KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Määruse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-18892 Tsiviilasi I. K. kohustustest vabastamise menetlus Men

) redaktsiooni, mis kehtis

1. aasta
2. juunini. 5.

§ 175

lg 5 sätestab, et kohus võib omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates. 6.

§ 175

lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 7. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas 3-2-1-49-16, p 15; 04.05.2016 määrus 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on

§ 175

lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad

§ 175

lõigetes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas 3-1-19-16, p 14). 8.

§ 175

lg 2 p 1 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. I. K. ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. 2 9.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 10.

§ 173

lõike 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Tartu Maakohtu 07.09.2021 määrusega, millega algatati kohustustest vabastamise menetlus, pandi võlgnikule (võlgnik usaldusisiku ülesannetes) kohustus esitada kohtule perioodiliselt aruandeid ja teavet oma tegevuse, sissetulekute ja vara ning võlausaldajatele väljamaksete tegemise kohta. Käesolevaks ajaks peab olema esitatud viis aruannet. Võlgnik on esitanud kohtule kolm aruannet pärast kohtu poolt saadetud meeldetuletusi. Võlgnik on menetluse ajal olnud lapsehoolduspuhkusel ja talle on 30.09.2022 määratud puuduv töövõime kuni 24.10.2024. Võlgnik on esitanud viimase aruande kohtule 27.04.2023, mille põhjal kohus teavitas võlgnikku eraldise võlgnevusest 2177,06 eurot. Viimase aasta kohta ei ole võlgnik kohtule aruandeid esitanud ehkki on kohtu meeldetuletuse posti teel 19.04.2024 isiklikult kätte saanud. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et võlgnik on rikkunud

§ 173

lõikes 2 toodud kohustust anda kohtule informatsiooni oma elu- ja tegevuskoha kohta, tulude ja vara kohta ning oma tegevuse ning selle otsimise kohta, sh esitada ka aruandeid menetluse jooksul. 11.

§ 173lõiked 3–5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse.

Võlgnik on teinud võlausaldajatele väljamakseid ühel korral summas 360 eurot, kuid väiksemas mahus kui seda seaduse järgi teha tulnuks. Seetõttu on tekkinud eraldise võlgnevus summas 2177,06 eurot. Võlgnik ei ole kohtule teadaolevalt näidanud üles huvi ega püüdnud võlgnevust tasuda. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et võlgnik on rikkunud

§ 173lõigetes 3–5 toodud eraldamiskohustust.

1. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2).
2. Kohus leiab, et võlgnik on olnud vähemalt hooletu ning rikkunud

§ 173lõigetes 2– 5 sätestatud kohustusi ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Võlgnik ei ole kohtule esitanud nõuetekohaseid aruandeid oma tegevuse ega sissetulekute kohta. Võlgnik ei ole kohtu kutsel kohtuistungile ilmunud ega teatanud mõjuvast põhjusest istungile ilmumata jätmiseks. Kuna võlgnik ei ole teinud vabatahtlikult eraldisi võlausaldajate nõuete katteks, on võlausaldajate huvides saada oma nõue rahuldatud tulemuslikumalt kohtutäituri poolt läbiviidava sundtäitmise käigus täitemenetluse seadustiku §-des 131 ja 132 sätestatud korras. Eelnevalt välja toodud rikkumistele tuginedes leiab kohus, et vastavalt

§ 175

lõikele 5 tuleb võlgnikku keelduda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. 14. Kohus ei pea vajalikuks küsida menetluses võlausaldajate seisukohta, kuna võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega ei rikuta võlausaldajate õigusi. 3 Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine 15.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus keeldub I. K. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, lõpetab kohus ka I. K. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 16. TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätab kohus menetluskulud I. K. kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 4