RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-20188 Otsuse kuupäev Tartu, 10. oktoober 2024 Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Ants Kull ja Kalev

§ 230lg 1 alusel tõendama hagejad.

Maakohus jättis otsuses käsitlemata kostja alternatiivse taotluse hagejate nõude tasaarvestamiseks alusetu rikastumise nõudega.

1. Hagejad vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tartu Ringkonnakohus tühistas
3. jaanuari 2024 otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hagejate kasuks viivise põhinõudelt alates
4. detsembrist 2021 (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3), ning lõpetas selle nõude menetlemise hagist loobumise tõttu. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse, jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 2059 eurot 20 senti menetluskulude katteks ringkonnakohtus. Ringkonnakohus määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hagejate nõuded ei ole aegunud. Maakohus on seda järeldust otsuses jälgitavalt põhjendanud. Samuti ei ole maakohus oluliselt rikkunud tõendite hindamist puudutavaid menetlusnorme (

§ 232lg-d 1 ja 2).

Maakohtul ei olnud alust asuda selles asjas uuesti hindama

1. jaanuari 2019 tasaarvestuse avalduses esitatud kostja nõuete põhjendatust. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri 2022 jõustunud otsus tsiviilasjas nr 2-19-6689 on pooltele siduv. See lahend on

§ 457

lg 2 alusel siduv ka osas, milles ringkonnakohus kostja vastunõuete olemasolu ja tasaarvestust ei tunnistanud. Üldjuhul on pooltele siduv üksnes kohtulahendi resolutsioon, kuid sellest reeglist teeb olulise erandi

§ 457

lg 2, mille järgi seob otsus menetlusosalisi juhul, kui kostja on esitanud menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite, ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata (RKTKm 26.04.2017, 3-2-1-34-17, p 13). Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole

1. a eest renti osaliselt tasunud. VÕS § 88 lg-st 3 tuleneva piirangu tõttu ei saanud kostja makse tegemisel
2. detsembril 2017 määrata, et tasub
3. a renti ehk täidab veel mitte sissenõutavaks muutnud kohustuse. Hagejate väidete kohaselt oli kostjal
4. a lõpus võlgnevus
5. a ja
6. a eest. Hagejad on esitanud oma väidete kinnituseks ka tõendid kostja
7. a algusest tasutud maksete kohta. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel võiks järeldada, et tal
8. a ega
9. a eest täitmata kohustusi ei olnud. 3

§ 168lg-te 2 ja 4 järgi üldjuhul hageja.

Kuna hagejate osaline viivisenõudest loobumine on vaid väike osa kogu nõudest, ei ole põhjendatud seda menetluskulude jaotuse määramisel arvestada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohtud hagi rahuldasid, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja oli
2. a rendi tasunud. Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 88 lg-t 3, sest kohtud ei ole tuvastanud, et hagejatel oli õigustatud huvi keelduda ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et nõue ei ole aegunud. Hagejad on leidnud, et rendi nõue muutus sissenõutavaks rendiaasta möödumisest. Selline tõlgendus oleks pidanud viima järelduseni, et nõue on aegunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega ega andnud aegumisele iseseisvat hinnangut

§ 654

lg 6 järgi ja on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8).

Ringkonnakohus hindas valesti tasaarvestuse avaldust. Kostja tegi tasaarvestuse avalduse

1. jaanuaril
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri 2022 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-6689 on tuvastatud, et kostjal ei ole tasaarvestamiseks sobivaid nõudeid hagejate vastu. Ringkonnakohus ei tohtinud seda arvestada ja oleks ise pidanud tasaarvestusele hinnangu andma. Samuti pidi ringkonnakohus võtma seisukoha uue tasaarvestuse avalduse kohta, mis esitati apellatsioonkaebuses. Hageja loobus 91 241 euro 22 sendi suurusest viivisenõudest ning seda oleks tulnud arvestada

§ 168lg 4 alusel menetluskulude jaotuse otsustamisel.

