võis A.A. le tõde moonutada, kuid kolleegium sellise kahtluse olemasoluga ei nõustu. Pelgalt vasturääkivus kannatanu poolt hiljem juba kriminaalmenetluse käigus erineval ajal antud ütlustes selle kohta, kui mitu korda süüdistatav teda lõi, ei näita, et kannatanu võis vahetult pärast juhtunut sündmuskohale saabunud politseile moonutada tõde, mis välistaks A.A. ütluste kasutamise (iseseisva) tõendina. Iseäranis ei saa midagi sellist öelda nende asjaolude kohta, milles kannatanu ütlused püsisid sisuliselt muutumatuna, eeskätt osas, mis puudutab alkoholijoobes süüdistatava saabumist kannatanu juurde, tema süüdistust kannatanu suunal ja vähemalt ühte rusikahoopi näkku ning mõni hetk hiljem kannatanu autoga minema sõitmist. Märgitut ei muuda tõsiasi, et kannatanut pole võimalik enam selles osas üle kuulata. Kannatanu selgitas teisel ülekuulamisel, et ta ei mäleta esimesel ülekuulamisel räägitut, kuna ta oli siis ehmunud, unine ja tal pea valutas (vt maakohtu otsuse lk 4). Kolleegium leiab sedagi, et

§ 66

lg 21 p-ga 2 pole silmas peetud tajutu mõju all oleva isiku ütluste sisu, vaid (sarnaselt nt

§ 291lg 3 p-ga 1) ütluste andmise üldisemaid asjaolusid ja ütluste andja isikut (vt ka käesoleva otsuse p 19). Kannatanu puhul pole selliseid asjaolusid, 7

(10)mis võimaldaksid

§ 66lg 21 p 2 mõistes väita, et ta võis 9.

septembril 2023 moonutada juhtunu kohta kohale tulnud politseile tõde ja süüdistada Q. Jõgedat alusetult enda ründamises. Sellele, et teised

§ 66lg 21 p-s 2 loetletud tingimused A.A.

(kui vahendliku tunnistaja) ütluste arvestamiseks iseseisva tõendina on täidetud, ei vaidle kaitsja vastu (vt apellatsiooni p 3.10) ja need on maakohus ka nõuetekohaselt kindlaks teinud (vt maakohtu otsuse lk 9). Niisiis saab A.A. ütlustele

§ 66lg 21 p 2 alusel tugineda.

  1. A.A. kuulati maakohtus üle ja kaitsepool sai teda küsitleda. Kohus tuvastas, et A.A. rääkis põhimõtteliselt seda sama, mida kannatanu nii esimesel kui ka teisel ülekuulamisel (vt maakohtu otsuse lk 7 ja 8). A.A. saabus väljakutse peale kannatanu juurde. Kannatanu rääkis talle, kuidas ta magas, kui tuli süüdistatav, kes hakkas kannatanule etteheiteid tegema, kuni lõi kannatanut rusikaga näkku. Kannatanu rääkis A.A. le ka näiteks sellest, et süüdistatav nõudis temalt autovõtmeid, lõi autot ja sõitis võtmed saanuna autoga minema. Lisaks kirjeldas A.A. kannatanu seisundit sündmuskohale jõudes: kannatanu oli silmnähtavalt pinges ja tal paistis valus olevat, kannatanul polnud joobetunnuseid. Põhjust A.A. ütluste usaldusväärsuses kahelda pole ja tema ütlused kõnelevad kokkuvõtlikult sellest, et kannatanu juurde saabunud alkoholijoobes süüdistatav süüdistas kannatanut ja lõi teda rusikaga näkku, ilma et kannatanu oleks enne seda midagi ise süüdistatavale teinud.
  2. Kaitsja leiab, et teine politseiametnikust tunnistaja J.P. ei saa

§ 66

lg 2 ls 1 järgi tunnistajana kriminaalasjas osaleda ega ütlusi anda, sest ta kuulas kannatanu kriminaalmenetluse kohtueelses menetluses üle. Kolleegium jagab seda seisukohta ja see tingib vaidlustatud otsuse muutmise.

