← Eesti

3-23-62/111

Obsah (7)§ 25§ 24§ 6§ 41§ 23§ 26§ 11

3-23-62 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Tartu Halduskohus Ülle Polluks 30.08.2024, Jõhvi 3-23-62 Haldusasi AMi kaebus Viru vangla vast

§ 25lg-s 1 sätestatud isikute ringile.

Kaebaja arvates ei saa vastustaja ilma selleks vajaliku volituseta hakata käsitlema

§ 24

lg 1 sätestatud kokkusaamisele lubatavate isikute ringi, ehk asuda ise seadust muutma. Isegi siis, kui vastustaja leidis, et kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata pole riigisisese õiguse alusel võimalik lubada, siis oleks ta pidanud lähtuma otse konventsiooni sätetest ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast selle konventsiooni tõlgendamisel.1 Kaebaja arvates EIK-i seisukohad, mis on antud kaasist vaheseinaga lühiajalistele kokkusaamistele on kohaldatavad ka antud juhul. Vastustajal tuli kaebaja taotluste lahendamisel kaaluda

§ 25lg-de 1 ja 2 asemel EIK-i kohtupraktika kohaldamist.

Kaebaja palus kohtul tunnistada

§ 24ja § 25 ning Vs

KE § 31 lg 2 1 osas, millega ei ole reguleeritud ilma klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamine eksabikaasa/elukaaslasega põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. 1 TrtHKo nr 3-14-51567 3 3-23-62 10.4. Kaebaja arvates jäid vastustaja keeldumised perioodil aprill-detsember lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste keeldumisel põhjendamata, mistõttu ei vasta otsused HMS § 2 lg-s 4, §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele. Selle õigusvastase tegevusega tekitas vastustaja kaebajale stressi, nördimust, heaolu langust, alandatuse tunnet, vaimseid ja füüsilisi kannatusi, hingelist valu, millega seoses tekkis kaebajal moraalne kahju. Vastustaja on rikkunud vangistusseaduse (

) § 41 lg 1, põhiseaduse (PS) § 18 lg 1, § 26, 27 lg 1, § 28 ja Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste konventsiooni art 3 ja art 8 lg

  2. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. 11.
  3. Kaebaja esitas 03.01.2023 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks nr 6-7/218-
  4. Taotluse järgi soovis ta kokkusaamist MP, VM (M) ja NA (A). Vangiregistri andmetel on MP tema ema, VM tema eksabikaasa ja NA tema õde. Viru Vangla jättis 23.01.2023 vastusega nr 6-7/218-2 taotluse rahuldamata. Vangla tõi välja, et vastavalt VsKE §-le 45 peab vangla minimaalselt võimaldama vähemalt poole aasta jooksul ühe pikaajalise kokkusaamise. Olukorrad, kus kokkusaamised jäävad ühel või teisel vanglast mittetuleneval põhjusel ära, ei tähenda et vangla pole kokkusaamist võimaldanud. Vaideotsuse seisuga oli viimane kord võimaldatud pikaajalist kokkusaamist 08.11.2022, kuid kokkusaaja ei tulnud kohale. Seega oli vastustaja VSKE § 45 tähenduses kokkusaamist võimaldanud, kuid temast mittesõltuvatel asjaoludel jäi kokkusaamine ära. Vastustaja arvas, et 23.01.2023 vastus nr 6-7/218-2 ja 26.01.2023 vaideotsus nr 6-12/46-1 on õiguspärased HMS § 54 tähenduses ning palus kohtul arvestada sealsete seisukohtade ja põhjendustega. 11.
  5. Kaebaja esitas 24.01.2023 taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks nr 6-28/2005-
  6. Taotluse järgi soovis ta kokkusaamist VM, NA ja DM (VM on laps, kes ei ole põlvne AM). Viru Vangla 25.01.2023 vastusega nr 6-28/2005-2 rahuldati taotlus osaliselt. DM osas jäeti taotlus rahuldamata

§ 24lg 11 ja lastekaitseseaduse (Laste

KS) § 6 lg 1 alusel.

§ 24

lg 11 p 1-4 sätestavad, et lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega; kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda; kokkusaaja maines on alust kahelda või, kui kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. LasteKS § 6 lg 1 sätestab, et lapse õiguste ja heaolu tagamiseks tuleb ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske; ennetamine hõlmab last ohustavate olukordade ja sündmuste võimalikult varast märkamist ja neile reageerimist, sealhulgas lapse arengu- ja käitumisprobleemide, kasvukeskkonnas esinevate probleemide ja väärkohtlemise tuvastamist ning lapse heaolu ja arengut soodustavate kaitsetegurite suurendamist. Viru Vangla ei olnud veendunud, et lapse DM elu ja tervis ei satu ohtu vanglasse sisenemisel. Tartu Halduskohtu 14.11.2022 määruses nr 3-22-2288 leiti, et vanglal pole kohustust lõpetada DM puudutavaid piiranguid olukorras, kus ähvarduse tagajärjel tundis VM reaalset ohtu mh DM elule ja tervisele, mis oli tuvastatud kriminaalasja nr 1-184600 menetluse raames. Vastustaja on seisukohal, et 25.01.2023 vastus nr 6-28/2005-2 ja 21.02.2023 vaideotsus nr 6-12/43-2 on õiguspärased HMS § 54 tähenduses ning palus kohtul arvestada sealsete seisukohtade ja põhjendustega. Vastustaja märkis, et kokkusaamine oli planeeritud kuupäevaks 04.02.2023, kuid külalised, kes kokkusaamisele olid lubatud, vanglasse ei tulnud. 11.3. Kaebaja esitas 24.01.2023 taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks nr 6-28/2004-1 SU. Vastustaja jättis 24.01.2023 vastusega nr 6-28/2004-2 taotluse rahuldamata. Kokkusaamist ei võimaldatud

§ 24

lg 11 p 3 alusel, kuna vastustajal oli veendumus, et kokkusaaja maines on alust kahelda. Selle peale esitas kaebaja 26.01.2023 vaide nr 6-12/47-1 ning vastustaja vastas 4 3-23-62 sellele 15.02.2023 vaideotsusega nr 6-12/41-2 ning jättis vaide rahuldamata. Vastustaja arvates 24.01.2023 vastus nr 6-28/2004-2 ja 15.02.2023 vaideotsus nr 6-12/41-2 on õiguspärased HMS § 54 tähenduses ning palub kohtul arvestada sealsete seisukohtade ja põhjendustega. 11.

