KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Antero Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 4. september 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-9642 Tsiviilasi X hagi Y (Y) vastu ühisvara

) § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 6. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mille vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu vastaspoole avaldusest, ja millised kohus loeb

§ 231

lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks: − Poolte abielu sõlmiti xx.xx.xxxx ja lahutati xx.xx.xxxx. − Poolte ühisvaraks on 11.12.2014 ostetud XXX kinnistu (registriosa nr xxxxxxxx). − Pooled võtsid XXX kinnistule maja ehituseks

1. a ühiselt laenu, mille jääk hagi esitamise seisuga on umbes 139 000 eurot ja igakuine laenumakse 1320,64 eurot. Laenu tagatiseks on XXX kinnistule seatud hüpoteek.
2. Nii praegu kehtiva kui ka varem kehtinud perekonnaseaduse (PKS) kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Pooled ei vaidle, et nende ühisvarasse kuulub abielu kestel omandatud XXX kinnistu, mille jagamises pole pooled suutnud kokku leppida. Vaidlus puudub ka selles, et kumbki pooltest ei soovi kinnistut hüvitise maksmise kohustuse vastu tervikuna enda omandisse.
3. Poolte kui endiste abikaasade ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1, kusjuures vara koosseis tuleb PKS § 37 lg 1¹ järgi määrata kindlaks varasuhte ehk abielu lõppemise seisuga. Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, AÕS § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2).
4. AÕS § 77 lg 2 kohaselt saab kohus kaasomandi lõpetamise viiside vahel valida üksnes sellekohase nõude, st hagi või vastuhagi alusel. Hageja esitas kaasomandi lõpetamise viisina asja müümise avalikul enampakkumisel (AÕS § 77 lg 2). Kostja vaidleb sellele vastu, kuid ei ole esitanud nõuet vara jagamiseks mõnel teisel viisil, kuna leiab, et ühisomandi lõpetamine mistahes muul AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisil oleks asjaolusid arvestades samuti ebaõiglane. Seega saab kohus ühisomandi lõpetamise viisina kaaluda üksnes avalikku enampakkumist.
5. Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on kohtupraktika kohaselt ainsaks mõistlikuks võimaluseks asja jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. Nõue ühisomandi lõpetamiseks võib sellele vaatamata jääda rahuldamata, kui hageja välja pakutud ühisomandi lõpetamise viis(id) on kostjat sedavõrd koormav(ad), et nõude rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist sellise olukorraga. Vaidluse all ei ole, et kumbki pool ei ole võimeline ega soovi asja tervikuna omandada ning pooled ei ole pikema aja jooksul suutnud ühise omandi jagamises kokku leppida. Seetõttu ei anna kohtu hinnangul ühisomandi lõpetamata jätmiseks alust see, et avalik enampakkumine ei tarvitse olla asja müügiks kõige kasumlikum viis. Kuna mõlemal poolel on võimalik enamapakkumisel osaleda, ei saa pidada ebaõiglaseks või hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kui emb-kumb pooltest seda võimalust peaks kasutama. On paratamatu, et kokkuleppe puudumisel kaasnevad ühisomandi lõpetamisega täiendavad kulud.
6. Kuna ühisvara jagamise eeldused on täidetud ning kohus saab ühisomandi lõpetamise viisina kaaluda üksnes avalikku enampakkumist ega pea seda käesoleval juhul hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, tuleb hagi rahuldada ja jagada poolte ühisvaraks olev XXX kinnistu selle müümisega avalikul enampakkumisel ning saadud tulem poolte vahel jagada. 3

§ 445

lg 1 esimene lause sätestab mh, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Hageja taotleb otsuse täitmise korra kindlaksmääramist eelpool p-s 1 kirjeldatud kujul. Kostja ei vaidle vastu, et kohus määraks lahendi täitmise korra kindlaks järgmiselt: kinnisasja müügist saadud raha arvelt tasutakse enampakkumise läbiviimise kulud, seejärel täidetakse poolte ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingust nr 17-058479-EL tulenevad kohustused ning peale kohustuste täitmist kannab kohtutäitur ülejäänud tulemi võrdsetes osades hageja ja kostja pangakontodele. Taotluse osa suhtes, mis käsitleb müügist saadud raha arvelt kohustuste täitmist Q ees tsiviilasja nr 2-23-3321 kohaselt, vaidleb kostja hageja taotlusele vastu. Kohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud osaliselt ja rahuldab selle eelpool kirjeldatud viisil, millega kostja on nõustunud, jättes täitmise korrast välja viite tsiviilasjale nr 2-23-3321 ja Q ees kohustuste täitmisele.

§ 445

alusel ei saa lükata kohtuotsuse täitmist määramata ajaks edasi, tehes selle sõltuvaks teise asja lahendamisest (vrd RKTKo 11.05.2010, 3-2-1-37-10, p 16). Ühisvara jagamisel tuleb omandit kaotavale isikule tagada õiglane ja kohene hüvitis omandi kaotamise eest. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks lahendada Q ja poolte vahelist vaidlust ega seda tagada kõnealuses asjas lahendi täitmise korra kindlaksmääramise raames. 13. Kohus selgitab, et on pooltel on

§ 430

lg 1 järgi kuni otsuse jõustumiseni endiselt võimalik ja mõistlik sõlmida kompromiss. Edasikaebetähtaja jooksul, aga enne kaebuse esitamist, lahendab kompromissi kinnitamise avalduse lahendi teinud kohus, kes võib kompromissi kinnitamisel oma lahendi ise tühistada (

§ 431lg 2).

Sellisel juhul on veel võimalik tagastada pool maakohtu menetluses tasutud riigilõivust (

§ 150lg 2 p 1 ja lg 3).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 14. Ehkki kostja märgib, et on olnud kinnistu müügiga mõistlikel ja ausatel tingimustel nõus, ei ole pooled kokkuleppeni jõudnud. Kuna hagi rahuldatakse, st kohtusse pöördumist saab pidada põhjendatuks, kuivõrd kohtuväliselt pooled vara jagamises kokkuleppele ei jõudnud, tuleb menetluskulud jagada

§ 164lg 1 üldreegli kohaselt.

See näeb erinormina ette, et mh hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise (nt RKTKo 05.03.2014, 3-2-1-183-13, p 10). Kohtu hinnangul ei esine antud juhul selliseid asjaolusid, millest tingituna oleks hagi rahuldamise korral menetluskulude jätmine poolte endi kanda kostja suhtes ebaõiglane. Kostja ei ole hagi õigeks võtnud. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Antero Maksing kohtunik 4