§ 66

lg 2 ls 1 sätestab, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda teiste seas uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid (vt RKKK 18.11.2016, 3-1-1-91-16, p 9). Kuna J.P. kuulas kannatanu kriminaalmenetluses üle, on ta kriminaalasja menetlenud uurimisasutuse ametnik. Seega ei tohtinud ta anda

§ 66lg 1 mõistes tõendamiseseme asjaolude kohta ütlusi.

Kolleegiumi arvates hõlmab see ka juhtu, mil tunnistaja saab kannatanu käest teada süüdistatavale süüks arvatava teo tehioludest ehk

§ 62

p 1 järgi tõendamiseseme asjaoludest (vrd RKKK 18.06.2015, 3-1-1-55-15, p-d 3.1 ja 7 ning 24.05.2006, 3-1-1-33-06, p-d 3 ja 6.1). J.P. ütlustest nähtub, et kannatanu rääkiks talle ja A.A. le alkoholi tarvitanud süüdistatava rusikalöögist kannatanu pihta ja muudest teo tehioludest. Seepärast poleks tohtinud J.P. ütlusi

§ 66lg 2 ls 1 alusel kasutada.

29. Maakohus asus seevastu seisukohale, et ehkki J.P. oli menetleja, võis ta rääkida tunnistajana kannatanu seisundist ja kannatanult saadud teabest ning J.P. ja A.A. tegutsesid sündmuskohal hoopis haldusmenetluse raames. Kolleegium sellega järgmistel argumentidel ei nõustu.

§ 66

lg 2 kohaldamine ei saa sõltuda sellest, millises menetluses tajub kriminaalasja menetlenud uurimisasutuse ametnik tõendamiseseme asjaolusid. Samuti ei näe kolleegium alust eristada selle sättega seda, kas uurimisasutuse ametnik tajub tõendamiseseme asjaolusid vahetult ise või vahendlikult (

§ 66lg 21 tähenduses) teise isiku räägitu läbi.

Mõlemal juhul ei tohi asja menetlev uurimisasutuse ametnik tõendamiseseme asjaolude kohta

§ 66lg 2 järgi tunnistajana ütlusi anda.

Seetõttu muudab ringkonnakohus maakohtu otsust, jättes sellest välja seisukohad J.P. tõendamiseseme asjaolusid puudutavate ütluste kasutamise kohta. 30. Samas näeb

§ 66

lg 2 ls 2 ette, et uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses kriminaalasi on olnud, võib olla kohtumenetluses tunnistajaks tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega võib J.P. ütlustega sisuliselt kontrollida A.A. ja kannatanu ütluste usaldusväärsust. J.P. öeldu kattub olulistes asjaoludes A.A. ja kannatanu ütlustega: alkoholi tarvitanud süüdistatav tuli magama heitnud kannatanu juurde, süüdistas teda ja lõi ühel hetkel kannatanut rusikaga näkku jm (vt 8

(10)maakohtu otsuse lk 8). See kinnitab märgitud osas nii A.A. paikapidavust. kui ka kannatanu ütluste
  1. Vaidlustatud otsuses on veenvalt näidatud, et ka teised (muu hulgas dokumentaalsed) tõendid kinnitavad kannatanu vigastuse saamist selliselt, nagu saab tuvastada kannatanu ja A.A. ütluste selle osa põhjal, mis puudutab süüdistatava rusikahoopi näkku (vt nt maakohtu otsuse lk 11 ja 12). Samuti kinnitab neid ütlusi kannatanu tehtud kõne Häirekeskusele: kannatanu ütles, et süüdistatav tungis kannatanule kallale, võttis temalt autovõtmed ja sõitis minema (vt maakohtu otsuse lk 6). Süüdistatava enda versioon (vt kokkuvõtlikult maakohtu otsuse lk 4–5) on süüstavate tõenditega kogumis (sealhulgas A.A. ütlustega) kummutatud. Maakohus leidis, et süüdistatava ütluste usaldusväärsust kõigutavad tema joobeseisund teo ajal, varasem elukäik ja käitumismuster. Kolleegium peab võimalikuks selliseid asjaolusid arvesse võtta, pidamata neid erinevalt kaitsjast süüdistatava süüdioleku tuvastamisel oletusteks. Süüdistatav ise tunnistas kannatanu juurde minekut, temaga rüselust ja temalt autovõtmete saamist ning süüdistatavat on varem karistatud Tartu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsusega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi alkoholijoobes olles teisele inimesele rusikaga vastu nägu löömises (vt tl 27 pd). Samas möönab kolleegium, et need asjaolud kinnitavad süüd kõigest kaude kogumis teiste tõenditega.
  4. Kokkuvõttes on olemasoleva tõendikogumiga ja