  1. Arvestades kõike eeltoodut oli vastustaja arvamusel, et 23.01.2023 otsuse nr 6-7/218-2, 24.01.2023 otsuse nr 6-28/2004-2 ja 25.01.2023 otsuse nr 6-28/2005-2 peale esitatud tühistamisnõuded ei ole põhjendatud, kuna vaidlusalused otsused on õiguspärased. 11.
  2. Vastustaja teatas, et kaebaja esitas 20.10.2022 taotluse kahju hüvitamiseks (dateeritud 18.10.2022) 20.10.2022 nr 616/241-1, milles tõi muu hulgas välja, et kontaktisik keeldub juba 6 kuu jooksul võimaldamast lähedastega vaheseinata lühiajalisi kokkusaamisi põhjendust esitamata. Viru Vangla vastas kahjunõudele 09.12.2022 otsusega nr 6-16/241-2, kuid vanglal jäi väljendamata seisukoht kaebaja eeltoodud nõude osas ning seetõttu tuleb tal lugeda kohustuslik kohtueelne kord läbituks. Vastustaja saab kaebusest selliselt aru, et kaebaja nõuab vanglalt hüvitist põhjusel, et kahjunõude esitamisele eelnenud 6 kuu jooksul ei võimaldatud talle eraldamiseta lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega. Kaebaja esitas vanglale hüvitamisnõude 20.10.2022, seega on vaidlusaluseks perioodiks aprill – oktoober
  3. 11.
  4. Vastustaja kinnitusel on kaebaja ajavahemikul aprill – oktoober
  5. a taotlenud vanglalt hulgaliselt kokkusaamisi, sealhulgas eraldamiseta lühiajalisi kokkusaamisi: 1) 14.04.2022 taotlus, reg nr 6-28/10661-1, 07.05.2022 eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks MPga (ema) ja NA (õde). Vastustaja andis loa kokkusaamiseks. Kokkusaamist ei toimunud, kuna kokkusaajad jäid vanglasse tulemata; 2) 20.06.2022 taotlus reg nr 6-28/16782-1, 2.07.2022 eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks VMga (taotluse kohaselt elukaaslane), kuhu viimane võtab kaasa lapse DM. Vastustaja luba ei andnud, pakkudes eraldamisega lühiajalist kokkusaamist 3) 22.07.2022 taotlus, reg nr 6-28/19936-1, 27.08.2022 eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks VMga (taotluse kohaselt elukaaslane), kuhu viimane võtab kaasa lapse DM. Vastustaja luba ei andnud, pakkudes eraldamisega lühiajalist kokkusaamist; 3) 24.08.2022 taotlus, reg nr 6-28/23062-1, 17.09.2022 eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks VMga (taotluse kohaselt elukaaslane), kuhu viimane võtab kaasa lapse DM. Vastustaja luba ei andnud, pakkudes eraldamisega lühiajalist kokkusaamist; 4) 07.10.2022 taotlus, reg nr 6-28/27043-1, oktoobris
  6. a eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks MP ja VMga (taotluse kohaselt elukaaslane). Vangla lubas taotletud viisil kokkusaamises MP, samas teavitati, et vabu kohti oktoobris ja novembris ei ole. VMle luba ei antud. 17.10.2022 võttis kaebaja taotluse tagasi. Eeltoodust nähtub, et 14.04.2022 taotluse eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks ema ja õega vangla rahuldas, kuid kokkusaajad jäid vanglasse tulemata, samuti toetati eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oktoobris 2022.a, kuid vabu kohtu ei olnud ja kaebaja lõpuks loobus taotlusest. 11.
  7. Vastustaja hinnangul moonutab kaebaja oluliselt tegelikke asjaolusid, nimetades 22.07.2022, 24.08.2022 ja 07.10.2022 taotlustes, aga ka kahjunõudes ja käesoleva kohtuasja kaebuses VM enda elukaaslaseks ja DM enda lapseks. Rahvastikuregistri andmete kohaselt lõppes AMi abielu VM 19.10.2017 ja vahepeal on kaebaja olnud abielus teise isikuga. Tsiviilasjas 2-17-14465 on tuvastatud, et VM laps DM ei põlvne kaebajast, samuti ei nähtu rahvastikuregistri andmetest, et kaebaja oleks DM isa. Seega ei ole DM puhul tegemist kaebaja lapsega. Kaebaja abiellus VMga uuesti alles 16.08.2023, kuid see käesoleva vaidluse puhul tähendust ei oma ega oma tagasiulatuvat mõju. 11.8.

§ 24lõige 11 kohaselt võimaldatakse lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus.

VSKE § 31 lg 21 punkti 5 sätestatu kohaselt võimaldatakse eraldamiseta lühiajalisi 5 3-23-62 kokkusaamisi

§ 25

lg-s 1 loetletud isikutega.

§ 25

lg 1 esimese lause kohaselt kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Tegemist on kinnise loeteluga isikutest, kellele võimaldatakse eraldamiseta lühiajalisi kokkusaamisi. VM ja DM vaidlusalusel perioodi nende isikute hulka ei kuulunud. Seega keeldus vangla põhjendatult ajavahemikul aprill – oktoober

  1. a kaebaja poolt taotletud eraldamiseta lühiajaliste kokkusaamiste andmisest VM ja DMga. 11.
  2. Vastustaja andis teada, et kaebaja on 27.02.2023 esitanud kahjunõude nr 6-16/48-1, muu hulgas seoses sellega, et 05.11.2022, 25.11.2022 ja 27.12.2022 ei võimaldatud talle ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalisi kokkusaamisi VM ja DMga. Samas ei olnud kahjunõude lahendamise tähtaeg kaebuse kohtusse esitamise seisuga (07.03.2023) veel saabunud, mistõttu ei ole nimetatud kahjunõudega arvestamine käesolevas vaidluses põhjendatud. 11.
  3. Üks kord on toimunud lühiajaline kokkusaamine (eraldamisega) 21.10.2022 DMga. Samas ilmnes peale antud kokkusaamist kirjavahetusest lastekaitsega (26.10.2022 e-kiri) uus informatsioon, mida arvestades otsustas vangla lapse huvide kaitseks enam kokkusaamisi temaga mitte võimaldada. Seega ei ole DMga edaspidiselt kokkusaamisi võimaldatud eelkõige DM kui lapse huvide kaitseks. Ka kohus on märkinud, et AM (endine T) on karistatud VM suhtes toimepandud Kars § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos ning vangla peab loa andmisel olema veendunud, et külastajate elu ja tervis ei satu ohtu. Seejuures, vaatamata sellele, et DM ei ole viidatud kriminaalasjas kannatanu, ei muuda see olematuks fakti, et vastav olukord on aset leidnud. Seega esineb piisav alus arvamaks, et vangla otsus DMga kokkusaamiste keelamiste osas on põhjendatud (vt Tartu Halduskohtu 14.11.2022 määrus asjas nr 3-22-2288, p 31-32). Vastustaja märkis ka seda, et enne 21.10.2022 toimunud lühiajalist kokkusaamist ei olnud samal aastal, ega ka eelmisel aastal ühtegi kokkusaamist nende vahel toimunud. 11.
  4. Kaebajale on teada põhjused, miks talle ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi VMga ajavahemikus 01.06.2022-31.12.
  5. Antud isikute vahel ei olnud vaidlusalusel ajaperioodil sõlmitud abielu, mistõttu

§ 25

lg 1 mõttes ei olnud nende vahel lubatavad pikaajalised kokkusaamised ega VSKE § 31 lg 21 p 5 mõttes lühiajalised kokkusaamised ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Kaebaja sai ise aru, et abielu sõlmimine on pikaajaliste kokkusaamiste lubamise eelduseks ning antud teadmisest lähtunud. DM osas on kaebajale samuti korduvalt selgitatud põhjuseid, miks temaga kokkusaamisi ei võimaldata. LasteKS § 6 ja VSKE § 24 lg 11 p-s 4 sätestatut silmas pidades on vastustaja tegevus DM osas olnud õiguspärane, põhjendatud ja vajalik. 11.

