lg 1 kohaselt eristab laenulepingut krediidilepingust tasulisus.
lg 1 kohaselt annab üks isik teisele laenu ning laenusaaja kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Krediidilepingu (
) korral annab samuti üks isik teise isiku kasutusse rahasumma, ent saaja peab lisaks saadud rahasummale maksma ka tasu raha kasutamise eest. Antud juhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressi ehk tasu laenu kasutamise eest. Viivis ei ole selleks tasuks. Kuivõrd tegemist ei olnud krediidilepinguga, ei olnud tegemist ka tarbijakrediidilepinguga (
Seega ei tulnud krediidiandjal ka täita vastutustundliku laenamise kohustusi, mis on sätestatud tarbijakrediidi puhuks (
). Kuivõrd hageja on tõendanud, et kostja sai laenu enda kasutusse ega ole seda tähtaegselt, st arvetel toodud tähtajaks tagastanud, rahuldab kohus hageja põhivõla nõude
Hageja selgitab, et TKMF ja kostja on lepingus kokku leppinud, et viivisemäär on 0,065% päevas, s.o 23,73% aastas ning et seadusest tulenev kolmekordne seadusjärgne viivisemäär oli lepingu sõlmimise hetkel 24%. Hageja viitab Riigikohtu 10.05.2016 otsusele tsiviilasjas nr 32-1-25-16 ning leiab, et kokku lepitud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur.
lg 1 võimaldab pooltel leppida lepingus kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Arvestades Riigikohtu praktikat, on kohus seisukohal, et pooled said nõude aluseks olevas lepingus kokku leppida viivisemääras, mis ei ületanud kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellest tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude
Kohus loeb kostja poolt omaks võetuks hageja väited sissenõudmiskulude tekkimise aluseks olevate kirjade saatmise kohta ning rahuldab sissenõudmiskulude hüvitamise nõude
kohaselt
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.