§ 15

lg-st 3 irdumata tuvastatud muu hulgas see, et süüdistatav ründas suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust kannatanut esimesena, hakates teda süüdistama ja lüües kannatanut rusikaga tahtlikult näkku, mis tekitas kannatanule nii valu kui ka vigastuse. Seetõttu ei kerki esile küsimust selle kohta, kas kannatanu võis vigastuse saada alles süüdistatava rusikahoobile järgnenud vastastikkuse rüseluse käigus, samuti ei tõuse küsimust süüdistatava võimalikust hädakaitsest KarS § 28 mõistes, sest ta ründas ise kannatanut. (d) Kokkuvõte ja menetluskulu 33. Eelneva põhjal ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 3, muudab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 28.

veebruari

  1. a otsust, jättes sellest välja seisukohad tunnistaja J.P. ütluste kasutamise kohta. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioon jääb selles esitatud taotlustest lähtudes rahuldamata.
  2. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks kokku 533,14 euro ulatuses. Taotluses on kirjas, et kaitsjal kulus maakohtu otsusega tutvumisele 1 tund ja 5 minutit, kaitsealusega nõupidamisele 4 minutit ja apellatsiooni koostamisele 4 tundi ja 55 minutit, kokku seega 6 tundi ja 4 minutit. Kaitsja taotleb selle eest 437 eurot, millele lisandub käibemaks.
  3. Justiitsministri
  4. juuli
  5. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses on kokku kuni 432 eurot ühes kohtuastmes. Seega ületab kaitsja taotletud 437 eurot korra järgi sätestatud tasu maksimaalmäära üldmenetluses ühes kohtuastmes (ehkki kõigest 5 euro võrra, aga siiski). Korra § 2 lg 1 näeb ette, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Sellist põhjendatud taotlust pole kaitsja praegu ringkonnakohtule esitanud. Pelgalt tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga ei piisa. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. (Vt RKKK 05.06.2020, 1-17-11182/201, p 16.) Kolleegium ei näe tasu suurendamiseks ka põhjust, võttes arvesse menetletava asja pigem 9

(10)väiksemapoolset mahtu ja mitte ülemäära keerukaid sõlmküsimusi. Liiati on tasu suurendamist raske põhjendada kõigest 5 euro võrra üle korra § 6 lg-s 3 ette nähtud maksimaalmäära. 36. Kolleegium peab põhjendatuks kaitsja argumente, mis puudutavad tunnistaja J.P. ütlusi. Kuigi teised apellatsioonis esitatud kaitseväited ei too kaasa vaidlustatud otsuse muutmist, ei saa kaitsja argumente pidada ilmselgelt kohatuteks. Küll aga leiab kolleegium ca 6-leheküljelise apellatsiooni mahtu ja selles sisalduvaid argumente silmas pidades, et apellatsiooni koostamiseks kulunud vajalik aeg oli maksimaalselt 240 minutit. Järelikult moodustab riigi õigusabi tasu kokku (sh maakohtu otsusega tutvumise, kaitsealusega nõupidamise ja apellatsiooni koostamise eest) 371 eurot, millele lisandub käibemaks 81,62 eurot, kogusumma on seega 452,62 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 3 märgitud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu

§ 185lg 1 alusel riigi kanda. Mario Truu Tiit Lõhmus Ingeri Tamm (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.