  1. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et vangla tegevus on olnud õiguspärane, mistõttu tühistamis- ja hüvitamisnõuete rahuldamine RVastS § 7 lg 1 ja HKMS § 37 lg 2 p 4 mõttes ei ole põhjendatud. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHAD
  2. Kohus selgitab, et esmalt lahendab seni lahendamata jäänud kaebaja menetluslikud taotlused (I), seejärel hindab tühistamisnõude põhjendatavust (II) ja hüvitamisnõude põhjendatavust (III), viimasena jagab kohus menetluskulud (IV). I 6 3-23-62
  3. HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. 13.
  4. Kaebaja esitas kohtule 14.05.2024 avalduse, milles palus lõpetada haldusasja menetlus kohustamisnõude osas (lubada lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised VM ja laps DMga) või jätta vastavas osas kaebus läbi vaatamata. Kaebaja teatas, et tema abielu VMga oli lahutatud märtsis
  5. Juhindudes HKMS § 2 lg-st 4, tõlgendab kohus kaebaja 14.05.2024 taotlust kohustamiskaebusest loobumise avaldusena, mis on esitatud vastavalt HKMS § 153 lg-le
  6. Kohus ei näe põhjusi menetluse jätkamiseks kohustamisnõude osas, kui kaebaja seda ise ei soovi. Samas on halduskohtumenetluses hüvitamisnõue, mille läbivaatamise käigus saab kohus hinnata vangla tegevuse õiguspärasust ilma klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise osas VM ja DMga. Arvestades kaebaja protsessuaalset kogemust eeldab kohus, et tema on teadlik menetluse lõpetamise tagajärgedest (HKMS § 43 lg 1 p 2). Eelnevat arvestades, võtab kohus vastu kaebaja loobumise kohustamisnõudest ja lõpetab vastavas osas haldusasja menetluse. 13.2 Halduskohtumenetluse käigus taotles kaebaja 12.06.2023 kohtult haldusasjade nr 3-23557 ja nr 3-23-1138 liitmist ühte menetlusse. Kohus selgitab, et haldusasi nr 3-23-557 oli juba määrusega liidetud haldusasjaga nr 3-23-62 ühte menetlusse. Liitmise tagajärjel kujunes haldusasi nr 3-23-62, mille kohus vaatab nüüd sisuliselt läbi käesolevaga otsusega. Menetlus haldusasjas nr 3-23-1138 oli lõpetatud 2.08.2023 kaebuse tagastamise määrusega, mis jõustus 8.09.
  7. Järelikult ei ole täidetud HKMS § 48 lg-s 1 sätestatud haldusasjade liitmise eeldusi. Sellest tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse haldusasjade liitmiseks rahuldamata. 13.3 Kaebaja esitas kohtule vastuväited kohtu tegevusele 10.03.2024, 5.04.2024, 26.04.2024 ja 23.08.
  8. Vastuväited puudutasid eelkõige kohtu tegevust seoses asja menetleva kohtuniku poolt kaebaja taandamisavalduste lahendamisega ja kohtuistungi korraldamata jätmisega, aga samuti seoses menetluse pikkusega. Tulenevalt HKMS § 90 l-st 1, jätab kohus kõik kaebaja vastuväited kohtu tegevusele rahuldamata. Kohus selgitab, et kohtuistungi korraldamise osas jääb ta 4.03.2024 määruses võetud seisukoha juurde ja ei pea vajalikuks seda veel kord korrata. Hetkel on vaidluse all eelkõige õiguslikud küsimused, mitte faktilised asjaolud. Samas, mõned faktilised asjaolud, mis vajavad kindlakstegemist tekkinud õiguslike küsimuste lahendamiseks, on kohtu hinnangul võimalik tuvastada kirjalikus menetluses. Vastuväidete osas, mis puudutavad varem esitatud taandamisavaldusi, selgitab kohus, et kõik kaebaja taandamisavaldused on juba kohtuesimehe poolt läbi vaadatud ja on rahuldamata jäetud. Menetluse kestvust mõjutasid muu hulgas kaebaja poolt esitatud asja menetleva kohtuniku taandamisavaldused. Kaebajale oli alates 4.03.2024 teada, mis kuupäeval tuleb kohtulahendi avalikustamine haldusasjas. Varasemalt ei saanud kohus vaadata asja sisuliselt läbi objektiivsetel põhjustel (muude asjade, taotluste, haldustoiminguks lubade andmise/ läbivaatamise kohustus). II
  9. Vaidluse all on vastustaja 23.01.2023 otsuse nr 6-7/218-2, 24.01.2023 otsuse nr 6-28/20042 ja 25.01.2023 otsuse nr 6-28/2005-2 õiguspärasus. Kohus märgib, et hindab eelpoolkirjeldatud otsuste õiguspärasust eraldi. 7 3-23-62 14.
  10. Kaebaja leidis, et 23.01.2023 otsus nr 6-7/218-2 on põhjendamata, mistõttu ei vasta see HMS §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 sätestatud õiguspärase haldusakti nõuetele ja sellega rikutakse tema õigusi. Kohus kaebajaga ei nõustu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 23.01.2023 otsuse nr 6-7/218-2 näol on tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg-s 1 sätestatud tähenduses, mis peab vastama HMS §-s 54 ja § 56 lg-s 1-3 sätestatud nõuetele. HKMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-d 1-3 kohustavad haldusorganit keelduvat haldusakti kirjalikult põhjendama. Haldusasja materjalide kohaselt vaatas vastustaja 23.01.2023 otsusega nr 6-7/218-2 läbi kaebaja taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks MP, VM ja NA ning laps DM ja jättis selle rahuldamata põhjusel, et vastavalt

§ 25lg-le 1 ja Vs

KE §-le 45 võimaldatakse vangile pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega minimaalse sagedusega üks kord poole aasta jooksul. Vastustaja leidis, kuna viimasest pikaajalisest kokkusaamisest ei ole möödunud VsKE §-s 45 sätestatud tähtaeg, on seega vangla taganud kaebajale seadusega sätestatud miinimumi. VM ja DMga pikaajalise kokkusaamise keeldu põhjendas vastustaja viitega 23.01.2023 vastusele nr 6-729230 ning jäi nimetatud vastuses esitatud selgituste juurde. 13.02.2023 vaideotsuses nr 6-12/46-2 selgitas vastustaja täiendavalt, et

  1. a võimaldas ta kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi kaheksal korral ehk rohkem, kui näeb ette VsKE §-s 45 sätestatud miinimummäär. Viimati lubati kaebajale pikaajaline kokkusaamine 08.11.
  2. VM ja DM osas ei olnud tegemist isikutega, kellega seadusest tulenevalt pikaajaline kokkusaamine oleks lubatud. Eelnevast nähtub, et põhjendused 23.01.2023 otsuses nr 6-7/218-2 on olemas. 14.2.

§ 25lg-st 2 tulenevalt pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu sätestatakse Vs

KS. VsKE § 45 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine kord poole aasta jooksul. Kohus nõustub kaebajaga, et 23.01.2023 otsuses nr 6-7/218-2 välja toodud põhjendus selle kohta, et taotluse rahuldamata jätmise aluseks on see, et vastustaja on täitnud pikaajalise kokkusaamise võimaldamise osas VsKE §-s 45 sätestatud miinimumnõuet, ei ole asjakohane ega lubatav põhjendus. Kohtu hinnangul VsKE-s õigusnormina kindlaksmääratud miinimumnõuet ei ole võimalik tõlgendada nii, et kinnipeetaval puuduks õigus saada võimalust pikaajalisele kokkusaamisele rohkem kui üks kord poole aasta jooksul. Sellisel juhul saab kinnipeetav arvestada sellega, et olukorras, kus poole aasta jooksul oli pikaajaline kokkusaamine juba võimaldatud, siis sama perioodiga teise või enama pikaajalise kokkusaamise võimaldamine otsustatakse põhjendatud ja kaalutletud otsuse alusel, kuid mitte keeldutakse pikaajalisest kokkusaamisest viidates VsKE §-s 45 sätestatud miinimumnõude täidetavusele. 14.