1. Hagejad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu. Hagejate nõue ei ole aegunud. Kohtud leidsid põhjendatult, et lepingu p-de 2.1 ja 2.4 alusel tuli rent tasuda rendiaastale vahetult järgneva detsembri
2. kuupäevaks. Ka menetluses ei ole hagejad leidnud, et nõuded muutusid sissenõutavaks muul ajal, kui on lepingus sätestatud. Kostja ei ole hagejate nõuet
3. a rendi eest osaliselt täitnud. Kohtud on pidanud kostja varasemat võlgnevust õigustatud huviks VÕS § 88 lg-s 3 sätestatud piirangu tähenduses ja on kohaldanud materiaalõigust õigesti. VÕS § 88 lg-s 3 sätestatud õigustatud huvi ei tähenda, et hagejatel peaks olema ülekaalukas või erandlik huvi. Kui VÕS § 88 lg 3 kohaselt peaks võlausaldaja tõendama erilist huvi piirangu kohaldamiseks, kaotaks see säte oma sisulise tähenduse. Ringkonnakohus leidis

§ 457

lg-le 2 tuginedes õigesti, et tsiviilasjas nr 2-19-6689 jõustunud kohtuotsus on siduv ka osas, millega jäeti tunnustamata kostja õigus tasaarvestada oma nõuded 4

§ 692

lg 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt solidaarselt välja hagejate kasuks

1. a maksega tasutud rendi 35 000 eurot ja sellelt arvutatud viivise 35 000 eurot, ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saadab kolleegium asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
2. VÕS § 88 lg 1 sätestab üldpõhimõtte, et juhul, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Selleks peab võlgnik tegema võlausaldajale tahteavalduse, millest nähtub, millise kohustuse ta täita soovib. Praegusel juhul on kostja kui võlgnik sõnaselgelt määranud, et ta tasus
3. detsembril 2017 tehtud maksega
4. a rendi 35 000 euro ulatuses. Kohtud on tuvastanud, et
5. a rendi nõue ei olnud makse tegemise ajal veel sissenõutavaks muutunud.
6. VÕS § 88 lg-s 1 sätestatud võlgniku õigusele määrata, millise kohustuse täitmiseks ta raha tasus, seab piirangu mh VÕS § 88 lg 3, mille järgi ei või võlgnik määrata, et ta täidab kohustuse, mille täitmist ei või võlausaldaja veel nõuda ja mille ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks on võlausaldajal õigustatud huvi. Seega on VÕS § 88 lg 3 kohaldamiseks vajalik tuvastada kahe kumulatiivse eelduse olemasolu: täitmine peab olema ennetähtaegne ja võlausaldajal peab esinema õigustatud huvi täitmisest keeldumiseks. Kohtud on leidnud, et VÕS § 88 lg 3 kohaldub, kuna makse tegemise ajal ei olnud
7. a rendi nõue sissenõutav ning hagejad on väitnud, et kostja oli võlgu
8. ja
9. a rendi. Kohtud ei ole tuvastanud kostja varasema võla suurust ning kohtuotsuste põhjendustest jääb ebaselgeks, kas kohtud ka kostja varasema võla olemasolu tuvastasid või lähtusid nad üksnes hagejate väidetest. Eeltoodust tulenevalt on kohtud küll tuvastanud VÕS § 88 lg 3 kohaldamise esimese eelduse, kuid on jätnud nõuetekohaselt tuvastamata teise eelduse – õigustatud huvi täitmisest keeldumiseks. Samuti on kohtud sisustanud seda eeldust ekslikult. Kolleegium selgitab, et õigustatud huvi ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumisel saab seisneda eelkõige selles, et ennetähtaegsel täitmisel on võlausaldajale mingi konkreetselt määratav negatiivne mõju või tal on oluline huvi kindlal ajal täitmise vastu. Üldjuhul ei ole võlausaldajal õigustatud huvi rahalise kohustuse ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kuna sellega kaasnevad negatiivsed õiguslikud tagajärjed välistab VÕS § 84 lg
10. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul olla ainuüksi võlausaldaja soov arvestada tasutud raha varem sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks piisav, et jaatada võlausaldaja õigustatud huvi kohustuse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks.
11. VÕS § 88 lg-s 3 sätestatud õigustatud huvi olemasolu peab tõendama võlausaldaja (

§ 230lg 1).