  1. Kohus on seisukohal, et vaatamata sellele, et 23.01.2023 otsuses nr 6-7/218-2 on esitaud asjakohatud põhjendused seoses sellega, et vastustaja ebakohaselt tõlgendas VsKE § 45 õigusnormi, ei ole alust vaidlusaluse otsuse tühistamiseks (HMS § 58). Nimelt leidis Riigikohus, et vaidemenetluse käigus on haldusorganil võimalik puudu jäänud haldusakti põhjendusi täita vaideotsuses ning vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega.2 Vastustaja selgitas kaebajale vaidemenetluse käigus, et jättis 23.01.2023 otsusega nr 6-7/218-2 tema taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks rahuldamata muu hulgas põhjusel, et
  2. a jooksul võimaldati kaebajale kaheksa pikaajalist kokkusaamist. Seega, poole aasta jooksul oli kaebajal ca neli pikaajalist kokkusaamist ja viimane neist toimus 08.11.
  3. Kohtu arvates vastustaja poolt vaidemenetluses esitatud põhjendused pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise kohta 2 RKHKo 3-20-1548, p
  4. 8 3-23-62 23.01.2023 otsusega nr 6-7/218-2 on asjakohased. Asjakohased on ka vastustaja põhjendused taotluse pikaajalise kokkusaamise rahuldamata jätmise kohta VM ja DMga, kuna tegemist oli isikutega, keda 23.01.2023 seisuga kehtinud

§ 25lg 1 järgi ei kuulunud pikaajalisteks kokkusaamiseks lubatavate isikute hulka.

Vastustaja selgitusel ei olnud kaebaja 23.01.2023 seisuga VMga ametlikus abilelus ja neil polnud ühiseid lapsi. Vastustaja viitas ka 23.01.2023 otsuses nr 6-7/218-2 VM ja DM osas varasemalt antud selgitusele, mis olid esitatud 23.01.2023 vastuses nr 6-7/29230-2 (HMS § 56 lg 1). Halduskohtumenetluses selgitas vastustaja, et abielu VMga oli registreeritud kaebajal alles 16.08.2023, mistõttu ei olnud tegemist

§ 25lg 1 järgi pikaajalisele kokkusaamisele õigustatud isikutega.

Seega ei pea kohus 23.01.2023 otsuse nr 6-7/218-2 peale esitatud tühistamisnõuet põhjendatuks. 14.4. Kaebaja väitis, et 24.01.2023 otsus nr 6-2/2004-2 on põhjendamata ja vastuolus HMS § 4 lg-s 2 sätestatud nõuetega, kuna otsuses puuduvad kaalutlused. Kaebaja sõnul otsuses esitatud põhjendused ei võimalda veenduda otsuse ratsionaalsuses. Vastustaja jättis 24.01.2023 otsusega nr 6-2/2004-2 rahuldamata kaebaja taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks SU

§ 24

lg 11 p-des 1-3 sätestatud alustel, kuna vastustajal tekkisid kahtlused selle isiku maines ning vastustaja arvates ei oleks lühiajaline kokkusaamine nimetatud isikuga kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Lisaks selgitas vastustaja, et eraelu kaitsmise vajaduse tõttu ei avalikusta ta kaebajale andmeid, mille põhjal on vastustajal tekkinud kahtlus SU maines. 14.5. Kohus selgitab, et vastustaja on antud juhul piisavalt põhjendanud, miks ta keeldub lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest. Õiguskirjanduses on leitud, et kahtluse all mõeldakse eelkõige sellist, mis annab aluse eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale ning mis seetõttu takistasid karistuse täideviimise eesmärgi saavutamist. Kokkusaaja maine võib olla kahjustatud tema karistatusega, kuritegelike sidemete tõttu või ka muu negatiivse mõju tõttu kinnipeetavale. Samas see võib olla tingitud ka kinnipeetava või kokkusaaja isiksusest.3 Kohus märgib, et kaebaja on ise maininud, et SUl on olemas kriminaalkaristus. Kohtu hinnangul võib see viidata ühtlasi ka sellele, et on alus kahelda tema maines, aga samuti oletada, et kokkusaamine kaebajaga võib mõjutada teda negatiivselt. Kohus ei kahtle vastustaja pädevuses ja asjatundlikkuses vanglatingimustes ohtude avastamisel ja ennetamisel, sh lühiajalise kokkusaamise lubamise otsustamisel4, mistõttu on kohtu hinnangul vastustaja kahtlusest piisav, et järeldada vaidlusaluse otsuse õiguspärasust. Kohus peab põhjendatuks vastustaja kahtlust, et kuritegeliku taustaga inimesega suhtlemisel on suurem tõenäosus, et kinnipeetav ei suuda õiguskuulekalt käituda ning võib uuesti kergemini sattuda kuritegelikule teele, mis on vastuolus vangistuse eesmärgiga (

§ 6lg 1).

Kohus nõustub vastustajaga selles, et vaidlusaluse otsuse üksikasjalik põhjendamine, miks vastustaja peab SU mainet kahtlaseks ja selle avaldamine kaebajale, võiks kokkusaaja õigust eraelule kahjustada (PS § 26). Täiendavad põhjendused, miks vastustaja peab SUt kahtlaseks ja kaebajaga kokkusaamiseks ebasobivaks isikuks, on esitatud halduskohtumenetluse käigus. Kaebaja teistsugune arusaam SU mainest ja võimalikest negatiivsetest mõjudest ei tähenda, et vastustaja ettekujutus oleks ilmtingimata vale. 14.

  1. Sellest tulenevalt leiab kohus, et 24.01.2023 otsuses nr 6-2/2004-2 esitatud põhjendused on piisavad selleks, et kaebaja oleks aru saanud, millisel õiguslikul alusel vastustaja keeldub lühiajalise kokkusaamise võimaldamist konkreetse isikuga. Sel põhjusel vastab vaidlusalune otsus kirjalikele haldusaktidele esitavatele nõuetele (HMS § 56 lg-d 1 ja 2) ja seetõttu õiguspärane. Juhul, kui kaebaja ei ole sellega nõus, oli tal võimalus pöörduda kohtusse täiendava vastustaja otsuse osas kontrolli läbiviimiseks ja kaebaja seda tegi. 3 4 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk
  2. RKHKo nr 3-3-1-28-12, p
  3. 9 3-23-62 14.
  4. Vastustaja 25.01.2023 vastusega nr 6-28/2005-2 jäeti kaebaja taotlus lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks osaliselt rahuldamata laps DM osas

§ 24lg-s 11 Laste

KS § 6 lg-s 1 sätestatud alusel. Otsuste põhjenduse kohaselt ei põlvne VM laps DM kaebajast. Tegemist on alaealise lapsega, kes ei ole seaduse järgi kaebaja võõras- ega kasulaps. Kuna kaebaja on karistatud VM suhtes toimepandud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos, ei ole vastustaja veendunud, et vanglasse sisenemisel ei sattu lapse elu ja tervis ohtu. Lapse on otseselt seotud tema ema VMga, keda ähvardatakse, mistõttu lapse heaolu ja turvaliisus sõltub tema ema omast. 14.8. Kohus märgib, et

§ 24

lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi.

§ 24

lg 11 näeb ette, et lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui: 1) kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega; 2) kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda; 3) kokkusaaja maines on alust kahelda või 4) kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. 14.9. Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on Viru Maakohtu 25.08.2020 kohtuotsusega, mis jõustus 9.03.2021 kriminaalasjas nr 1-18-4600 süüdi mõistetud teo eest, mille tagajärjel tundis VM reaalset ohtu mh enda alaealise lapse DM elule ja tervisele. Kohtu hinnangul kaebaja iseloomuomadusi arvestades võib olla tegemist olukorraga, kus kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja tervist või heaolu. Vaatamata sellele, et laps DM ei olnud viidatud kriminaalasjas kannatanu, ei muuda see fakti, et vastav olukord on aset leidnud. Seega on kohtul piisavalt alust arvata, et vastustaja otsus laps DMga kokkusaamise keelamise osas on põhjendatud ja kooskõlas

§ 24lg 11 eesmärgiga ning proportsionaalne.