Kuna kohtud ei ole VÕS § 88 lg 3 kohaldamise teist eeldust (õigustatud huvi olemasolu täitmisest keeldumisel) tuvastanud, saadab kolleegium asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 35 000 eurot ja sellelt arvutatud sama suure viivise. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hagejatel oli õigustatud huvi ennetähtaegse 5

§ 688lg-te 3 ja 4 alusel eeltoodud asjaolust.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuded on juba pooltele siduva Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri 2022 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-19-6689 lahendatud, mistõttu ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja ei saa praeguses asjas samade nõuete üle vaidlust tõstatada. Ekslik on kostja seisukoht, et otsustust tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta tuleb kajastada kohtuotsuse resolutsioonis (vt RKTKm 03.04.2024, 2-21-7518/93, p 18).

§ 457

lg 2 kohaldub ka juhul, kui tasaarvestuse vastuväide on esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (RKTKm 26.04.2017, 3-2-1-34-17, p 13). Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et praegusel juhul oli kostja esitanud tasaarvestuse vastuväite nõudele, millega hageja oli tasaarvestanud kostja sundtäidetava nõude.

§ 457lg 2 eesmärk on välistada korduvad kohtuvaidlused sama nõude üle.

Seega olukorras, kus varem on kohus tasaarvestusele sisulise hinnangu andnud, ei saa sama tasaarvestuse üle järgmistes kohtuasjades enam vaielda. 16. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõigust, jättes vastu võtmata kostja esimest korda apellatsioonimenetluses esitatud asjaolud ja tõendid.

§ 329

lg 1 sätestab, et menetlusosalised peavad menetluses esitama oma tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Üldjuhul tuleb asjaolud ja tõendid esitada maakohtus eelmenetluse käigus. Apellatsioonimenetluses võib uusi asjaolusid ja tõendeid esitada erandlikult üksnes

§ 652lg-s 3 sätestatud eeldustel.

Kostja väide, et ta ei pidanud vajalikuks asjaolusid ja tõendeid maakohtus esitada, kuna ta arvas, et maakohtus juba esitatud asjaolud ja tõendid välistavad hagi rahuldamise, ei ole mõjuvaks põhjuseks apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude esitamiseks. Sama kehtib ka kostja aegumise vastuväitega seotud uute tõendite esitamise kohta.

§ 651

lg 2 kohaselt võib pool aegumisel tugineda esimest korda küll ka apellatsioonimenetluses, kuid see ei tähenda, et olukorras, kus pool on aegumisele maakohtu menetluses tuginenud, ei peaks ta seal enda kõiki sellekohaseid tõendeid esitama ja saaks mõjuva põhjuseta esitada uusi tõendeid ka apellatsioonimenetluses. See oleks vastuolus

§ 329

lg-st 1 tuleneva kohustusega.

§ 651

lg 2 mõte ei ole võimaldada poolel menetlust põhjendamatult venitada, vaid see säte annab üksnes kitsalt võimaluse esitada aegumise vastuväide esimest korda apellatsioonimenetluses. Lisaks ei esitanud kostja tõendeid ka apellatsioonitähtaja jooksul, mistõttu oleks aegumisele tuginemine olnud igal juhul hilinenud (vt RKTKo 31.03.2011, 3-2-1-136-10, p 14 jj). 17. Põhjendamatud on kostja etteheited kohtutele otsuse täitmise korra kindlaks määramata jätmise kohta. Olukorras, kus hageja nõue on sissenõutav, ei ole pelgalt kostja võimalikud raskused enda kohustuse täitmisel aluseks hageja nõude täitmise edasilükkamiseks.

§ 445lg 1 ei anna selleks alust. Samuti on põhjendamatud kostja etteheited viivise vähendamise taotluse lahendamise kohta. 6

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 7