Olukorras, kus vastustaja hinnangul võib kokkusaamine ohustada kokkusaaja tervist või heaolu, on vastustaja pädev langetama prognoosotsus, mitte ära ootama ohuolukorra realiseerumist, ning vastustajal on selleks ulatuslik kaalutlusõigus. Seejuures on kohtupraktika tunnustanud vastustaja pädevust ja asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude hindamisel, ennetamisel ja vastavate abinõude valikul.5 Sellest tulenevalt leiab kohus, et DM tervis ja heaolu ning laiemalt ka julgeolek vanglas kui avalik huvi kaalub üles kaebaja huvi saada kokku DMga. Arvestades DM vanust, on suhtlus temaga võimalik ka kirja või telefoni teel, seega pole kaebaja õigust eraelule tõsiselt riivatud. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja on eluaegset vangistust kandev isik, kelle käitumine on impulsiivne ja ettearvamatu. Kaebaja võib olla teiste inimeste suhtes ohtlik ja agressiivne ning teda on karistatud VM suhtes toime pandud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos. Vanglal on kohustus olla loa andmisel veendunud, et vanglas ei sattu külastajate elu ja tervis ohtu. Laps kuulub eriti haavatavate isikute hulka, kuna lapsepõlves saadud traumad nii füüsilise kui ka vaimse vägivalla näol võivad negatiivset mõju avaldada lapse vaimsele tervisele kogu elu. Lastekaitsespetsialist oli samuti arvamusel, et antud juhul ei ole DM kokkusaamised vanglas kaebaja talle soovitavad. Kohus rõhutab, et olles pidevas kontaktis kinnipeetavaga on vastustaja pädev asutus kõikide asjakohaste riskide hindamiseks, sh need, mis puudutavad kokkusaaja julgeolekut ja tervist (sh vaimset tervist) ja otsustamiseks, kas need on konkreetsel juhul piisavalt maandatud. Selline volitus ja pädevusnorm tuleneb

§ 24lg 11 ja Laste

KS § 1 lg-s 1 ja § 6 lg-st

  1. Otsust, kas lubada kaaludes selle poolt- ja vastuargumente last kokkusaamisele kinnipeetavaga, otsustab vangla, mitte tema vanem või kinnipeetav. PKS § 116-123 tulenevad vanemlikud õigused laste suhtes ei tähenda, et vastustajal puudus võimalus keelata kas lühi- või pikaajalise kokkusaamise võimalust 5 RKHKo nr 3-3-1-28-12, p
  2. 10 3-23-62 kinnipeetavaga, kes võiks mõjutada last mingil viisil negatiivselt, rääkimata ohust turvalisusele ja heaolule. Seetõttu on kohtu hinnangul vastustaja poolt esitatud kaalutlused lubatavad ja asjakohased. Kohtule ei nähtu, et lühiajalisele kokkusaamisele mittelubamisel oleks tehtud kaalutlusvigu. Kohtul ei ole alust seada kahtluse alla vangla seisukohta laps DM heaolu osas vanglas. Seda kinnitab ka lastekaitsespetsialisti seisukoht. Kuivõrd Viru Maakohtu 25.
  3. 2020 otsusest kriminaalasjas nr 1-18-4600 nähtub, et DM ema VM on tundnud reaalset ohtu oma poja elu ja tervise pärast ning kaebaja on impulsiivne ning agressiivne ja lastekaitsespetsialist on leidnud, et lapse heaolu saab vanglas kannatada, siis on kohtu hinnangul vastustaja põhjendatult asunud vaidlusaluses otsuses seisukohale, et kokkusaamine võib ohustada laps DM tervist ja heaolu. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajale kokkusaamiste keelamine DMga ning tema mittelubamine vanglasse kohtu hinnangul õigusvastane, mistõttu on täitmata kahju tühistamisnõude rahuldamise eeldused. 14.
  4. Õigusvastaseks vastustaja tegevust ei muuda see, et vastustaja on 21.10.2022 lubanud DM kaebajaga lühiajalisele kokkusaamisele. Vastustaja põhjendas seda sellega, et sai teada kokkusaamist takistavast faktilistest asjaoludest peale 21.10.2022, mis omakorda selgitab kohtu arvates vastustaja käitumise muutmist kaebaja ja DM kokkusaamisele lubamise osas. Sellest tulenevalt ei saa kohus nõustuda kaebajaga, et ainult lapse vanemad saavad tulenevalt PKS-st otsustada, kellega nende laps kokku saab ja kellega mitte ja kui lapse ema VM ei näinud lühiajalises kokkusaamises probleemseid kohti, siis ei tohtinud vastustaja kokkusaamisi ära keelustada. Kohtu arvates asjaolu, et vangla on varem kaebajale DMga lühiajalisi kokkusaamisi võimaldanud, ei ole asjassepuutuv, kuivõrd tegemist on igakordse kaalutlusotsustusega, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. Iga vastava taotluse puhul tuleb vastustajal kontrollida, kas taotluse lahendamise seisuga on

§ 24

lg-s 1 nimetatud tingimused täidetud või kas võivad esineda

§ 24lg-s 11 sätestatud asjaolud.

Välistatud ei ole, et vastustaja on saanud teada uutest faktilistest asjaoludest, mis ajendasid teda teistsugusele otsuse langetamisele vaid kaebaja 24.01.2023 taotluse läbivaatamise ajal. Seega ei ole kohtu arvates vanglale etteheidetav, et varasemalt on ta lubanud kaebajal muu hulgas DMga lühiajaliselt kokku saada. Samas väärib tähelepanu asjaolu, et vangla lubas kaebaja VM ja DMga klaasist vaheseinaga kokkusaamisele vaidlusalusel perioodil vaid 21.10.

  1. Kohtu arvates on vastustaja piisavalt põhjendanud nii haldus-, vaide- kui ka halduskohtumenetluses, miks ta ei lubanud kaebajal lühisajalisele kokkusaamisele DMga. Kohtu hinnangul on tegemist asjakohaste põhjendustega. 14.
  2. Kohus märgib täiendavalt, et klaasist vaheseinaga lühiajalisele kokkusaamisele eraldatud ruum, kus kokkusaajad ja kinnipeetav on teineteisest füüsilise tõkkega eraldatud, võib küll mõnevõrra maandada füüsilise kallaletungi riski ja selle tagajärgi, kuid mitte täielikult. Samas ei välista klaasist vahesein vaimset vägivalda (ähvardusi, kehaliigutusi jne), mis võiksid tekitada kuueaastasele lapsele hirmu ja muid negatiivseid emotsioone pelgalt seetõttu, et satuks vägivaldse isikuga kinnisesse vanglaruumi. 14.
  3. Kohus on seisukohal, et VM poolt kaebaja külastamine Viru Vanglas ilma võimaluseta laps DM kaasa võtta, ei olnud tõsiselt raskendatud. Kohus märgib, et vastustaja ei pea kokkusaamiste lubamise otsustamisel arvestama, kas kokkusaajal on võimalik kokkusaamisele tulla ka ilma taotluses märgitud alaealise pereliikmeta. Hea planeerimise korral on võimalik laps jätta lähedase hoole alla või taotleda kokkusaamist nii, et laps on kokkusaamise ajal lasteaias. 14.
  4. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et 25.01.2023 otsus nr 6-28/2005-2, millega jättis vastustaja rahuldamata kaebaja taotluse kohtuda lühiajalise kokkusaamise raames muu hulgas 11 3-23-62 eksabikaasa lapse DMga, on põhjendatud ja õiguspärane haldusakt ning selle tühistamiseks puudub alus. III
  5. Lühiajalised kokkusaamised perioodil aprill – detsember
  6. 15.
  7. Kohus märgib esmalt, et vastustaja ei pidanud perioodi 01.06.2022-31.12.2022 osas hüvitamisnõuet lubatavaks, kuna kaebaja esitas 27.02.2022 kahjunõude nr 6-16/48-1, kuid pöördus kohtusse kaebusega juba 7.03.2022, ehk ajal, mil ei olnud möödunud kahjunõude läbivaatamiseks ettenähtud kahekuine tähtaeg (riigivastutuse seaduse (RVastS § 18 lg 1). Kohus selgitab, et kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine peale kaebuse esitamist ei mõjuta kaebuse lubatavust. Sellisel juhul langeb ära alus kaebuse tagastamiseks või läbivaatamata jätmiseks. Seega loeb kohus hüvitamisnõuet muu hulgas perioodi 01.06.2022-31.12.2022 osas lubatavaks. 15.
  8. Haldusasja materjalide kohaselt ei võimaldanud perioodil aprill – detsember 2022 vastustaja kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega klaasist vaheseinata järgmiselt: 1) 2.07.2022, 30.07.2022 ja 27.08.2022 eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks VMga (taotluse kohaselt elukaaslane), kuhu viimane võtab kaasa lapse DM. Vastustaja luba ei andnud, pakkudes eraldamisega lühiajalist kokkusaamist; 2) 17.09.2022 eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks VMga (taotluse kohaselt elukaaslane), kuhu viimane võtab kaasa lapse DM. Vastustaja luba ei andnud, pakkudes eraldamisega lühiajalist kokkusaamist; 4) oktoobris
  9. a eraldamiseta lühiajaliseks kokkusaamiseks MP (ema) ja VMga (taotluse kohaselt elukaaslane). Vangla lubas taotletud viisil kokkusaamises MP, samas teavitati, et vabu kohti oktoobris ja novembris ei ole. VMga kokkusaamisele luba ei ole antud. 17.10.2022 võttis kaebaja taotluse tagasi; 5) veel ei andnud vastustaja kaebajale luba lühiajaliseks kokkusaamiseks VM ja DMga klaasist vaheseinata 25.11.2022, 2.12.2022, 27.12.
  10. Lisaks nähtub haldusasja materjalidest, et kaebajale võimaldati 4.04.2022 taotluse nr 6-28/10661-1 alusel klaasist vaheseinata lühiajaline kokkusaamine 07.05.2022 MPga (ema) ja NA (õde), kuid külastajad ei tulnud kohale. 15.
  11. Eelnevast nähtub, et perioodil aprill – detsember 2022 ei saanud kaebaja võimalust kokku saada lähedastega (VM ja DMga) klaasist vaheseinata lühiajalistel kokkusaamistel 2.07.2022, 30.07.2022, 27.08.2022, 17.09.2022, 25.11.2022, 2.12.2022 ja 27.12.
  12. Kuna 17.10.2022 võttis kaebaja klaasist vaheseinata lühiajaliseks kokkusaamiseks esitatud taotluse tagasi, siis ei arvesta kohus oktoobris 2022 klaasist vaheseinata võimaldamata jäetud lühiajalise kokkusaamisega. 15.
  13. Kohus märgib, et klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise osas on kaebaja esitanud vastustajale kahjunõuded, millele on vastustaja andnud vastused: 1) 22.11.2022 nr 6-16/158-2; 2) 9.12.2022 nr 6-16/241-2; 3) 30.12.2022 nr 6-16/258-
  14. Vastustaja 22.11.2022 vastuses nr 6-16/158-2 kahjunõudele on käsitletud muu hulgas klaasist vaheseinata kaebajale lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmist 2.07.2022, mis tähendab omakorda seda, et kaebaja poolt 10.01.2022 kohtule esitatud kaebus hüvitamisnõude osas seoses 2.07.2022 klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega ei ole vastavalt HKMS § 47 lg-le 2 tähtaegne. Arvestades seda, et kaebajal oli perioodil 22.11.202210.01.2023 suhteliselt aktiivne kirjavahetus nii vastustajaga kui ka kohtuga, ei pea kohus tõenäoliseks, et kaebajal oleks mõjuv põhjus selleks, et kohus ennistaks 2.07.2022 võimaldamata jäänud klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamisega seonduvalt hüvitamisnõude esitamise tähtaega. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest ei anna kohus 12 3-23-62 kaebajale võimalust möödalastud kaebetähtaja ennistamise osas taotluse esitamiseks ja tulenevalt HKMS § 152 lg 1 p-st 2 lõpetab menetluse eelpoolnimetatud kaebuse nõude osas. 15.
  15. Kaebaja leidis, et vastustaja otsused VM ja DMga klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise kohta on vastuolus kohtupraktikaga, rikuvad tema õigust era- ja perekonnaalu puutumatusele ja väärika kohtlemisele ning on seetõttu õigusvastased. 15.
  16. PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

§ 23

lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. 15.7. Vastavalt perioodil 30.07.2022-27.12.2022 kehtinud

(v. r) § 24 lg-le 1 on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et lühiajaliste kokkusaamiste kord sätestatakse vangla VsKE-s. VsKE, mis kehtis perioodil 30.07.2022-27.12.2022, § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. VsKE § 31 lg 21 annab vastustajale võimaluse kaaluda klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamist p-des 1-5 nimetud juhtumite esinemise korral. Nimelt sätestavad VsKE § 31 lg 21 p-d 1-5, et käesoleva paragrahvi lg-s 2 sätestatud viisil eraldamiseta võib kokkusaamise võimaldada: 1) avavanglas või avavanglaosakonnas viibivale kinnipeetavale; 2)

§ 26

lg-s 1 loetletud isikutega ning riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste ametiisikutega, kui see on nimetatud isikutele vajalik oma tööülesannete täitmiseks; 3) vangla poolt korraldatavate tegevuste raames

§ 23

lgs 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil; 4) muude isikutega õigusaktist tuleneval alusel; 5)

§ 25lg-s 1 loetletud isikutega ja tingimustel.

15.

  1. Vastustaja vastuväidetest kaebusele on võimalik aru saada, et antud juhul puudus alus VsKE § 31 lg 21 p 5 kohaldamiseks, kuna perioodil 30.07.2022-27.12.2022 ei olnud kaebaja VMga abielu sõlminud ning laps DM ei põlvnenud kaebajast. Seega puudus alus VsKE § 31 lg 21 p 5 kohaldamiseks ehk kaalumiseks, kas lubada kaebajale kokku saada ilma klaasist vaheseinata VM ja DMga. 15.
  2. 30.07.2022-27.12.2022 seisuga kehtinud

§ (v. r) 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatele pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Pooled ei vaidle selle üle, et abielusuhet VMga kaebajal perioodil 30.07.2022-27.12.2022. a ei olnud. Lisaks on maakohtu lahendiga tsiviilasjas nr 2-17-14465 tuvastatud, et laps DM ei põlvne kaebajast. Rahvastikuregistri andmetest ei nähtu ka, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil laps DM isa. Võttes arvesse, et rahvastikuregistri andmete kohaselt lõppes kaebaja ja VM abielu 13 3-23-62 19.10.2017 ja oli sõlmitud uuesti alles 16.08.2023, ei saa asuda seisukohale, et laps DM oleks kaebajale perioodil 30.07.2022-27.12.2022 võõras- või kasulaps

§ 25v.r lg-s 1 sätestatud tähenduses.

Seega ei esinenud alust hakata kaaluma kaebajale VM ja DMga klaasist vaheseinata lühiaajalise kokkusaamise võimaldamist. Kaebaja poolt esitatud teooriad põlvnemise osas ei ole antud juhul asjakohased ja kohus ei pea vajalikuks neid detailselt käsitleda. 15.10. Kohus märgib, et vastustustaja ei ole aga pööranud tähelepanu, et tulenevalt VsKE § 31 lg 21 p-st 3 esineb tal klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamist kaalumise kohustus juhul, kui kõne all on kokkusaamine

§-s 23 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb VsKE § 31 lg 21 p-s 3 märgitu „vangla poolt korraldatavate tegevuste raames“ all mõista kogu kinnipidamise korraldust (s. h kokkusaamisi), mitte üksnes mingisuguses kindlas formaadis vangla korraldatavaid üritusi.6

§ 23

kohta olemasolevas õiguskirjanduses peetakse kinnipeetava lähedasteks muu hulgas sõpru ja muid tuttavaid isikuid, kellega lävimine on kinnipeetava huvides ning kes avaldavad kinnipeetavale positiivset mõju.7 Kohtu hinnangul on nendeks isikuteks kahtlemata endine abikaasa ja tema laps, kes olid kaebajale eelmisest abielusuhtest tuttavad. Kohtupraktikas on samuti leitud, et kinnipeetavale loa andmise otsustamisel lühiajaliseks kokkusaamiseks lähedastega klaasist vaheseinata on kaalutlusotsus, mis tuleb langetada kaalutlusvigadeta. Kohtu hinnangul kohaldub käesoleval juhul VsKE § 31 lg 21 p 3, kuna VsKE § 31 lg 21 p-s 3 nimetatud vangla poolt korraldavate tegevuste all tuleb mõista muu hulgas ka vangla poolt korraldavate lühiajalisi kokkusaamisi. 15.11. Haldusasja materjalide kohaselt ei võimaldanud vastustaja kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi VM ja DMga klaasist vaheseinata 30.07.2022, 27.08.2022, 17.09.2022, 25.11.2022, 2.12.2022 ja 27.12.2022 põhjusel, et tegemist ei ole

§ 25lg-s 1 sätesatud isikutega.

Eelnevat arvestades ei ole vastustaja põhjendused ei asjakohased ega õiged, kuna vastustaja vääralt kohaldanud materiaalõigust jättes kaalumata VM ja DMga lühiajalise kokkusaamise lubamist klaasist vaheseinata VsKE § 31 lg 21 p-i 3 alusel. Võttes arvesse, et VsKE § 31 lg 21 p-i 3 järgi esineb õiguslik alus, mis kohustab vastustajat kaaluma ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamist ka juhul, kui kokkusaaja ei ole kinnipeetava abikaasa, ehk vastustaja ei saa imperatiivselt keelduda sellisel juhul ilma klaasita lühiajalisest kokkusaamise võimaldamisest viidates pelgalt VsKE § 31 lg 21 lg 1 p-le

  1. 15.
  2. Järelikult vastustaja otsused 27.08.2022, 30.07.2022, 17.09.2022, 25.11.2022, 2.12.2022 ja 27.12.2022 VM ja DMga klaasist vaheseinata lühiajalistele kokkusaamistele lubamata jätmise osas on materiaalselt õigusvastased, kuna ei vasta HMS § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Vastustaja on valesti kohaldanud VsKE § 31 lg 21 kui ei pööranud tähelepanu sellele, et tal on tulenevalt VsKE § 31 lg 21 p-st 3 kohustus kaaluda klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamist ka muude kaebaja lähedastega, mitte ainult nendega, kes on sätestatud

v.r § 25 lg-s

  1. Kohus on seisukohal, et vastustaja jättes võimaldamata (kaalutlemata) kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi klaasist vaheseinata VM ja DMga 30.07.2022, 27.08.2022, 17.09.2022, 25.11.2022, 2.12.2022 ja 27.12.2022 rikkus kaebaja PS §-s 26 sätestatud õigust eraelule. Samas ei näe kohus põhjust arvata, et vangla oleks klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega rikkunud PS-s 26 sätestatud kaebaja õigust perekonnaelule, kuna kaebaja ei olnud VMga 30.07.2022, 27.08.2022, 17.09.2022, 25.11.2022, 2.12.2022 ja 27.12.2022 abielus. 15.
  2. Seonduvalt kaebaja väitega, et vastustaja piiras 19.10.2022 perekonnaseisutoimingute sooritamist ja rikkus tema õigusi, kui ei võimaldanud 10.10.2022 taotluse alusel 19.10.2022 6 7 TlnRKo 3-18-1596, p
  3. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk
  4. 14 3-23-62 lühiajalist kokkusaamist notariga ja VMga, märgib kohus, et nõustub 9.12.2022 vastustaja vastuses nr 6-16/241-2 kahjunõudele esitatud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Tegelikult on kaebaja esitanud taotluse kokkusaamiseks 14.10.2022, mis VsKE § 35 lg 2 järgi tuleb läbi vaadata 10 päeva jooksul taotluse esitamisest arvates. Järelikult, viimaseks 14.10.2022 taotluse läbivaatamise kuupäevaks oli 28.10.
  5. Seega ei saanud kaebaja eeldada, et vastustaja teeb otsuse 19.10-ks, mistõttu ei näe kohus põhjust arvata, et vastustaja käitus kaebaja 14.10.2022 taotluse läbivaatamisel õigusvastaselt. Kaebaja esitas 25.10.2022 uue taotluse ja soovitud kokkusaamine toimus 9.11.
  6. 15.
  7. Kohus on seisukohal, et pidades silmas, et vastustaja lubas kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi klaasist vaheseinaga lähedastega, sh VMga regulaarselt (

§ 24

lg 1), ei ole kohtu hinnangul kaebaja eraelu õiguse rikkumine nii intensiivne, et see tooks endaga kaasa ka kaebaja inimväärikuse alandamise (

§ 41lg 1 ja PS § 18) ega muu subjektiivse õiguse rikkumise.

  1. Pikaajalised kokkusaamised 1.06.2022-30.12.2022 16.
  2. Enne seda, kui vastavas osas hakata hindama kaebuse põhjendatavust, peatub kohus veel kord kaebuse lubatavusel. 10.03.2023 kohtusse laekunud kaebuse kohaselt taotleb kaebaja kohtult muu hulgas vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega perioodil 1.06.2022-30.12.2022 VM ja DMga ning talle õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Haldusasja materjalide kohaselt esitas kaebaja 6.01.2023 vastustajale kahjunõude nr 6-16/12, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas seoses sellega, et vastustaja ei võimaldanud talle pikaajalist kokkusaamist detsembris
  3. a ema, eksabikaasa (VM) ja tema lapsega (VMga). Vastustaja jättis 3.03.2023 otsusega nr 6-16/2-2 kahjunõude rahuldamata. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastustajale muid kahjunõudeid, mis oleks hõlmatud perioodiga 1.06.2022-30.12.2022 ja puudutasid pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise keeldu. Eelnevast nähtub, et kaebajal on läbitud vastavalt

§ 11

lg-le 8 ja HKMS § 47 lg-le 1 kohustuslik kohtueelne menetlus vaid kahjunõude osas, mis puudutab detsembris

  1. a ema, eksabikaasa (VM) ja tema lapsega (VMga) pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmist. Ülejäänud kaebuses märgitud perioodil 1.06.2022-30.12.2022 on kaebajal hüvitamisnõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu hüvitamisnõude vastavas osas ei ole lubatav. Lähtudes eeltoodust jätab kohus vastavalt HKMS § 151 lg 1 p-le 1 läbi vaatamata kaebuse hüvitamisnõude osas perioodil 1.06.2022-30.12.2022 (v. a detsembris
  2. a pikaajalise kokkusaamine võimaldamata jätmine). 16.
  3. Vastustaja teatas kohtule, et 1.11.2022 esitas kaebaja taotluse nr 6-7/29230-1 pikaajaliseks kokkusaamiseks 22.12.2022, kuid talle võimaldati kokkusaamine 29.12.2022 ja ainult emaga. VM ja DM osas jäi taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks rahuldamata. Vastustaja esitas 23.01.2023 vastuses nr 6-7/29230-2 põhjendused, mille kohaselt soovis kaebaja pikaajalist kokkusaamist 22-23.12.2022 VM ja DMga tingimusel, et VM on kaebaja abikaasa ja DM on sünnitunnistuse järgi kaebaja laps. Vastustaja lubas pikaajalist kokkusaamist VMga 29.12.2022 tingimusega, kui on täidetud kaebaja poolt taotluses märgitud tingimus (toimub abielu registreerimine). DM osas jäi taotlus rahuldamata. 16.
  4. Kaebaja viidates EIK-i kohtupraktikale leiab, et vastustaja oleks pidanud lubama talle pikaajalist kokkusaamist eksabikaasa ja tema lapsega. Kaebaja poolt viidatud kohtupraktika ei ole kohtu arvates asjakohane, kuna põhineb teistel faktilistel asjaoludel. Nimelt, kaebaja mainitud EIK otsuses Kalda vs Eesti seonduvalt pikaajalise kokkusaamise võimaldamata 15 3-23-62 jätmisega oli tegemist kaebaja abikaasaga. Antud juhul ei olnud VM kaebaja abikaasa (abielu oli lahutatud
  5. a ja uuesti sõlmitud alles 16.08.2023). Järelikult ei saanud vastustaja kaebajale pikaajalist kokkusaamist VM ja alaealise lapse DMga lubada vastavalt taotluse läbivaatamise seisuga kehtinud

§ v.r 25 lg-le

  1. Kaebajal ei olnud detsembris
  2. a VMga ei abielu ega faktilist kooselu. Ühtlasi selgus, et DM ei põlvne kaebajast ja esines alus arvata, et kokkusaamine kaebajaga ei lähe talle kasuks. Kohus nõustub vastustaja 9.02.2023 vaideotsuses nr 6-12/297-2 esitatud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Sellest tulenevalt ei näe kohus põhjust arvata, et vastustaja poolt kaebajale pikkajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine VM ja DMga oleks õigusvastane ja sellega oleks rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. 16.
  3. Erinevalt kaebajast ei näe kohus alust arvata, et

§ 25v.r lg 1, mille alusel ei võimaldanud vastustaja kaebajale detsembris 2022.

a eksabikaasa VMga, oleks konkreetsel juhul vastuolus põhiseaduse või Euroopa inimõiguste ja vabaduse konventsiooniga. Kaebajal oli võimalus registreerida abielu ja sellel alusel saada VMga kokku vanglas. Haldusasja materjalidest ei ole näha, et vangla oleks meelega takistanud kaebajal teha abielu sõlmimiseks vajalikud menetlustoimingud. See, et isik, kellega kaebaja soovis sõlmida abielu, ei tulnud korduvalt kohale, ei ole vastustajale etteheidetav.

  1. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise eest. Sellest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. 17.
  2. Kohus tuvastas otsuse p-s 15.12, et vastustaja jättes kaebajale võimaldamata lühiajalised kokkusaamised klaasist vaheseinata VM ja DMga käitus õigusvastaselt ja rikkus kaebaja õigust kaalutletud otsusele (HMS § 2 lg 4) ja eraelu puutumatusele (PS § 26). Kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole aga rikkunud kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele vanglas (

§ 41lg 1 ja PS § 18) ja perekonnaelule (PS § 26).

Kaebaja väidete pinnalt ei ole eluliselt usutav, et vaidluse all olevatel lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseinaga kasutamine oleks põhjustanud kaebajale selliseid hingelisi üleelamisi, mida saaks käsitleda inimväärikuse alandamise mõõtu üleelamistena. Samuti ei ole lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseinaga kasutamine iseenesest inimväärikust alandava iseloomuga. 17.

  1. Kohus on seisukohal, et juhul, kui vastustaja oleks kaalunud peerioodil 30.07.202227.12.2022 kaebajale võimaldamata jäänud lühiajalise kokkusaamise võimaldamist uuesti VMga (sh DMga), ei saa kohus pidades silmas nii haldusmenetluse kui ka halduskohtumenetluse käigus esitatud vastustaja põhjendusi, mis ühtlasi sisaldavad viidet Viru Maakohtu 25.08.2020 otsusele kriminaalasjas nr 1-18-4600 (kaebaja süüdi tunnistamine VM ähvardustes) asuda kindlalt seisukohale, et vastustaja kaalutlusotsus oleks kaebajale positiivne ehk vastustaja oleks lubanud klaasist vaheseinata lühiajalised kokkusaamised VMga. Pigem oleks vastustaja jätnud kaebaja taotlused klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste 16 3-23-62 lubamiseks rahuldamata viidates just Viru Maakohtu 25.08.2020 otsuses kriminaalasjas nr 118-4600 tuvastatud asjaoludele. Kohus märgib, et EIK on leidnud, et selliste meetmete rakendamine, nagu kinnipeetava füüsiline eraldamine külastajatest spetsiaalse läbipaistva vaheseina abil, võib olla põhjendatud julgeolekuvajadusega. 8 Kohus rõhutab, et Viru Maakohtu 25.08.2020 otsusest kriminaalasjas nr 1-18-4600 nähtub, et kaebaja süüdistati kuriteo toimepanemises KarS § 120 lg 1 järgi selles, et tema, 15.09.2017 ajavahemikul kell 10.00-15.00 helistas korduvalt oma endise abikaasa VMle (endine Tali) ning ähvardas teda eramaja süütamisega, kannatanu tapmisega, vägistamisega ja kannatanu alaealise lapse röövimise ning tapmisega. Seejuures tuleb silmas pidada, et vastustajal on tõelise ja jätkuva julgeolekuohu korral õigus võtta meetmeid ja seada piiranguid, kuid leida tuleb õiglane tasakaal ohu tõrjumise eesmärgi ja kaebaja õiguste vahel.9 Järelikult on vähetõenäoline, et vastustaja oleks võimaldanud kaebajale kohtuda lühisajalisel kokkusaamisel klaasist vaheseinata ruumis VMga ja tema alaealise lapsega VsKE § 31 lg 21 p 3 kaalutletud otsuse alusel. VsKE § 31 lg lg 2 eesmärgiks ongi lühiajalisele kokkusaamisele tulnud kokkusaajate turvalisuse tagamine. 17.
  2. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust, välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele. 17.
  3. Kohus on seisukohal, et kuigi vastustaja tegevus seoses perioodil 30.07.2022-27.12.2022 kalaasist vaheseinata lühisajaliste kokkusaamiste osas VM ja DMga on väära materiaalõiguse kohaldamise ja lõpuks kaalutlusotsuste langemata jätmisega õigusvastane, ei pea kohus kaebaja õiguse rikkumist eraelu puutumatusele niivõrd tõsiseks rikkumiseks, mis vääriks rahalist heastamist. Kohus märgib, et kaebajal oli võimalus kohtuda lähedastega klaasist vaheseinaga eraldatud ruumides
  4. a vastavalt

§ 24

lg-le 1, mistõttu oli kaebajal lähedastega visuaalne kontakt tagatud ka klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis, mis stimuleeris

§ 23lg-s 1 sätesatud eesmärki.

Kaebajale oli tagatud võimalus suhelda lähedatega kirja ja telefoni teel. Väheoluline ei ole asjaolu, et VM ei tulnud korduvalt lühiajalistele kokkusaamistele, kuigi vangla seda lubas. Eelnevat arvestades ei ole kohtu hinnangul selline kaebaja õiguste rikkumine väga intensiivne, mis õigustaks kaebajale rahalise hüvitise määramist.

  1. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hüvitamiskaebuse rahuldamata täies ulatuses. IV
  2. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seega jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte menetluskulud nende enda kanda. 8 9 EIKo Andrey Smirnov vs. Venemaa, 43149/10, p 53; Resin vs. Venemaa 9348/14, p 31 RKHKo nr 3-15-1781, p 22; ja EIKo nr 35245/19, p-d 5-
  3. 17 3-23-62
  4. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja muude füüsiliste isikute nimed initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.